See on üks levinumaid küsimusi, mida omanikud küsivad:
millega peaksin oma hobust toitma?
Hobuste toitumisspetsialistid vaatavad
vastuste leidmiseks nii teaduse kui ka oma kogemuste poole, lisaks eluetapi ja
aktiivsuse taseme kaalumisele peavad nad arvesse võtma ka tegureid nagu
keskkond, kliima, geneetika ja tervis, mis võivad muuta hobuse vajadusi ja viia
vahest kõige sobivama vastuseni: „Noh, oleneb...“.
29.–30. oktoobril Lexingtonis toimunud
hobusekasvatuskonverents Kentucky Equine Research (KER) Conference 2018 lõppes
ümarlauaga, mille raames käsitleti toitumisnõudeid (eriti neid, mis sisalduvad
väljaandes National Research Council’s (NRC) Nutrient Requirements of Horses
Sixth Revised Edition (2007)) ja nende praktikas kasutamist kogu maailmas.
Suurbritannias asuvas WALTHAM Centre for Pet Nutrition’is ja MARS Horsecare’is
töötav Pat Harris (MA, VetMB, PhD, dipl. ECVCN, MRCVS), Austraalias Victorias
asuva KERi Austraalia ja Aasia asutuse toitumise osakonna juhataja Peter
Huntington (BVSc, MANZCVSc) ja Lexingtonis asuva Kentucky ülikooli hobuste
toitumise professor Laurie Lawrence (PhD) vastasid küsimustele, mille esitas
Kentuckys Versailles’is asuva KERi asutaja ja president Joe D. Pagan (PhD).
Allpool on viis olulist sõnumit hobuseomanikele.
1. Mõelge, kas annate oma hobusele või ponile liiga palju
süüa.
„Hobuseomanikud usuvad üldiselt, et nende hobune/poni on
tegelikkusest aktiivsem,“ selgitas Harris. „Nad võivad kalorivajaduse
hindamisel kasutada vale aktiivsustaset ja nii läheb kõik metsa.“
See kehtib ka aktiivsete hobuste puhul. Pagan ütles: „Kui me
mõõtsime kolmevõistlusega tegelevate hobuste treeningut (katse ajal KERi
aktiivsust mõõtva rakenduse abil), siis olime üllatunud, kui vähe nad treenisid.
Vahel on lahknevus selle vahel, kui kõvasti inimesed tegelikult oma hobuseid
treenivad või ei treeni.“
Lawrence ütles, et NRC kohandas oma tööriista kolme
koormuskategooria (kerge, mõõdukas või intensiivne) pealt neljale (lisades väga
intensiivse koormuse), et „eristada kerget ja mõõdukat tööd tegevad hobused
nii, et väga intensiivselt treenivate hobuste kategoorias on võidusõiduhobused,
kolmevõistluses osalevad hobused ja polohobused.“
Isegi kui nad on õigesti liigitatud, on oluline meeles pidada,
et mõned hobused suudavad vormi säilitada ka vähemate kalorite hulgaga. Harris
lisas, et teadlased on kinnitanud, et teatud loomade puhul võib kaalulangetus
olla keeruline.
On ka hobuseid, kes ei suuda kuidagi kaalu hoida (isegi kui
nad ei treeni). „Nagu meie, on ka hobused indiviidid ja mõned loomad vajavad
üksnes vormi hoidmiseks rohkem energiat. Kui selline olukord püsib või süveneb,
tasub looma veterinaarile näidata,“ sõnas Harris.
2. Tõsiselt alakaalulisele hobusele uuesti sööda andmisel
tasub olla väga aeglane ja ettevaatlik.
Oluliselt kõhnunud hobusele liiga suure kalorite hulga söötmine
võib põhjustada uuesti söötmise sündroomi, mille korral võib hobune kannatada
südame- ja hingamisteede probleemide all ning kogeda lihaskahjustusi, mis
tuleneb osaliselt järsust elektrolüütide tasakaalutusest. Seetõttu on nendel
juhtudel alati vajalik veterinaari abi. Kuid isegi kõhnade (mitte ainult
krooniliselt nälginud) hobuste puhul tuleb muudatusi toidulaual teha
järk-järgult ja seda nii koguse kui kvaliteedi mõttes.
Aeglase lähenemisega võib tunduda, et hobuse kaalu suurendamiseks
kulub terve igavik, kuid kui kaalutõusu algab, võib see Harrise sõnul
üllatavalt kiire olla.
„Kui kaalukaotusel ei ole kliinilist põhjust (st
haigus/ebanormaalsus), võtavad nad sageli juurde vajalikust rohkem, kui neid
söödetakse kaalu tõstmiseks. Seega tuleb söötmiskava pidevalt jälgida ja
kohandada,“ ütles ta.
„Huvitaval kombel näitavad rasvunud loomade kaalulanguse
uuringud, et kuigi rangemad piirangud võivad suurendada kaalulanguse kiirust ja
ulatust, võtavad need loomad suurema tõenäosusega kiirenimi uuesti juurde
(söötes sama dieediga, mida oli vaja kaalu hoidmiseks algse rasvumise puhul)
kui siis, kui nende söömist piirati mõõdukamalt,“ lisas ta. „Kaalu alandamise
dieetide puhul tuleb seda arvesse võtta ja piirangute ulatust (ja seega ka
kaalukaotuse kiirust) tuleb tasakaalustada, andes 24-tunnise perioodi jooksul
piisavalt kiudaineid/sööta. Maksimaalne soovitatav kaalukaotus on 1%
kehamassist nädalas (pärast esimest nädalat) ja me ei soovita anda vähem sööta
kui 1% kehamassist kuivainetes (koos veterinaariga ja strateegiatega, mis
pikendavad söömisaega).“
3. Rajalt tulevate puhtatõuliste ja võidusõiduhobuste
söötmine võib aega võtta, olenemata sellest, kas nad lähevad aretustalli või
võistlustreeningprogrammi.
„Hobused, kes tulevad pärast võiduajamise treeningut koju,
paneme suure söödahulgaga dieedile,“ ütles Lawrence. „Neil läheb vähemalt kaks
nädalat ja tavaliselt kuu enne, kui nad hakkavad heina sööma sellistes
kogustes, mida normaalsed hobused söövad. See on ka minu tähelepanek. Nad
tulevad koju ja songivad oma heina, olles harjunud teravilja sööma. Neil läheb
mõistmiseks palju aega.“
Võtke näiteks võistlustelt tulev mära, kelle rasvumisaste on
sügisel alla 5. Tahaksite teda paaritada ja selleks peate ta rasvumisastme
veebruariks üle 5 saama. „Rasvumisastme suurendamiseks ühe ühiku võrra peate söötma
rohkem kaloreid kui kulub kaalu hoidmisele,“ ütles ta. „Kui palju rohkem oleneb
sellest, kui kiiret kaalutõusu soovite ja kui suur rasvumisastme muutus olemas
peab (1 ühik, 2 ühikut jne).“
Teaduspõhised hobuste söötmise kaalutlused
„Üldiselt on tõupuhta mära rasvumisastme muutmiseks 60 päeva
jooksul vaja umbes 2,3–2,7 kg rohkem regulaarset kontsentraati kui on tema
tavaline kogus,“ ütles ta. „Seega kui tema rasvumisaste on stabiilne 4,5 ja ta
saab ad lib kvaliteetset
heina/karjamaaheina ja 1,4 kg kontsentraati päevas, siis peate kontsentraadi
kogust suurendama 3,6–4,1 kg peale päevas, et saavutada kaalutõus 60 päeva
jooksul. Ideaalis võiksite kaalutõusu saavutada järk-järgult, näiteks 90 päeva
jooksul. Sel juhul võite päevas kaalu hoidmise tasemest 1,4–1,8 kg võrra rohkem
toita (kokku 2,7–3,2 kg päevas). Külmas kliimas varem alustamise teine eelis on
see, et saate ära kasutada leebemat ilma ja ilmselt paremat karjamaad. Kõikidel
juhtudel tuleks muutusi toitumises teha järk-järgult.“
Huntington lisas: „Endiste võiduajamishobustega on kindlasti
viivitus. See võib olla paaritamata mära, mis täku juurde viiakse, aga ka
pensionile läinud ruun, kelle omanikuks saab tüdruk, kes soovib temaga
ratsutada ja on mures tema temperamenti ja kaalutõusus pärast. Tihti ei lähe
need kaks asja hästi kokku.“
4. Veenduge, et kõik rühmas söödetavad hobused saavad oma
portsjoni.
„Peate meeles pidama, et mõned hobused söövad kiiresti,
teised aeglased. Märad (eelkõige paaritamata märad), kes on võiduajamisest
eemale jäänud, on söömise hierarhias madalal kohal. Rühmades ei pruugi nad
küllalt süüa saada,“ selgitas Huntington.
Pidage seda meeles ka märade puhul, kelle kõrval on nende
varsad.
„Pidage meeles, et vanemad varsad söövad võimaluse korral ka
osa oma ema toidust,“ ütles Huntington. „Kui arvutate, kui palju toitu imetavale
märale anda, peate arvestama, et varss võib ära süüa 20–25% ema toiudust.“
Harris lisas: „Mõned vanemad hobused ei saa oma päid
söömiseks alla painutada, nad ei saa söömiseks liikuda või nad ei saa hammaste
või lõua probleemide tõttu korralikult mäluda. Nii võite arvata, et neil on
piisavalt süüa, kuid nad võivad samas kaalu kaotada. See võib tähendada, et nad
ei saa süüa.“
Samuti võivad nad Lawrence’i sõnul kontsentraati lihtsalt
teistest hobustest palju aeglasemalt süüa.
5. Hobuse söödatarbimist arvutades võtke arvesse karjamaal
söödut ja raisku läinud heina. Võtke arvesse ka seda, kas söödate hobust või
poni.
Toidulaud on peamiselt söödale üles ehitatud, kuid on
keeruline teada, mida hobune tegelikult sööb. Lawrence ütles, et tema hinnangul
on heina tarbimine 2% kehakaalust.
„Me oleme mõõtnud hobuste söödakoguseid, mis võivad olla 2,8%
kehakaalust, ja me oleme mõõtnud teisi hobuseid, kes söövad 1,3% kehakaalust.
Seega on palju erinevusi, mida peate silmas pidama,“ ütles ta.
Ta arvutab karjamaa toitumist samamoodi, mõeldes kogu
kuivainekogusele ja loomulikult hobuse karjamaale ligipääsule.
„Kui hobustel ja ponidel on piisavalt aega, on andmeid
kuivaine kilogrammide kohta tunnis, kuid tegur, mis nende karjamaal söömist
kõige rohkem mõjutab on see, kui suur on karjamaa,“ ütles Lawrence. „Kui nad
peavad aedikus ühe taime juurest teise juurde liikuma, on see ilusal suurel
karjamaal olemisest täiesti erinev.“
Hindamaks, et hobune sööb karjamaal piisavalt, on tema
lahendus anda karjamaahobustele ette heina. „Kui nad seda söövad, siis ei ole
karjamaal piisavalt rohtu,“ ütles ta. „Kui ma neile heina viin ja nad selle
järgi jätavad, siis on karjamaal piisavalt rohtu.“
Kuid Harrise sõnul võib see oleneda rohust ja hobusest: „Kui
meil on väga, väga rikkalik ja väikese kiudainete sisaldusega karjamaa, söövad
hobused mõnikord heina, sest nad tahavad kiudaineid. Mõned hobused võivad
tõeliselt maitsvat rohtu ignoreerida ja eelistada kiudaineid täis heina“.
Pidage igal juhul meeles, et ponid võivad oma kehakaaluga
võrreldes süüa rohkem kui hobused.
„Kui nad pooleks tunniks välja lasta ja nad on puhast tõugu,
võivad nad puigelda ja ringi joosta ega pruugi palju süüa,“ ütles Harris. „Kui
tegu on poniga, siis võib ta pea maha panna ja rohtu süüa! Kui hobune on ainult
tund aega väljas, siis ei täida see tõenäoliselt väga suurt osa tema päevasest
energiavajadusest (olenevalt rohu kvaliteedist). Poni puhul aga täidab. Oleme
näinud, et ponid suudavad süüa kuni 1% kuivaineid oma kehamassist vaid kolme
tunnise karjamaal oleku ajal ning ligikaudu 5% 24 tunni jooksul. Hobused söövad
tavaliselt aga umbes 2,5% kuivaineid (miinus vesi) oma kehamassist päevas. Kuid
nad on kõik indiviidid ning seega on jälgimine ülioluline.
Huntington meenutas osalejatele, et nad paneksid alati välja
vähemalt ühe heinasöödi/-kuhja rohkem kui on hobuseid. Asetage need ringi,
mitte ritta, et looduslik karjamaapoliitika saaks välja tulla ka siis, kui kõik
süüa saavad.
Kokkuvõte: lubage 10% raisku minemist ja sama suurt
individuaalset erinevust toitumises ning võtke arvesse seeditavuse ja
ainevahetuse varieeruvust. Pidage meeles, et standardse sööda puhul võib olla
palju individuaalseid erinevusi. Söötmiskava kohandamine hobuse individuaalsete
vajadustega on väga oluline.
ORIGINAAL
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar