teisipäev, 16. aprill 2019

LUTSERN hobuste toitumises


Lutserni (alfalfa), heina ning kaerahakke vahel on erinevusi, kuid nad kõik täidavad hobustele eluks vajalike kiudainete allikatena sama rolli. Kui oled üks neist õnnelikest, kes saab oma looma sööta valida, peaks sööda valikul võtma arvesse, mida hobusega saavutada tahetakse ning temalt oodatakse.

Suurimad erinevused heinatüüpi sööda (nende hulgas ka kaera- ja nisuhake) ning liblikõielise sööda vahel on energia, valkude ning kaltsiumi sisalduses.


Energia

Söödas leiduvad kiudained seeditakse energia tootmiseks pimesooles oleva mikroobide populatsiooni poolt. Igas taimes leidub nii seeditavaid kui mitteseeditavaid kiudaineid. Mida kõrgem on seeditavate kiudainete hulk ning mida madalam on mitteseeditavate kiudainete hulk söödas, seda rohkem energiat söödas on. Seeditavaid kiudaineid kipub olema enam taime lehtedes ning rohkem mitteseeditavaid varreosas. Sellest tulenevalt on sööt, kus on kasutatud enam lehti ning vähem varreosi, hobusele energiarikkam.

Lutsernil, mis on korjatud õigel ajal ning mida on peale koristamist hoolikalt käideldud, on palju väga hästi seeditavaid lehti ning veidi varreosi, seega on lutsern väga energiarohke. Kehvas lutsernisöödas on rohkem varreosi kui lehti ning seega ka vähem energiat. Samad reeglid kehtivad ka kuivatatud heina puhul; mida varem see on kasvuprotsessi mõttes ära korjatud, seda enam on temas leheosa ning seda kvaliteetsem sööt on.

Võttes luubi alla tavalise heinasööda, siis tema kvaliteedi ning energiasisalduse dikteeribki varre ja leheosa suhe. Kaerahakke puhul on selge, et see koosneb praktiliselt terves osas varrest ning leheosa praktiliselt puudub. Kaerahakke ja –heina  mitteseeditavate kiudainete hulk on palju suurem kui enamike lutsernitüüpide puhul, mis tähendab, et energiahulk, mida hobune sellest saab, on madalam.

Vaatamata sellele sisaldavad varajaselt koristatud kaera- ja nisuhake ning hein suure tõenäosusega palju suhkrut, mis teeb neist väga maitsva ja seeditava sööda ning suurendab nende energiasisaldust.
Mitteseeditavatel kiudainetel on siiski hobuse jaoks oluline ülesanne, kuna nad hoiavad seedimise liikumas, seega on nende ülesanne veidi nagu lahtistil ning ka see protsess on hobuse tervise juures oluline. Siiski on liiga suur mitteseeditavate kiudainete hulk ohuks hobuse tervisele kuna võib põhjustada koolikuid ning vähendab heinast saadava energia hulka. Kui soovid, et hobune kaotaks kehakaalu, siis võib see ju ka hea omadus olla, ent enamasti ei ole see soovitud eesmärgiks.

Erinevat tüüpi sööda abil saavad hobuseomanikud hobusele antavat energiakogust muuta. Hobuse puhul, kes ei suuda oma kehakaalu hoida, võib lutsernikoguste suurendamine lahenduseks olla. Kui Sul on hobune, kes on pelgalt sissehingatavast õhust paks, siis ei pruugi lutsern just parim mõte olla.

Hobuse kiudaineallikates muudatuste tegemisel tuleks olla aga ettevaatlik: jämesooles elutsev mikroobide populatsioon on kiudaineallika vahetamisele väga tundlik ning peab uue söödaga harjuma. Mikroobide jaoks võib üheks suurimaks šokiks olla heinatoidult liblikõielisele heinale üleminek. Ajal, mil mikroobide populatsioon üritab liblikõielistega harjuda, võib see toota rohkem gaasi või mitte sööta hästi seedida. Tulemuseks võib olla hobune, kellel on gaasid (võibolla isegi gaasikoolikud), lisaks ka vale tekstuuriga või lahtised väljaheited. Söödamuudatuste tegemine peaks käima järk-järgult.

Valgud

Liblikõieliste (lutsern ja ristik) valgusisaldus on heinasöötadest palju kõrgem. Liblikheinalistes võib olla 16 – 20% valku, samas kui heinasöödas on sõltuvalt heina kvaliteedist vastav näitaja 4-12%. Üldiselt ületab lutserni valgusisaldus hobuse vajaduste oma ning heinasööt või kaerahake võivad olla kas liiga valguvaesed või vaevalt vajaliku taseme lähedal olla.

Kui kasutad kehva kvaliteediga sööta, siis võib tekkida vajadus sööda proteiinisisaldust tõsta. Söödale lutserni lisamine muudab selle proteiinirikkamaks ning parandab kogu toitumise kvaliteeti. See võib osutuda eriti oluliseks noore ja kasvava hobuse või imetavaja mära puhul, misjuhul võib tekkida valgupuudus, mis hakkab piirama kasvu või piima tootmist.

Üleliigset valku saab hobune kasutada energiana. Valkudest energia tootmine on aga kulukas omaniku rahakotile ning suurendab hobuse janu ning urineerimise tihedust. Uriini lõhn võib valkude lagundamise protsessis eralduva ammoniaagi tõttu olla väga tugev ning seeläbi ärritada nii hobuse enda kui ka tallis askeldavate inimeste kopse.

Kaltsium

Liblikõielised on kaltsiumirikkamad kui heinasöödad. See võib sõltuvalt ülejäänud toitumisest olla kas positiivseks või negatiivseks aspektiks. Üldiselt on lutsernis kaltsiumi enam, kui hobused seda vajavad, kuid söötes lutserni väikestes kogustes ei ületa kaltsiumitase kriitilist piiri. Üleliigsest kaltsiumist vabanevad neerud läbi uriini. Suures koguses lutserni söövate hobuste uriin on paksem, kriitjasvalgem, kuna sisaldab palju kaltsiumit.

Kaltsium ja fosfor on kehas omavahel tugevalt seotud. Hobuse sööt peaks alati sisaldama rohkem kaltsiumi kui fosforit ning nende kahe mineraali omavaheline suhe võiks soovituslikult jääda vahemikku 1.5:1 kuni 3:1 (kaltsiumit:fosfori kohta). Teraviljad ning nende kaasproduktid sisaldavad väga suures koguses fosforit, nii et toitumine, mis hõlmab endas suures koguses teravilju või nende kõrvalprodukte, võib paigast ära viia kaltsiumi ja fosfori vahekorra kehas. Lutserni toiduvalikusse lisamine suurendab kaltsiumi hulka söödas ning võib tasakaalustada ka fosfori hulka kehas. See loogika peab paika tavalise teravilja puhul, samas on poesegud enamasti suurema kaltsiumisisaldusega ning tasakaalustatud kaltsiumi ja fosfori vahekorraga.

Lutsernist saadav kaltsium on väga oluline ka oblikhappeprobleemide puhul, mis võivad esineda just troopilistel aladel. Oblikhapped seovad kaltsiumit ja vähendavad selle imendumist, luues seega kaltsiumipuuduse, mis võib viia kondinõrkuseni ja toitumusliku sekundaarse hüperparatüreoidismini (tuntud ka, kui “suure pea” haigus). Selle probleemini võib viia mitmete rohutaimede söömine, ent Kikuyu on neist ehk levinuim, levides peamiselt troopilistel aladel.

Kokkuvõtteks võib lutserni või ristiku toidulauale lisamini olla lahenduseks nii mõnegi probleemi korral. Lutserni kasutamise kartmine on alusetu – tuleb lihtsalt aru saada, mis on selle ning teiste söötade erinevused. Maailmas on palju hobuseid, kelle menüü koosnebki alternatiivide puudumise tõttu ainult lutsernist ning kes on seejuures väga hea tervise juures. Oluline on anda hobusele tasakaalustatud sööta ning see, kas hobune saab heina või haket, on juba konkreetsete olude küsimus.


Fotod: google