neljapäev, 22. veebruar 2024

UV hobuste kärbsemaskides - mida peate teadma ja milline mask valida?

Hobuste kärbsemaskid on hobuste jaoks tavaline hobuvarustus, kuid paljud inimesed ei mõista, et need pakuvad ka UV-kaitset. Selles blogipostituses käsitleme UV-kaitse olulisust hobuste jaoks ja seda, kuidas kärbsemaskid aidata võivad. Anname ka mõned näpunäited teie vajadustele sobiva kärbsemaski valimiseks.

UV-kiired võivad kahjustada hobuste nahka ja silmi.

Päikesepõletuse vältimine. Hobused võivad päikesepõletuse saada nagu inimesedki. Päikesepõletus võib põhjustada valu, põletikku ja isegi nahavähki. Roosa nahaga hobused on sellele vastuvõtlikumad, kuid pikaajaline kokkupuude võib siiski kahjustada kõiki hobuseid.

Silmade kaitsmine. UV-kiired võivad silmi kahjustada, põhjustades katarakti, sarvkesta haavandeid ja muid probleeme. Nii nagu võite oma silmade jaoks osta UV-kaitsega päikeseprille, on saadaval ka hobustele UV-kaitsega tooted.

Fotosensibiliseerumise vältimine.  Fotosensibiliseerumine on seisund, mis tekib siis, kui hobuse nahk on UV-kiirtega ülevalgustatud. See võib põhjustada naha punetust, sügelust ja valulikkust.

UV ja peavärin.

UV-valgus võib hobustel vallandada pearaputuse. Pearaputamine on seisund, mille korral hobune raputab ägedalt pead, mille võivad põhjustada tuul, päikesevalgus või tolm. Pearaputuse täpne põhjus pole teada, kuid arvatakse, et selle põhjuseks on mitmed tegurid, sealhulgas:

  • Kolmiknärvi põletik.  Kolmiknärv on viies kraniaalne närv ja vastutab näotundlikkuse eest. Selle närvi põletik võib põhjustada valu, mis võib põhjustada pearaputamist.
  • Allergia.  Allergia õietolmu, tolmu või muude keskkonnategurite suhtes võib samuti põhjustada pearaputamist.
  • Närvikahjustus.  Pea ja kaela närvide kahjustus võib samuti põhjustada pearaputamist.

Hobuste kärbsemaskid ja tekidvõivad pakkuda UV-kaitset.

Saadaval on erineva tasemega UV-kaitse. 100% UV-kiirgust on kärbsemaski puhul raske saavutada, kuna need on nähtavuse tagamiseks tavaliselt valmistatud võrgust. Võrgus olevad augud lasevad loomulikult veidi UV-kiirgust sisse – aga kui auke poleks, oleks ebatõenäoline, et teie hobune näeks. UV-kaitsega kärbsetekke ei kasutata tavaliselt mitte ainult kärbeste jaoks, vaid ka selleks, et vähendada päikesekiirte põhjustatud hobuste karvkatte pleegitamist. Mõelge sellele nagu aiamööblile, millel on tavaliselt UV-kindel kangas. Materjali värv tuhmub palju kiiremini, kui see jäetakse päikese kätte ilma UV-kaitseomadusteta, võrreldes UV-kindla materjaliga.

Saadaval on mitmesuguseid kärbsemaske, seega on oluline valida selline, mis sobib teie hobusele hästi ja on mugav.

Enne hobusele maski valimist peaksite kaaluma oma hobuste kõiki vajadusi – kas neil on tundlik nahk, kas nad ärrituvad kergesti, millised on teie kärbsemaski kohustuslikud omadused? Võib-olla soovite nende silmi lihtsalt varjata. Sel juhul võib kasutada ilma kõrvade või ninaotsata maski, kuid saadaval on ka teisi maske, mis pakuvad vajaduse korral suuremat katvust. Muud asjad, nagu polster, tihe istuvus, UV-kaitse garantii on vaid mõned asjad, mida peaksite kaaluma. 

Järeldus

Hobusekärbse maskid on hobuste jaoks oluline varustus ning need võivad pakkuda ka UV-kaitset. Valides õige hobusekärbsemaski ja puhastades seda regulaarselt, aitate kaitsta oma hobust UV-kiirte kahjulike mõjude eest.

Näpunäiteid:

1. Valige kärbsemask, mis sobib hästi ja on teie hobusele mugav.

2. Puhastage kärbsemaski regulaarselt, et vältida bakterite ja hallituse kogunemist.

3. Vahetage kärbsemask välja, kui see kahjustub.

4. Kandke oma hobuse avatud nahale, näiteks ninale, päikesekaitsekreemi, isegi kui need on kaetud kärbsemaskiga.

5. Kui see on asjakohane, tuleks äärmuslike temperatuuride korral hoida hobuseid päeva kõige kuumemal ajal varjus. See aitab vähendada nende kokkupuudet UV-kiirtega. Vari, olgu see siis looduslik või kunstlik, peaks olema teie hobusele alati kättesaadav.

Originaal


Milline mask valida?

Kogu näo mask on suurepärane võimalus, kui hobune on kärbeste ja putukate suhtes väga tundlik või kui teil on vaja kaitsta hobuse koonu päikese eest. 

Kõrvadega kärbsemask. Hobused, kellele ka pisikesemad hammustused tekitavad ärritusi, saavad sageli kasu täiendavast kaitsest, mida kõrvadega kärbsemask pakkuda võib, kuid vaadake hoolikalt maski kõrvade kuju, mida kaalute. Kas nad on hobuse kõrva kujulised? Liiga sageli hindavad kärbsemaskid valesti hobuse kõrva tegelikku kuju, muutes need liiga sirgeks või loidaks ning seetõttu on hobusel neid lihtsam eemaldada. Jälgige ergonoomilinst kõrvakuju! 

Ilma kõrvadeta kärbsemask. Paljud hobused leiavad, et kõrvadega kärbsemask on tüütu, mis julgustab neid hõõruma ja seega maski täielikult peast maha tõmbama. Paljud hobused lihtsalt ei talu, et midagi nende kõrvu puudutaks. Otsige sellist kärbsemaski, mille regileeritavad kinnitused jääksid kõrvade taha.

Kärbsekardinad on ideaalnsed hobustele, kellele ei pruugi meeldida traditsiooniline ninaosa või -kate või kes vajavad kaitset kärbeste eest ilma UV-kaitseta.

Eemaldatav ninaosa. Ideaalne roosa või tundliku ninaga hobustele, kes vajavad UV-kaitset või neile, kes on eriti tundlikud kärbeste või nina ümbritsevate putukate suhtes.

pühapäev, 6. märts 2022

Tänane teema - LINA

Kui soovid pakkuda oma hobusele Oomega-3-rikka linatoote eeliseid, kuid pole kindel, kas peaksid lisama seda hobuse söödasse terve tootena, jahvatatuna, stabiliseeritud kujul või õlina? Meie toitumisspetsialist aitab neid erinevaid valikuid selgitada.

Q. Sooviksin hakata manustama oma hobusele lina, et parandada tema karvakasvu kvaliteeti. Mu sõber soovitas mul osta jahvatatud stabiliseeritud lina. Läksin söödapoodi ja leidsin sealt linaõli. Lisaks müüakse söödapoes terveid linaseemneid, mis on palju odavamad kui jahvatatud versioon  või õli. Olen lugenud, et hobused ei suuda terveid linaseemneid seedida. Kas see on tõsi ja millist lina peaksin ostma?

A. Lina on hea taimsete Oomega-3 rasvhapete allikas ning sellest on saanud hobuste populaarne toidulisand karvkatte kvaliteedi parandamiseks. Lisaks aitab see toestada põletikulise reaktsiooni tervendamist.

Terved linaseemned

Linaseemned on väikesed ja kõvad ning kui olete neid kunagi söönud hommikusöögihelveste või täisteraleiva sees, siis teate, et need muutuvad süljega kokkupuutel limaseks. Seda tekitab taimeliim, mis moodustub terade märgumisel. Neid võib olla ka raske närida.

See võib panna teid mõtlema, et selliseid seemneid võib olla raske seedida, ja paljud inimeste jaoks koostatud toitumisallikad soovitavad tarbida parema seeduvuse tõttu jahvatatud lina.  Siiski tundub, et hobused seedivad seemneid üsna hästi. Olen saanud informatsiooni paljudelt inimestelt, kes söödavad oma hobustele tervet lina, et see paneb lina kasvama nii sõnnikuhunnikutes kui karjamaadel.  See osutab faktile, et seemned läbivad organismi ka ilma seedimata. Kuid sageli teatatakse, et see on suhteliselt lühike ajafaas, mis viitab sellele, et hobuse võime seemneid seedida aja jooksul paraneb. 

Jahvatatud ja stabiliseeritud lina 

On selge, et jahvatatud lina seedub paremini. Kuid niipea, kui välimine kest on purunenud, võib sisemus oksüdeeruda, mis põhjustab rääsumist. Seetõttu jahvatage linaseemned vahetult enne söötmist või ostke valmis jahvatatud stabiliseeritud lina, millel on palju pikem säilivusaeg ja mis hoiab ära oksüdeerumist. Mõned jahvatatud lina liigid on lausa viilutatud ja on kasutuskõlblikud  kuni kaks aastat.  

Linaõli

Linaõli on reeglina kolmest linaliigsist kõige kallim. Linaõli koosneb peaaegu eranditult seemnete rasvakomponendist, samas kui terved seemned sisaldavad ka valke, süsivesikuid, mineraalaineid ja vitamiine. Siiski toidab enamik inimesi hobuseid just linaõliga, sest nad eelistavad rasvakomponenti. Kui soovite ainult karvkattele sära anda ja Oomega-3 rasvhapete allikat pakkuda, võite sööta 4–8 untsi seemneid päevas, kuid sama rasvasisalduse saavutamiseks peaksite söötma ainult poole sellest kogusest õli. Sellise hinnangu puhul ei pruugi kulude erinevus kuigi suur olla. 

Kontrolli, kas linaõli, mida kasutad, on külmpressitud – tagamaks, et rasvad ei ole kokku puutunud kahjuliku kuumuse ja töötlemistehnikaga. Muidugi ei sobi õlid kõigile, sest need võivad tekitada teatud segadust. Samuti ei ole linaõli kuigi stabiilne (läheb kergesti rääsuma), seega peate seda hoidma jahedas ja pimedas kohas.


Tee oma otsus ise

Kokkuvõttes võib öelda, et igal linaliigil on nii on plusse kui miinuseid. Terve seeme on kõige odavam ja talub oksüdatsiooni, kuid ei pruugi täielikult seedesüsteemi imenduda.  Jahvatatud lina võib olla vähem stabiilne, kuid paremini imenduv. Linaõli on lina kõige kallim, kuid samas ka kontsentreerituim Oomega-rasvade allikas. Milline tahes neist kolmest linaliigist peaks aitama parandada teie hobuse karvkatte kvaliteeti. Millise liigi kasuks otsustate, sõltub teie isiklikest eelistustest.



ORIGINAAL


pühapäev, 16. jaanuar 2022

Mis juhtub unevaeguses hobustega?

 Nad kukuvad kokku.

Kõik hobused vajavad sügavat ööund, mille eelduseks on see, et neile on loodud sellised tingimused, kus neil on võimaldatud magamiseks täies ulatuses külili heita. Hobusetalli boksi suurus, magamisalus ja stress võivad põhjustada selle, et hobused ei puhka piisavalt välja. 

Hobuste veterinaarkäitumise spetsialisti sõnul võivad hobused, kes ei saa piisavalt sügavat und – sellist, mille eelduseks on kogu kehaga või vähemalt peaga vastu maad lamamine -  väsimusest kokku kukkuda

 „Kõige tähtsam on see, et kui hobused on sügavas unes, kas külili lamades või pead puhates, võivad nad siseneda une nägemise faasi ja siis kõik nende lihased lõdvestuvad, mis tähendab, et kui nad ei ole pikali võivad nad pikali kukkuda“ ütles Katherine Houpt, kes on veterinaarmeditsiini doktor, filosoofiadoktor, Ameerika Veterinaarkäitumise Kolledžis diplomeritud ja New Yorgis Ithacas asuva Cornelli Ülikooli veterinaarmeditsiini emeriitprofessor. Houpt rääkis hobuste unepuudusest Avenchesi Riikliku Ratsutamistinstituudi 2. konverentsil, mis toimus 11. septembril 2021 Šveitsis.

Hobused magavad umbes kuus tundi iga 24 tunni järel ja suurem osa sellest unest magatakse öösel. Houpt ütles, et kõigil hobuslastel on pehmete kudede „peetamisaparaat“, mis lukustab nende jalad, et nad saaksid püsti magada, kuid see võimaldab ainult kerget, aeglase lainega und. Ta lisas, et hobused veedavad umbes 25% oma uneajast ka kiirete silmade liigutustega (REM) või unenägude nägemise faasis – umbes poolteist tundi päevas paljude lühikeste tsüklitena. Kui nad sisenevad REM-unne, peavad nad olema pikali, sest kõik nende lihased – sealhulgas tugiaparaat – lõdvestuvad. 

Sellegipoolest lähevad mõned hobused REM-unne püsti seistes, ütles ta. Kui see juhtub, siis painduvad nende jalad nende all ja nad kukuvad maapinnale, tavaliselt põlvedele.

„See on kliiniline probleem“, ütles Houpt. Ta selgitas, et hobused kipuvad selliste kukkumiste tagajärjel oma põlvi ja jalavarsi vigastama. 

Miks mõned hobused ei heida pikali?

Houpt ütles, et mõned hobused ei heida pikali enne REM-une faasi sisenemist seetõttu, et neile ei pruugi meeldida neid ümbritsev keskkond. 

Üheks põhjuseks võib olla hobuse magamisalus. Kuigi paistab, et tallides olevad hobused ei tee valikkatses vahet, kas allapanuks on põhk võid laastud, lamavad nad iga päev tunduvalt kauem külili, kui nende allapanuks on põhk, „mis tähendab, et nad magavad sel juhul rohkem“, ütles ta. 

Samuti veedavad hobused rohkem aega pikali olles, kui nende allapanu on paksem ja tihedam. „Kui saate seda endale lubada, on parem kasutada rohkem allapanu materjali“, ütles ta. Samuti võite ka uue põhu- või laastupalli asetada hunnikusse ja lasta hobusel sellele pikali heita, enne kui nad ise selle loomulikul teel laiali laotavad, lisas ta.

Mis puutub betooni, siis hobused, kui neil on valida, ei heida kunagi pikali sellisele kõvale pinnale, ütles ta.

Karjamaal peetavad hobused võivad veeta rohkem aega lamades, kui tallides peetavad hobused, lisas Houpt. Tema tähelepanekute kohaselt heitsid hobused, kellel tallis oli vähe allapanu, regulaarselt karjamaal pikali puhkamiseks ja magamiseks „Ma arvan, et see sõltub sellest, kas seal on lihtsalt muld – ja hobune ei maga – või ilus pehme rohi“, ütles ta. 

Houpt ütles, et üks võimalik probleem on ka talli boksi suurus. Üks Holsteini mära, keda ta vaatles, keeldus vaatamata rohkele allapanule pikali heitmast ja öised videokaamera salvestused näitasid, et ta vajus keset ööd maha põlvedele. Kui omanikud hobuse talli boksi kaks korda laiemaks tegid, hakkas mära pikali heitma, et korralikult välja puhata. 

 „See mära on tohutu suur ja teda peeti väiksemas talli boksis ja ta ei tahtnud pikali heita“, ütles Houpt. „Nii et pikali heitmise asemel jäi ta püsti seistes magama ja kukkus“. 

Valu võib olla veel üks tegur, ütles Houpt. Valudes oleva hobused võivad keelduda pikali heitmast, sest pikali minek ja tagasi püsti tõusmine võib põhjustada liigset ebamugavust. See kehtib eriti vananevate hobuste puhul, kuna nad hakkavad kogema artriidist tingitud valu ja jäikust. 

„Me saame kasutada valuvaigisteid ja mõnikord psühhoaktiivseid ravimeid, et proovida parandada hobuste valmisolekut või füüsilist võimet pikali heita“, ütles ta. „Tihti toimub see katse-eksituse meetodil, et näha, mis konkreetse hobuse puhul aitab“. 

Houpt ütleb, et stressis hobused kipuvad ka vähem magama, jättes vahele just sügava une faasi. Seetõttu peaksid näitusehobuste omanikud olema teadlikud, et nende hobused ei pruugi uutesse kohtadesse reisides piisavalt magada.  

Hobuse öiste harjumuste jälgimine

Houpt ütleb, et kaasaegse tehnoloogiaga varustatud sport- ja vabaajahobuste omanikud saavad – ja peaksidki – jälgima oma hobuste unetsükleid. Videokaamerad või küljes kantavad andurid võivad anda omanikele väärtuslikku tagasisidet selle kohta, kas nende hobused lamavad öösel ja kui kaua nad seda teevad. 

„Ma arvan, et tänapäeval, kui igaühel on võimalik oma hobust kaameraga jälgida, võime avastada, et on hobuseid, kes ei lama kunagi“, ütles ta. Selline on olukord tema enda 27-aastase Araabia märaga. „Ta elab tõenäoliselt väga väikese REM-une kogusega“, ütles ta.

ORIGINAAL



neljapäev, 13. jaanuar 2022

Hobuste kehakeel - 7 märki, mida ära tunda

Kuigi iga hobune on erinev, eksisteerivad siiski mõned levinud käitumismärgid, mis aitavad teil kindlaks teha, kas teie hobune on õnnelik, haige või tunneb valu, ning ka teid ennast kaitsta.

“Hobune, räägime. Kuidas sa end tunned? Oh, sulle meeldib, kui ma seda kohta sügan? Oh, aga mitte seda, eks? Okei. Oot-oot, oota natuke. Sa ju ei kavatse mind hammustada, eks ole?”

Paberil tundub see ühepoolse vestlusena. Kui kuuleksite sarnast jutuajamist kõrvalolevast boksist, arvaksite tõenäoliselt, et teie naaber peab kujuteldavat kõnelust oma hobusega.  Tegelikult on see tõsi, et hobused suhtlevad inimestega. Kui neile võimalus anda, saavad nad sellega päris hästi hakkama. Hobused räägivad kehakeele kaudu – teabe edastamiseks kasutavad nad oma nägu, kõrvu, jalgu, selga, saba ja kogu keha.

Nii et tegu ei ole ühepoolse või kujuteldava vestlusega. Ja hobustega suhtlevad inimesed ei ole hullud. Vastupidi, kui inimesed püüavad õppida oma hobuste kehakeele lugemist, võivad nad luua tugeva ja turvalise liikidevahelise sideme.

Teie hobuse emakeel

Kuigi hobustevahelisel häälesuhtlusel on oma koht karjades, teame, et suurem osa nende igapäevasest suhtlusest toimub kehakeele kaudu. Hobused annavad üksteisele edasi teavet näiliselt vaevu hoomatavate liigutustega - kõrvade, ninasõõrmete, silmade, suu, saba, jalgade või isegi lihtsalt keharaskuse nihutamise või pingestumise kaudu.

“Nad on niiviisi arenenud ja samamoodi on arenenud ka nende kehakeel,” ütleb Sue M. McDonnell, PhD, sertifitseeritud loomade käitumisspetsialist ja Pennsylvania Ülikooli Kennetti väljakul Uus-Boltoni keskuses asuva veterinaarmeditsiini kooli hobuslaste käitumisprogrammi asutaja. McDonnelli sõnul on see loogiline. Hobused on saakloomad ja vaikne suhtlusviis võib tähendada ellujäämist maailmas, kus igasugused hääled röövloomade tähelepanu tõmbavad. Kui oskame “hobuste keele koodi” lugeda, saame me palju kasulikku teavet. 

Keeletunnid: koodi lahtimurdmine

Kui hobune sabaga vehib, kas ta on siis ärritunud või rõõmus? Kui ta silmad pooleldi sulgeb, kas ta kissitab valu tõttu või hoopis lõdvestub?

Hobuste kehakeelest aru saamiseks peame kõigepealt sellest teadlikud olema, et hobused suhtlevad meiega, sest nad ei tee seda alati. “Üllatav on näha, kuidas mõned inimesed,  olenemata nende kokkupuudetest hobustega, ei pane üldse tähele, et hobused neile oma kehakeelega märku annavad, samas teised mõistavad seda kohe intuitiivselt,” ütleb McDonnell. 

Lisaks peame hobuste vihjeid lugema ilma projitseerimiseta või, mis veelgi hullem, oletusteta. “Hea “kuulamisoskus” tuleneb hobuste kehakeele taga oleva teaduse tundmisest,” ütleb Itaalias Moncigoli Di Fivizzanos asuva eetilise ratsutamiskooli PhD Rachele Malavasi. See tuleneb ka asjaolust, et veedate palju aega lihtsalt oma hobust vaadeldes. “Soovitan igal hobuseomanikul hobuseid jälgida,” annab ta nõu. “Pühendage aega ainult oma hobuse põllul jälgimiseks. Hobuseomanikud peavad teadma, kuidas hobused üldiselt suhtlevad ja eriti seda, kuidas nende enda hobused suhtlevad.” 

Kuigi iga hobune on erinev, oleme oma allikate abiga leidnud levinud signaale, mida teie hobune võib teile kehakeele kaudu edastada. See pole tähtis, kui mõni neist käitumismärkidest pole tahtlik suhtlus. Isegi kui hobune ei püüa teiega otseselt “rääkida”, annab ta kehakeel ikkagi kriitilist teavet, mida peate oskama lugeda. 

Siin on välja toodud seitse asja, mida teie hobune võib teile öelda:

1. “Ma ei tunne ennast hästi.”

Haige või valu tundev hobune võib välja näidata klassikalisi füüsilisi ebamugavustunde märke. “Haige hobune ei ole tõenäoliselt väga rõõmus ja ergas,” ütleb McDonnell. “Ta võib teistest eemale hoida, nagu ta ei tahaks mitte kellegagi suhelda. Kehakeel on sageli esimene märk selle kohta, et midagi on valesti, isegi enne seda, kui loomal söögiisu kaob.” 

“Kui hobune tunneb valu, võib ta olla valveseisundis, mis tähendab, et ta kaitseb valulikku piirkonda,” selgitab McDonnell. Koolikute tõttu ebamugavust tundev hobune lööb või hammustab sageli kõhtu, kraabib kapjadega maapinda ning heidab pidevalt pikali ja tõuseb siis jälle püsti. Kui tal on seljavalu, võib ta väljendada rahulolematust sadulavöö kandmise suhtes, muutudes saduldamise ajal agressiivseks. Üldiselt võib valu käes kannatav hobune tunduda pahur või välja näidata kaitsekäitumist inimeste või teiste hobuste suhtes.

“Valu tundev hobune võib oma aktiivsuse taset vähendada, nina norgu lasta, hoida pilku fikseerituna ühe koha peal, seista jäigalt ja olla tõrges liikumise suhtes,” ütleb Emanuela Dalla Costa, DVM, PhD, Dipl. ECAWBM, Itaalias Milanos asuva Università degli Studi di Milano veterinaarmeditsiini instituudist. 

Tema sõnul võivad ka hobuste näojooned valu paljastada. Dalla Costa koos oma meeskonnaga töötas hiljuti välja hobuste grimasside skaala, mis võimaldab inimestel aru saada hobuste valuga seotud näoilmetest. Laminiidiga või hiljuti kastreeritud hobuste puhul, keda nad oma uuringutes kasutasid, täheldasid nad, et enamik valu käes kannatavaid hobuseid kipub oma kõrvu vastu pead suruma ja näo osi pinguldama või jäigalt liikumatuna hoidma: lihaseid silmaorbiitide kohal ja silmade kohal ning suud, ninasõõrmeid ja närimislihaseid.

“Hobused, kellega on hiljuti ratsutatud, väljendavad valu teistsuguse käitumise ja näoilmete abil,” ütleb Sue Dyson, MA, Vet MB, PhD, DEO, FRCVS, Ühendkuningriigis Newmarketis asuva loomade tervisekeskuse hobuseliste osakonna kliiniliste uuringute juht. “Nende hulka kuuluvad pidev kõrvade vastu pead surumine, korduv suu lahti tegemine, intensiivne ühe punkti üksisilmi vaatamine, pea tõstmine väga kõrgele või langetamine väga madalale, peaga üles-alla või ühelt küljelt teisele vehkimine, pea kallutamine ja korduv kiire sabaga vehkimine,” sõnab Dyson. 

2. “Ma olen stressis!”

“Tugevas stressiseisundis hobused ilmutavad üsna kergesti äratuntavaid kehakeele märke,” ütleb McDonnell. Nende kõrvad võivad olla ettepoole suunatud, silmad pärani lahti, pea kõrgel, kehahoiak jäik ja saba kõrgele tõstetud. Nad võivad nina kaudu õhku välja puhuda ja roojata.

McDonnell lisab, et just stressirohkest olukorrast väljunud hobused lakuvad ja närivad sageli tahtmatu reaktsioonina. Lihtsamalt öeldes toimib hobuste keha niiviisi seetõttu, et üleminek sümpaatilise närvisüsteemi reaktsioonilt (tugevale stressile) parasümpaatilise närvisüsteemi reaktsioonile (“puhka ja taastu”) muudab tema kuiva suu kiiresti märjaks. Kui hobuse suu läheb sülge täis, hakkab ta lakkuma ja närima. 

“See on valdkond, mis tekitab märkimisväärset segadust, eriti “hobulausuja” tüüpi arstide seas, kellel ei pruugi olla teaduslikku tausta,” ütleb McDonnell. “Nad panevad hobuse stressirohkesse olukorda ja tõlgendavad seejärel ekslikult lakkumist ja närimist kui märki looma alistumisest või erilisest sidemest inimesega. Aga see ei ole tegelikult nii. See on hoopis märk sellest, et hobuse stressitase langes ägedalt kõrgelt madalale. 

McDonnell ütleb, et kehakeelt, mis viitab kroonilisele stressile, võib olla raskem eristada, eriti haige hobuse või valudes oleva hobuse omast. “Siinkohal võib grimasside skaala osutuda natuke segadusseajavaks,” lausub McDonnell. “Peate vaatama kogu kehakeelt tervikuna, mitte keskenduma ainult näojoontele, kuna need võivad valu, haiguse ja kroonilise psühholoogilise või füüsilise stressi korral olla sarnased.”

3. “Mul on depressioon.”

“Depressioonis hobustel on tavaliselt teatud tüüpi kehakeel, mida on kerge ära tunda, kui seda mõistate,” ütleb Prantsusmaa Rennes Ülikooli inim- ja loomaetoloogia ethoS laboratooriumi doktor Clémence Lesimple.

“Hobuste kehahoiak muutub “fikseerituks”, nad seisavad mitu minutit liikumatuna ühes poosis, keharaskus on nihutatud ette, kael on horisontaalses asendis ja madalal, kuid välja sirutatud, silmad pärani lahti ja kõrvad ei liigu,” täpsustab Lesimple. “Depressioonis hobused seisavad sageli näoga seina poole ja näivad olevat oma keskkonna suhtes täiesti ükskõiksed, nagu oleksid nad end lihtsalt välismaailmast ära lõiganud.”

“Selline käitumismuster esineb peamiselt tallihobustel, kes on sattunud õpitud abituse seisundisse,” ütleb Lesimple, “mis tähendab, et nad on pärast pikaajalist kroonilist stressi nii-öelda alla andnud.”

4. “See ei meeldi mulle.”

Hobused ei ole alati meie valikutega nõus ja sageli ei kõhkle nad oma rahulolematust väljendamast. Kui meie ratsutamisstiil või hooldusmeetod tekitab neis ebamugavust, võib nende kehakeel olla üsna selge: "Mulle see ei meeldi!"

“Paljud hobused hakkavad ratsutamise ajal sabaga vehkima, kui neile ei meeldi inimese jalaga antav märguanne,” ütleb Janne Winther Christensen, PhD, Aarhusi ülikooli loomateaduste instituudist Taanis Tjeles. “See on sama liigutus, mida nad teevad, kui lendav putukas neid ärritab. See on nende viis öelda: “See häirib mind.” Samuti võivad hobused raputada pead või reageerida soovimatule suuraua survele suu pärani lahti tegemisega või suuraua otsast sikutamisega, tõmmates mõnikord ohjad ratsaniku käest välja,” lisab Winther. “See on juhtum, mille korral kehakeel tugevneb ja muutub õpitud käitumiseks, sest see annab soovitud tulemuse: surve kaob,” ütleb ta.

“Hobused, keda hooldatakse, kipuvad samuti kasutama selget kehakeelt, et väljendada seda, mis neile ei meeldi,” ütleb PhD Léa Lansade Prantsuse Hobuste ja Ratsutamisinstituudist ning Riikliku Põllumajandusuuringute Instituudi käitumisteaduse osakonnast Tours’is. “Hobused torutavad huuli, tõstavad kaela kõrgele ja teevad silmad pärani lahti, reageerides näiteks teatud harjamisstiilile, mis neile ei meeldi,” sõnab Lansade. “Nad ütlevad, et see ei meeldi neile. Ja sellest on väga oluline aru saada, arvestades asjaolu, et hooldamine peaks olema hobuse jaoks meeldiv tegevus. Kahjuks arvavad paljud inimesed, et nende hobune naudib harjamist, isegi kui nende hobune neile ütleb, et tegelikult see pole nii.” 

“Ära ütle, et ma olen märalik!”

“Indlusperioodil kasutavad märad välja valitud täkkude suhtes konkreetset kehakeelt: nad väljendavad oma huvi täkkudele järgnemise läbi, urineerivad nende ees ja näitavad neile oma häbemeid. Kuid liiga sageli saavad märad inimestega ebameeldiva käitumise tõttu “märaliku” maine,” ütleb Sue M. McDonnell, PhD, sertifitseeritud loomade käitumisspetsialist ja Pennsylvania Ülikooli Kennetti väljakul Uus-Boltoni keskuses asuva veterinaarmeditsiini kooli hobuslaste käitumisprogrammi asutaja. 

“Meie käitumislaboris on palju “probleemsete märade” juhtumeid, kus probleeme seostatakse hobuse hormoonidega, kuid see pole peaaegu kunagi tegelik probleem,”  ütleb McDonnell. “Enamasti tunneb mära valu, mis jääb lihtsalt tähelepanuta, sest inimesed arvavad, et ta käitub teatud viisil oma hormonaalsete tsüklite tõttu. Ja sellest saab tõsine heaolu probleem.” 

“Märadel võivad olla adhesioonid (elundite pindade kokkukleepumine põletiku puhul) või lipoomid (kasvajad), mis avaldavad survet suguelunditele ja  võivad reproduktiivtsükli teatud faasides muutuda veelgi valulikumaks,” selgitab McDonnell. Ta on näinud märasid, kellel on anaallõhed, anovaginaalne fistul (anormaalne avaus, mis ühendab tupe pärakuga) ja geneetilised suguhäired, kui nimetada vaid mõnda. 

“Peamine on see, et te ei tohi oma mära kehakeelt ignoreerida lihtsalt selle pärast, et ta on mära,” ütleb McDonnell. “Tõenäoliselt on tal tõsine probleem, mis vajab teie tähelepanu, ja ta saadab teile kõik õiged signaalid, mida ei tohiks kunagi lihtsalt tema hormoonidest tingitud normaalseks käitumiseks pidada.”

5. “Olukord muutub varsti koledaks.”

“Inimesed saaksid ära hoida paljud hobustega seotud õnnetused, kui nad pööraksid tähelepanu oma hobuste kehakeelele,” ütleb Jan Ladewig, DVM, PhD, Taani Kopenhaageni Ülikooli suurloomateaduste osakonna loomade heaolu ja käitumispsühholoogia professor. “Kujutage ette, et juhite oma hobust teele, millele ta minna ei taha," ütleb Ladewig. "Kui märkate, et hobune pöörab pead valele poole, saate probleemi kohe parandada, vältides ohtu, et ta hakkab teie jaoks soovimatus suunas jooksma ja veab teid kaasa või lükkab teid seljast täiesti maha ja lööb jalaga. Aga kui ootate, kuni ta ka õlga keerab, on juba liiga hilja.”

Lansade nõustub, viidates sellele, et umbes 25% ratsaspordiga seotud haiglakülastustest tulenevad hobuse seljast mahakukkumisega seotud vigastustest (Wolyncewicz et al., 2018). “Hobused ähvardavad sageli enne ründamist – see on osa nende kehakeelest,” ütleb ta. "Kui inimesed pööraksid tähelepanu hobuse pea vastu surutud kõrvadele ja ähvardustele, nagu näiteks tagumise jala üles tõstmine või paljastatud hammastega inimese poole sööstmine, toimuks tõenäoliselt palju vähem ratsaõnnetusi.”

6. “See meeldib mulle väga!”

“Paljud hobustega seotud uuringud on keskendunud negatiivsete emotsioonide mõistmisele. Nüüd on aeg rääkida sellest, kuidas hobused positiivseid emotsioone välja näitavad,” ütleb Lansade. Need väljenduvad tema sõnul hobuste “naeratuses”. 

“Hobustel on suhteliselt komplekssed näolihased, mis võimaldavad neil väga erinevaid näoilmeid teha, peaaegu täpselt sellised, mis enamikel primaatidel,” ütleb Lansade. “Teadlastena ei saa me loomadele viidates kasutada sellised sõnu nagu “naeratus” või “õnnelik”, kuid kui vaadata positiivseid emotsioone tundva hobuse näoilmet, siis me näeme seda tegelikult.”

“Õnnelikud hobused loovad “hobuseliste naeratuse”, kui nad sulgevad oma silmad pooleldi, lükkavad ülahuuled väljapoole ja kõrvad tahapoole, peaaegu ninaga ühele tasemele,” räägib Lansade oma meeskonna hiljuti avaldatud uuringust hobuste harjamisstiilide kohta. Mõnikord hoiavad hobused oma ülahuule paigal; mõnikord see tõmbleb natuke, kui neile miski meeldib. Koos naeratusega tõstavad nad tavaliselt oma kaela veidike ülespoole või kallutavad seda.

“Negatiivsete emotsioonide tekitamise vältimisest ei piisa; lisaks peame aktiivselt otsima positiivsete emotsioonide märke,” ütleb Lansade. “Kui oskame lugeda hobuste kehakeelt, saame aru, mis teeb nad õnnelikuks.”

7. “Ma vajan abi.”

Kuigi suuremat osa kehakeelest, mida oleme seni kirjeldanud, saab kasutada ilma vähimagi pingutuseta “suhtlemiseks”, suhtlevad hobused meiega ka tahtlikult. “Nad püüavad selgelt meiega rääkida, eriti kui nad meilt midagi tahavad,” ütleb Malavasi.

“Kui hobustel ei õnnestu kohe inimestele oma sõnumit edastada, jätkavad nad proovimist,” sõnab Malavasi. Tema meeskond viis hiljuti läbi katseid hobustega, kes püüdsid inimestelt “abi küsida”, et saada kätte toit ämbrist, mis oli nende jaoks liiga kaugel. “Meie uuringus osalenud hobused näitasid, et nad võivad oma suhtlusstrateegiates olla väga paindlikud,” ütleb Malavasi. “Nad noogutasid peaga, pöörasid saba ja pea kiiresti toitu täis ämbri suunas… Ja nad käitusid niiviisi ainult siis, kui inimene neile tähelepanu pööras. Nii et kui teie hobune kasutab kahte või enamat neist signaalidest koos, võib ta üritada teile midagi teada anda.”

“Kui te aga oma hobusele kunagi tähelepanu ei pööra, võib ta lõpuks loobuda teiega suhtlemisest,” ütleb Malavasi. “See on väga kurb olukord, kuid seda saab parandada,” lisab ta. “Kui te ei tea, mida te hobune tahab, olge loominguline ja katsetage erinevaid lahendusi. Hobuse suhtlusstrateegia õppimine on nagu inimese tundmaõppimine. Te ei lõpeta kunagi õppimist, kuid mida rohkem te temast aru saate, seda rohkem te teda armastate.”

Peamine sõnum

Hobused toetuvad loomulikult heale suhtlusele kehakeele kaudu. See tugevdab nende sotsiaalseid võrgustikke, laseb neil üksteisega koos rahus elada ja aitab neid kaitsta kiskjate eest. Kui julgustame nende suhtlemist, pöörates tähelepanu oma hobuste visuaalsetele märguannetele, mis on välja toodud ka selles tekstis, võime süvendada liikidevahelisi sidemeid ning kogeda oma hobustega tervemaid, ohutumaid ja rahuldustpakkuvamaid elamusi. 

ORIGINAAL
























pühapäev, 9. jaanuar 2022

Viinamarjade (seemnete) mõju hobustele

 Viinamarjataimi kasutatakse taimeravis laialdaselt, kuna neil on tugev terapeutiline toime. Vilju (viinamarju) väga aktiivselt ei kasutata, aga viinamarjalehti ja -seemneid küll. Viinamarjade pressimisjäätmeid kasutatakse taimeravis nende terapeutilise toime pärast. Viinamarjaseemneekstrakt on hobustele väga tervislik lisand, sest selle antioksüdatiivne toime on 10x tugevam kui E- ja C-vitamiinil.

Teaduslik nimetus: Vitis Vinifera (vääntaim)

Liik: ronitaim

Viinamarja (seemne) toime hobusele:

Tugevam antioksüdant kui E- ja C-vitamiin

Toetab kapillaare ja veresoonte seinu

Viinamarjaseemneekstrakti mõju hobustele

Viinamarjaleht

Viinamarjapõõsa lehed (Folium vitis viniferae) on lehvikukujulised ja jämedate sakkidega. Lehed on rohelist värvi, aga muutuvad sügisel punaseks. Talvel kukuvad lehed põõsa küljest ära. Lehed sisaldavad rohkelt flavonoide (4-5%), fenoolhappeid, tanniine ja mineraale. Viinamarjalehti saab kapilaaride ja veresoonte seinte ravimiseks kasutada. Need stabiliseerivad ja kaitsevad arterite seintes kollageeni, kaitstes kapillaare niiviisi vabade radikaalide eest. Need aitavad ka veenides vereringet parandada. Suu kaudu manustades on lehtedel diureetiline ja spasme kõrvaldav toime. Välispidiselt võib viinamarjalehti kasutada põletiku vastu ja silmakompressina.

Viinamarjakobar

Viinamarjade pressimisjäätmetel (viljaliha) on suur kiudainesisaldus ning need imavad tänu taimsele liimile enam kui 20 korda oma kaalust. Limased ained moodustavad geeli, mis soodustab soolestiku tööd. Pärast sööki on ka veresuhkru tase madalam, sest limased ained hoiavad süsivesikuid kinni, nii et neid vabastatakse aeglasemalt ja veresuhkru kõrgpunkti ei teki.

Viinamarjal on seedimist soodustavad omadused ja see aitab kaasa sapinõristusele. Ühtlasi on see laksatiivse toimega. Viinamarjad sisaldavad suurel hulgal looduslikke suhkruid, aga ka rasvhappeid, vitamiine, mineraale ja palju kiudaineid.

Neid osi viinamarjataimest kasutatakse hobuste peal.

Viinamarjaseemneekstrakt

Viinamarjaseemned (Semen vitis vinifarea) on vilja seemned. Ekstraktina kasutatakse neid peamiselt taimeravis, sest sel kujul on neis suurim kogus aktiivseid koostisosi. Viinamarjaseemnetes on palju flavonoide, õlisid, proteiine ja tanniine. Viinamarjaseemneekstrakt on väga tugev antioksüdant, mis kaitseb rakke ja soodustab paranemist. Viinamarjaseemneekstrakt on 50x tugevam kui E-vitamiin ja 20x tugevam kui C-vitamiin. Seepärast sobib see väga hästi kasutamiseks EPSM- i ja teiste lihasprobleemide puhul. Viinamarjaseemneekstrakt kaitseb ka sidekude. Viinamarjaseemneekstrakt on kasulik ka kapilaaridele ja veresoonte seintele. Sarnaselt viinamarjalehtedele aitab viinamarjaseemneekstrakt veresoonte seinu stabiliseerida, parandada ja kaitsta. Lisaks soodustab see veenide vereringet ja on verd vedeldava toimega.

Viinamarjaseemneekstrakti saab kasutada ka lümfiprobleemide puhul, see aitab liigsel vedelikul ära voolata. Viinamarjaseemneekstrakt on ka allergiavastane.

Koos nisuiduõli ja loodusliku E-vitamiiniga on viinamarjaseemneekstrakti toime lihasprobleemide ja lihashaiguste, nagu EPSM, puhul parim.

ORIGINAAL





kolmapäev, 5. jaanuar 2022

E-vitamiin: miks võistlushobune seda vajab?

 Mis on E-vitamiin?

E-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin. Selle avastasid 1922. aastal esmalt Evans ja Bishop, kes nägid, et tiinetele rottidele rääsunud seapekki söötes toimus loote reabsorptsioon. Leiti, et nisuiduõlis leiduv „faktor“ ennetab selle tekkimist ja see faktor nimetati E-vitamiiniks. Keemilises mõistes on tegu a-tokoferooliga ning pärast selle keemilise struktuuri määramist sünteesiti seda 1938. aastal.

E-vitamiini uuringud jätkusid ning avastati, et 8 ühendil (4 tokoferooli ja 4 tokotrienooli) on E-vitamiini omadused. Need ühendid sisaldavad 6-kromanooli tsüklilist struktuuri ja isoprenoidset külgahelat; „E-vitamiini“ aktiivsuse tase sõltub metüülrühmade asetusest tsüklis. Kasutatakse tähiseid  a, ß‚ y ja X, et metüülrühma paiknemist kirjeldada ning a-tokoferooli ühend on bioloogiliselt kõige aktiivsem.

E-vitamiini allikad

E-vitamiini toodetakse taimedes RRR-a-tokoferooli või d-a-tokoferoolina. D-a-tokoferooli kogus varieerub söötades suurel määral ning selle sisaldus võib töötlemise või pikaajalise hoiustamise tulemusel kiirelt langeda. Seda sel põhjusel, et looduslikul kujul esineb see alkoholina, mis on oksüdatiivsele lagunemisele väga vastuvõtlik ja seega ebastabiilne.

E-vitamiini funktsioonid

E-vitamiini kõige tähtsam funktsioon on toimimine raku antioksüdandina, mis ennetab rakumembraanides küllastumata rasvhapete oksüdeerumist peroksiidideks vabade radikaalide toimel. Vabad radikaalid on ainevahetusprotsesside normaalsed, kehas esinevad kõrvalsaadused, mille tootmine suureneb treenides ning mis võivad lihasrakkude redoksreaktsioone häirida, tuues kaasa lihaskurnatuse. Rottidel on E-vitamiini puudus näidanud vastupidavuse langust. On leitud, et treenimine vähendab hüppajatel lipiidide hüdroperoksiidide taset ning toimib vähesel määral ka koolisõidu hobuste puhul. Treenitud hobuste puhul väljendub oksüdatiivne stress seosena lipiidide hulga kasvuna oksüdatsiooni kohta ning lipoproteiini suurema lekkimisega lihasrakkude membraanidest. Huvi E-vitamiini rolli vastu inimsportlaste seas suureneb samuti, sest on leitud, et see kaitseb vabade radikaalide tekitatud lihaskahjustuste vastu. E-vitamiini molekulid söövad vabu radikaale, sest nende väliskestas on üksikud äärmiselt reaktiivsed elektronid; kui elektron on loovutatud, tekib a-tokoferooli radikaal, mis vajab a-tokoferooli uuesti aktiveerimiseks teist antioksüdanti.

Võistlushobuse jaoks on südame ja kopsude hea funktsioneerimine oluline ning E-vitamiin eemaldab hingamistraktis ja südamelihastes moodustunud vabad radikaalid ning tagab ka punaste vereliblede rakkude stabiilsuse. See on oluline närvisüsteemi toimimiseks, sest ennetab närvimembraanide lipiidide oksüdatsiooni ning toetab immuunsüsteemi toimimist. Sagedased haiguspuhangud või halb vastupanuvõime haigustele võivad olla seotud E-vitamiini puudusega. E-vitamiini juurdevõtmine on aidanud parandada immuunvastust uutele antigeenidele, näiteks teetanuse toksoidile ja hobuste gripile.

Koostoimed teiste toiteainetega

E-vitamiin on tihedalt seotud seleeni ja C-vitamiiniga (askorbiinhape). C-vitamiin, mis on ka omaette oluline antioksüdant, muudab a-tokoferooli radikaali uuesti tagasi a-tokoferooli aktiivseks vormiks. Seleen on osa glutatioonperoksüdaasi rakuensüümist ning paikneb vesiraku tsütosoolis ja mitokondriaalses maatriksis. See hävitab kõik moodustunud peroksiidid, sest need võivad rakumembraane kahjustada. Teatud määral on seleen ja E-vitamiin samaväärsed, aga kummalgi on omad unikaalsed funktsioonid ning alla teatud kriitilise määra ei saa ükski kogus teise puudumisest tekkinud sümptomeid ära hoida. 

Puudus

E-vitamiini puudust peetakse hobuste kahe neuroloogilise häire põhjustajaks: hobuste mootorneuroni haigus ja hobuste degeneratiivne müeloentsefalopaatia. Mootorneuroni haigust on enim nähtud 4-9-aastaste hobuste seas, aga sarnaselt toituvate hobuste seas kõik hobused seda haigust ei saa. Tundub, et haiguse väljakujunemisele aitab kaasa vastuvõtlikkus häiritud antioksüdantide/pro-oksüdantide tasakaalule; mootorneuronite haigus areneb välja pikaajalise E-vitamiini puudusega. E-vitamiinil on kaitsetoime hobuste seljaaju oksüdatiivse kahjustuse vastu, mille tegelik neuroanatoomiline paiknemine sõltub hobuse vanusest. Müeloentsefalopaatia kujuneb välja noorematel, kasvavatel loomadel. Teatud genotüüpidel on suurem kalduvus haiguse tekkeks kui teistel; seljaaju ja kaudaalne piklikaju degenereeruvad. Müeloentsefalopaatia all kannatavad hobused vajavad iga päev 2000-6000 mg E-vitamiini.

Kokkuvõte

Võistlushobune peab tarbima lihaste ja närvisüsteemi toimimiseks piisavalt E-vitamiini. E-vitamiin on oluline antioksüdant ning aitab koos seleeni ja C-vitamiiniga säilitada head tervist ja sooritusvõimet. E-vitamiini erinev sisaldus söödas toob kaasa vajaduse lisandite võtmiseks. Täpne annus sõltub aktiivsuse tasemest, aga võib olla 8 kuni 9 mg/kg kehamassi kohta, kui hobune rasket tööd teeb.


ORIGINAAL





esmaspäev, 20. september 2021

KÜÜSLAUK

 

Küüslauk hobustele – kasud ja ohud

Selle üle, kui palju küüslauku hobustele söödalisandina võiks anda, peetakse diskussioone. Kuigi küüslaugul on palju väidetavaid häid omadusi, nagu antiseptiline, põletikuvastane ja antibiootiline toime, vererõhku alandavad, hobuste respiratoorseid probleeme vähendavad ja putukaid tõrjuvad omadused, on hiljutised uuringud näidanud, et hobustele üleliigne küüslaugu manustamine on ohtlik, kuna see võib põhjustada aneemiat.

Paljud hobuste ja ponide omanikud kasutavad küüslauku kui regulaarset hobuste söödalisandit. See sisaldab aineid, millel on valuvaigistav, põletikuvastane ja turset vähendav toime.

Arvatakse, et küüslauk on üks tõhusamaid looduslikke tervendavaid taimi maailmas. Seda kasutatakse väga tihti koos antibiootikumidega hobuste respiratoorsete haiguste ja kopsupõletike raviks.

SELEEN JA VÄÄVEL KÜÜSLAUGUS

Küüslauk sisaldab palju seleeni ja väävlit. Väävlil on verd puhastavad omadused, mis on kasulikud hobuste haiguste ravimisel ja ennetamisel. Arvatakse, et see sisaldab ka rohkem kui 25 mikroobe hävitavat ühendit.

Paljud omanikud annavad oma hobustele küüslaugulisandit putukaid tõrjuvate omaduste tõttu – küüslauku söönud hobuse higi eraldab lõhna, mis hoiab kärbseid, puuke ja kihulasi eemal, toimides loodusliku putukatõrjena.

Küüslauku võib kasutada köha sümptomite leevendamiseks – see sisaldab ainet, mis aitab hingamisteid limast puhastada. See puhastav toime koos võimega vähendada põletikku on efektiivne ka kuseteedele.

Soovitatav küüslaugu kogus on 15 kuni 55 grammi päevas, sõltuvalt hobuse või poni suurusest. Hobuste jaoks on küüslauku saada mitmel eri kujul – pulbrina, tinktuurina või külmkuivatatud graanulitena, ja mõni ravimtaimetundja väidab, et värske küüslauk on parim moodus.

KÜÜSLAUK JA HOBUSTE ANEEMIA

Küüslauku tuleb hobustele anda ettevaatlikult, sest on avastatud, et üleliia palju küüslauku võib olla ohtlik, kuna see võib hobustel aneemiat põhjustada.

KÜÜSLAUGU TOKSILISED MÕJUD HOBUSTELE

Küüslaugus leidub toksilist ainet n-propüüldisulfiidi, mis võib hobuse punaseid vereliblesid kahjustada, see kahandab fosfaatdehüdrogenaasi-nimelise ensüümi olemasolu, mille ülesanne on vältida oksüdatiivseid rakukahjustusi.

Teadlased söötsid tervele hobusele 11 päeva jooksul 450 grammi sibulapealseid, mis samuti sisaldavad n-propüüldisulfiidi. 11. päevaks oli hobune kaotanud peaaegu 60% punastest verelibledest ja oli tõsiselt aneemiline!

Mõned loomaarstid väidavad, et küüslaugu toksiline toime on järkjärguline – regulaarselt antav väike annus võib põhjustada hobustel kerget aneemiat.

TÖÖSTUSLIKULT VALMISTATUD HOBUSTE KÜÜSAUGULISANDID

Võib siiski olla, et tööstuslikult valmistatud hobuste küüslaugulisandid ei ole ohtlikud, kuna toimeaine allitsiin sageli hävib kuumtöötlemist sisaldava tootmisprotsessi käigus.

Küüslaugust on palju kasu ja kui otsustate oma hobusele või ponile küüslaugulisandit anda, olge ettevaatlik, et mitte üle pingutada.

Väidetavad küüslaugu kasulikud mõjud hobustele:

-aitab suurendada söögiisu

-tugevdab ravimite antibiootilist toimet

-toimib putukatõrjevahendina, hoides eemal kihulased, sääsed, kärbsed ja moskiitod

-alandab vererõhku

-puhastab verd

-see on metüülsulfonüülmetaani (MSM) looduslik allikas, mida tavaliselt kasutatakse liigeseprobleemide ja allergiate raviks.

 Küüslaugu ajaloolised kasutusvaldkonnad

Küüslauku mainitakse varastes Egiptuse meditsiinilistes käsikirjades, mis pärinevad aastast 1550 eKr.

Seda anti püramiide ehitavatele Egiptuse töötajatele, et suurendada nende vastupidavust ja vältida nakkusi.

Piibliaegadel kasutasid juudid küüslauku eeslite ja teiste loomade tervise tõhustamiseks.

 Küüslaugu ohud hobustele:

-võib põhjustada aneemiat

-võib lasta lokata ebasõbralikel bakteritel, mõjutades hobuse seedetrakti tervist.




Originaal