Elektrolüüdid on mineraalid, mis organismis koos toimides sälitavad aktiivsete hobuste füsioloogiliste vajaduste tasakaalu, see on ülesanne, millele on inimestel üllatavalt lihtne kaasa aidata.
Põhimõtteliselt higistavad kõik hobused ja see higi sisaldab elektrolüüte.
Ükskõik, kas tegemist on tippsportlasest hobusega võistluspäeval või ratsakooli hobusega, kes osaleb kohalikul koolisõiduvõistlusel, nendel hobustel on midagi ühist - nad mõlemad higistavad ja selle tagajärjel kaotavad elektrolüüte, ehkki erinevates kogustes.
Elektrolüütide puudus võib põhjustada vedelikupuudust koos sellega kaasnevate kahjulike tagajärgedega, seega elektrolüüdilisandite igapäevane kasutamine asendab kaotatud mineraale ja aitab hoida organismis piisavat vedelikutasakaalu, sest meelitab hobust rohkem jooma.
Selles artiklis kirjeldame, mis on elektrolüüdid, miks hobune neid vajab ja kuidas kasutada elektrolüütide lisandeid.
Mis on elektrolüüdid?
Hobused vajavad viite peamist lektrolüüti: naatriumit (Na⁺), kloorriidi (Cl⁻), kaaliumit (K⁺), magneesiumi (Mg²⁺) ja kaltsiumit (Ca2⁺) – igaühel on hobuse organismis oma kindel funktsioon. Tegelikult on elektrolüüte vaja peaaegu kõigi kehaliste funktsioonide täitmiseks, sh vedelike reguleerimine ja tasakaal, seedimine, happe-aluse (pH) tasakaal ja elutähtsad neuroloogilised funktsioonid, nagu lihaste kokkutõmbed tugevaima ning kiireima liikumise saavutamiseks.
Naatrium, kloor ja kaalium on kolm kõige olulisemat elektrolüüti ja nendest peetakse naatriumit peamiseks elektrolüüdiks¹ ning janu regulaatoriks. Kui naatriumit kombineeritakse klooriga, on tulemuseks naatriumkloriid ehk lauasool!
Elektrolüüte väljutatakse organismist uriini, ja väljaheidetega ning higi. Hobused higistavad,, et treeningul keha jahutada ja see higi sisaldab viit peamist elektrolüüti muutuvates kogustes¹.
Hobune võib rohke higistamisega (10-15 liitrit tunnis) kaotada märkimisväärse koguse elektrolüüte, eriti kloori ja naatriumit ², aga ka kaaliumit, kaltsiumit ja magneesiumit (viimast kõige vähem). Treeningul kaotatud elektrolüüdid tuleb need asendada, et parandada taastumist , tagada hobuse tervis ning taastada vedelikutasakaal.
Kas teie hobune vajab elektrolüütide lisandeid?
See, kui palju ning milliseid elektrolüüte hobune pärast higistamist juurde vajab, sõltub koormuse kestusest ja intensiivsusest, keskkonnatingimustest (näiteks kas palav ja niiske või jahe ilm) ja hobuse toitumisest. Uuringud on näidanud, et niisketes oludes higistab hobune märksa rohkem kui jahedas keskkonnas 3.
Enamik hobi hobuseid, kes teevad kerget trenni või puhkavad, saavad elektrolüütide vajaduse id kaetud söödaga - rohkelt koresööta, lisandiks soola (NaCl) 10–12g/100 kg kehakaalu kohta kohta päevas (NRC, 2007). See tähendab, et lisades lihtsalt 40–60 g (sõltuvalt hobuse suurusest) lauasoola söödale iga päev, ongi piisav kerges treeningus või puhkava hobuse elektrolüütide vajaduse katmiseks.
Koresööt sisaldab rohkelt kaaliumit ning hobused, kes söövad piisavalt näiteks värsket rohtu või heina, saavad reeglina rohkem kaaliumit kui higistamise tõttu kaotatud kaotada võivad 2.
Tavaline lakukivi annab kerges töös ja puhkavale hobusele piisavalt soola, kui ta seda pidevalt tarbib, Teadusuuringud on siiski näidanud, et hobused ise ei reguleeri oma soola tarbimist ⁷ ⁵ ⁶ ⁷, mis tähendab, et lakukivi ei pruugi katta hobuse soolavajadust.
Seega tuleks mõõduka ja suurema töö korral iga päev pakkuda hobusele piisavas koguses lauasoola (mõõduka töö puhul 14g/100 kg kehakaalu kohta - NRC 2007), kas sööda sisse segatuna või lahtiselt võimalusel eraldi ämbris.
Suurema koormuse korral või hobused, kes võistlevad kuumades ja niisketes oludes, näiteks kestvusratsutamises, võivad tekitada higistada tunnis kuni 15 liitrit, mis tähendab, et nad kaotavad märkimisväärses koguses kolme peamist elektrolüüti: naatriumit, kloori ja kaaliumit ning väiksemates kogustes kaltsiumit ja magneesiumit. Need hobused vajavad elektrolüütide lisandeid, et hoida organismi vedelikutasakaalu ning kiirendada treeningutest ja võistlustest taastumist.
Koormuse ajal vajab hobune juurde naatriumit ja kloori, st soola, mida saab lisada juurde vastavalt vajadusele, kuna üldjuhul peaks kvaliteetne koresööt sisaldama piisavalt kaaliumit. Elektrolüütide pakkumine treeningu ajal on hea viis harjutada hobune neid sööma ja jooma, nii et võistluste ajal hobused ei keelduks elektrolüüte sisaldavast toidust või veest.
Lisaks on hobuste harjutamine elektrolüütide lisanditega treeningu ajal parem, kui proovida hobust raskel võistluspäeval elektrolüütide suure kogusega n.ö. laadidaga. Kui hobune higistab võistluste ajal rohkem, tuleks talle pakkuda ka kaaliumi sisaldavaid elektrolüüte. Elektrolüüte saab võib anda sööta isotooniliste lahustena, segada söödaga või manustada intensiivse töö korral pastana.
Elektrolüütide söötmine hobusele
Sõltuvalt hobuse töö iseloomust võib elektrolüüte sööta enne võistlust, võistluse ajal ja pärast võistlust. Enne võistluste või rännaku algust tulebanda koresööta ja katta täielikult vedelikuvajadus.
Üks parimaid viise selle saavutamiseks on hobuse harjutamine isotooniliste elektrolüüdilahuste joomisega. Isotooniline lahus annab organisimile elektrolüüdid tagasi samas kontsentratsioonis Soola (NaCl) võib söödale eelnevalt lisada, kuid hobusele peab jääma piisavalt aega janu tekkimiseks ning selle kustutamiseks (kuni 4 tundi). Teadusuuringud on viidanud probleemile, et kui kaaliumi söödetakse enne rasket tööd, võib see põhjustada südameprobleeme, näiteks rütmihäireid⁸, kuid selle selgitamiseks on vaja rohkem uuringuid. Praegu arvatakse, et väikestes kogustes kaaliumit enne võistlust võib olla kasulik⁹.
Kestvusratsutamise ajal saab isotoonilisi lahuseid pakkuda näiteks loomaarsti kontrolli ajal, vett tuleks pakkuda nii tihti kui võimalik. Elektrolüüte võib lisada söödale või manustada rännaku ajal ka pastana, kuid siis on tähtis tagada hobusele piisavalt vett, et ei tekiks vedelikupuudust. Rännaku ajal võib anda väheses koguses kaltsiumit ja magneesiumit, kuid peamiselt on vaja ikka naatriumit, kloori ja kaaliumit⁹. Seda enam, et, kui hobune saab söödaga juurde magneesiumit või kaltsiumit,, nagu näiteks sööda tasakaalustajate kasutamisel (Smart Balance) , siis piisab organismi enda reservidest vähese higistamise asendamiseks.
Pärast võistlust tuleks kohe pakkuda isotoonilisi lahuseid, ideaaljuhul värske puhta veega. Seejärel võib pärast esmast jootmist anda täiendavalt koguse elektrolüütide lisandeide, et soodustada edasist vedelikupuuduse hüdratsiooni, mis on kasulik sel juhul, kui hobune on vilets jooja.
Ehkki isotooniline lahus on parim viis vedelikukaotuse taastamiseks, siis kuuma ja niiske ilma korral, kui hobune on kaotanud suure hulga keha vedelikku, nt. kuumades ja niisketes tingimustes võib elektrolüütide puuduse taastamiseks olla vajalik vähemalt 20 liitri isotoonilise lahuse joomine. Sellisel juhul on parem lahendus sobiva elektrolüütide pasta andmine ning piisava veekoguse pakkumine. Pärast võistlust või rännakut on oluline anda juurde ka kaaliumit ,Pärast seda tuleks elektrolüüte anda veel 2-3 päeva jooksul, et kõik kehavarud saaksid taastatud.
Elektrolüütide lisandid hobustele
Elektrolüütide lisandeid on saadaval väga laias valikus, alates pulbritest kuni pastadeni ning erineva maitsega. Hea toidulisand peaks põhiliste koostisosadena sisaldama siiski kolme võtmeelektrolüüti - naatriumit, kloori ja kaaliumit - samades vahekordades, mida kaotatakse higistades. Lähtuda võib sellest, et naatriumit ja kaaliumit kokku on umbes sama palju kui kloori.
Elektrolüüdilisand peab olema isotooniline higi suhtes. Paljud elektrolüütide lisandid sisaldavad põhikomponendina glükoosi, kuid peamine on soolade, mitte suhkru asendamine. Seetõttu on mõistlik hoiduda toidulisanditest, mis sisaldavad ühe peamise koostisosana glükoosi. Elektrolüütide lisandi ise valmistamine võib olla suurepärane viis isotoonilise lahuse või pasta tegemiseks, et taastada hobuse vedelikukaotus ning elektrolüütide puudu.
Endavalmistatud elektrolüütide lisandid
Koduseid elektrolüütide lisandeide saab valmistada kasutades lauasoola (NaCl) ja vähendatud naatriumisisaldusega soola (KCl ja NaCl vahekorras 2: 1) , et varustada kolme võtmeelektrolüüdiga -, naatriumkloriidi ja kaaliumiga, higiga sarnases kontsentratsioonis, ning luues isotoonilisne lahuse.
Seda saab teha lisades 10 liitrile veele 45g lauasoola ja 45g vähendatud naatriumisisaldusega soola, seega 90g elektrolüüti 10 liitris ehk 0,9% lahus (9g/l), mis on normaalsete kadudega võrdne (umbes 10g elektrolüüte ühe liitri higi kohta)¹⁰.
Alternatiivne retsept, mida sageli kasutatakse kestvusratsutamise ajal, on segu 2 osast soolast ja 1 osast madala naatriumisisaldusega soolast, jällegi 90g 10 liitri vee kohta, mis sisaldab 31% naatriumi, 58% kloriidi ja 11% kaaliumi10. Maitse varjamiseks ja hobuse elektrolüüdilahuse joomise julgustamiseks võib lisada purustatud õunu või õunamahla. Hobuseid on mõistlik harjutada jooma enne võistlust, et siis, kui neil seda väga vaja on, joovad nad lahust probleemideta!
Kui on soov lisada elektrolüüte või selle pastat söödal, võib lisada 2 osa lauasoola vähendatud naatriumisisaldusega soola ning valmistada pasta õunakastmest või puuviljamaitselisest jogurtist. Arvestatakse maksimaalselt 30g elektrolüüte sööda või annuse kohta1, olenevalt võistluskoormusest ja ilmast. Oluline on meeles pidada, et elektrolüütide lisamine sellel kujul tekitab janu ning seetõttu peab vesi olema vabalt saadaval.
Hea tervise ning võistlustulemuste saavutamiseks pidage meeles järgmisi põhipunkte:
• Andke elektrolüüte vastavalt koormusele
• Harjutage elektrolüütide joomist/söömist tavapärastel treeningpäevadel ja mitte ainult võistluste ajal
• Suure koormuse puhul pakkuge elektrolüüte enne ja pärast pingutust, ning ka selle ajal.
• Vältige suure suhkrusisaldusega elektrolüütide lisandeid
• Veenduge alati, et puhas ja värske vesi oleks vabalt saadaval
• Pärast võistlust andke elektrolüüte 2-3 päeva, et tagada täielik kehavarude taastamine
Tõlkimisel abistas Ulrika Tuppits
ORIGINAAL
