neljapäev, 27. aprill 2017

Millal hobused vajavad E-vitamiini?

Küsimus: Sooviksin rohkem teada saada hobuse söödaratsiooni täiendamisest E- vitamiiniga. Kas on midagi, mis oleks kõigile hobustele kasulik või piisab rohelisest karjamaarohust ja päikesest? Kas kõrgklassi võistlushobusel oleks kasu täiendavast E- vitamiinist? Sellega seoses olen korduvalt näinud E- vitamiiniga söödalisandeid, mis sisaldavad seleeni. Minu kodukohas sisaldub seleen juba valmissöötades. Kas oleks kasulik anda kahte seleeni sisaldavat sööta?

Vastus:
E- vitamiini mõiste tähistab koostisosade rühma, mida tuntakse tokoferoolide ja tokotrienoolide nime all. Hobuste söötmises pööratakse enim tähelepanu alfa- tokoferoolile. See omab olulist tähtsust protsessis, mida kutsutakse glutatiooni kulgemiseks, mis kaitseb rakke oksüdeerimisest tekkinud kahjustuste ja vabade radikaalide reageerimise eest, mis tekivad lipiidide peroksidatsiooni ahelreaktsiooni käigus. Lisaks on veel teisi ainulaadse ja samavõrd oluliste ülesannetega tokoferooli liike, nt. gamma tokoferool. Andmed viimaste spetsiifiliste omaduste ja tähtsuse osas on aga veel puudulikud.
Vabad radikaalid kahjustavad rakke, kuna tänu nende suure elektronide arvu tõttu kõigub nende elektrilaeng. Tasakaalustamise protsessis „varastavad” nad teise molekulide elektrone. See  muudab teise molekuli ebastabiilseks, mis omakorda ei saa oma ülesannet kehas täita. Oksüdatsiooni kahjustav ahel rakus võib mõjuda negatiivselt raku talitusele ning põhjustada raku surma. Vabade radikaalide moodustumine on molekulaarsete protsesside loomulik tagajärg rakus, mida nimetatakse „oksüdatiivseks stressiks”. Lihtne on nimetada vabu radikaale „halbades”, kuigi tegelikult on nad loomulik tagajärg sellele, et keha kasutab rasvu ja süsivesikuid energia võitmiseks.
Antioksüdantide abil võitleb keha vabade radikalide vastu. Antioksüdandid seovad end vabade radikaalide külge või takistavad neid mõnel muul viisil et tõkestada kontrollimatut oksüdatiivse kahjustumise ahelat. Antioksüdandid võivad esineda vitamiinide näol (nt. E ja C), mineraalidena (nt. Seleen) või ensüümid (nt. Glutatiooni peroksidaas). Kuniks vabad radikaalid ei ületa saadaval olevate antioksüdantide arvu kudedes on võimalik vältida oksüdatiivset stressi.
Koormuse lisanduses suureneb lihaste energiavajadus ning vabu radikaale hakatakse enam tootma. Et vältida lihasrakkude kahjustumist töö ajal, on vajalik piisaval hulgal vabade antioksüdantide olemasolu, et need saaksid võidelda vabanevate radikaalidega. See on ka põhjus, miks hobuse treeningkoormuse lisandudes kasvab E-vitamiini vajadus. Üks oksüdatiivse kahjustuse märgid on näiteks lihaste valulikkus ja kangus ning oodatust aeglasem koormusejärgne taastumine.
Rahvusliku Uuringuagantuuri (NRC) hinnangul on 500 kg kehamassiga täiskasvanud hobuse alfa- tokoferooli vajadus E- vitamiinist rahuolekus 333, 5 mg (500 IU) päevas. Kerges töös oleva hobuse vajadus tõuseb 800 IU peale. Raskes töös olev hobune vajab 1000 IU-d. Mõnede uurijate arvates alahindab NRC E- vitamiini vajadust, eriti töös olevate hobuste puhul. Suurema rasvasisaldusega söödaratsioonidega hobuste E- vitamiini vajadus on samuti suurenenud. Suurema rasvasisaldusega sööt võib põhjustada tugevamat peroksidatsiooni ning sellega kaasnevalt suuremat antioksüdantide vajadust.
E- vitamiini kuju söödas on oluline, kuna looduslikku d- alfa tokoferooli absorbeeritakse seedetraktist kättesaadavamal kujul kui sünteetilist dl- alfa tokoferooli. Söödatootjad ei ole kohustatud täpsustama E- vitamiini kuju oma toodetes, millele on märgitud E- vitamiini lisand. Sünteetilistel vormidel on madalaim biokättesaadavus. Nendele järgnevad looduslikud atsetaat- vormid, looduslikud alkoholid ning viimaks mitselleeritud (keemiline protsess, mille käigus muudetakse mõned koostisosad kergemini kättesaadavateks struktuurideks) E- vitamiin, mis on vees lahustuv ning bio- kättesaadav. Looduslik d- alfa tokoferool leidub paljudest lisanditest ning on looduse poolt ebastabiilne ning sellest tulenevalt esineb atsetaadi kujul. Keemilise ühenduse kaudu alfa- tokoferooli ja atsetaadi vahel kaitseb viimane alfa tocoferooli kahjustuste eest oksüdatiivsete jõudude kaudu, mis võivad sisalduda eelkõige söödas. Seedetraktis vabastavad ensüümid oksüdatiivsete omadustega d- alfa tokoferooli imendumiseks. 
Pildi muudab keeruliseks asjaolu, et iga hobune kasutab E- vitamiini erinevalt, kuid see maksa jõuab. Kuulsin sellest, kui üks klient, kellel on kolm hobust, tegi neile vereanalüüsi E- vitamiini taseme mõõtmiseks pärast täpselt sama ratsiooni söötmist. Vaatamata sellest, et ta oli järginud kõiki NRC soovitusi ja söötnud kõiki hobuseid võrdselt, sai ta ühelt kõrged, kuid normipärased väärtused, teiselt keskmised ning kolmanda tulemused olid madalad, kuid siiski normi piires.  Seepärast ei anna ma oma klientidele enam üldistatud nõuandeid E vitamiini manustamiseks. Teeme kindlaks, et ratsioon kataks NRC soovitatud minimaalse vajaduse ning seejärel viime läbi vereanalüüsi, et välja selgitada, kas E- vitamiini annust on vaja suurendada.  See on vajalik, kuna loodusliku E-vitamiiniga söödalisandid on kallid ning ei ole mõtet anda lisandeid, kui see pole otseselt näidustatud.
Kvaliteetne karjamaarohi on suurepärane E- vitamiini allikas. Hobune, kes sööb rohkelt kvaliteetset rohtu, saab oluliselt suurema koguse E- vitamiini kui  NRC soovitus.  Kuid kuna E- vitamiin ei ole kuumakindel, ei säili see heinas ning selle sisaldus heinas väheneb aja jooksul. Seetõttu ei suuda halva kvaliteediga karjamaal elavad hobused elada vaid karjamaarohust ning neile peab lisaks söötma heina või lisaks heinale peavad nad saama teisest allikast E- vitamiini.  E- vitamiini kogus hea kvaliteediga tehissöödas peaks tagama NCR kehtestatud normid kui söödetakse vastavalt söödatootja soovitusele. Sellegi poolest mõjutab omastatavust ka söödas olev E- vitamiini vorm. Veterinaar peaks välja selgitama, kas on vajadust lisandite järele. See on eriti oluline siis, kui hobune näitab E- vitamiini puuduse märke või ta on sellises  neuroloogilises seisundis, mis halveneb E- vitamiini taseme langedes.
Paljudele turul olevatele lisanditele, mis sisaldavad E- vitamiini, on lisatud ka seleen. Kas see tõstab ratsiooni seleeni sisalduse liialt kõrgele, oleneb mitmest asjaolust, nagu seleeni tase koresöödas (tihti teadmata), kas juba antavad lisasöödad sisaldavad seleeni ning sööda üldisest kogusest. Kui 500 kg hobune rahuolekus või kerges töös vajab 1 mg seleeni päevas ning raskes töös oleva hobuse vajadus tõuseb 1, 25 mg peale, ei ole hullu ka sellest, kui manustada topeltkogus seleeni. Õigupoolest ei ole NCR’il täpne seleeni vajadus teada.
Uuringute põhjal soovitatakse manustada 0,1 mg/kg kuivainet, et vältida klassikalist puudujääki; siiski näitavad mõned uuringud influentsa antikehi nende märade varssadel, kes saavad 3 mg seleeni 1 mg asemel. See tähendab, et optimaalse immuunsuse tagamiseks on vajalik suurem annus kui lihtsalt klassikalise puuduse sümptomite vältimiseks vajalik annus. Teiste loomade peal tehtud uuringute põhjal  on maksimaalne seleeni kontsentratsioon hobuse kehas eeldatavalt 0,5 mg/kg kuivaine kohta, samas kui U.S. Food and Drug Administration soovitab üldiselt maksimaalseks kontsentratsiooniks 0,3 mg/kg kuivaine kohta.
Kuna juhised võivad erineda olenevalt sööda kogumassist, võib ka soovitatav seleeni kogus päevas varieeruda vastavalt sööda kogumassile, eeldusel, et 1-2 mg päevas on lähtealus. Järelikult on vaja selleks, et hinnata seleeni lisamise vajadust ja võimalikkust, omada ülevaadet kogu ülejäänud söödaratsioonist.

Seetõttu on soovitatav teha seleeni taseme välja selgitamiseks vereanalüüs. Sellest lähtuvalt saab edasist koostööd teha veterinaari ja/ või toitumisspetsialistiga ja vajadusel ratsiooni kohandada.

Aitäh Triin, tõlke eest.