Prebiootikumide ja probiootikumide vaheline erinevus

Korras soolestik on teie hobuse tervise eri aspekte silmas pidades võtmetegur. See vastutab nii sööda seedimise ja hobuse normaalse funktsioneerimise tagamiseks vajalike toitainete imendumise eest kui ka alla neelatud halva söödakraami organismist eemaldamise eest. Lisaks sõltub peaaegu 3/4 immuunsüsteemist hobuse sooletrakti tervisest. Seetõttu on soolestiku terve hoidmine esmatähtis. Mida soolestiku tervis täpselt tähendab? Sellele on antud erinevaid definitsioone, kuid meile meeldib kõige enam see: soolestiku tervis on võime säilitada või kiiresti taastada optimaalne soolestiku töö tasakaal seoses selle seedimis-, imendumis- ja kaitserollidega, mis on vajalikud loomade tervise ja jõudluse toetamiseks.

Soolestiku tervis sõltub suuresti mikroobide populatsioonist ehk bakteritest, kes elavad soolestikus ja aitavad sellel toimida. Kahjuks toimub enamiku hobuste puhul peaaegu iga päev midagi, mis võib nende soolestikus mikrobiootat muuta, põhjustades vaevusi. Sageli on süüdi mis tahes stressi tekitav faktor. Loomaarst tuleb vaktsineerima või sepp avastab kabjamädaniku, saabub uus heinakoorem, ilm muutub, hobune saab vale sööda või peab sõitma võistlusele – kõik see võib põhjustada seedimisega seotud stressi ja häirida mikroobide tööd tagasooles. Õnneks häirib igapäevane heade mikroobide lisamine või nende mõjutamine toidulisandite abil soolestiku tööd vähem.

Tõenäoliselt olete kuulnud mõnest probiootikume või isegi prebiootikume sisaldavast soolestikku mõjutavast toidulisandist või ehk seda isegi proovinud. Vaatamata nimetuste sarnasusele toimivad prebiootikumid ja probiootikumid tegelikult üsna erinevalt. Probiootikumina peavad toidulisandis sisalduvad bakterid manustamisel elus olema. Nende elusorganismide manustamine lisab hobuse soolestikus juba elavatele populatsioonidele häid mikroobe.

Prebiootikumid seevastu ei ole elus, vaid pigem tegutsevad juba soolestikus olevate heade mikroobide kasvu ja efektiivsuse tõhustamise nimel. Prebiootikumid on heade mikroobide paljundajad, probiootikumid aga lisavad häid mikroobe. Probiootikumide tarbimisest pole kasu, kui neid ei toideta ega panda keskkonda, kus nad saavad lokata. Mõelge probiootikumidest kui soolestiku mootorist ja prebiootikumidest kui kütusest. Kui on mootor, kuid kütus puudub, ei jõua väga kaugele. Prebiootikumid aitavad soolestikus olevaid mikroobe tankida, nii et nad suudavad söödast maksimaalse koguse toitaineid eraldada ja säilitada ka varem kirjeldatud terve soolestiku tasakaalu – seedimis-, imendumis- ja kaitsevõimet.

Nii prebiootikume kui ka probiootikume kasutatakse tavaliselt suure jõudlusega hobuste menüüs, kuna need aitavad kaasa sellele, et hobune toimib kõige paremini. Noored ja vanad hobused saavad samuti kasu probiootikumide ja prebiootikumide tarbimisest, sest nende sooletrakt ei tööta tavaliselt maksimaalse efektiivsusega. Näiteks varssadel puudub organismis täistasakaalus bakterite tase ning seetõttu ei suuda nad toitu täielikult ja tõhusalt seedida. Vanadel hobustel on seevastu sageli soolestikus armistumine või muu seisund, mis raskendab sööta seedida ja imendada.

AMAFERM® (AO-Ferm)  saab kõigil neil puhkudel abiks olla. Amaferm (AO-Ferm) on prebiootikum, mis loodi Aspergillus oryzae tüve patenteeritud tootmisprotsessis. See on arendatud ja toodetud ainult loomadele. Amafermi (AO-Ferm) on kogu maailmas ulatuslikult uurinud ülikoolid ja erafirmad ning on olemas rohkem kui 100 eksperthinnangutega avaldatud tööd, mis tõestavad selle mõju mikroobidele ja loomadele, kelles need mikroobid elavad.

Hobuste ja koerte soolestikule mõeldud BioZyme® sortimendi tervisetoode Vitalize® sisaldab igas portsjonis soovitatud päevast Amafermi (AO-Ferm) annust.  Seega – kas soovite seda oma hobusele graanulite või lahtise söödalisandi vormis, igal juhul  saab ta kasu valdkonna kõige enam uuritud prebiootikumist Vitalize.

ORIGINAAL

ELEKTROLÜÜDID

Kõik, mida võiks teada hobuste elektrolüütide lisanditest ning kuidas neid ise teha.

Elektrolüüdid on mineraalid, mis organismis koos toimides sälitavad aktiivsete hobuste füsioloogiliste vajaduste tasakaalu, see on ülesanne, millele on inimestel üllatavalt lihtne kaasa aidata.

Põhimõtteliselt higistavad kõik hobused ja see higi sisaldab elektrolüüte.

Ükskõik, kas tegemist on tippsportlasest hobusega võistluspäeval või ratsakooli hobusega, kes osaleb kohalikul koolisõiduvõistlusel,  nendel hobustel on midagi ühist - nad mõlemad higistavad ja selle tagajärjel kaotavad elektrolüüte, ehkki erinevates kogustes.

Elektrolüütide puudus võib põhjustada vedelikupuudust koos sellega kaasnevate kahjulike tagajärgedega, seega elektrolüüdilisandite igapäevane kasutamine asendab kaotatud mineraale ja aitab hoida organismis piisavat vedelikutasakaalu, sest meelitab hobust rohkem jooma.

Selles artiklis kirjeldame, mis on elektrolüüdid, miks hobune neid vajab ja kuidas kasutada elektrolüütide lisandeid.

Mis on elektrolüüdid?

Hobused vajavad viite peamist lektrolüüti: naatriumit  (Na⁺), kloorriidi (Cl⁻), kaaliumit  (K⁺), magneesiumi (Mg²⁺) ja kaltsiumit (Ca2⁺) – igaühel on hobuse organismis oma kindel funktsioon.  Tegelikult on elektrolüüte vaja peaaegu kõigi kehaliste funktsioonide täitmiseks, sh vedelike reguleerimine ja tasakaal, seedimine, happe-aluse (pH) tasakaal ja elutähtsad neuroloogilised funktsioonid, nagu lihaste kokkutõmbed tugevaima ning kiireima liikumise saavutamiseks.

Naatrium, kloor ja kaalium on kolm kõige olulisemat elektrolüüti ja nendest peetakse naatriumit  peamiseks elektrolüüdiks¹ ning janu regulaatoriks. Kui naatriumit kombineeritakse klooriga, on tulemuseks naatriumkloriid ehk lauasool!

Elektrolüüte väljutatakse organismist uriini, ja väljaheidetega ning higi.  Hobused higistavad,, et treeningul keha jahutada ja see higi sisaldab viit peamist elektrolüüti muutuvates kogustes¹.

Hobune võib rohke higistamisega (10-15 liitrit tunnis) kaotada märkimisväärse koguse elektrolüüte, eriti kloori ja naatriumit ²,  aga ka kaaliumit, kaltsiumit ja magneesiumit (viimast kõige vähem).  Treeningul kaotatud elektrolüüdid tuleb need asendada,  et parandada taastumist , tagada hobuse tervis ning taastada vedelikutasakaal.

Kas teie hobune vajab elektrolüütide lisandeid?

See, kui palju ning milliseid elektrolüüte hobune pärast higistamist juurde vajab, sõltub koormuse kestusest  ja intensiivsusest, keskkonnatingimustest (näiteks kas palav ja niiske või jahe ilm)  ja hobuse toitumisest.  Uuringud on näidanud, et niisketes oludes higistab hobune märksa rohkem kui jahedas keskkonnas 3.

Enamik hobi hobuseid, kes teevad kerget trenni või puhkavad, saavad elektrolüütide vajaduse id kaetud söödaga - rohkelt koresööta, lisandiks soola (NaCl) 10–12g/100 kg kehakaalu kohta kohta päevas (NRC, 2007). See tähendab, et lisades lihtsalt 40–60 g (sõltuvalt hobuse suurusest) lauasoola söödale iga päev, ongi piisav kerges treeningus või puhkava hobuse elektrolüütide vajaduse katmiseks.

Koresööt sisaldab rohkelt  kaaliumit ning  hobused, kes söövad piisavalt näiteks värsket rohtu või heina, saavad reeglina rohkem kaaliumit kui  higistamise tõttu kaotatud kaotada võivad 2.

Tavaline lakukivi annab kerges töös ja puhkavale hobusele piisavalt soola, kui ta seda pidevalt tarbib,  Teadusuuringud on siiski näidanud, et hobused ise ei reguleeri oma soola tarbimist ⁷ ⁵ ⁶ ⁷, mis tähendab, et lakukivi ei pruugi katta hobuse soolavajadust.

Seega tuleks mõõduka ja suurema töö korral iga päev pakkuda hobusele piisavas koguses lauasoola (mõõduka töö puhul 14g/100 kg kehakaalu kohta - NRC 2007), kas sööda sisse segatuna või lahtiselt võimalusel eraldi ämbris.

Suurema koormuse korral või hobused, kes võistlevad kuumades ja niisketes oludes, näiteks kestvusratsutamises, võivad tekitada higistada tunnis kuni 15 liitrit, mis tähendab, et nad kaotavad märkimisväärses koguses kolme peamist elektrolüüti: naatriumit,  kloori ja kaaliumit ning väiksemates kogustes kaltsiumit ja magneesiumit. Need hobused vajavad elektrolüütide lisandeid, et hoida organismi vedelikutasakaalu  ning kiirendada treeningutest ja võistlustest taastumist.

Koormuse ajal vajab hobune juurde naatriumit ja kloori, st soola, mida saab lisada juurde vastavalt vajadusele, kuna üldjuhul peaks kvaliteetne koresööt sisaldama piisavalt kaaliumit. Elektrolüütide pakkumine treeningu ajal on hea viis harjutada hobune neid sööma ja jooma, nii et võistluste ajal hobused ei keelduks elektrolüüte sisaldavast toidust või veest.

Lisaks on hobuste harjutamine elektrolüütide lisanditega treeningu ajal parem, kui proovida hobust raskel võistluspäeval elektrolüütide suure kogusega n.ö. laadidaga. Kui hobune higistab võistluste ajal rohkem, tuleks talle pakkuda ka kaaliumi sisaldavaid elektrolüüte. Elektrolüüte saab võib anda sööta isotooniliste lahustena, segada söödaga või manustada intensiivse töö korral  pastana.

Elektrolüütide söötmine hobusele

Sõltuvalt hobuse töö iseloomust võib elektrolüüte sööta enne võistlust, võistluse ajal ja pärast võistlust. Enne võistluste või rännaku algust tulebanda  koresööta ja  katta täielikult vedelikuvajadus.

Üks parimaid viise selle saavutamiseks on hobuse harjutamine isotooniliste elektrolüüdilahuste joomisega.  Isotooniline lahus annab organisimile elektrolüüdid tagasi samas kontsentratsioonis  Soola (NaCl) võib söödale eelnevalt lisada, kuid  hobusele peab jääma piisavalt aega janu tekkimiseks ning selle kustutamiseks (kuni 4 tundi). Teadusuuringud on viidanud probleemile, et kui kaaliumi söödetakse enne rasket tööd, võib see põhjustada südameprobleeme, näiteks rütmihäireid⁸, kuid selle selgitamiseks on vaja rohkem uuringuid. Praegu arvatakse, et väikestes kogustes kaaliumit enne võistlust võib olla kasulik⁹.

Kestvusratsutamise  ajal saab isotoonilisi lahuseid pakkuda näiteks loomaarsti  kontrolli ajal, vett tuleks pakkuda  nii tihti kui võimalik. Elektrolüüte võib lisada söödale või manustada rännaku ajal ka pastana, kuid siis on tähtis tagada hobusele piisavalt vett, et ei tekiks vedelikupuudust. Rännaku  ajal võib anda väheses koguses kaltsiumit ja magneesiumit, kuid peamiselt on vaja ikka naatriumit, kloori ja kaaliumit⁹.  Seda enam, et, kui hobune saab söödaga juurde  magneesiumit või kaltsiumit,, nagu näiteks sööda  tasakaalustajate kasutamisel (Smart Balance) , siis piisab organismi enda reservidest vähese higistamise asendamiseks.

Pärast võistlust tuleks kohe pakkuda isotoonilisi lahuseid,  ideaaljuhul värske puhta veega. Seejärel võib pärast esmast jootmist anda täiendavalt koguse elektrolüütide lisandeide, et soodustada edasist vedelikupuuduse hüdratsiooni, mis on kasulik sel juhul, kui hobune on vilets jooja.

Ehkki isotooniline lahus on parim viis vedelikukaotuse taastamiseks, siis kuuma ja niiske ilma korral, kui hobune on kaotanud suure hulga keha vedelikku, nt. kuumades ja niisketes tingimustes võib elektrolüütide puuduse taastamiseks olla vajalik vähemalt 20 liitri isotoonilise lahuse joomine. Sellisel juhul on parem lahendus sobiva elektrolüütide pasta andmine ning piisava veekoguse pakkumine. Pärast võistlust või rännakut on oluline anda juurde ka kaaliumit ,Pärast seda tuleks elektrolüüte anda veel 2-3 päeva jooksul, et kõik kehavarud saaksid taastatud.

Elektrolüütide lisandid hobustele

Elektrolüütide lisandeid on saadaval väga laias valikus, alates pulbritest kuni pastadeni ning erineva  maitsega.  Hea toidulisand peaks põhiliste koostisosadena sisaldama siiski kolme võtmeelektrolüüti - naatriumit, kloori ja kaaliumit - samades vahekordades, mida kaotatakse higistades. Lähtuda võib sellest, et naatriumit ja kaaliumit kokku on umbes sama palju kui kloori.

Elektrolüüdilisand peab olema isotooniline higi suhtes. Paljud elektrolüütide lisandid sisaldavad põhikomponendina glükoosi, kuid peamine on soolade, mitte suhkru asendamine.  Seetõttu on mõistlik hoiduda toidulisanditest, mis sisaldavad ühe peamise koostisosana glükoosi. Elektrolüütide lisandi ise valmistamine võib olla suurepärane viis isotoonilise lahuse või pasta tegemiseks, et taastada hobuse vedelikukaotus ning elektrolüütide puudu.

Endavalmistatud  elektrolüütide lisandid

Koduseid elektrolüütide lisandeide saab valmistada kasutades lauasoola (NaCl) ja vähendatud naatriumisisaldusega soola (KCl ja NaCl vahekorras 2: 1) , et varustada kolme võtmeelektrolüüdiga -, naatriumkloriidi ja kaaliumiga, higiga sarnases kontsentratsioonis, ning luues isotoonilisne lahuse.

Seda saab teha lisades 10 liitrile veele 45g lauasoola ja 45g vähendatud naatriumisisaldusega soola, seega 90g elektrolüüti 10 liitris ehk 0,9% lahus (9g/l), mis on normaalsete kadudega võrdne (umbes 10g elektrolüüte ühe liitri higi kohta)¹⁰.

Alternatiivne retsept, mida sageli kasutatakse kestvusratsutamise ajal, on segu 2 osast soolast ja 1 osast madala naatriumisisaldusega soolast,  jällegi 90g 10 liitri vee kohta, mis sisaldab 31% naatriumi, 58% kloriidi ja 11% kaaliumi10. Maitse varjamiseks ja hobuse elektrolüüdilahuse joomise julgustamiseks võib lisada purustatud õunu või õunamahla. Hobuseid on mõistlik harjutada  jooma enne võistlust, et siis, kui neil seda väga vaja on, joovad nad lahust probleemideta!

Kui on soov lisada elektrolüüte  või selle pastat  söödal, võib  lisada 2 osa lauasoola vähendatud naatriumisisaldusega soola ning valmistada pasta õunakastmest  või puuviljamaitselisest jogurtist. Arvestatakse maksimaalselt 30g elektrolüüte sööda või annuse kohta1, olenevalt võistluskoormusest ja ilmast. Oluline on meeles pidada, et elektrolüütide lisamine sellel kujul tekitab janu ning seetõttu peab vesi olema vabalt saadaval.

Hea tervise ning võistlustulemuste saavutamiseks  pidage meeles järgmisi põhipunkte:

• Andke elektrolüüte vastavalt koormusele
• Harjutage elektrolüütide joomist/söömist tavapärastel treeningpäevadel ja mitte ainult võistluste ajal
• Suure koormuse puhul pakkuge elektrolüüte enne ja pärast pingutust, ning ka selle ajal.
• Vältige suure suhkrusisaldusega elektrolüütide lisandeid
• Veenduge alati, et puhas ja värske vesi oleks vabalt saadaval
• Pärast võistlust andke elektrolüüte 2-3 päeva, et tagada täielik kehavarude taastamine

Tõlkimisel abistas Ulrika Tuppits

ORIGINAAL

TURVAVESTID

Ratsaspordis on vigastuste oht üsna kõrge ning kaitsevarustuse tootjad otsivad väsimatult uusi võimalusi ratsaniku kaitsmiseks nii hobuselt kui ka hobusega kukkumisel. Ratsakiiver on olnud juba pikemat aega tuttav varustus mistahes väljaõppega tasemel ning igas tegevusvaldkonnas ratsutajatele. Turvavestid ilmusid turule 1980ndatel ning olid algselt populaarsed džokide ja rodeo ala viljelejate seas. Seejärel hakati veste kasutama kolmevõistluses, takistussõidus, laste- ja noortespordis.

Turvavestid vähendavad kukkumisel löögijõudu. Vestide tootjad suhtuvad oma lubadustesse väga tähelepanelikult. Ükski tootja ei väida: "Meie vest kaitseb kukkumisel ribimurdude eest." Selle asemel reklaamitakse järgmist: "Vest pehmendab lööke, mis on suunatud  elutegevuseks hädavajalikele kehaosadele rindkere piirkonnas."

Traditsioonilised turvavestid on löögikindlast materjalist plaadid, mis vähendavad märkimisväärselt ribide murdumise riski, mille tõestuseks on teostatud arvukalt katseid ja uuringuid. Ent nimetatud vestid ei aita ristluu või kaelale suunatud löökide korral.

Mõned aastat tagasi hakati turul müüma täispuhutavaid veste, mille tööpõhimõte sarnaneb auto turvapatjade omale. Tugeva löögi korral või ratsaniku sadulast maha kukkumisel, käivitub mehhanism, mille tagajärjel eenduvad täispuhutavad tugipadjad, mis pehmendavad lööki.  Vest kinnitatakse sadula külge nööriga, mis toimib kukkumisel detonaatorina. Samaaegselt on võimalik kanda kahte tüüpi vesti - traditsioonilist ja selle peal täispuhutavat.

Täispuhutavate vestide tootjad täiustavad pidevalt oma toodangut, kuna lisaks ratsaspordile teenindavad nad veel ühte suurt turgu - mootorrattureid. Täispuhutavate vestide tõhusus sõltub suuresti mehhanismi toimimise kiirusest. Vestide esimeste mudelite näitaja oli 0,25 sekundit, tänaseks on näitajat vähendatud 0,1 sekundini. Ka traditsioonilised vestid muutuvad paremaks: nad on kergemad, suurema vastupidavusega, kaitseplaatide arendamisel arvestatakse inimese anatoomiaga.

Arutelud täispuhutavate turvavestide tõhususe üle ei vaibu. Mõni aeg tagasi teostati Suurbritannias sõltumatuid teste, kus kasutati standardset, BETA 2009 3. tasemele vastavat turvavesti ja täispuhutavat vesti. Mõlemaid veste katsetati mannekeenil (eraldi või koos), mis kukkus katse ajal 1,20 cm kõrguselt. Kukkumise mõju mannekeeni erinevatele osadele mõõdeti anduritega. Tulemused näitasid, et täispuhutava vesti kasutamisel väheneb rõhk rindkerele ja tõsise vigastuse oht 95 %-lt 81%-le. Ent kukkumise tagajärjel saadavate tõsiste vigastuse oht sõltub siiski kukkumise olemusest ja on mõlemat tüüpi vesti korral üsna kõrge, eriti ohtliku hobuse pöördega kukkumise korral.

Täispuhutavate vestide kriitikud väidavad, et traditsioonilise kaitseriietusega ratsanikud saaksid suurema tõenäosusega kukkunud hobuse alt välja veereda, kuna täispuhutavad vestid võivad piirata liikumist. Katsete põhjal tehti eelkõige kindlaks, et vesti täispuhumise mehhanismi käivitamine mõjutab ratsutaja trajektoori kukkumisel ja sõitja maandub hobusele lähemale. Lisaks võib mehhanismi käivitamisel tekkiv järsk heli nõrgestada sportlase reaktsiooni kukkumisel.

Täispuhutavate turvavestidega on juhtunud ka kentsakaid juhtumeid. Ratsutajate kogemusest on teada juhtumeid, kus vest on põrutusest lahti läinud, näiteks maandumisel pärast hüpet, isegi sõitja sadulasse jäämisel. Sel juhul saab osa võistlejaid jätkata võistlusrajal liikumist ja osa on sunnitud võistlustelt taanduma. Sellised juhtumite esinemine on pigem haruldane. Lisaks sõltub vesti reageerimiskiirus surugaasiballooni õhurõhust.

2018. aastal viidi USA-s läbi uuringud traditsiooniliste turvavestide kandmise mõjust kukkumisel saadud vigastuste arvule. Aastatel 2011-2017 toimunud poniklubide võistluste andmete põhjal selgus, et turvavestide kandmine ei ole takistussõidus ja ratsastamises praktiliselt korrelatsioonis, ent kolmevõistluses on antud suhe väga märgatav. Turvavesti kandmine kolmevõistluses vähendab vigastuste arvu 56%. Tuginedes antud uuringutele viisid USA klubid sisse ametliku nõudmise kanda turvaveste purunematute ja kolmevõistluse takistuste ületamisel. Turvavesti kandmine on kohustuslik kolmevõistluse välikatsetel, aga ka purunematute takistuste ületamisel treeningutel.

Täispuhutavate vestide tõhususe osas ei ole sõltumatud eksperdid seni palju uuringuid avaldanud. 2019. aastal avaldati Sidney ülikooli (Austraalia) teadlaste läbi viidud uuringu tulemusi. Aastatel 2015-2017 registreeriti FEI turniiridel 3305 kukkumist, neist 1819 toimusid täispuhutavaid veste ja 1486 tavalisi turvaveste kandvate sportlaste seas. Nende kukkumiste tagajärjel saadud vigastused jagati kergeteks (3203) ja rasketeks vigastusteks (102). Andmete statistiline analüüs näitas, et täispuhutavate vestidega võistelnud sportlased said vigastusi 1,7 korda sagedamini kui sportlased, kes ei kandnud täispuhutavaid veste. Tulemuste tõlgendamise osas jäi  õhku rippuma mitmeid küsimusi. Võib-olla võimaldab täispuhutavate vestide kandmine tunda sportlastel end enesekindlamalt ja riskialtimalt. Samuti ei saa välistada asjaolu, et täispuhutavaid veste kandvad sportlased osalevad suurema raskusastmega radadel ja võistlustel.

Täispuhutavad vestid on traditsioonilistest vestidest kallimad. Vestide tootja Point One mainis siiski ühes raportis, et ainult 30% müüdud vestidest soetati kolmevõistlejate poolt. Suurem osa toodangust müüdi harrastajatele. Harrastussportlased ja hobiklassi sõitjad kannavad vesti mitte ainult hüppetreeningutel. Turvavest annab neile enesekindlust ning selle eest on nad nõus ka maksma.

ORIGINAAL

Kas ratsakinnaste kandmine on oluline?

Kui te ei kanna ratsakindaid, peaksite seda tegema. Kui teil on hobune, kellele meeldib ratsmeid pingule tõmmata, võivad teie käed olla lõpuks vägagi hõõrdunud ja villis. Et seda teiega kindlasti ei juhtuks, peate kandma ratsakindaid.

Läbi sajandite on paljud ratsutajad ratsakindaid kasutanud. Põhjus on nende võime kaitsta ratsutaja käsi ratsmete ja detailide eest. Ratsakindad aitavad ka haardele tugevalt kaasa. Ja kui ikka veel kõhklete, siis mõelge selle peale:
Ratsakinnaste ümber on rafineerituse aura. Nende väljanägemine on hooajast sõltumata moekas.

Mis on ratsakindad?
Ratsakindad, nagu nimigi viitab, on kindad, mida kasutatakse ratsutamisel. Neid kasutatakse enamasti maneežis, kus klantsvälimusel on oluline roll. Need näevad välja nagu tavakindad, millel on üksikuid "kosmeetilisi" muudatusi.
Esiteks on nad tavakinnastest õhemad.
Lisaks maneežil kasutamisele kaitsevad ratsakindad käsi ka villide ja hõõrdumuste tekkimise eest, kui käsitsetakse ratsmeid, päitseid ja tehakse aedikutöid. Mõnede ratsakinnaste eripära on pakkuda kaitset ilma eest.
Mis puutub materjalidesse, siis kasutatakse ratsakinnastes mitmesuguseid kangaid. Nahk, puuvill ja võrk on mõned levinumad. Igal kangatüübil on oma eelised. Näiteks võrk on üsna hingav, mistõttu võiks selle valida suvekuudeks. Nahk seevastu on oivaline valik talvel.
Ja kui rääkida talvest, siis leiate siit meie nimekirja parimatest hobuste talvetekkidest, et teie seltsilisel ikka soe oleks.

Kuidas valida õiged ratsakindad?
Esimene asi, mida enne ratsakinnaste hankimist kaaluda, on see, mille jaoks neid kavatsete kasutada. Kas vajate kindaid välitöödel või koolisõidul? Valitav kinnas oleneb vastusest sellele küsimusele.
Ülejäänu oleneb ainult isiklikest eelistustest.

Mugavus
Küsige mõnelt kogenud ratsutajalt, mida ratsakindaid ostes silmas pidada, ja teile räägitakse järgmist.
Ärge kunagi alahinnake mugavust.
Ratsakinnaste kandmine peab olema mugav. See tähendab, et need peaksid liibuvalt sobima; mitte liiga tihkelt ega liiga avaralt.
Lisaks peaksid need olema valmistatud materjalist, mis on samuti kandmisel mugav. Enamikke kvaliteetseid nahkkindaid on mugav kanda, kui need kõigepealt sisse kanda. Sissekandmise all pean silmas seda, et peaksite neid enne ratsutamisel kasutamist paar korda kandma.

Hingavus
Hingavus võib tunduda arvessevõtmiseks tühine tegur, kuid see on üks olulisemaid. Sest hoiate tugevalt ratsmeid, higistavad teie käed loomulikult ja higi muudab ratsmete korralikult hoidmise vägagi raskeks. Ning kui higistate liiga palju, rikute lõpuks kindad ära.
Hingavus muutub etenduskinnaste puhul üsna oluliseks teguriks. Võistlustel ratsutamisel on ülioluline, et teil oleksid ratsmed kindlas haardes... kuid higi segab seda.
Samamoodi ei saa suvekuudel mööda hingavast kindapaarist, see on lihtsalt hädavajalik.

Randmesulgur
Kindla sobivuse tagamiseks on paljudel ratsakinnastel randmesulgur. Mõnedel kinnastel on sulguriks pannal. Teistel aga takjapael. Vaatamata kujule on randmesulgur mõnus asi.
Randmesulgurite abil on kinnaste kättepanemine ja äravõtmine üsna lihtne. Samuti hoolitsevad nad selle eest, et kinnas sobituks kätte nagu valatult.

Hooajalisus
Lõpuks peate arvesse võtma, millisel aastaajal te kindaid kandma hakkate.
Suveks hankige kerged ja hingavad kindad.
Talvel peate kaitsma käsi karmi ilma eest. Seega hankige endale lisasoojustusega kindad. Proovige hankida veekindlad ratsakindad, sest need hoiavad sooja ega lase vett sisse.

Kas ratsakinnaste kandmine on oluline?
Jah, ratsakinnaste kandmine on üsna oluline.
Kui ratsutate ilma ratsakinnasteta, siis:
• käed on peagi hõõrdunud ja villis
• ratsmete haaramine on raskendatud
• käed külmetavad talvel ja saavad päikesepõletusi suvel

Seetõttu on mõistlik, kui hangite ratsutamiseks endale paari kvaliteetseid kindaid.

Originaal

SOOLAD

SEGADUS SOOLADEGA? 

Tavaline lauasool, lakukivid, peen või jäme meresool, prantsuse või kõmri sool, Himaalaja roosa sool, must sool, hall sool, punane sool, suitsutatud sool, jodeeritud sool, elektrolüüdid, vees või söödas, üks teelusikatäis päevas või kaks supilusikatäit või üldse ilma soolata?

Teile võib andeks anda, kui olete hobuse soolade tõttu segaduses.

Alljärgnevat veidi teavet soolade kohta.

> Soola kaudu kirjeldatakse naatriumkloriidi, mis on hobuste jaoks kahest olulisest mineraalist koosnev elektrolüüdiühend, ja mis on oluline vedelikutasakaalu, südame, närvide ja lihaste talitlusel, ainete edastamisel rakkudesse, sapi ja maohappe moodustumisel.

> Loomasöödad, sealhulgas rohi, hein ja kuivsilo, pakuvad harva hobusele piisavalt naatriumi ning enamik sööta, tasakaalustajaid ja söödalisandeid ei paku samuti piisavalt. Tooted ei sisalda piisavalt soola, sest see võib olla kahjulik teistele koostisosadele, lisaks sõltuvad igapäevavajadused täielikult sellest, kui palju hobune treenib (ja seetõttu higistab)

> Üldjuhend on pakkuda kõigile hobustele soolakamakat, seejärel lisada kergeid töid tegevatele hobustele ka 1 supilusikatäis soola (500 kg kohta), kohandades kuni 3 supilusikatäit rasket tööd tegevale hobusele, kes higistab märkimisväärselt. Kohandamisel lähtuge kehamassist.

> Naatriumi täiendamiseks lisage soola SÖÖDA sisse. Lisage soola (või elektrolüüttoodete segu) VEELE, mis aitab hobusel vett (vedelikku) täiendada, st rehüdratatsiooniks

> Söödetava soola tüüp ei muuda hobuse organismi naatriumi omastamist ega kasutamist, seega on see teie enda otsustada

> Enamikus tavalises lauasoolas (ja mõnes muus tüübis, sealhulgas meresoolas) on klompide tekkimise peatamiseks lisatud paakumisvastaseid aineid, millest enamik on kahjutud mineraalühendid

> Meresool ja kaevandatud sool, nt Himaalaja sool, sisaldab muude mineraalide jälgi, seega ei ole nad eriti puhtad naatriumkloriidi allikad. Jodeeritud soolale on lisatud joodi ja seda on Suurbritannias keeruline leida - on kasulik, kui loomasööt on joodivaene ja seda söödetakse ka vitamiinide ja mineraalidega rikastatud söödana, tasakaalustajana või söödalisandina

> Naatriumi kuni mõõdukad liigkogused väljutab organism kergesti, mistõttu kahtluse korral sööge pigem pisut rohkem kui vähem (kuid ärge liialdage!)

> Soola lisamine ei ole vastumürk loomasööda kõrgele kaaliumitasemele, samamoodi nagu vitamiinide lisamine ei ole "toonik". Sool annab naatriumi, mis on oluline mineraal, ilma milleta hobune ei saa, ja nende söödad on üldiselt üksluised, mistõttu vajavad nad söödalisandit

Kui see postitus pakkus teile huvi, siis jagage seda julgesti.

ORIGINAAL