kolmapäev, 5. detsember 2018

Teave söötade erinevate kujude kohta

Sada aastat tagasi oli hobuste söötmine lihtne tegevus. Farmerid ja treenerid läksid söödapoodi, ostsid ühe koti kaerahelbeid või maisi ja andsid oma hobustele iga päev üks või kaks kopatäit. Söötmise korraldamine pole hobuste omanikele tänapäeval enam nii lihtne, sest nad seisavad silmitsi näiliselt lõpmatu ja segadust tekitava valikuga: erinevad magusad söödad, söödagraanulid ja pressitud tooted. Ei saa ka mainimata jätta toidulisandeid, mis toidavad ja parendavad hobuse meele ja keha iga segmenti. Isegi vanaaegne kaeradieet on muutunud palju keerulisemaks: söödaveskid siiski pakuvad veel täisterakaerahelbeid, kuid omanikud võivad küsida ka pressitud, purustatud, valtsitud, jahvatatud, aurutatud, röstitud või isegi paljasteralisi kaerahelbeid.

See on levinud, et uued hobuste omanikud küsivad söötmise korraldamiseks abi oma kogenumatelt hobuseid omavatelt sõpradelt, kuid see võib pakkuda neile vastuolulist teavet. Hoolikas nõustamisteenus sööda edasimüüjatelt  näitab aga tavaliselt, et olemas on vähemalt üks, võib-olla ka mitu, nii-öelda õiget valikut igale hobuslasele.

Loomasööt (rohi või hein) peaks olema iga hobuse toitumise aluseks, kuid mingit tüüpi kontsentraati tuleb sageli hobuse toidule lisada, et see vastaks kindla hobuse energiavajadusele, mis on temale vajalik kasvamiseks, treenimiseks ja sigimiseks.

Pressitud, graanulitega või magusad söödad võivad kõik energiat anda ja igal kujul on ka teisi omadusi, mida omanikud peaks arvesse võtma, valides tooteid, mis sobivad nende loomadele kõige paremini. Iga söödakuju poolt- ja vastuargumentide analüüsimine võib otsustamise lihtsamaks teha.

„Kõikidele mu hobustele meeldib magus sööt. Isegi pirtsakad sööjad söövad ära viimsegi kui raasu.“
„Kas tõesti? Magus sööt ei mõju hobustele hästi – see on ju puhas suhkur.“

Eelmise sajandi alguses segasid sööda edasimüüjad omavahel kokku kaera, maisi ja odra, lisasid soola ja teisi mineraale, muutsid segu melassiga ühtlaseks massiks ning hakkasid saadud toodet kutsuma magusaks söödaks. See meeldis hobustele, sest see maitses hästi; omanikud ostsid sööta aga sellepärast, et see nägi ilus välja ning lõhnas isuäratavalt. Tänapäevased magusad söödad saavad siiamaani omanike ja hobuste heakskiidu, kuid nüüd on saadaval suur valik preparaate, mis vastavad peaaegu iga hobuse vajadustele.

Magusa sööda (tuntud ka kui jäme sööt) üks põhilisi eelisi on selle suurepärane maitse. Enamik hobuseid aktsepteerivad seda kergesti, seega on see hea valik hobuslastele, kes väldivad teisi söötasid. Osa selle ahvatlevast maitsest tuleneb melassist, mis on suhkruroo töötlemise kleepuv kõrvalprodukt. Kuigi hobused armastavad seda väga, on melass viimaste aastate jooksul saanud palju kriitikat, sest uuringud on näidanud, et hobuste toitmine kõrge suhkrusisaldusega toodetega on ohtlik, kuna see tõstab järsult veresuhkru taset. Eriti just noorte kasvavate hobuste puhul on leitud, et see reaktsioon on seotud luustiku väärarengu juhtumite tõusuga. Melassile, mis on ilmne magus koostisosa magusas söödas, on keskendunud need inimesed, kes otsivad patuoinast söömisprobleemide põhjendamiseks. Kuigi melass sisaldab suhkrut, on paljudes tänapäevastes magusate söötade toodetes kasutatav melass madalama suhkrusisaldusega kui olid eelnevad tooted. Nõuetekohane haldamine võib vähendada probleemi iga söödaga seotud seisundi puhul. Igas vanuses hobustele ei tohi anda piiramatut ligipääsu kontsentreeritud teraviljatoodetele, sõltumata melassi sisaldusest. Magusad söödad varieeruvad piirkonniti ja hooajaliselt, neil on erinevad tootjad ning kavandatav kasutusviis vastavalt melassi sisaldusele, paljude noortele hobustele mõeldud magusate söötade koostis on arenguprobleemide vähendamiseks valmistatud madalama süsivesikute sisaldusega.

Magusaid söötasid on võimalik valmistada erinevate koostisosade ja erineva osakaaluga. Näiteks võivad tootjad lisada taimeõli, peedi viljaliha, ja sojakestasid, et energiavarustus oleks piisav, samas vähendades aga tärklise sisaldust. Magus sööt võib sisaldada ka koostisosasid nagu pärm seedimise hõlbustamiseks, E-vitamiin antioksüdantide sisalduse tõstmiseks, ürdid ja teised maitseained maitse parandamiseks ning tasakaalustavad graanulid (valk, vitamiinid ja mineraalid) toitainetaseme tõstmiseks. Teised lisandid takistavad hallituse teket ja ennetavad sööda kokkukleepumise tõenäosust külma ilma korral. Valkude tase on kõige väiksem (tavaliselt umbes 12 – 16%), samas rasvade ja kiudainete sisaldus võib varieeruda palju rohkem koostisosade vahel. Nii paljude valikute puhul peavad omanikud suutma valida magusa sööda, mis sobib põhimõtteliselt igale hobusele, hoolimata tema vanusest, kasutusest ja aretuse staatusest.

„Graanulid sisaldavad kõike, mida mu ruun vajab. Nad ei lähe suvel hallitama ja neid on lihtne talvel käsitseda.“
„Lõpeta, sa ei peaks oma hobusele graanuleid söötma – kuumtöötlemine hävitab kõik vitamiinid!“

Graanultoodetel, nagu ka teistel söödakujudel, on nähtavad eelised ja puudused. Eeliste tulpa märgiksid paljud omanikud seeditavuse, ühetaolisuse ja hõlpsa käsitsemise. Graanulite tootmise vastased väited (paljud neist on aga eksitavad) hõlmavad ka kahtlaseid koostisosasid, tootmise käigus tekkivat toitainete riknemist ja lämbumisohu suurenemist. Tõde on aga see, et graanulid valmistatakse põhimõtteliselt samadest koostisosadest nagu magus sööt: mais, kaerahelbed, oder, vitamiinid, mineraalid ja melass. Kõige suurem erinevus on välimus, sest koostisosad segatakse kokku erineval viisil. Graanulitega sööda tegemiseks segavad tootjad koostisosad kokku mördiks ja seejärel soojendavad segu lühikest aega auruga, mis suurendab vähesel määral toitainete kättesaadavust hobuse seedesüsteemi läbides. Seejärel surutakse segu läbi graanulvormide ning saadud tooted jahutatakse ning pakendatakse. Kuumtöötlemine muudab tärkliserikkad teraviljad lihtsamini seeditavaks, kuid mõned toitained võivad hävineda, kui nad on liiga kaua kuumuse käes. Selle kaotuse kompenseerimiseks suurendavad tootjad tihti kuumustundlike vitamiinide taset, et tagada piisav kontsentratsioon lõpp-produktis. Graanuleid on võimalik toota ka külmprotsessi meetodil, mis hoiab ära oluliste toitainete hävimise.

Graanulite pooldajad toovad välja tõsiasja, et koostisosad sulatatakse ühte, nii et pirtsakad hobused ei saaks valikuliselt sööda seest sobivat toitu otsida, jättes vähem meeldivad jäätmed künasse. Halvustajad vastavad aga väitega, et kokku põimitud lisandid kipuvad magusa sööda külge kleepuma ja seetõttu neid ka tarbitakse, kuid samal ajal jäävad samad pulbrid või graanulid tihti graanulipange põhja. Väikeses koguses taimeõli lisamine graanulite portsjonile on lihtne viis selle probleemi lahendamiseks.

Graanulitega söötasid on süüdistatud nende hobuste lämbumise põhjustamises, kes ahmivad oma sööta. Tegelikult võivad need hobused, kes söövad liiga kiiresti, lämbuda mis tahes sööda söömise tagajärjel. Lämbumisohtu saab vähendada, kui lisada graanulite portsjonile veidi vett, mis muudab neelamise hõlbustamiseks sööda pehmemaks ja libedamaks. Suure lämbumisohuga hobuste omanikud võivad toetuda pikaajalisele lahendusele, mille käigus asetati söötmiskünasse mitu suurt ja siledat kivi, et muuta söömist aeglasemaks ja piirata iga suutäie suurust.

Graanultooted, nagu ka magus sööt, mis on saadaval erineval kujul ja erineva valgu-, rasva- ja kiudaine tasemega, erinevad üksteisest tootja ja soovitusliku kasutuse poolest. Näiteks sisaldavad noortele hobustele mõeldud valmistooted kõige suuremal määral valku, samas kui hobustes vastupidavuse suurendamiseks mõeldud söödad võivad sisaldada õli nii-öelda jahutava energiaallikana. Graanulid sisaldavad ka melassi, kuigi selle kogus on mõnevõrra väiksem kui magusas söödas.

„Oled sa seda uut pressitud sööta näinud? See näeb välja nagu Cheeriose krõpsud.“
„Muidugi, see näeb teistsugune välja, kuid pressitud söötasid on vanadel hobustel lihtsam närida ja seedida.“

Hobusesööda üks uuemaid kujusid on pressitud toode, mis sarnaneb mõne teist tüüpi lemmikloomatoiduga. Valmistatud põhimõtteliselt samadest koostisosadest nagu tekstuuriga või graanultooted, sisaldavad pressitud söödad ümmargusi tükke, mis on krõbedad, krõmpsuvad ja kergelt säravad.

Nende tekstuur õhutab hobuseid põhjalikumalt närima, nii et pressitud tooted võivad olla ohutu valik hobustele, kes oma toitu kugistama kipuvad. Pressitud sööda tootjad kasutavad tootmisel kuumust ja rõhku ning sellise töötlemise tulemuseks on kõige hõlpsamini seeditav toidutüüp, mis annab eelise vanematele hobustele või neile, kel on hammastega probleeme. Pressitud söödad sisaldavad ka kõige vähem tolmu, nii et nad võivad olla heaks valikuks hobuste puhul, kellel esineb probleeme hingamisteedega. Omanik peab võib-olla otsima kaugelt, et leida pressitud hobusesöötasid, kuna seda söödakuju on mõnevõrra kallim toota ja seetõttu pole saavutanud sellist populaarsust nagu on traditsioonilisematel söötadel.

„Mis on viga sellisel loomulikul toidul nagu kaerahelbed? Minu vanaisa söötis neid oma hobustele, sama teen ka mina.“
„Kaerahelbed? Kas sa teed nalja! Kuidas on lood mineraalainete tasakaaluga?“

Mitte ükski hobuste sööt pole traditsioonilisem kui seda on kaerahelbed. Enamik hobuseid söövad kaerahelbeid hea meelega ning nende suhteliselt madal tärklisesisaldus vähendab kooliku tekkimise riski. Kuid iseseisvalt ei sisalda kaerahelbed piisaval määral lüsiini, mis on kriitilise tähtsusega aminohape noorte hobuste kasvu jaoks. Asjaolu, et mineraalide koostis on tugevalt orienteeritud fosfori suunas, ohustab nende noorte hobuste tervist, kes vajavad kaltsiumitasakaalu: fosfori suhtarv luustiku õigeks väljaarenemiseks.

Ka märad vajavad suures koguses kaltsiumit piima tootmiseks, seda nõudlust ainult kaerahelvestel põhinev toitumine aga ei suuda täita. Kontsentreeritud söödad, toodetud kas jämedate, graanulite või pressitud toodetena, on koostatud selleks, et tagada täielike toitaineliste põhijoonte pakkumine hobuse klassile vastavalt ning nad on enamikele hobustele ka parem valik kui ainult kaerahelbed.

„Ma ei anna oma ponile üldse teravilju. Ta on juba niigi paks ning ma ei saa temaga töötada, sest ta jalad on kehvas seisus.“
„Kas sa oled proovinud mõnda kontsentreeritud ja madala kalorisisaldusega toidulisandit?“

Fakt, et mõned hobuslased, kui üldse keegi, ei vaja palju teravilju, on tõsi. See paks poni võiks kasu saada madala kalorisisaldusega vitamiinist ja mineraallisandist, mis parandaks tema kapjade seisundit. Leidub teisi hobuseid, kes vajavad rohkem energiat, vitamiine ja mineraale, kui nad saavad rohust või heinast, kuid traditsioonilised kontsentraadid pole parim valik meditsiiniliste või geneetiliste seisundite puhul nagu kinnisidumine, hüperkaleemiline perioodiline paralüüs või insuliiniresistentsus. Kinni seotud hobused paranevad märkimisväärselt, kui neile antakse spetsiaalselt koostatud söötasid, mis on madala tärklisesisaldusega, kuid kõrge rasva ja kääritatud kiudainete sisaldusega nagu näiteks sööt RE-LEVE.

Need erivajadustega hobuslased võivad tunduda ainulaadsed, kuid tegelikult on need äärmuslikud näited sellest, et hobust tuleb toita individuaalselt. Kuidas peab omanik leidma vastuse igale hobuslasele, kes tema hoole all on?

Programmiga MicroSteed™ ei pea te mõistatama, milline sööt sobib teie hobusele kõige paremini ning mis peaks olema teie hobuse tarbimiskogus. Lisaks võivad kasutajad küsida abi portsjonite määramiseks ja suhelda toitumisspetsialistidega uurimiskeskuses Kentucky Equine Research, et vajadusel saada kohandatud norm. Programm MicroSteed kasutab hobuse täpset kirjeldust, et määrata tema toitainevajadus ning seejärel lubab kasutajal võrrelda hobuse vajadusi praeguse söötmisprogrammiga. Programmi spetsiaalselt disainitud graafikud ja tabelid võimaldavad lihtsalt visuaalselt määrata, kuidas normi iga koostisosa panustab üleüldisesse normi ja hobuse vajadusse iga toitaine järele.



ORIGINAAL


teisipäev, 4. detsember 2018

Kuidas puhastada sünteetilist sadulat


Sünteetilised sadulad võivad enda külge võtta kogu muda ja mustuse, mida oma hobusega nende poole paiskate!

Ratsutama minnes on tore sadula pärast mitte muretseda, kuid pärast paari sõitu oleks sadulat puhastada vaja. Soovitame sadulat niiske lapiga pühkida vähemalt korra kuus, kuid kui see eriti mustaks saab, siis soovitame sünteetilise sadula kohendamiseks järgmist lihtsat meetodit, millel on vaid paar sammu!

1. SAMM: keerake muusika valjemaks!
Puhastamise ajal oma lemmikmuusika kuulamine teeb töö kindlast palju kiiremaks. Seega kasutage švammi mikrofonina ja laulge kaasa!
Selle veelgi lihtsamaks muutmiseks on internetis olemas mitmeid lugude esitusnimekirju.

2. SAMM: valmistage vahendid ette
Sünteetilise sadula puhastamiseks ei ole palju vaja. Meie kasutasime järgmist:
·         tugi või tara, millele sadulat ohutult asetada;
·         kalts või švamm ja väike pehmete harjastega hari kangekaelsete plekkide jaoks;
·         ämber vee ja õrna puhastusvahendiga;
·         aiavoolik või ämber puhta veega loputamiseks.

3. SAMM: tehke sadul õrna puhastusvahendi ja veega märjaks
Alustamiseks kandke kaltsu või harjaga lihtsalt peale õrna puhastusvahendit ja vett ning pühkige sadul üle.

4. SAMM: küürige kangekaelseid plekke
Uue ja särava välimuse saamiseks võib sadulal vaja olla ainult kiiret pühkimist, kuid kui sadul on väga must ja selles on kasutatud palju Equi-Suede’i, siis võib kangekaelsete plekkide, rasva või mustuse eemaldamisel aidata väike pehmete harjastega hari. See annab Equi-Suede’ile ka uue välimuse!

STEP 5: laske voolikuga üle või loputage
Asetage sadul sadulatoele või siledale torule või tarale ning laske see voolikuga üle. Ärge kartke sünteetilist sadulat märjaks teha, sest need sadulad on just selleks mõeldud!

Kui satute sünteetilise sadulaga regulaarselt soolasesse vette, siis on hea mõte see lahti võtta ja veenduda, et metallosad on loputatud ja saavad korralikult kuivada, et pikemas perspektiivis roostetamist vältida.

Kui sadulal on nahast sadulavöösid või tükke, siis soovitame voolikut nendest eemal hoida ja kasutada nende kohtade puhtakspühkimiseks sadulaseepi. Kui nahk märjaks saab, siis tuleks see lihtsalt kaltsuga kuivaks pühkida ja minna edasi 6. sammu juurde.

6. SAMM: laske loomulikult kuivada
Soojal ajal jätke sadul varjulisse kohta kuivama (eemal otsesest päikesevalgusest).
Külmal ajal hoidke seda soojas ja kuivas kohas (mitte kamina lähedal).
Külmemas kliimas on parem ette planeerida, sest sadul võib kuivada mitu päeva.

Kui sadulal on nahast vöösid või tükke, siis kasutage nendel kohtadel pärast kuivamist kvaliteetset vahapõhist palsamit, et nahka toita. Hea palsam aitab kulumise eest kaitsta ja hoiab värve ning seega tuleb kõigi nahast kohtade eest kindlasti hästi hoolitseda.





Hobustele elektrolüütide söötmine talvel


Hobuseomanikud seostavad elektrolüütlisandite andmist sageli sooja ilmaga. Tegelikult sõltub see täielikult töö ja higistamise hulgast ning üldse mitte aastaajast. Seega on teatud hobustel lisandeid vaja igal hooajal.


„Hobused kaotavad elektrolüüte higiga ja seega tuleks toidulauale elektrolüüte lisada alati kui hobune töötab küllalt, et veidigi higistada,“ rääkis Kentucky Equine Researchi hobuste toitumisspetsialist Catherine Whitehouse. „Igapäevaselt peaksid hea koostisega elektrolüütlisandeid võtma hobused, kes teevad aastaringselt higistamist tekitavat tööd.“

Milline on tõhus elektrolüütlisand? Mineraalaineid täis. „Kõige tõhusamad elektrolüüttooted sisaldavad naatriumi, kloriidi, kaaliumi, magneesiumi ja kaltsiumi kogustes, mis on võrreldavad kaoga,“ sõnas ta. Elektrolüüte sisaldavate toodete söötmisjuhised sisaldavad sageli söötmisvahemikke, mis põhinevad töökoormusel ja higistamise tasemel. Need vahemikud tagavad piisava lisandite hulga.

Ostate esimest korda? Kui alustate elektrolüütide ostmist, siis uurige koostist hoolikalt. „Peamise koostisainena suhkrut (tavaliselt nimetatud kui sahharoos või dekstroos) sisaldavad elektrolüütlisandid ei sisalda tõenäoliselt piisavalt mineraalaineid ja neid tuleks vältida,“ selgitas Whitehouse.

Hobuste elektrolüütide tehnoloogi arenes hiljuti edasi, kui turule toodi toode, mis sisaldab aeglaselt eralduvat naatriumit. Selle toote nimi on Restore SR ja see võimaldab naatriumit aeglaselt seedetrakti vabastada, et tagatud oleks püsiv omastamine. Kontsentreeritud elektrolüütide annus toob kaasa vere elektrolüütide taseme tõusu, viib äsja söödetud elektrolüüte välja ja vähendab vajalike lisandite hulka. Kui naatriumit vabastatakse aeglaselt, jääb sellest rohkem alles ja keha kasutab suurema hulga ära. 

Vahel ei ole hobune söödas sisalduvaid elektrolüüte nõus sööma soolasuse pärast, eriti kui need ei ole hästi sisse segatud või kui hobune ei saa palju kontsentraati. Pirtsutavate hobuste puhul on kõige parem elektrolüüte aeglaselt lisada. Päevase elektrolüüdihulga võib jagada kolme toidukorra vahel.
Kuigi paljud elektrolüüttooted on saadaval pulbrina ja neid lisatakse otse sööta või vette, võivad paljud olla ka pastana, mis on tavaliselt koostise pooles pulbristatud toodetega võrdsed, eeldades, et need on hästi välja töötatud ja lihtsalt antavad. Elektrolüüte sisaldavad pastad sisaldavad vahel puhvreid, et vähendada maoärritust, mida pastas sisalduvad soolad võivad tekitada. 

„Vett tuleks pakkuda tihti hobustele, kellele on antud elektrolüüte. Kui elektrolüüte antakse veega, siis tagage alati teine veeämber, kuhu ei ole elektrolüüte lisatud,“ soovitas Whitehouse.