Millal hobune vanaks jääb?

Kui räägitakse hobuste showklassi, kindlustuspoliisi või teatud söötade ja söödalisandite teemadel ning kasutatakse pidevalt selliseid termineid nagu „seenior”, „veteran”, „elatanud“ ja „kuldses eas vanake“, kerkib küsimus, millal siis jääb hobune vanaks.

Ametlikult saab vanust mõõta kolme moodi: kronoloogiline vanus, mis on lihtsalt hobuse vanus aastates ja võib anda teavet sellest, kuidas teie hobune võib vananeda, kuid see võib olla ka eksitav. Varem peeti hobuseid „elatanuks“ 15 aasta vanuses. Kuid sageli töötavad 15-aastased hobused ja ponid normaalselt ega ilmuta väliseid vananemise märke enne, kui nad jõuavad kahekümnendatesse eluaastatesse.

Füsioloogiline vanus kasutab vananemise bioloogilisi näitajaid – mõõdetakse hobuste immuunsüsteemi efektiivsust. See on ehk kõige täpsem viis vananemist mõõta, kuid kogu see valdkond on siiski veel lapsekingades.

On veel võimalus vaadata vanust demograafiliselt – iga, millest 25% üldpopulatsioonis on vanemad, näiteks 1999. aastal Ühendkuningriigis oli see hobuste puhul 15 aastat, kuid tänapäeval on see tõenäoliselt lähemal 20-le.

Ükskõik, kuidas me vanusele ka vaataksime, üks asi on kindel – see on väga individuaalne, sest enamik hobuseomanikke kasutab aastates mõõdetud tegeliku ja füsioloogilise vanuse kombinatsiooni, et „otsustada“, kas nende hobused on jõudnud seeniori-ikka.

Kui palju hobune oma eluajal on tööd teinud, nende tervislik seisund, kui hästi neid on peetud veterinaarse hoolduse, parasiiditõrje ja toitumise osas, nende tõug ja geneetika – kõik see mängib vananemises rolli. Näiteks ponid kalduvad elama kauem ja on tootlikumad: paljud pereponid sõidutavad tanumatel oma viiendat või kuuendat väikest omanikku väga edukalt pärast 30 aasta pikkust teenimist! Tõuhobused võivad ilmutada silmatorkavamaid vananemismärke, eriti selliseid nagu lihastoonuse kadu ja raskus talvel kaalu säilitada, kuid see on väga individuaalne, seega pole rangeid ja üheseid reegleid.

Peamine sõnum, mis peaks kohale jõudma selle kohta, millal ja kas muuta hobuse pidamist ja tema toitmist, on see, et vaja on märgata väikseid muutusi – ehk vajab teie hobune veidi rohkem spetsialisti hoolt. Mõned üldised märgid, millele tähelepanu pöörata, on järgmised:

1. Üldised märgid liigeste jäikusest võib-olla hommikul tallist välja tulles või treeningul.
2. Võib-olla on hobusel raskem säilitada ideaalset kehakaalu, ta kas võtab palju juurde või on tal raske kehakaalu säilitada, eriti talvekuudel.
3. Purihammaste kaotus, mis mõjutab sööda, eriti pika heina närimist ja mälumist.
4. Pikad esihambad (lõikehambad), mis võivad raskendada rohu läbihammustamist.
5. Sügavad õõnsused silmade kohal.
6. Selgroo vajumine või õõtsumine, selgroo ülajoone puudumine.
7. Karva hallinemine, eriti silmade kohal.
8. Üldpõletike sagedasem esinemine, eriti nahaprobleemid, nagu näiteks prei (mudapalavik) 

Valiku sobivatest meie pakutavatest toodetest leiad siit: EAKATELE HOBUSTELE

Toimetatud originaalist