Kaugeltki kõik pole nii, nagu paistab. Tihti on meie karjamaade toitainerikkus vaid näiline. Mineraalainete ja mikroelementide osas ilmneb nii mõnigi puudus.
Hästi väetatud ja seega ka väheste ürtidega karjamaadel jääb enamjaolt puudu olulistest mikroelementidest nagu seleen, mangaan, vask ja tsink. Aga ka kaltsiumit jääb paljudel aladel hobustele väheks.
Piirkondlikud olud, maa omadused ja kliima mängivad väetamise kõrval olulist rolli: näiteks jood on osa kilpnäärmehormoonidest. Rannikuäärsetel karjamaadel leidub seda küllaldaselt, kuid kõrgustikel ega mägedes seda ei ole. Samuti on kogu Saksamaa seleenivaene ja ka vaske on liiva ja soomaastikel vähe. Luude moodustumine, naha, närvi- ja sidekoe kvaliteet sõltuvad just sellest elemendist. Seetõttu peab sellistesse maastikesse suhtuma ettevaatlikkusega: vase ja seleeni kõrval jääb puudu ka mangaanist ja koobaltist.
Vastastikune sõltuvus raskendab diagnoosi.
Raskendav aspekt on see, et paljud väikestes kogustes olemas olevad elemendid sõltuvad üksteisest. Kui ühte on liiga palju, ei pääse teine mõjule või muutub mõju tänu sellele, et vahekord on muutunud. Teadusuuringute tulemused on näidanud, et pikaajaline üle- või alavarustatus ei ole hiljem enam kompenseeritav ja võib esile kutsuda pöördumatuid kahjustusi.
Väikesed kogused, suur tootlikkus - seleeni näidel.
Olgugi kogused kuitahes väikesed, mikroelementide mõju organismile on tohutu. Toome näiteks seleeni: hobused, kes toituvad aasta otsa vaid rohust, heinast ja silost kannatavad tihti seleenipuuduse all. Iseloomulikud näitajad on täiskasvanute hobuste puhul näiteks lahtine karv ja lööve, kanged ja valutavad lihased, mis väljendub lonkes, aga ka puuduv motivatsioon töötada. Aretuses põhjustab seleenipuudus tihtilugu viljakuse ja kasvuprobleeme ja varsa infektsioonitundlikkust. Kuid ka seleeniüledoos tekitab haigusnähtusid, mis sarnanevad vase ja tsingi puuduse sümptomitele. Seetõttu on põhjuste leidmine selliste haiguste puhul raskendatud.
Puudub varajane hoiatus.
Tihti jääb märkamatuks või märgatakse liiga hilja, kui hobune saab ühte ainet kas liiga vähe või liiga palju. Väga noorte hobuste puhul põhjustavad näiteks vase ja tsingipuudulikkus jäävaid vigastusi luudes, liigestes, sidemetes ja kõõlustes. Kompkabi, vaagna väärareng ja liigeste hõõrdumine ilmnevad varsal väga varakult, kuid neid ei seostata puuduliku söötmisega. Müügieelsed röntgenpildid avalikustavad tihti ebameeldivaid üllatusi.
Kuidas ennetada
Ratsiooniarvutused, regulaarsed mullaanalüüsid, noorhobuste kaalukontroll ja hea väetamistehnika kaitsevad vigade eest.
Selleks, et valida sobiv mineraal- ja lisasööt, peab olema sellel alal asjatundja. Hea ülevaade sellest, mida künasse panna, säästab raha, aega ja närve.
Andrea Everding
Team Eggersmann
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar