Tasakaalustatud toitumine on hobuste heaolu ja töövõime
alus. Hobuste päevane söödaratsioon tuleb jagada mitmeks väikeseks portsjoniks,
kuna neil on oma kehasuurusega võrreldes väga väike magu. Mao ülekoormuse
vältimiseks on seetõttu väga mõttekas jagada jõusööt kolmeks või neljaks
toidukorraks päevas. Sealjuures on oluline, et hobune saaks toitu võtta oma
loomulikus söömisasendis, see tähendab kergelt langetatud peaga. Kui palju
toitu hobusele päevas anda, tuleb otsustada vastavalt hobuse individuaalsele kehalisele
seisundile. Muidugi on olemas ka soovituslikud söödakogused, mille järgi
orienteeruda ning mida saab mõne hobuse puhul ka vahetult kasutada.
Söödaratsiooni hindamisel mängivad siiski olulist osa järgmised tegurid:
iseloom ja temperament, tõug, liikumis- ja töökoormus, vanus, kehaehitus, kaal
ja pidamisviis.
Selleks et hobune oleks terve, motiveeritud ja rahul, peab
ta saama tasakaalustatud kujul energiat, proteiini, kiudaineid, makro- ja
mikroelemente ning vitamiine.Hobune vajab päevas umbes 5-12 l vett 100 kg
eluskaalu kohta.Vesi tagab kogu ainevahetuse probleemideta funktsioneerimise
ning soojusregulatsiooni taastumise higi eraldumise abil. Joogivee ideaalne
temperatuur on 8 kuni 12 °C. Jälgima peab, et vesi oleks laitmatult puhas.
Energiaga varustamise mõõdupuuks võetakse seeduv energia,
mida väljendatakse megadžaulides (MJ). Seeduv energia leitakse söödas
sisalduvate orgaaniliste ainete ja nende seeduvuse alusel.
Energia kandjateks on söödaratsioonis rasvad ja süsivesikud,
kusjuures rasvad on kõrgeima energiasisaldusega. Energiat vajab hobuse keha
eelkõige selleks, et hoida kehatemperatuuri, tagada kõigi organite funktsioone,
moodustada uusi kudesid ning lihaseid tööle panna. Söödaratsiooni
energiasisaldusse tuleks suhtuda tähelepanuga. Eriti suure koormusega hobuste
energiavajaduse rahuldamiseks ning samal ajal ka minimaalse koresööda vajaduse
katmiseks on aeg-ajalt mõttekas lisada söödaratsioonile kuni 3 protsenti
taimeõli.
Valkudel on oluline osa lihas-skeleti, luustiku, sidekoe ja
mitmete teiste keha koostisosade arenemisel.
Valkude põhielementideks on aminohapped, kusjuures eristatakse asendamatuid ja
asendatavaid aminohappeid. Asendatavaid aminohappeid saab organism ise toota,
asendamatuid aminohappeid peab saama toidust. Proteiinivajadus arvutatakse
seeduva toorproteiiniga (vRP) grammides (gr).
Mitmed praktikas kasutusel ratsioonid, mille puhul
kasutatakse tavalisi söödavahendeid, sisaldavad vajadusest oluliselt suuremas
koguses proteiini. Lühiajaline valguga liialdamine kuni 200% ei põhjusta
üldiselt terviseprobleeme. Liigne valk kasutatakse ära eelkõige
energiaallikana, mis siiski maksa, neerusid ja organismi hapnikurežiimi
ülekoormates paneb ainevahetuse asjatult proovile.
Kasvavatel hobustel (noorhobustel), lihastreeninguid
tegevatel hobustel (põhiväljaõpe) ja tiinetel ning lakteerivatel märadel on suurem
valguvajadus.
Kiudaineteks nimetatakse struktuurseid, rohkelt toorkiudu
sisaldavaid ja mälumist soodustavaid taimseid materjale (koresööt). Kiudained
on eriti olulised seedimisfüsioloogia tähtsate protsesside seisukohalt. Lisaks
sellele kindlustab kiuline struktuur piisava mälumistegevuse. Kui sööt sisaldab
vähe toorkiudu, mõjub see halvasti hammastele ja süljeeritusele. Lisaks tekib
liiga väikese kiudainesisaldusega söödaratsiooni puhul oht, et hobused muutuvad
ebapiisava tegevuse tõttu probleemseks. Selleks et söödaratsioonis oleks
piisavalt toorkiudu, peaks see sisaldama vähemalt 1 kg heina (ja põhku) hobuse
100 kg eluskaalu kohta.
Tasakaalustatud mineraalainetesisalduse jaoks on makro- ja
mikroelemendid väga olulised. Makroelementide hulka kuuluvad kaltsium, fosfor,
magneesium, naatrium, kloor ja kaalium, mikroelementide hulka raud, vask,
tsink, mangaan, koobalt, seleen ja jood.
Hobusesööt jaguneb jõusöödaks, koresöödaks, mahlakaks
söödaks ehk kuivainevaeseks taimseks söödaks ning erinevateks maiusteks ja
toidulisanditeks.
Jõusööda hulka kuuluvad: kaer, oder, mais, üksikjuhtudel ka
rukis ja nisu, nisukliid, linaseemned, õllepärm, sojasrott, päevalillesrott,
suhkrupeedi lõigud, melass (melassilõigud), taimeõlid ja ürdid. Lisaks nendele
loetakse jõusöödaks ka segasööta (enamasti müsli või pelletite nime all),
samuti piimaasendajaid ja mineraalsööta. Koresöödaks nimetatakse heina,
lutserni, rulliheina, rohujahu, söödapõhku ning vahel ka rohu- ja maisisilo.
Mahlakaks söödaks peetakse rohtu, rohu- ja maisisilo, suhkru- ja söödapeeti,
punapeeti, porgandeid, õunu ja teisi köögivilju nagu küüslauk või banaanid.
Üldiselt tuleks hobuste söötmisel pöörata tähelepanu
sellele, et sööt kataks hobuse vajadused. Sealjuures on abiks eelkõige
söödaratsiooni arvutus. Põhisööda, nagu hein, põhk või silo toiteväärtuse
kindlaksmääramiseks tuleb analüüsida söödaproove. Neid analüüse saab
suhteliselt lihtsalt ja soodsalt lasta teha vastavas põllumajanduslikus
laboris.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar