Nad kukuvad kokku.
Kõik hobused vajavad sügavat ööund, mille eelduseks on see, et neile on loodud sellised tingimused, kus neil on võimaldatud magamiseks täies ulatuses külili heita. Hobusetalli boksi suurus, magamisalus ja stress võivad põhjustada selle, et hobused ei puhka piisavalt välja.
Hobuste veterinaarkäitumise spetsialisti sõnul võivad hobused, kes ei saa piisavalt sügavat und – sellist, mille eelduseks on kogu kehaga või vähemalt peaga vastu maad lamamine - väsimusest kokku kukkuda
„Kõige tähtsam on see, et kui hobused on sügavas unes, kas külili lamades või pead puhates, võivad nad siseneda une nägemise faasi ja siis kõik nende lihased lõdvestuvad, mis tähendab, et kui nad ei ole pikali võivad nad pikali kukkuda“ ütles Katherine Houpt, kes on veterinaarmeditsiini doktor, filosoofiadoktor, Ameerika Veterinaarkäitumise Kolledžis diplomeritud ja New Yorgis Ithacas asuva Cornelli Ülikooli veterinaarmeditsiini emeriitprofessor. Houpt rääkis hobuste unepuudusest Avenchesi Riikliku Ratsutamistinstituudi 2. konverentsil, mis toimus 11. septembril 2021 Šveitsis.
Hobused magavad umbes kuus tundi iga 24 tunni järel ja suurem osa sellest unest magatakse öösel. Houpt ütles, et kõigil hobuslastel on pehmete kudede „peetamisaparaat“, mis lukustab nende jalad, et nad saaksid püsti magada, kuid see võimaldab ainult kerget, aeglase lainega und. Ta lisas, et hobused veedavad umbes 25% oma uneajast ka kiirete silmade liigutustega (REM) või unenägude nägemise faasis – umbes poolteist tundi päevas paljude lühikeste tsüklitena. Kui nad sisenevad REM-unne, peavad nad olema pikali, sest kõik nende lihased – sealhulgas tugiaparaat – lõdvestuvad.
Sellegipoolest lähevad mõned hobused REM-unne püsti seistes, ütles ta. Kui see juhtub, siis painduvad nende jalad nende all ja nad kukuvad maapinnale, tavaliselt põlvedele.
„See on kliiniline probleem“, ütles Houpt. Ta selgitas, et hobused kipuvad selliste kukkumiste tagajärjel oma põlvi ja jalavarsi vigastama.
Miks mõned hobused ei heida pikali?
Houpt ütles, et mõned hobused ei heida pikali enne REM-une faasi sisenemist seetõttu, et neile ei pruugi meeldida neid ümbritsev keskkond.
Üheks põhjuseks võib olla hobuse magamisalus. Kuigi paistab, et tallides olevad hobused ei tee valikkatses vahet, kas allapanuks on põhk võid laastud, lamavad nad iga päev tunduvalt kauem külili, kui nende allapanuks on põhk, „mis tähendab, et nad magavad sel juhul rohkem“, ütles ta.
Samuti veedavad hobused rohkem aega pikali olles, kui nende allapanu on paksem ja tihedam. „Kui saate seda endale lubada, on parem kasutada rohkem allapanu materjali“, ütles ta. Samuti võite ka uue põhu- või laastupalli asetada hunnikusse ja lasta hobusel sellele pikali heita, enne kui nad ise selle loomulikul teel laiali laotavad, lisas ta.
Mis puutub betooni, siis hobused, kui neil on valida, ei heida kunagi pikali sellisele kõvale pinnale, ütles ta.
Karjamaal peetavad hobused võivad veeta rohkem aega lamades, kui tallides peetavad hobused, lisas Houpt. Tema tähelepanekute kohaselt heitsid hobused, kellel tallis oli vähe allapanu, regulaarselt karjamaal pikali puhkamiseks ja magamiseks „Ma arvan, et see sõltub sellest, kas seal on lihtsalt muld – ja hobune ei maga – või ilus pehme rohi“, ütles ta.
Houpt ütles, et üks võimalik probleem on ka talli boksi suurus. Üks Holsteini mära, keda ta vaatles, keeldus vaatamata rohkele allapanule pikali heitmast ja öised videokaamera salvestused näitasid, et ta vajus keset ööd maha põlvedele. Kui omanikud hobuse talli boksi kaks korda laiemaks tegid, hakkas mära pikali heitma, et korralikult välja puhata.
„See mära on tohutu suur ja teda peeti väiksemas talli boksis ja ta ei tahtnud pikali heita“, ütles Houpt. „Nii et pikali heitmise asemel jäi ta püsti seistes magama ja kukkus“.
Valu võib olla veel üks tegur, ütles Houpt. Valudes oleva hobused võivad keelduda pikali heitmast, sest pikali minek ja tagasi püsti tõusmine võib põhjustada liigset ebamugavust. See kehtib eriti vananevate hobuste puhul, kuna nad hakkavad kogema artriidist tingitud valu ja jäikust.
„Me saame kasutada valuvaigisteid ja mõnikord psühhoaktiivseid ravimeid, et proovida parandada hobuste valmisolekut või füüsilist võimet pikali heita“, ütles ta. „Tihti toimub see katse-eksituse meetodil, et näha, mis konkreetse hobuse puhul aitab“.
Houpt ütleb, et stressis hobused kipuvad ka vähem magama, jättes vahele just sügava une faasi. Seetõttu peaksid näitusehobuste omanikud olema teadlikud, et nende hobused ei pruugi uutesse kohtadesse reisides piisavalt magada.
Hobuse öiste harjumuste jälgimine
Houpt ütleb, et kaasaegse tehnoloogiaga varustatud sport- ja vabaajahobuste omanikud saavad – ja peaksidki – jälgima oma hobuste unetsükleid. Videokaamerad või küljes kantavad andurid võivad anda omanikele väärtuslikku tagasisidet selle kohta, kas nende hobused lamavad öösel ja kui kaua nad seda teevad.
„Ma arvan, et tänapäeval, kui igaühel on võimalik oma hobust kaameraga jälgida, võime avastada, et on hobuseid, kes ei lama kunagi“, ütles ta. Selline on olukord tema enda 27-aastase Araabia märaga. „Ta elab tõenäoliselt väga väikese REM-une kogusega“, ütles ta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar