Autor: Michael Ball, DVM
Kui soovime oma hobuste talvekasukate eest paremini
hoolitseda, peame aru saama, mis need on ja kuidas need kasvavad.
Kui räägime talvekasukatest, siis mõtleb suurem osa meist
pikkadele karvadele, mis satuvad meie särkidesse, ninadesse ja silmadesse ning
mida on kevadel täis kogu põrand. Kuid talvekasukas on rohkemaks kui ainult
maha ajamiseks. Kui soovime oma hobuste talvekasukate eest paremini hoolitseda,
peame kõigepealt aru saama, mis need on ja kuidas need kasvavad.
Karvkate on oluline temperatuuri reguleerimiseks,
sensoorseks tajumiseks ja naha keemiliste, füüsikaliste ja mikroobsete
kahjustuste tõkestamiseks. Hobuste talvekasukast rääkides tuleb alustada naha
ja juuste üldisest kasvust/koostisest. Nagu näeme, on karvade kasvutsükkel
keeruline ja seda mõjutavad mitmed tegurid.
Nahk on juuksefolliikule sisaldav struktuur, mida peetakse
keha organiks. Hobuse nahk on keskmiselt ligikaudu 2,5 cm paksune, kuid keha
erinevates piirkondades võib selle paksus olla üksnes 1,3 cm (pea ja kõhualune)
või isegi 3,8 cm (alaselg ja tagumik). Lisaks juuksefolliikulidele sisaldab
nahk miljoneid sensoorseid närvirakke ja higinäärmeid ning selle suurt pinda
arvestades (ligikaudu 5 ruutmeetrit 450 kg hobuse kohta) on sellel oluline roll
kehatemperatuuri kontrollimisel (termoreguleerimine).
Samuti on nahk peamine barjäär väliskeskkonna ja keha
sisestruktuuride vahel ning kaitseb vedelikupuuduse ja nakkuste eest. Nahal on
tegelikult normaalne bakterite populatsioon, mis elab tasakaalus (tavaline
bakterite floora) ja toimib potentsiaalsete sissetungivate bakterite
konkurendina.
Karvkate.
Hobuse karvkate
muutub aastaaegadega ning seega sõltub karvkatte võime kehatemperatuuri
reguleerida selle pikkusest, paksusest ja tihedusest naha pinna ruutmeetri
kohta. Üks peamisi tegureid, millest sõltub karva osalemine termoreguleerimises,
on närvisüsteemi kontrolli all olevate karvafolliikulidega seotud väikeste lihaste
võime karvu püsti tõsta (piloerektsioon). Piloerektsiooni füsioloogiline
protsess parandab karvkatte isolatsioonitegurit, suurendades karvkatte ja seega
naha ja keskkonna õhusisaldust. See on nagu pardisulgedega vesti kandmine.
Mõnede loomade puhul on sellel veel eeliseid. Näiteks võivad tallis elavad
kassid karva puhvi ajada, et suuremad paista ja koeri hirmutada.
Mõtleme siinkohal veidi tekkidele: kui hobusel on normaalne talvine
täiskasukas, siis võivad liiga kitsad või väga rasked tekid takistada karvade
püstitõusmist ja vähendada seega looduslikku isoleerivat toimet, mida hobusel
võib vaja olla. Karvkatte moodustavad kaks karvakihti: on peamine karvakiht,
mida nimetatakse välis- või kaitsekihiks, ja alumine karvakiht, mida
nimetatakse sisekihiks. On leitud, et hobuse naha ruuttolli kohta on ligikaudu
800–1200 väliskarva ja 1200–2000 alumist sisekarva.
Karvad kasvavad nahas olevatest folliikulitest. Kui
folliikul on sirge, kasvavad karvad sirgelt, kui folliikul on naha sees kaldus,
kasvavad juuksed längus. Nagu me kõik teame, on hobuse kehal oleval karvakattel
enamasti tüüpiline suund, välja arvatud unikaalsed pöörised, juuksetutid jm.
Veel tuleks mainida, et täiskasvanud hobune on tavaliselt varsast üsna erinev.
Muutused peegeldavad arvatavasti erinevaid vajadusi, mis on seotud temperatuuri
reguleerimise, maskeerimise ja seksuaalse/sotsiaalse suhtlemisega.
Evolutsioonilisest vaatenurgast on kodustamise mõju
karvkatet kontrollivatele geenidele üsna hiljutine, kui võrrelda seda tuhandete
ja vahest ka miljonite aastate pikkuse geneetilise programmeerimisega. Näiteks
eristatakse Suurbritannias vabas õhus elavatel mägi- ja rabaponidel elu jooksul
viite erinevat kasukat – vastsündinud looma, varsa, aastase looma ning
täiskasvanud looma suve- ja talvekasukat.
Karvkate ei kasva pidevalt, vaid tsüklitena. On kasvutsükkel
(mida nimetatakse anageenifaasiks), kus folliikul aktiivselt karva kasvab, ja
puhketsükkel (mida nimetatakse telogeenifaasiks), kus kasvatatud karva tsükli
jooksul folliikulis hoitakse (tegelikult on see surnud karv, mis hiljem välja
kukub). Kasvu- ja puhketsüklite vahel on ka üleminekuetapp.
Lõplik märkus karvakasvu kohta: karvad koosnevad peamiselt
valgust ja vajavad keha poolt kasvatamiseks loomulikult energiat. Seega võivad
viletsad toitumisolud oluliselt mõjutada karvade kasvu ja kvaliteeti. Karvkatte
kvaliteeti võib vähendada ka üldine süsteemne haigus.
Talveks valmistumine.
Nüüd on meil põhilised teadmised karvade kohta. Ilm hakkab öösel veidi külmaks
kiskuma (vähemalt minu (loo autori) kodukohas New Yorgis). Suured sisenäitused on tulemas
ning ühest kergest fliisist saab kaks, siis kolm ja lõpuks lisate sellele kõigele
ööseks teki või kaks, et talvekarv liigselt ei kasvaks. Rõivastest hoolimata
tuleb enamikku hobuseid siiski enne Washingtoni üleriigilist võistlust pügada.
Karvkatte tsüklites paistab tähtis
olevat päevavalguse või fotoperioodi muutuv pikkus. Igapäevase fotoperioodi
mõju karvakasvu tsüklitele toob esiplaanile aju. Valgussignaalid suunatakse
biokeemiliselt käbinäärmesse (sügaval ajus olev piirkond, kus asub Descartesi
arvates hing), aju hüpotalamuse ossa ja ajuripatsisse. Sealt on kontroll
hormonaalne (ühe struktuuri poolt vereringesse vabastatud kemikaalid mõjutavad
teist struktuuri) ajuripatsi, kilpnäärme, neerupealise ja isegi munasarjade ja
munandite (kui need ei ole eemaldatud) toodetud hormoonide muutuste kaudu. On
leitud, et kastreerimine ei mõjuta karvakasvu otseselt.
Naha temperatuur mängib rolli ja on
leitud, et tekkide lisamine ja/või talli soojendamine võib peatada talvise
täiskarva kasvu, kuid üksnes sellest see ei olene.
Haigused ja karvkate.
Haigused võivad karvakasvu mõjutada. Näiteks 75% ajuripatsi kasvajaga hobustest
(Cushingi tõbi) on liiga pikad ja lokkis karvad, mis langevad kasvajaga seotud
hormonaalsete muutuste tõttu välja vähem või ei lange üldse. Paljude nende hobuste
puhul kahtlustatakse (ja neil ravitakse) kilpnäärme alatalitlust, mis on veel
üks haigus, mis võib karvkatet mõjutada. Koertel seostatakse kilpnäärme
funktsiooni vähenemisega klassikalist karvakadu (alopeetsia) suurel osal kehal.
Sarnase karvakaoga hobustel on leitud looduslikult esinevat kilpnäärme
alatalitlust.
Hobuse kilpnäärme hindamist raskendab asjaolu, et kilpnäärme
hormoonide algtulemused võivad normaalse kilpnäärmefunktsiooniga hobuste puhul
olla madalad muude haiguste ja seisundite tõttu. Kilpnäärme alatalitluse lõplik
diagnoosimine nõuab kilpnääret stimuleeriva hormooni (TSH) manustamist ja
kilpnäärme hormoonide hilisemat mõõtmist, et näha, kas kilpnäärme hormooni
tasemed tõusevad.
Pidage meeles, et kui hobune kannatab füüsilise probleemi all,
peaksite tagama, et tema keskkond aitaks, mitte ei põhjustaks kannatusi. Ärge
lisage nii palju tekke, et ta higist tilgub. Samuti ärge viige teda välja külma
kätte kui haigus on vähendanud tema piisava kehasoojuse tekitamise võimet.
Samuti ärge unustage iga päev tekke kandvaid hobuseid
kontrollida. Nad võivad kõhnaks jääda või neil võib tekkide all hõõrdumisi või
muid probleeme tekkida, mida te tekke regulaarselt eemaldamata ja nende kehasid
kompamata märgata ei pruugi.
Kevadine
karvaajamine.
Siis tuleb kevad – valget aega on rohkem, õhk läheb soojemaks
ja karvad hakkavad lendama. On täheldatud, et Suurbritannias elavad Exmoori,
raba- ja mägiponid (ja endise Tšehhoslovakkia piirkonnas elavad Prževalski
hobused) ajavad karva ainult üks kord aastas märtsi ja mai vahel ning see võib
võtta kuni seitse nädalat. Samuti tuleb märkida, et külm ja niiske hooaeg võib
karvaajamist edasi lükata ning selle algus erineb erinevate hobuste lõikes sama
aasta jooksul ning aastalt aastale sama hobuse puhul. Suvekasukas peab nendel
hobustel vastu juunist augustini ning karvakasv suureneb sügisel (nii karvade
pikkus kui ka karvkatte tihedus). Talvekarv peab tavaliselt vastu septembrist
maini.
On leitud, et tekke kandvate ja/või soojendatud tallides
elavate hobuste puhul ei kasva „täielik“ talvekasukas. On oletatud, et
kodustamine (soojendatud tallid, tekid ja kiired muutused geograafilises
asukohas) ja aretuskavad (loodusliku ajakava rütmist väljas hormoonid ja
tehisvalguse all olevad märad) võivad põhjustada üheaastaselt karvaajamiselt (täheldatakse
kodustamata hobuste puhul) aastaringsele karvaajamisele üleminekut, millega
säilitatakse lühike karvkate.
Tekkide ja soojendatud tallide aja lähenemisega seoses olge
ettevaatlikud ja ärge pange oma hobust ebatervislikku olukorda. Mõistlikkuse
piires tallide soojendamine on vastuvõetav, kuid mitte piisava ventilatsiooni
ja tuleohutuse arvelt. Samuti pidage meeles, et kui õhu kvaliteet teile
normaalne tundub, et pruugi see nii hea olla maapinnale lähemal asuvas kinnises
talliboksis, kus hobuse nina (ja vastsündinud varsa nina) suurema osa ajast
asub. Hingamisteede probleemidele võib kaasa aidata soojendatavate tallide (ja
mõnikord isegi soojendamata tallide) piisavale ventilatsioonile tähelepanu
pööramata jätmine.
Teine karvakattega seotud valdkond, millele tähelepanu
pöörata, on transport. On hämmastav, kui palju kehasoojust võivad tekitada kaks
tekiga hobust (rääkimata 10–12 hobusest) isegi osaliselt suletud
hobusetreileris. Peatage auto pärast 20 minutit sõitu ja kontrollige olukorda
treileris. Treileri sisetemperatuur on täiesti erinev ka öösel ja päeval, sest
päike (kui olete üks õnnelikest, kes talvel päikest näevad) tõuseb ja hakkab
treilerit soojendama. Samuti tuleb talveks soojemasse kohta suunduvate hobuste
puhul silma peal hoida välistemperatuuril ja tekke/aknaid/tuulutusavasid
vastavalt kohandada. See kehtib hobustega reisimisel alati.
Kui olen kasutanud liiga pakse tekke ning kõiki aknaid ja
tuulutusavasid kinni hoidnud, siis olen leidnud higist tilkuvaid ja
ülekuumenenud hobuseid. Ventilatsioon on oluline ja seega proovige leida
tasakaal kaudse ventilatsiooni ja rõivaste paksuse vahel ning võtke arvesse
päeval/öösel transportimise tingimusi ja individuaalseid veotingimusi.
Kokkuvõtteks võib öelda, et talvekasukad võivad olla tüütud,
kuid need kujunesid välja põhjusega. Nende tööpõhimõttest ja kasvumehhanismist
aru saamine aitab nendega toime tulla ja hobuse elu kogu aasta jooksul mugavaks
teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar