See on levinud, et uued hobuste omanikud küsivad söötmise
korraldamiseks abi oma kogenumatelt hobuseid omavatelt sõpradelt, kuid see võib
pakkuda neile vastuolulist teavet. Hoolikas nõustamisteenus sööda
edasimüüjatelt näitab aga tavaliselt, et
olemas on vähemalt üks, võib-olla ka mitu, nii-öelda õiget valikut igale
hobuslasele.
Loomasööt (rohi või hein) peaks olema iga hobuse toitumise
aluseks, kuid mingit tüüpi kontsentraati tuleb sageli hobuse toidule lisada, et
see vastaks kindla hobuse energiavajadusele, mis on temale vajalik kasvamiseks,
treenimiseks ja sigimiseks.
Pressitud, graanulitega või magusad söödad võivad kõik
energiat anda ja igal kujul on ka teisi omadusi, mida omanikud peaks arvesse
võtma, valides tooteid, mis sobivad nende loomadele kõige paremini. Iga
söödakuju poolt- ja vastuargumentide analüüsimine võib otsustamise lihtsamaks
teha.
„Kõikidele mu
hobustele meeldib magus sööt. Isegi pirtsakad sööjad söövad ära viimsegi kui
raasu.“
„Kas tõesti? Magus
sööt ei mõju hobustele hästi – see on ju puhas suhkur.“
Eelmise sajandi alguses segasid sööda edasimüüjad omavahel
kokku kaera, maisi ja odra, lisasid soola ja teisi mineraale, muutsid segu
melassiga ühtlaseks massiks ning hakkasid saadud toodet kutsuma magusaks
söödaks. See meeldis hobustele, sest see maitses hästi; omanikud ostsid sööta
aga sellepärast, et see nägi ilus välja ning lõhnas isuäratavalt. Tänapäevased
magusad söödad saavad siiamaani omanike ja hobuste heakskiidu, kuid nüüd on
saadaval suur valik preparaate, mis vastavad peaaegu iga hobuse vajadustele.
Magusa sööda (tuntud ka kui jäme sööt) üks põhilisi eelisi
on selle suurepärane maitse. Enamik hobuseid aktsepteerivad seda kergesti,
seega on see hea valik hobuslastele, kes väldivad teisi söötasid. Osa selle
ahvatlevast maitsest tuleneb melassist, mis on suhkruroo töötlemise kleepuv
kõrvalprodukt. Kuigi hobused armastavad seda väga, on melass viimaste aastate
jooksul saanud palju kriitikat, sest uuringud on näidanud, et hobuste toitmine
kõrge suhkrusisaldusega toodetega on ohtlik, kuna see tõstab järsult veresuhkru
taset. Eriti just noorte kasvavate hobuste puhul on leitud, et see reaktsioon
on seotud luustiku väärarengu juhtumite tõusuga. Melassile, mis on ilmne magus
koostisosa magusas söödas, on keskendunud need inimesed, kes otsivad patuoinast
söömisprobleemide põhjendamiseks. Kuigi melass sisaldab suhkrut, on paljudes
tänapäevastes magusate söötade toodetes kasutatav melass madalama
suhkrusisaldusega kui olid eelnevad tooted. Nõuetekohane haldamine võib
vähendada probleemi iga söödaga seotud seisundi puhul. Igas vanuses hobustele
ei tohi anda piiramatut ligipääsu kontsentreeritud teraviljatoodetele,
sõltumata melassi sisaldusest. Magusad söödad varieeruvad piirkonniti ja
hooajaliselt, neil on erinevad tootjad ning kavandatav kasutusviis vastavalt
melassi sisaldusele, paljude noortele hobustele mõeldud magusate söötade
koostis on arenguprobleemide vähendamiseks valmistatud madalama süsivesikute
sisaldusega.
Magusaid söötasid on võimalik valmistada erinevate
koostisosade ja erineva osakaaluga. Näiteks võivad tootjad lisada taimeõli,
peedi viljaliha, ja sojakestasid, et energiavarustus oleks piisav, samas
vähendades aga tärklise sisaldust. Magus sööt võib sisaldada ka koostisosasid
nagu pärm seedimise hõlbustamiseks, E-vitamiin antioksüdantide sisalduse
tõstmiseks, ürdid ja teised maitseained maitse parandamiseks ning
tasakaalustavad graanulid (valk, vitamiinid ja mineraalid) toitainetaseme
tõstmiseks. Teised lisandid takistavad hallituse teket ja ennetavad sööda
kokkukleepumise tõenäosust külma ilma korral. Valkude tase on kõige väiksem
(tavaliselt umbes 12 – 16%), samas rasvade ja kiudainete sisaldus võib
varieeruda palju rohkem koostisosade vahel. Nii paljude valikute puhul peavad
omanikud suutma valida magusa sööda, mis sobib põhimõtteliselt igale hobusele,
hoolimata tema vanusest, kasutusest ja aretuse staatusest.
„Graanulid sisaldavad
kõike, mida mu ruun vajab. Nad ei lähe suvel hallitama ja neid on lihtne talvel
käsitseda.“
„Lõpeta, sa ei peaks
oma hobusele graanuleid söötma – kuumtöötlemine hävitab kõik vitamiinid!“
Graanultoodetel, nagu ka teistel söödakujudel, on nähtavad
eelised ja puudused. Eeliste tulpa märgiksid paljud omanikud seeditavuse,
ühetaolisuse ja hõlpsa käsitsemise. Graanulite tootmise vastased väited (paljud
neist on aga eksitavad) hõlmavad ka kahtlaseid koostisosasid, tootmise käigus
tekkivat toitainete riknemist ja lämbumisohu suurenemist. Tõde on aga see, et
graanulid valmistatakse põhimõtteliselt samadest koostisosadest nagu magus
sööt: mais, kaerahelbed, oder, vitamiinid, mineraalid ja melass. Kõige suurem
erinevus on välimus, sest koostisosad segatakse kokku erineval viisil.
Graanulitega sööda tegemiseks segavad tootjad koostisosad kokku mördiks ja
seejärel soojendavad segu lühikest aega auruga, mis suurendab vähesel määral
toitainete kättesaadavust hobuse seedesüsteemi läbides. Seejärel surutakse segu
läbi graanulvormide ning saadud tooted jahutatakse ning pakendatakse.
Kuumtöötlemine muudab tärkliserikkad teraviljad lihtsamini seeditavaks, kuid
mõned toitained võivad hävineda, kui nad on liiga kaua kuumuse käes. Selle
kaotuse kompenseerimiseks suurendavad tootjad tihti kuumustundlike vitamiinide
taset, et tagada piisav kontsentratsioon lõpp-produktis. Graanuleid on võimalik
toota ka külmprotsessi meetodil, mis hoiab ära oluliste toitainete hävimise.
Graanulite pooldajad toovad välja tõsiasja, et koostisosad
sulatatakse ühte, nii et pirtsakad hobused ei saaks valikuliselt sööda seest
sobivat toitu otsida, jättes vähem meeldivad jäätmed künasse. Halvustajad
vastavad aga väitega, et kokku põimitud lisandid kipuvad magusa sööda külge
kleepuma ja seetõttu neid ka tarbitakse, kuid samal ajal jäävad samad pulbrid
või graanulid tihti graanulipange põhja. Väikeses koguses taimeõli lisamine
graanulite portsjonile on lihtne viis selle probleemi lahendamiseks.
Graanulitega söötasid on süüdistatud nende hobuste lämbumise
põhjustamises, kes ahmivad oma sööta. Tegelikult võivad need hobused, kes
söövad liiga kiiresti, lämbuda mis tahes sööda söömise tagajärjel. Lämbumisohtu
saab vähendada, kui lisada graanulite portsjonile veidi vett, mis muudab
neelamise hõlbustamiseks sööda pehmemaks ja libedamaks. Suure lämbumisohuga
hobuste omanikud võivad toetuda pikaajalisele lahendusele, mille käigus asetati
söötmiskünasse mitu suurt ja siledat kivi, et muuta söömist aeglasemaks ja
piirata iga suutäie suurust.
Graanultooted, nagu ka magus sööt, mis on saadaval erineval
kujul ja erineva valgu-, rasva- ja kiudaine tasemega, erinevad üksteisest
tootja ja soovitusliku kasutuse poolest. Näiteks sisaldavad noortele hobustele
mõeldud valmistooted kõige suuremal määral valku, samas kui hobustes
vastupidavuse suurendamiseks mõeldud söödad võivad sisaldada õli nii-öelda
jahutava energiaallikana. Graanulid sisaldavad ka melassi, kuigi selle kogus on
mõnevõrra väiksem kui magusas söödas.
„Oled sa seda uut
pressitud sööta näinud? See näeb välja nagu Cheeriose krõpsud.“
„Muidugi, see näeb
teistsugune välja, kuid pressitud söötasid on vanadel hobustel lihtsam närida
ja seedida.“
Hobusesööda üks uuemaid kujusid on pressitud toode, mis
sarnaneb mõne teist tüüpi lemmikloomatoiduga. Valmistatud põhimõtteliselt
samadest koostisosadest nagu tekstuuriga või graanultooted, sisaldavad
pressitud söödad ümmargusi tükke, mis on krõbedad, krõmpsuvad ja kergelt
säravad.
Nende tekstuur õhutab hobuseid põhjalikumalt närima, nii et
pressitud tooted võivad olla ohutu valik hobustele, kes oma toitu kugistama
kipuvad. Pressitud sööda tootjad kasutavad tootmisel kuumust ja rõhku ning
sellise töötlemise tulemuseks on kõige hõlpsamini seeditav toidutüüp, mis annab
eelise vanematele hobustele või neile, kel on hammastega probleeme. Pressitud
söödad sisaldavad ka kõige vähem tolmu, nii et nad võivad olla heaks valikuks
hobuste puhul, kellel esineb probleeme hingamisteedega. Omanik peab võib-olla otsima
kaugelt, et leida pressitud hobusesöötasid, kuna seda söödakuju on mõnevõrra
kallim toota ja seetõttu pole saavutanud sellist populaarsust nagu on
traditsioonilisematel söötadel.
„Mis on viga sellisel
loomulikul toidul nagu kaerahelbed? Minu vanaisa söötis neid oma hobustele,
sama teen ka mina.“
„Kaerahelbed? Kas sa
teed nalja! Kuidas on lood mineraalainete tasakaaluga?“
Mitte ükski hobuste sööt pole traditsioonilisem kui seda on
kaerahelbed. Enamik hobuseid söövad kaerahelbeid hea meelega ning nende
suhteliselt madal tärklisesisaldus vähendab kooliku tekkimise riski. Kuid
iseseisvalt ei sisalda kaerahelbed piisaval määral lüsiini, mis on kriitilise
tähtsusega aminohape noorte hobuste kasvu jaoks. Asjaolu, et mineraalide
koostis on tugevalt orienteeritud fosfori suunas, ohustab nende noorte hobuste
tervist, kes vajavad kaltsiumitasakaalu: fosfori suhtarv luustiku õigeks
väljaarenemiseks.
Ka märad vajavad suures koguses kaltsiumit piima tootmiseks,
seda nõudlust ainult kaerahelvestel põhinev toitumine aga ei suuda täita.
Kontsentreeritud söödad, toodetud kas jämedate, graanulite või pressitud
toodetena, on koostatud selleks, et tagada täielike toitaineliste põhijoonte
pakkumine hobuse klassile vastavalt ning nad on enamikele hobustele ka parem
valik kui ainult kaerahelbed.
„Ma ei anna oma ponile
üldse teravilju. Ta on juba niigi paks ning ma ei saa temaga töötada, sest ta
jalad on kehvas seisus.“
„Kas sa oled proovinud
mõnda kontsentreeritud ja madala kalorisisaldusega toidulisandit?“
Fakt, et mõned hobuslased, kui üldse keegi, ei vaja palju
teravilju, on tõsi. See paks poni võiks kasu saada madala kalorisisaldusega
vitamiinist ja mineraallisandist, mis parandaks tema kapjade seisundit. Leidub
teisi hobuseid, kes vajavad rohkem energiat, vitamiine ja mineraale, kui nad
saavad rohust või heinast, kuid traditsioonilised kontsentraadid pole parim
valik meditsiiniliste või geneetiliste seisundite puhul nagu kinnisidumine,
hüperkaleemiline perioodiline paralüüs või insuliiniresistentsus. Kinni seotud
hobused paranevad märkimisväärselt, kui neile antakse spetsiaalselt koostatud
söötasid, mis on madala tärklisesisaldusega, kuid kõrge rasva ja kääritatud
kiudainete sisaldusega nagu näiteks sööt RE-LEVE.
Need erivajadustega hobuslased võivad tunduda ainulaadsed,
kuid tegelikult on need äärmuslikud näited sellest, et hobust tuleb toita
individuaalselt. Kuidas peab omanik leidma vastuse igale hobuslasele, kes tema
hoole all on?
Programmiga MicroSteed™ ei pea te
mõistatama, milline sööt sobib teie hobusele kõige paremini ning mis peaks
olema teie hobuse tarbimiskogus. Lisaks võivad kasutajad küsida abi portsjonite
määramiseks ja suhelda toitumisspetsialistidega uurimiskeskuses Kentucky Equine
Research, et vajadusel saada kohandatud norm. Programm MicroSteed kasutab
hobuse täpset kirjeldust, et määrata tema toitainevajadus ning seejärel lubab
kasutajal võrrelda hobuse vajadusi praeguse söötmisprogrammiga. Programmi
spetsiaalselt disainitud graafikud ja tabelid võimaldavad lihtsalt visuaalselt
määrata, kuidas normi iga koostisosa panustab üleüldisesse normi ja hobuse
vajadusse iga toitaine järele.
ORIGINAAL
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar