Hobuste söötmine pärast koolikuid

Koolikutejärgsete söötmismeetodite tundmaõppimine võib aidata hobusel taastuda.

Enamik hobuseomanikke teab, kuidas koolikutega hobusega toime tulla, kuid hobuse hooldamine pärast koolikuid on hoopis midagi muud. Koolikuid põdenud hobuste söötmisvalikud võivad looma täielikku taastumist toetada või takistada.

17.–18. mail Lexingtonis toimunud Kentucky hobuste uurimise konverentsi raames tegi koolikutega hobuste või seda põdenud hobuste söötmise teemal ettekande Amelia Munsterman (DVM, MS, Dipl. ACVS, ACVECC), kes on Auburni ülikooli veterinaarmeditsiini kolledži hobuste intensiivravi ja kirurgia kliiniline lektor.

Seos söötmisvalikute ja koolikute vahel

Munsterman selgitas kõigepealt, et hobused arenesid tarbima väikeseid koguseid suure kiudainesisalduse ja väikese süsivesikusisaldusega toite. Ta ütles, et paljud tänapäevased söötmismeetodid on nende toitainevajadustega vastuolus. Tema sõnul võivad näiteks meetodid nagu üksnes tallis pidamine ja suured söögikorrad põhjustada seedetrakti häireid ja koolikuid.

Munsterman võttis vaatluse alla ka seosed erinevate söödatüüpide ja koolikute vahel.

• Karjamaad: Munsterman ütles, et kuigi hobused arenesid kogu päeva jooksul rohtu sööma, kasvab tänapäevastel karjamaadel tihti erinevaid rohusorte, mis sisaldavad palju fermenteeritavaid süsivesikuid, mis võivad põhjustada hooajalisi koolikuid. Ühe tema tutvustatud uuringu raames ei leitud hobuste väljalaskmisega seoses koolikute riski vähenemist, teise juhtumipõhise kontrolluuringu raames täheldati, et hobustel, keda ei lasta välja või keda hakati hiljuti vähem välja laskma, kujunesid koolikud välja kolm korda suurema tõenäosusega kui hobustel, kes pääsesid karjamaale küllaldaselt. Ta märkis, et esimeses uuringus kahekordistas veepuudus karjamaal koolikute riski.
• Kuivsööt: hein on populaarne söödavalik hobustele, kuid Munsterman märkis, et ka seda on seostatud koolikute väljakujunemisega. Üks tema mainitud uuring näitas, et suure hulga viletsa kvaliteediga sööda tarbimine suurendas kõhukinnisusega koolikute tõenäosust, teine näitas, et hobustel, kes tarbisid heinapallide heina, oli 2,5 korda suurem koolikute väljakujunemise risk. Lisaks märkis ta, et heina koostise ootamatuid muutuseid on seostatud koolikutega. Lõpuks selgitas ta, et teadlased on nii Bermuda rannikuheina kui ka lutsernheina koolikutega seostanud. Esimene neist põhjustab niudesoole kinnisust (peensooles moodustuv ummistus) ja viimane toob kaasa seedimiskeskkonna, mis soodustab enteroliidi (soolekivi) moodustumist.
• Kontsentraadid: „Süsivesikurikkad toidud (sh teravili) tekitavad hobustel kõige sagedamini toitumisega seotud koolikuid, mis on tõenäoliselt tingitud selle substraadi hästi dokumenteeritud mõjust hobuste seedetrakti floorale,“ tõdes Munsterman. Tema sõnul on uurimistulemuste abil leitud mitmeid seoseid kontsentraatide ja koolikute väljakujunemise riski vahel. Ühes leiti, et rohkem kui 2,7 kg kaera söömine päevas suurendas koolikute riski, teises tuvastati mais olulise riskitegurina. Uuringud on andnud vastuolulisi tulemusi selle kohta, kas granuleeritud söödad suurendavad koolikute riski, kuid teadlased on tõestanud, et muutused hobuse tarbitavas kontsentraadis suurendavad koolikute riski.

Kuigi uuringud on andnud mõningaid vastuolulisi tulemusi, pakub Munsterman välja tõendatud söötmissoovitusi koolikute vältimiseks:

• tagada järjepidev toitumine, sest toitumise muutumine suurendab koolikute riski;
• tagada, et vähemalt 60% hobuse toidust oleks sööt (hein või karjamaarohi) ja selle kogus päevas moodustaks kaalulangetuse vajaduse korral vähemalt 1–1,5% hobuse kehamassist; terved hobused peaksid päevas tarbima umbes 2% oma kehamassist;
• kontsentraadi tarbimine hoida miinimumis ja kontsentraadist koosnevad toidukorrad jagada mitmeks väikeseks portsjoniks päeva jooksul;
• kui hobusel on vaja lisaenergiat, tuleks kaaluda kontsentreeritud allikaid nagu taimeõli, peedipulp või sojakestad;
• kõik toiduga seotud muudatused tuleks teha järk-järgult 7–10 päeva jooksul.

Söötmine pärast koolikute põdemist

Munsterman ütles, et eri tüüpi koolikud vajavad erinevaid ravijärgseid söötmiskavasid. Ta tutvustas mitut erinevat koolikute tüüpi ja andis söötmise uuesti alustamise kohta soovitusi.

Tüsistusteta koolikud

Kergemaid ning suhteliselt lihtsalt ja kiiresti ravitavaid koolikujuhtusid peetakse tüsistusteta juhtudeks. Tema sõnul paranevad need meditsiinilise raviga ning hobune taastub tavaliselt 12–24 tunni jooksul.

Munstermani sõnul võib nendel juhtudel söötmine jätkuda kohe, kui kõhust tulevad hääled (kõhukorinad) on normaalsed ja väljaheidete tootmine taastub. Ta soovitas esimese 12–24 tunni jooksul iga 4–6 tunni järel anda väikseid koguseid kvaliteetset rohuheina. Ta ütles, et hobuse söödakogust võib suureneda ja selle võib normaalsele tasemele tõsta 24–48 tunni jooksul, kui ei täheldata vastureaktsioone. Ta märkis kui tähtis on tagada, et hobune oleks pärast koolikute põdemist hüdreeritud. Seedetrakti võimalike häirete vältimiseks tuleks pärast koolikute põdemist 10–14 päeva jooksul vältida kontsentraatide söötmist.

Samuti soovitas ta hinnata hobuse toitumist, keskkonda ja söötmisgraafikut, et püüda tuvastada koolikute soodumusega seotud riskitegureid.

Duodeniidi proksimaalne jejuniit

Munstermani sõnul on teadlased tõestanud, et karjamaale lastavatel hobustel tekib sageli peensoolepõletik, mida nimetatakse duodeniidi proksimaalseks jejuniidiks (DPJ) või eesmiseks enteriidiks. Selle ravi võib olla kas meditsiiniline või kirurgiline, sõltuvalt koolikute tõsidusest. Ta lisas, et nii meditsiinilistel kui ka kirurgilistel juhtumitel on hea taastumise prognoos, kui ravitakse agressiivselt ja kui haigust lihtsalt läbi põdeda lastakse.

Tema sõnul ei suuda seda põdevad hobused tihti tavatoitu tarbida iileuse (soolestiku motiilsuse puudumise) tõttu ja sellest tuleneva mao refluksi tõttu. Seega kasutavad veterinaarid sageli ülemäärase valgukao vältimiseks parenteraalset toitumist (veenisisese kateetri kaudu) ja jätkavad seda, kuni hobune saab normaalselt toituda mao refluksita.

„Enteraalne söötmine võib alata siis, kui progresseeruvat motiilsust kinnitab mao refluksi puudumine ja peensoole kokkutõmmete kinnitamine ultraheliuuringuga,“ ütles ta. Munsterman soovitas siis anda heina, täissööta või lutserni graanuleid 25% ulatusest päevanormist, jagatuna söögikordadeks iga 2–4 tunni järel. Ta ütles, et hobune peaks tavasöötmise jaoks valmis olema 2–3 päeva jooksul.

Selliste hobuste puhul tuleks hoiduda kontsentraatide ja suure fermenteeritavate süsivesikute sisaldusega rohu söötmisest. Lisaks ei tohiks hobusele umbes kaks nädalat teravilju anda. Kui hobusel on vaja kehalise seisundi taastamist, võiks tema sõnul kaaluda suure valgusisaldusega sööda andmist või söödale taimeõli lisamist.

Peensoole ahenemine

Põhjusest olenemata lähenevad veterinaarid sellele ohtlikule olukorrale tavaliselt kirurgiliselt. Munsterman ütles, et peensool on manipuleerimise suhtes tundlik, seega on operatsioonijärgne iileus tavaline.

Iileuse vältimiseks või selle tõenäosuse vähendamiseks on mõned veterinaarid Munstermani sõnul kasutusse võtnud äsja kinnitatud meetodi, mille raames söödetakse hobuseid pärast tuimestusest taastumist võimalikult kiiresti. Ta tõi välja ühe kava, mida kirjeldas Freeman jt. Selle raames anti vett 12–18 tundi pärast operatsiooni ja seejärel pakuti 18.-24. tunnil lutsernheina peotäisi. Järgmise päeva või kahe jooksul tuleks hobusele aeglaselt anda kuni 75% kogu söödanormist.

Kui hobune ei saa sööta seedetrakti kaudu tarbida, on võimalus parenteraalne söötmine. „Endiselt on ebaselge, kas kirurgiliste koolikujuhtude puhul on parenteraalsel söötmisel mingeid kasutegureid, kuid negatiivne on kliendi kulude suurenemine,“ hoiatas Munsterman. „Selgete tõendusmaterjalide puudumise tõttu hoitakse suuremat osa hobuseid iileuse kadumiseni lihtsalt söödast eemal.“

Niudesoole kinnisus

Munstermani sõnul saavad veterinaarid niudesoole kinnisust tihti ravida meditsiiniliselt, kuid ägedatel juhtudel võib vajalikuks osutuda operatsioon. Sellisel juhul on uuesti söötmisega alustamise meetodid sarnased peensoole ahenemise omadega.

Peensoole ahenemine

Suurem osa niudesoole kinnisuse juhtudest laheneb 12 tunni jooksul ja seega ei ole parenteraalne söötmine tema sõnul sageli vajalik. Söötmine võib pärast soolestiku motiilsuse taastumist jätkuda.

Munsterman hoiatas, et kuna uuringud on Bermuda rannikuheina niudesoole kinnisuse väljakujunemisega seostanud, ei tohiks taastuvaid hobuseid seda tüüpi söödaga toita. Selle asemel tuleks tähelepanu pöörata kvaliteetsele esimese niitmise heinale ja tagada tuleks piisav veetarbimine (kui Bermuda on ainus kättesaadav sööt, soovitas Munsterman kvaliteetset esimese niitmise heina). Kui kvaliteetne hein ei ole saadaval, võivad omanikud selle asendada granuleeritud täissööda, peenestatud heina või karjamaaheinaga.

Jämesoole kinnisus

Veterinaarid ravivad hobuste kõige sagedasemat koolikut jämesoole kinnisust (jämesoole ummistus) sarnaselt niudesoole kinnisusega. Munsterman ütles, et ravi ajal ei tohiks sööta anda, kuid söötmist ei tohiks pärast ravi lõppu edasi lükata.

„Kvaliteetset sööta, ideaalis lutsernheina, tuleks anda algselt väikestes kogustes 4–6 korda päevas, suurendades koguseid järk-järgult tavakogusteni 24–48 tunni jooksul,“ ütles ta. Pärast sööda uuesti andmist soovitas ta maohaavandite tekkimise ohu vähendamiseks anda vabalt valitud heinakoguseid.

Ta ütles, et rohelise rohu või lutsernheina põhine söötmine võib anda lahtistava toime ja võib toibunud hobuste puhul aidata ennetada haiguse kordumist. Lisaks soovitas ta veetarbimise soodustamist soolade või elektrolüütide lisamisega, et vältida kõhukinnisust.

Liivaga seonduvad kinnisus

Munsterman ütles, et veterinaarid ravivad liivaga seonduvaid kinnisusi üldiselt meditsiiniliselt, sarnaselt söödavalikuga seonduvate kinnisustega, kuid keerulistel juhtudel võib vajalikuks osutuda kirurgiline sekkumine.

Kõige olulisem hobuste söötmisel pärast liivaga seonduvat kinnisust on eemaldada loom võimaluse korral liivasest kohast. Lisasammud on järgmised:

• võimaluse korral vältida hobuse söötmist maapinnalt;
• kasutada suuri vanne ja/või kummimatte, et vältida sööda maapinnale sattumist;
• vältida ülekarjatatud karjamaade kasutamist;
• ennetava meetmena anda hobustele korra nädalas igas kuus psülliumi lisandit.

Kuid „kõige tõhusam meetod liiva eemaldamiseks seedetraktist on kehamassist 2,5% suuruse koguse heina andmine igapäevaselt“. „Ainult suure kogusega saab eemaldada ligi 95% allaneelatud liivast ja see oli kontrollitud uuringus parem kui psüllium, mineraalõli või nisukliid.“

Enteroliit ja fekaliit

Enteroliit on soolekivid, mis koosnevad mineraalidest nagu magneesium-ammooniumfosfaadi soolad, mis moodustavad hobuse söödud võõrkeha ümber, mis ei seedi. Samamoodi on fekaliidid tihendunud väljaheited soolestikus. Munsterman märkis, et operatsioon on mõlema puhul kõige tavalisem ravi. Pärast ravi peaks omanik tema sõnul hobusele söötma sama toitu, mida söödetakse kõhukinnisusest paranevatele hobustele.

Munsterman märkis, et omanikud võivad operatsioonijärgselt võtta ennetavaid söötmismeetmeid, et vältida tulevikus kivide moodustumist. Sh võib teha järgmist:

• enteroliidi tekkimise eelsoodumusega hobustele sööta vähem kui 50% lutsernheina, sest selle suurt valgusisaldust on statistiliselt seostatud enteroliidi tekkimisega;
• samuti arvatakse, et nisukliid soodustavad enteroliidi moodustumist, kuid neid ei ole kunagi otsustavalt seostatud. Seega kaaluda mõjutatud hobuste puhul nisukliide tarbimise piiramist;
• vältida tallis hoidmist rohkem kui poole päeva jooksul, suure valgusisaldusega dieete, väikese kiudainesisaldusega dieete ja toidukordade vahel söötmist;
• mõelda igakuisele psülliumiravile või sööta kehakaalust 2–2,5% heina päevas, et puhastada sooli ja ennetada enteroliiti või fekaaliiti.

Üleneva käärsoole nihkumine

Munsterman selgitas, et ülenev käärsool liigub kõhuõõnes vabalt ning nihkumised ei ole haruldased. Meditsiiniline ravi on võimalik, kuid tema sõnul viiakse paljud hobused operatsioonile.

Pärast ravi tuleks hobuseid sööta nagu jämesoole kinnisuse korral. Sööta pikkade kiududega kvaliteetset sööta, et „suurendada kõhus seeditava toidu hulka“. Kontsentraate vältida 10–14 päeva jooksul pärast ravi.

Munsterman soovitas mõjutatud hobuste puhul vähendada kontsentraatide mahtu või nende kasutamine lõpetada. Selle asemel peaks sööt põhinema kvaliteetsetel kiudainete allikatel ning tagatud peaks olema piisav veetarbimine.

Jämesoole vääne

Munsterman ütles, et veterinaarid ravivad seda tõsist ja eluohtlikku koolikut alati kirurgiliselt. Operatsioonijärgne söötmise sõltub väände (keerde) ja operatsiooni tõsidusest.

Hobuste puhul, keda raviti varajases staadiumis ja kellel esines lõikuse ajal minimaalselt soole resektsiooni, võib söötmine alata juba 6–12 tundi pärast ravi. Kui vääne on tõsine ja veterinaar teeb ulatusliku operatsiooni ja resektsiooni, peab söötmisega tema sõnul ootama vähemalt 12–24 tundi. Ta lisas, et kui mõni sool on muutunud isheemiliseks (verevoolu puudub), ei pruugi hobused sööma võimelised olla kuni 48 tunni jooksul pärast operatsiooni.

Kui hobune sööma hakkab, tuleb Munstermani sõnul pakkuda kvaliteetset sööta 4–6 tunni jooksul. Järgnevatel päevadel võib sööda hulka suurendada ja hobune peaks terve koguse suutma tarbida kolmandaks päevaks. Kui hobune on uuesti tervet kogust sööma hakanud, on vaja lihtsalt seeditavat dieeti, et keha heas seisukorras hoida. Selliste hobuste puhul on erilised kaalutlused järgmised:

• hobune peab kaalulanguse vältimiseks tõenäoliselt tarbima suurema koguse kvaliteetset heina, millel on suur valgusisaldus (nt lutsern);
• mõjutatud hobused peavad tarbima rohkem vett kui terved hobused (mõnikord kuni kaheksa liitrit rohkem), et toime tulla liigse veekaoga väljaheite kaudu;
• kuna seedetrakt taastab ennast, väheneb spetsiaalse dieedi vajadus;
• vajadusel andke õli või sojajahu, et soodustada kaalutõusu pärast operatsiooni.

Pimesoole kinnisus

Munsterman ütles, et pimesoole ummistused on kõige sagedasemad koolikust tingitud pimesoole haigused ning olenevalt juhtumist võivad veterinaarid ravida neid meditsiiniliselt või kirurgiliselt.

„Pimesoole kinnisuse järgne ravi on keeruline suure uuesti haigestumise määra tõttu,“ ütles Munsterman. Seega soovitas ta söötmist uuesti alustada aeglaselt ja järk-järgult. Ta soovitas esimese 12–24 tundi jooksul pärast tervenemist anda ainult vett ning viia hobune seejärel jalgsi karjamaale ja lasta süüa kuni 15 minuti jooksul, et stimuleerida sooletegevust. Seejärel soovitas ta pakkuda väheste jääkidega sööta nagu täissööt või lutserni graanulid ning lisada hein väga aeglaselt uuesti toidulauale. Ta soovitas lutserni selle lahtistav toime tõttu.

Pimesoole sissetõmbumine

Seda tüüpi kooliku tekivad siis, kui pimesool endasse tõmbub, seda lahendatakse alati kirurgiliselt. Operatsiooni käigus tehtava tõsidus ja protseduurid määravad, kui kiiresti hobune pärast operatsiooni sööma hakata saab.

Mõned hobused saavad süüa juba 12 tunni pärast, teised peavad ootama 36–48 tundi. Kui söötmisega uuesti alustatakse, tuleks vett pakkuda enne, kui kasutusele võetakse söötmiskava, mida on kirjeldatud jämesoole kinnisuse osas. Täpsemalt soodustab karjatamine pimesoole motiilsust ning seega on soovitatav hobune rohule ligi lasta.

Väikese käärsoole ummistused

Loomaarstid valivad kas meditsiinilise või kirurgilise ravi, olenevalt ummistuse tõsidusest. Ta märkis, et neil kahel ravimeetodil on pisut erinevad lähenemised söötmisega uuesti alustamisele.

Ta märkis, et meditsiiniliselt ravitud hobused võivad vee joomist alustada esimese 12–24 tunni jooksul pärast paranemist. Pärast seda soovitas ta kasutada samasugust söötmiskava nagu hobuste puhul, kellel on üleneva käärsoole kinnisus. Ta soovitas esimestel päevadel pärast kinnisuse eemaldamist üksnes sööta sisaldavat dieeti.

Kirurgiliselt ravitud hobuseid tuleks Munstermani sõnul söödast eemal hoida 36–48 tunni jooksu pärast operatsiooni ning seejärel tuleks neid iga 6 tunni järel aeglaselt sööta väikese koguse väheste jääkide söödaga. Sellist sööta, nagu täissööt või lutserni graanulid, tuleks tema sõnul sööta 10–14 päeva jooksul pärast operatsiooni. Vajadusel võivad omanikud jätkata seda dieeti piiramatu aja jooksul, kui normaalse toitumise korral tekivad probleemid.

Ülevaatlik sõnum

Kaks erinevat koolikujuhtumit ei lahene ühesuguselt ja nii on iga juhtumi puhul vaja individuaalset ravi. Kuid enne koolikute väljakujunemist söötmise uuesti alustamise meetodite mõistmine võib aidata omanikul tulevikuks valmistuda.

ORIGINAAL