Kui hobusel hakkavad roided paistma või kui tema topline (kaela- ja seljajoon) pole rahuldav, on tal ehk vaja kaalu või lihaseid kasvatada. Kuid mis vahe on kaalu ja lihasmassi kasvatamisel ning kuidas teada, mida täpselt hobune vajab?
Hobuse tervise tähtsamad näitajad on tema keha seisund, kaal ja lihaste areng. Kui tal roided paistavad või topline – lihased, mis toetavad selgroogu, kaela ja tagaosa – pole eriti hea, võib tal olla vaja kaalu või lihaseid kasvatada. Kuid mis vahe on kaalu ja lihasmassi juurde saamisel? Kuidas teada, kumba su hobune vajab, või on tal ehk mõlemat vajaka? Ja kuidas söömisharjumused aitavad hobusel kosuda?
Söödaenergia 101
Oluline on mõista söödaenergiat ja selle seost hobuse söödaallikatega. Üldiselt võrdub energia kaloritega, mida mõõdetakse kilokalorites. Hobustel, kes vajavad päevas tuhandeid kilokaloreid, väljendatakse energiavajadust megakalorites (Mcal).
Energiatüüpe on erinevaid – brutoenergia, seeditav energia, metaboliseeritav energia ja netoenergia, kuid selle artikli eesmärgist lähtuvalt keskendume seeditavale energiale (digestible energy DE). See on energia, mis on loetletud sööda etikettidel ja millele söödaspetsialistid kõige rohkem viitavad. DE saame, kui brutoenergiast lahutame väljaheites kaotatud energia. Kuna hobuste söödatööstuses kalkulatsioonid varieeruvad, peetakse sööda DE väärtusi hinnangulisteks.
Energiavajaduseks tarbivad hobused rasva, süsivesikuid ja valke. Rasv on kõige kaloririkkam sööt: 1 gramm rasva annab 9,4 kcal (soojushulk, mis tekib sööda täieliku oksüdatsiooni ehk põlemise korral). Süsivesikud annavad 4,15 kcal/gr ja valgud 5,65 kcal/gr.
Koresööda põhikomponendid on süsivesikud (kiudained, tärklised ja suhkrud). Hobused vajavad neid seedetrakti tervise heaks, maohappe puhverdamiseks ja hea energiaallikana.
Valk on kõige vähem efektiivne energiaallikas, ütleb Russell Mueller, magistrikraadiga veterinaarassistent, hobuste kasvatamise ja loomasööda valdkonna uurimis- ja uuendusmeeskonna liige firmas Cargill Minnesotas Minneapolises (USA). Hobused võivad valkude seedimiseks kulutada rohkem energiat kui nad sellest saavad, väidab ta.
Mõtleme nüüd sellele, kuidas veterinaar või söödaspetsialist võiks soovitada teie hobuse kaalu, lihasmassi või mõlema kasvatamist. Pange tähele, et kui hobusel on kalorite puudus, on tal ka nõrgad lihaseid. Lihaseid ei saa kasvatada ilma piisava kalorihulgata, väidab dr Clair Thunes, sõltumatu hobuste söötmisnõustaja ja Summit Equine Nutritioni omanik Arizonas Gilbertis (USA).
Hobuse hindamine
Esmalt tuleb hobust hinnata, et näha, kus ta paikneb Henneke keha seisundi skaalal, selgitab Mueller.
Ideaalis peaks hobune jääma vahemikku 4 kuni 6, see tähendab, et roideid saab katsudes tunda, kuid neid pole näha. Tema turjaosa, kael ja õlad peaksid olema ümarad ja turjal peaks olema rasvakiht. Hobusel on seljal vagu, kuid mitte esiletükkiv. Selgrool, sabajuurel ja puusanukkidel on samuti rasvkude.
Kui hobune on liiga kõhn (ja veterinaar on välistanud kaalulangust põhjustavad tervisehädad), vajab ta söödas rohkem kaloreid, ütleb Mueller. Kui hobuse topline (turi, selg, nimmed, puusanukid ja laudjas) on kondine ja/või kael on kiitsakas, on tal vaja kasvatada lihaseid. Kaela- ja seljajoone arendamine on oluline, kuna sellel on ülitähtis roll selles, kuidas hobune ratsutamisel funktsioneerib ja hakkama saab. Valgu ja aminohapete reguleerimine söödas võib aidata.
Rohkem kaloreid paksema rasvkoe jaoks
Iga hobune vajab minimaalset seeditavat energiat (DE) päevas (et kaal ei muutuks). Erinevad aktiivsustasemed suurendavad igapäevast DE vajadust. Need väärtused leiab riikliku teadusnõukogu (NRC) „Hobuste söödavajadustest 2007“, kuigi paljud hobuseomanikud lihtsalt küsivad selles osas nõu oma veterinaarilt või söödaspetsialistilt. Need eksperdid oskavad hinnata, milliseid toitaineid iga hobune oma põhisöödaga tarbib, et näha, kas see on vastav või tuleb seda muuta.
Et hobune kaalus 1 kilo juurde võtaks, on vaja suurendada DE hulka umbes 20 Mcal üle päevase söödavajaduse. Kuid see varieerub sõltuvalt teravilja koostisest ja energiaallikatest. Thunes väidab, et Henneke skaalal ühe punkti võrra ülespoole jõudmiseks peab hobune juurde võtma 16–20 kg, kuid see varieerub sõltuvalt hobuse kaalust. Eeldades, et hobune vajab skaalal ülespoole liikumiseks 20 kg lisa, peab ta tarbima üle päevase söödavajaduse umbes 400 Mcal'i.
Thunes pakub kaks võimalikku varianti kalorihulga suurendamiseks:
Hobusele anda lisaks 2,2 kg heina, mis teeb päevas umbes 4–4,5 Mcal. Seega kuluks hobusel skaalal ühe punkti võrra ülespoole liikumiseks umbes 100 päeva.
Või anda hobusele minimaalne portsjon suurema kalorsusega sööta, näiteks seenior- või tööhobuse sööta (umbes 2,7 kg on tavaline minimaalne päevane portsjon, ütleb Thunes). Siis võib ühe punkti võrra skaalal ülespoole liikumine võtta ainult 45 päeva, kuna hobune tarbib lisaks umbes 9 Mcal päevas (see võib erineda sõltuvalt sööda koostisest).
NRC on teinud tabeli (vt all), mis näitab, kui kaua kulub hobusel Henneke skaalal 4-lt 5-le liikumiseks, lähtudes sellest, kui palju täiendavat DE-d ta üle päevase söödavajaduse tarbib.
Eeldatav DE tarbimise suurendamine, mis on vajalik 500-kilose hobuse seisundi tõstmiseks 4-lt 5-le.
Eeldused: 1-punktiline muutus nõuab 16-20 kg kaalu tõusu ja 1 kg kaalu tõusu nõuab 20 Mcal lisa üle päevase söödavajaduse.
Koresööt on esikohal
Hobuse söödaratsiooni muutmise teemal mainib Thunes esmalt koresööt-esikohal-lähenemist, mis on kõige ohutum viis kehakaalu tõsta. Kuna lutsern annab kilogrammi kohta rohkem kaloreid kui rohuhein, saavad tema sõnul hobuseomanikud vahetada kuni 25% heinast välja lutserni vastu.
„Kui see ei aita, on heaks söödavalikuks kiudaineallikad, näiteks peedimass ja sojaubade kestad, sest need on kaloririkkamad,“ väidab ta.
Mueller on leidnud, et omanikud soovivad pigem muuta sööta või söödalisandeid kui koresööta, lihtsalt kättesaadavuse ja/või kasvutingimuste tõttu. „Tasuvam võib olla kulutada veidi rohkem raha heinale kui palju rohkem raha söödale, kui mõni muu heinaliik või kvaliteet on kättesaadav,“ lisab ta.
Mueller soovitab piirkondades, kus kasvab peamiselt Bermuda hein, minna üle jaheda aastaaja heintaimedele (nt harilik kerahein), mis annab kilogrammi kohta rohkem kaloreid.
Nüüd lisa rasva ja süsivesikuid
Kui ainult karjamaa, heina ja muude kiudaineallikate abil ei õnnestu hobuse kaalutõusu saavutada, soovitab Thunes lisada dieedile midagi kaloririkkamat või asendada osa koresöödast uue söödaga. „Kontsentreeritud söödad, milles on rohkem fermenteerivaid kiudaineid, rasva ja/või tärklist, on kaloririkkamad kui enamik heinu,“ ütleb ta.
Mueller küsib alati omanike käest hobuse temperamendi kohta, sest tärklisest saadud kalorid võivad hobust liigselt ergutada, mis ei pruugi olla soovitav juba niigi kergesti erutuvale loomale. Ta lisab, et siiski võib kasutada tärklise- või suhkrupõhist süsivesikurikast allikat, et tõsta kaalu hobusel, kes võistlustel peab tegema intensiivseid või kiireid hoovõtte – lassoga püüdmine, tünnisõit, lühidistantsi sprint jne –, sest nemad vajavad seda liiki energiaallikaid.
Perude hobuste jaoks lisab Mueller söödale tärklise asemel rasva, näiteks õli. Ta eelistab linaseemne- või sojaõli versus rapsi- või maisiõli, kuna kahel viimasel on kehvem oomega-3 ja oomega-6 suhe, mis võib hobusel põletikuohtu tekitada. Kui omanik soovib pakkuda asendamatuid oomega-3-rasvhappeid dokosaheksaeenhapet ja eikosapentaeenhapet, on Muelleri sõnul kalaõlil oma eelised.
Rasva lisades võib hobune maksimaalse tarbimiskünnise saavutada vedela rasvaga. Kui hobusele ei meeldi söödas palju vedelikku tarbida, kasutab Mueller vahel ekstrudeeritud rasvalisandit. Lisaks soovitab ta segu rasvade ja süsivesikute kaloritest, sest puhtad rasval põhinevad kalorid on kallid.
Lihaste kasvatamine
Kuigi lihaste areng toimub hobustel kogu kehas, on Muelleri sõnul hõlpsam seda näha ja mõõta hobuse topline’i järgi. Hobuse lihaste arengu hindamiseks kasutab ta süsteemi, mis hindab kaela- ja seljajoone lihaste kvaliteeti A-st D-ni. Tema sõnul toimib see Henneke hobuse keha seisundi hindamissüsteemi täiendusena.
Lihasmassi suurendamiseks või arendamiseks peab hindama hobuse praegust sööda valgutaset ja -allikaid enne nende tarbimise suurendamist või väljavahetamist. Mueller ütleb, et võib valida suurema valgusisaldusega sööda või söödalisandid või muuta heinavalikut. Lutsern on tema meelest tähtis valguallikas. Lutserni eeliseks on see, et see suurendab valgukogust ja lisab kaloreid hobusele, kes vajab mõlemat.
Hobuse kaela- ja seljajoone vormimine
Hobuste toorvalgu vajadus on erinev. Täiskasvanud hobune vajab päevas ainult 10% valku. Tööhobustele pakutakse sageli toodet, mis sisaldab 14% toorvalku, talutatavatele tõuhobustele isegi 16%. Teadlased ei ole määranud valgu maksimaalset kogust, mida hobustele anda.
Muelleri sõnul on valguallika valimisel aminohapete profiil võtmetähtsusega, sest aminohapped on valgu ehituskivid. Ehkki hobuseomanikud näevad toorvalgu sisaldust sööda etiketil, võivad nad aminohapete profiili kohta tootjalt rohkem küsida.
Looduses eksisteerib tuhandeid aminohappeid, kuid ainult 20 on hobuste söödas kasulikud. Kümme neist on asendamatud aminohapped, mis tähendab, et hobuse organismis neid pole ja ta peab seetõttu neid söödaga tarbima.
„Nende aminohapete suhe ja kogus määravad valgu kvaliteedi,“ ütleb Mueller. „Peab keskenduma aminohapete kogusele ja kvaliteedile. Kas on piisavalt ja õiges koguses spetsiifilisi aminohappeid, mis tagavad hobusele parima lihaste arengu?“
Piirav aminohape on asendamatu aminohape, mida mõnikord ei ole söödas piisavas koguses. Hobune ei saa piisavalt valke sünteesida, kui ta ei tarbi piisavalt piiravat aminohapet. Uut valku sünteesitakse ainult vastavalt piiravate aminohapete kogusele. Kui hobusel pole piiravaid aminohappeid, ei saa ta kasutada teisi tarbitud aminohappeid.
Lüsiin on ainus aminohape, mis on spetsiaalses söödavajaduste nimekirjas NRC juhistes. 500-kilosele täiskasvanud hobusele soovitab NRC 27 grammi lüsiini päevas, kuid see kogus muutub vastavalt hobuse vanusele ja rakendamisele. Näiteks vajab imetav mära esimesel kuul pärast varsa sünnitamist 85 grammi lüsiini päevas.
Sojajahu ja muud seemnejahud on Muelleri sõnul suurepärased lüsiiniallikad ning neid esineb paljudes sööda koostisosade loendites.
Thunes väidab, et vadakuvalk, mis annab hargnenud ahelaga aminohappeid, eriti leutsiini, aitab samuti toetada hobuse lihaste arengut.
Mõnele hobusele soovitab Mueller kõrge valgusisaldusega söödaratsiooni tasakaalustajat või puhta aminohappe söödalisandeid. Tema sõnul on söödalisanditega seotud probleem uuringute puudumine, nii et suur osa tema kogutud infost pärineb välivaatlustest.
Pea meeles
Kui hobune peab juurde saama kas lihaseid või rasvkudet või mõlemat, on muutuste nägemiseks ülitähtis teha vajalikud muudatused tema sööda komponentides. Kui hobuse omanikul on kahtlusi, aitab söödaspetsialist või veterinaar neid muudatusi läbi viia. See aitab vältida kalleid ja mõttetuid umbes oletusi ning katse-eksitusmeetodeid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar