Hobuste köha, nohu ning muud sügis- ja talveperioodi tõved

Igal aastal pööratakse sellele küsimusele hobuseteemalistes väljaannetes palju tähelepanu, ilmuvad raamatud söötmis- ja pidamisreeglite kohta, selgitatakse kõigile arusaadavas keeles köhivate hobuste diagnostilise lähenemise põhimõtteid ning antakse soovitusi ennetamise ja ravi kohta. Tundub, et see probleem peaks juba ammu kui mitte täielikult lahendatud olema, siis vähemalt peamiste ja pakilisemate kategooriast teisejärguliste hulka üle tõstetud. Kuid praktikas seda mingil põhjusel ei täheldata ning hoolimata sellest, kui palju loomaarstid ja omanikud ka üritavad, kasvab köhivate loomade arv aastast aastasse. Mis takistab meil selle haiguse levikuga edukalt võidelda?

Peamised oletused ja argitarkus

Hoolimata tänapäeva veterinaaria ilmsetest edusammudest levib kahjuks hobuseomanike ja mõnikord isegi veterinaaride seas hobuste tallis tekkiva köha põhjuste kohta endiselt palju väärarusaamu. Nii näiteks arvab iidsetest aegadest peale enamik hobusepidajaid, et selles on süüdi külmetus ja muidugi tõmbetuul. Millegipärast kardetakse seda varianti rohkem kui kokkupuudet mõne tolmuga. Ja sellepärast peaaegu et müüritakse külma tulekul kõigis tallides aknad ja uksed kadestusväärse järjekindlusega kinni ning riputatakse üles karmid sildid „Sulgege uksed – hobused saavad külma“ või „Sulgege uksed – tuuletõmbus on hobuse peamine vaenlane“. Kuid nagu praktika näitab, ei aita need meetmed nn külmetusköha probleemi välja juurida. Enamasti peavad hobuseomanikud siiski juurdlema, miks nende hobused on haiged.

Meditsiinisõnaraamat määratleb külmetust sündroomina, mida iseloomustavad palavik, nohu ja köha. Kuigi paljudel juhtudel on inimestel köha ja nohu tõepoolest külmetuse peamised sümptomid, on hobuste puhul see üliharuldane. Tuuletõmbus on enamikule meist vaegsoojumus / hüpotermia ja omamoodi stress, mis põhjustab organismis immuunsüsteemi häireid, mille tagajärjel tekivad palavik ja kõik muud külmetusnähud. Tõmbetuule oht hobustele on aga selgelt liialdatud, kuna neil on võrreldes inimestega mitmeid olulisi füsioloogilisi eeliseid, mis aitavad vastu seista ebasoodsate välistegurite mõjule. Hobustel on kehatemperatuur meiega võrreldes kõrgem ning kõikumiste vahemik on neil puhkeseisundis 37,5–38,5 kraadi ja koormuse all võib see näitaja ulatuda isegi 40 kraadini.

Hästi arenenud nahaalune rasvkude ja karvkate tagavad hobusele suurepärase kaitse madala välistemperatuuri ja halva ilma eest. Suur lihasmass, aktiivne eluviis ja peaaegu pidevad söödakogused, samuti soolestikus asuva tohutu mikroorganismide tehase tegutsemine toodavad hobuse organismis pidevalt energiat ja soojust. Seetõttu, kui inimesel on külm, on hobusel vägagi mõnus olla. Mis puutub aga tõmbetuulesse ja hüpotermiasse, siis sellisele ohule alluvad ainult äärmiselt nõrgad, kõhnunud ja haiged loomad, aga ka vastsündinud varsad, kuna termoregulatsioon pole neil veel stabiilseks arenenud.

Täpselt vastupidine olukord tekib hobusel, kes puutub kokku tolmuga. Hingamisteede suurema pikkuse tõttu on tal sinna sattunud osakestest palju raskem vabaneda kui meil.

Teine levinud väärarusaam hobuseomanike seas on see, et hobuste tallis tekkiva köha põhjus on mingisugune infektsioon/nakkus. Mingil põhjusel arvatakse sagedamini, et see on hingamisteede seenbakter. Reeglina pannakse see diagnoos pärast nina eritise bakterioloogilise uuringu tegemist. Seejuures võtavad vähesed hobuseomanikud arvesse, et tavaliselt võib ka kõige tervemal hobusel ninas olla väga palju erinevaid mikroorganisme, mis koos õhuvooluga sinna jõuavad. Enamiku bakterite ja seente eosed on meid ja hobuseid ümbritseva keskkonna loomulikud kaaslased. Neid leidub rohkesti söödas, eriti heinas, allapanus ja hobuse enda kehas.

Tallis kõige levinumate mikroorganismide hulka satuvad koos selliste bakteritega nagu stafülokokid ja streptokokid ka seened – näiteks kerahallik (Aspergillus) või hallitus. Reeglina on nende arv talli õhus seda suurem, mida hoolikamalt võitlevad hobuseomanikud tuuletõmbuse ja muude värske õhu liikumise võimaluste vastu, sulgedes kõik aknad, ventilaatorid ja uksed. Nüüd arvatavasti pole lugejal raske aimata, kust satuvad hobuse analüüsidesse bakterid ja seened.  

Millele tähelepanu pöörata

Infektsiooni eeldus köha korral ei pruugi mõne hobuse puhul olla alusetu. Eriti kui tallis lühikese aja jooksul (2–3 päeva) ilmneb enam kui pooltel loomadel loidus, söödast keeldumine, palavik, limane nõre ninast ja köha. Kuid selliste sümptomite korral peavad omanikud enne diagnoosi panemist ja omapead ravitsemist kiiresti loomaarsti kutsuma. Ning et saada usaldusväärne vastus küsimusele, mis on hobuse köha põhjus, ei tohiks mingil juhul ise proove analüüsiks koguda. Asi on selles, et igat liiki uurimistööks on reeglid. Näiteks on viirushaiguste (gripp, rinopneumoonia jne) tekitajaid väga raske ninaõõnes eristada ja diagnoos pannakse sageli mitme vereproovi järel. Kuid bakterite ja seente tuvastamiseks kogutakse tõepoolest hingamisteedest lima, kuid mitte ninast, vaid kõige sügavamatest osadest – bronhidest. Tavaliselt ei jõua tervetel hobustel bakterid õhuvooluga nii kaugele, kuna organismis on mitmeid kaitsemehhanisme: lümfoidsed moodustised, limaskesta hatud jne. Seetõttu on täpseks diagnoosiks väga tähtis koguda limaproove just bronhidest, et mingi eksitus ei tekiks. Selliste proovide valimine toimub ainult bronhide loputamise (läbipesemise) ajal endoskoobi abil.

Tallis tekkiva massilise köhimise teine ​​aktuaalne põhjus võib olla helmintide/ussnugiliste invasioon. Asi on selles, et teatud helmintidega nakatumise korral (diktüokauloos ehk kopsuusstõbi, paraskaridoos ehk solgetõbi) arenevad parasiidi vastsed kopsudes. Valmides lähevad need hobuse hingamisteede valendikku ja ärritavad neid. Perioodiliselt köhides tulevad vastsed üles suhu ja hobune neelab need seedetrakti, kus need jätkavad parasiteerimist ja organismi kahjustamist. Sellise köha arengu riski saab minimeerida, tehes rangelt ennetuslikku ussikuuri vähemalt iga kolme kuu tagant. Ja diktüokauloosi nakatumist saab vältida, kui järgida eraldi hobuste ja eeslite karjatamise ning pidamise reegleid, kuna eeslid on peamised parasiidi peremehed.

Viimasel ajal omistatakse bronhopulmonaalse patoloogia esinemisel märkimisväärne roll taimset ja seenelist päritolu toksiinidele, mis satuvad organismi koos söödaga. Sel puhul tekkiv interstitsiaalne kopsupõletik ja kopsufibroos on mõnel juhul kliiniliselt väga sarnased emfüseemi sümptomitega. Neid haigusi eristatakse kompleksse diagnostika tulemuste põhjal, tuginedes vereanalüüsile (leukotsüütide ja fibrinogeeni tase), bronhide lima tsütoloogilistele andmetele ning nakkuse välistamisele. Reeglina on enamikul juhtudel vajalik ka kopsuvälja ülevaatlik röntgenograafia (mis on võimalik ainult väikeloomadel) ja ultraheli abil kopsubiopsia.

Arvestades asjaolu, et fibroosiga arenevad muutused kopsudes palju kiiremini kui emfüseemiga, ja oma olemuselt on see haigus kiireloomulisem, ohtlikum ja allub teraapiale raskemini, on haigete loomade prognoos äärmiselt tagasihoidlik. Isegi tänapäevaste inhalatsiooniseadmete juures on haigete hobuste medikamentoossest ravist väga vähe kasu. Selle haiguse ennetamise peamine suund on pakkuda hobusele rahuldavaid sööda- ja pidamistingimusi ning haiguse korral võimalikult varakult diagnoosida ja raviga alustada.  

Profülaktika

Esiteks peab hobuseomanik meeles pidama lihtsat reeglit: puhas õhk on hobuse hingamissüsteemi tervise tähtsaim tagatis ning peamised vaenlased on tolm ja umbsus. Kuigi tallis tekkiva hobuste köha profülaktika teemast on paljudel villand, arvestades siiski iga-aastast haigestumuse suurenemist ja mõne hobuseomaniku jätkuvat skeptilisust seoses keskkonnatingimuste osaga, oleks vaja korrata järgmist:   

1.       Kõigepealt tuleks oma hobusele hoolikalt elukoht valida. Eelistada looduslikest materjalidest ehitatud, hea mahutavuse ja läbimõeldud ventilatsiooniga talle. Kindlasti tunda huvi piisava koguse koplite või suviste õuekoplite olemasolu vastu, et hobune saaks iga päev vähemalt 4 tundi kõndida ja värsket õhku hingata.

2.       Kontrollida hoolikalt, mida hobune sööb, eriti mis puudutab heina. Tolm ja kopitanud lõhn on kindel märk seente ja mükotoksiinide olemasolust ning sellist heina ei tohi loomale anda. Ebakindluse korral tuleks kõik kahtlaste söötade proovid enne hobuse söötmist laborisse viia. Kuid isegi pealtnäha hea hein on parem enne söötmist soputada ja veega niisutada, et võimalikult palju tolmu ja seente eoseid sellest eemaldada. Selleks, et võimalikult vähe tolmuosakesi hingamisteedesse satuks, ei soovitata heina tallis lahti võtta ja soputada, pakkuda seda võrgust või sööturist.

3.       Jälgida tallis õhutemperatuuri. Soovitatav näitaja oleks 10–12 °C. Mitte unustada talli ja maneeži ventilatsiooni ning regulaarset õhutamist.

4.       Koristada ruume regulaarselt, teha boksides suurpuhastust ja desinfitseerida vähemalt kaks korda aastas.  

5.       Mitte kasutada allapanuks pehkinud põhku, peenikest tolmust saepuru ega puitlaastplaadist ja muudest sarnastest materjalidest laaste, mille valmistamisel kasutatakse keemilisi ühendeid.

6.       Mingil juhul ei tohi tallis heina ja saepuru alaliselt ladustada, sest ee häirib oluliselt mikrokliimat.

 

Kokkuvõtteks,  sagedamini võiks meenutada, et hobused on kariloomad, kes suudavad väga hästi väljas elada, kui neil on halva ilma eest kaitseks peavari ning vaba juurdepääs söödale ja veele. Ning kui me oleme nad kodustanud ja pannud elama eelkõige meile endile sobivatesse tingimustesse, peame kindlasti tegema nii, et need tingimused ei kahjustaks hobuste tervist, sest meie vastutame nende eest, keda oleme kodustanud.

ORIGINAAL