Hobuste söötmine nende soojas hoidmiseks

K. Meil on viimasel ajal olnud väga külmad ilmad. Toidan oma mära jõusöödaga ja olen andnud talle lisa, et korvata täiendavaid kaloreid, mida ta sooja saada proovides põletab. Üks sõber ütles mulle hiljuti, et peaksin suurendama tema heina-, mitte teraviljakogust. Kas teravili pole parem valik, sest annab kg kohta rohkem kaloreid?

V. See on hea küsimus ja talvel kindlasti asjakohane. Kui Riikliku Teadusnõukogu (NCS) hobuste söötmise suunistes võetakse kalorite vajaduse arvestamisel arvesse vanust, töötamise taset ja kehakaalu, tuleb arvestada ka muude teguritega. Üks neist on ilmastikutingimused. Hobused põletavad külma ilma korral oma kehatemperatuuri säilitamiseks kindlasti rohkem kaloreid. Kui me ei arvesta seda täiendavat kadu, kaotab hobune aja jooksul kaalu.

Hobuste kaalu hoiab tarbitud kalorite ja põletatud kalorite vaheline tasakaal. Ehk kui põletatud kalorid ületavad tarbitud kaloreid, kaotab hobune kaalu ja vastupidi. Seega on teil õigus, kui arvate, et peate kas vähendama kaloreid, mis on kaotatud selliste ohjamismeetodite abil nagu tekk ja piisav peavari, või peate pakkuma rohkem kaloreid. Vahel peate mõlemat tegema.

Kalorid pärinevad eri allikatest. Enamik hobuste toiduvaliku kaloreid pärineb eri tüüpi süsivesikutest ja ka rasvadest. Rasvad annavad kõige rohkem kaloreid grammi kohta ning süsivesikud nagu tärklis ja suhkrud seeduvad ja imenduvad kergesti. Seetõttu on rasvad ja süsivesikud head energiaallikad, mida valida, kui peate suurendama hobuse kalorite tarbimist. Kuid veel üks kaalutlus soojuse nimel toitmisel on kaloriallikate seedumise ja imendumise lihtsus. See võib teha muud variandid, näiteks struktuursed süsivesikud, paremateks valikuteks.

Struktuursed süsivesikud, nagu tselluloos ja hemitselluloos (mida on heinas rohkelt), vajavad hobuse tagasooles elavate mikroobide populatsiooni poolset mikroobifermentatsiooni. See protsess ei ole just tõhus. Nagu enamikus ebaefektiivsetes süsteemides, ei püüta kinni kogu kütuses sisalduv energia (struktuursed süsivesikud). Osa kaob keskkonda, mis hobuse puhul on tagasool.

Fermentatsiooni võib sel juhul defineerida kui aine keemilist lagundamist bakterite poolt, mille tulemuseks on tavaliselt soojuse eraldumine. Selle asemel, et hoida kinni kogu heina struktuursetes süsivesikutes sisalduv energia, kaob osa sellest soojusena. See soojus aitab säilitada hobuse kehatemperatuuri. Selle tulemusel kulutab hobune vähem salvestatud kaloreid, püüdes hoida soojust, mistõttu säilib kehakaal paremini.

Nii et kõigepealt suurendage külmalaine ajal heina manustamist ja kui sellest kaalu säilitamiseks ei piisa, suurendage jõusööda kogust. Olge siiski ettevaatlik, et mitte anda ühe söögikorra ajal liiga palju jõusööta, mis võib tagasoole mikroobipopulatsiooni häirida. Rusikareeglina ärge andke keskmise suurusega hobusele teravilja rohkem kui 2,3 kg igal söögikorral. See võib tekkida mõnede hobuste, eriti kõrgema ainevahetusega hobuste puhul, kes põletavad sooja hoidmiseks kaloreid.

Ehk siis kui söötmise eesmärk on hoida hobune soojas, vähendades soojendamiseks põletamist vajavaid kaloreid, on hein parem valik kui kaloririkkad jõusöödad, ehkki jõusööt võib anda kg kohta rohkem kaloreid kui hein.

Autor Clair Thunes, PhD, theHorse.com

ORIGINAAL

Hobuste köha, nohu ning muud sügis- ja talveperioodi tõved

Igal aastal pööratakse sellele küsimusele hobuseteemalistes väljaannetes palju tähelepanu, ilmuvad raamatud söötmis- ja pidamisreeglite kohta, selgitatakse kõigile arusaadavas keeles köhivate hobuste diagnostilise lähenemise põhimõtteid ning antakse soovitusi ennetamise ja ravi kohta. Tundub, et see probleem peaks juba ammu kui mitte täielikult lahendatud olema, siis vähemalt peamiste ja pakilisemate kategooriast teisejärguliste hulka üle tõstetud. Kuid praktikas seda mingil põhjusel ei täheldata ning hoolimata sellest, kui palju loomaarstid ja omanikud ka üritavad, kasvab köhivate loomade arv aastast aastasse. Mis takistab meil selle haiguse levikuga edukalt võidelda?

Peamised oletused ja argitarkus

Hoolimata tänapäeva veterinaaria ilmsetest edusammudest levib kahjuks hobuseomanike ja mõnikord isegi veterinaaride seas hobuste tallis tekkiva köha põhjuste kohta endiselt palju väärarusaamu. Nii näiteks arvab iidsetest aegadest peale enamik hobusepidajaid, et selles on süüdi külmetus ja muidugi tõmbetuul. Millegipärast kardetakse seda varianti rohkem kui kokkupuudet mõne tolmuga. Ja sellepärast peaaegu et müüritakse külma tulekul kõigis tallides aknad ja uksed kadestusväärse järjekindlusega kinni ning riputatakse üles karmid sildid „Sulgege uksed – hobused saavad külma“ või „Sulgege uksed – tuuletõmbus on hobuse peamine vaenlane“. Kuid nagu praktika näitab, ei aita need meetmed nn külmetusköha probleemi välja juurida. Enamasti peavad hobuseomanikud siiski juurdlema, miks nende hobused on haiged.

Meditsiinisõnaraamat määratleb külmetust sündroomina, mida iseloomustavad palavik, nohu ja köha. Kuigi paljudel juhtudel on inimestel köha ja nohu tõepoolest külmetuse peamised sümptomid, on hobuste puhul see üliharuldane. Tuuletõmbus on enamikule meist vaegsoojumus / hüpotermia ja omamoodi stress, mis põhjustab organismis immuunsüsteemi häireid, mille tagajärjel tekivad palavik ja kõik muud külmetusnähud. Tõmbetuule oht hobustele on aga selgelt liialdatud, kuna neil on võrreldes inimestega mitmeid olulisi füsioloogilisi eeliseid, mis aitavad vastu seista ebasoodsate välistegurite mõjule. Hobustel on kehatemperatuur meiega võrreldes kõrgem ning kõikumiste vahemik on neil puhkeseisundis 37,5–38,5 kraadi ja koormuse all võib see näitaja ulatuda isegi 40 kraadini.

Hästi arenenud nahaalune rasvkude ja karvkate tagavad hobusele suurepärase kaitse madala välistemperatuuri ja halva ilma eest. Suur lihasmass, aktiivne eluviis ja peaaegu pidevad söödakogused, samuti soolestikus asuva tohutu mikroorganismide tehase tegutsemine toodavad hobuse organismis pidevalt energiat ja soojust. Seetõttu, kui inimesel on külm, on hobusel vägagi mõnus olla. Mis puutub aga tõmbetuulesse ja hüpotermiasse, siis sellisele ohule alluvad ainult äärmiselt nõrgad, kõhnunud ja haiged loomad, aga ka vastsündinud varsad, kuna termoregulatsioon pole neil veel stabiilseks arenenud.

Täpselt vastupidine olukord tekib hobusel, kes puutub kokku tolmuga. Hingamisteede suurema pikkuse tõttu on tal sinna sattunud osakestest palju raskem vabaneda kui meil.

Teine levinud väärarusaam hobuseomanike seas on see, et hobuste tallis tekkiva köha põhjus on mingisugune infektsioon/nakkus. Mingil põhjusel arvatakse sagedamini, et see on hingamisteede seenbakter. Reeglina pannakse see diagnoos pärast nina eritise bakterioloogilise uuringu tegemist. Seejuures võtavad vähesed hobuseomanikud arvesse, et tavaliselt võib ka kõige tervemal hobusel ninas olla väga palju erinevaid mikroorganisme, mis koos õhuvooluga sinna jõuavad. Enamiku bakterite ja seente eosed on meid ja hobuseid ümbritseva keskkonna loomulikud kaaslased. Neid leidub rohkesti söödas, eriti heinas, allapanus ja hobuse enda kehas.

Tallis kõige levinumate mikroorganismide hulka satuvad koos selliste bakteritega nagu stafülokokid ja streptokokid ka seened – näiteks kerahallik (Aspergillus) või hallitus. Reeglina on nende arv talli õhus seda suurem, mida hoolikamalt võitlevad hobuseomanikud tuuletõmbuse ja muude värske õhu liikumise võimaluste vastu, sulgedes kõik aknad, ventilaatorid ja uksed. Nüüd arvatavasti pole lugejal raske aimata, kust satuvad hobuse analüüsidesse bakterid ja seened.  

Millele tähelepanu pöörata

Infektsiooni eeldus köha korral ei pruugi mõne hobuse puhul olla alusetu. Eriti kui tallis lühikese aja jooksul (2–3 päeva) ilmneb enam kui pooltel loomadel loidus, söödast keeldumine, palavik, limane nõre ninast ja köha. Kuid selliste sümptomite korral peavad omanikud enne diagnoosi panemist ja omapead ravitsemist kiiresti loomaarsti kutsuma. Ning et saada usaldusväärne vastus küsimusele, mis on hobuse köha põhjus, ei tohiks mingil juhul ise proove analüüsiks koguda. Asi on selles, et igat liiki uurimistööks on reeglid. Näiteks on viirushaiguste (gripp, rinopneumoonia jne) tekitajaid väga raske ninaõõnes eristada ja diagnoos pannakse sageli mitme vereproovi järel. Kuid bakterite ja seente tuvastamiseks kogutakse tõepoolest hingamisteedest lima, kuid mitte ninast, vaid kõige sügavamatest osadest – bronhidest. Tavaliselt ei jõua tervetel hobustel bakterid õhuvooluga nii kaugele, kuna organismis on mitmeid kaitsemehhanisme: lümfoidsed moodustised, limaskesta hatud jne. Seetõttu on täpseks diagnoosiks väga tähtis koguda limaproove just bronhidest, et mingi eksitus ei tekiks. Selliste proovide valimine toimub ainult bronhide loputamise (läbipesemise) ajal endoskoobi abil.

Tallis tekkiva massilise köhimise teine ​​aktuaalne põhjus võib olla helmintide/ussnugiliste invasioon. Asi on selles, et teatud helmintidega nakatumise korral (diktüokauloos ehk kopsuusstõbi, paraskaridoos ehk solgetõbi) arenevad parasiidi vastsed kopsudes. Valmides lähevad need hobuse hingamisteede valendikku ja ärritavad neid. Perioodiliselt köhides tulevad vastsed üles suhu ja hobune neelab need seedetrakti, kus need jätkavad parasiteerimist ja organismi kahjustamist. Sellise köha arengu riski saab minimeerida, tehes rangelt ennetuslikku ussikuuri vähemalt iga kolme kuu tagant. Ja diktüokauloosi nakatumist saab vältida, kui järgida eraldi hobuste ja eeslite karjatamise ning pidamise reegleid, kuna eeslid on peamised parasiidi peremehed.

Viimasel ajal omistatakse bronhopulmonaalse patoloogia esinemisel märkimisväärne roll taimset ja seenelist päritolu toksiinidele, mis satuvad organismi koos söödaga. Sel puhul tekkiv interstitsiaalne kopsupõletik ja kopsufibroos on mõnel juhul kliiniliselt väga sarnased emfüseemi sümptomitega. Neid haigusi eristatakse kompleksse diagnostika tulemuste põhjal, tuginedes vereanalüüsile (leukotsüütide ja fibrinogeeni tase), bronhide lima tsütoloogilistele andmetele ning nakkuse välistamisele. Reeglina on enamikul juhtudel vajalik ka kopsuvälja ülevaatlik röntgenograafia (mis on võimalik ainult väikeloomadel) ja ultraheli abil kopsubiopsia.

Arvestades asjaolu, et fibroosiga arenevad muutused kopsudes palju kiiremini kui emfüseemiga, ja oma olemuselt on see haigus kiireloomulisem, ohtlikum ja allub teraapiale raskemini, on haigete loomade prognoos äärmiselt tagasihoidlik. Isegi tänapäevaste inhalatsiooniseadmete juures on haigete hobuste medikamentoossest ravist väga vähe kasu. Selle haiguse ennetamise peamine suund on pakkuda hobusele rahuldavaid sööda- ja pidamistingimusi ning haiguse korral võimalikult varakult diagnoosida ja raviga alustada.  

Profülaktika

Esiteks peab hobuseomanik meeles pidama lihtsat reeglit: puhas õhk on hobuse hingamissüsteemi tervise tähtsaim tagatis ning peamised vaenlased on tolm ja umbsus. Kuigi tallis tekkiva hobuste köha profülaktika teemast on paljudel villand, arvestades siiski iga-aastast haigestumuse suurenemist ja mõne hobuseomaniku jätkuvat skeptilisust seoses keskkonnatingimuste osaga, oleks vaja korrata järgmist:   

1.       Kõigepealt tuleks oma hobusele hoolikalt elukoht valida. Eelistada looduslikest materjalidest ehitatud, hea mahutavuse ja läbimõeldud ventilatsiooniga talle. Kindlasti tunda huvi piisava koguse koplite või suviste õuekoplite olemasolu vastu, et hobune saaks iga päev vähemalt 4 tundi kõndida ja värsket õhku hingata.

2.       Kontrollida hoolikalt, mida hobune sööb, eriti mis puudutab heina. Tolm ja kopitanud lõhn on kindel märk seente ja mükotoksiinide olemasolust ning sellist heina ei tohi loomale anda. Ebakindluse korral tuleks kõik kahtlaste söötade proovid enne hobuse söötmist laborisse viia. Kuid isegi pealtnäha hea hein on parem enne söötmist soputada ja veega niisutada, et võimalikult palju tolmu ja seente eoseid sellest eemaldada. Selleks, et võimalikult vähe tolmuosakesi hingamisteedesse satuks, ei soovitata heina tallis lahti võtta ja soputada, pakkuda seda võrgust või sööturist.

3.       Jälgida tallis õhutemperatuuri. Soovitatav näitaja oleks 10–12 °C. Mitte unustada talli ja maneeži ventilatsiooni ning regulaarset õhutamist.

4.       Koristada ruume regulaarselt, teha boksides suurpuhastust ja desinfitseerida vähemalt kaks korda aastas.  

5.       Mitte kasutada allapanuks pehkinud põhku, peenikest tolmust saepuru ega puitlaastplaadist ja muudest sarnastest materjalidest laaste, mille valmistamisel kasutatakse keemilisi ühendeid.

6.       Mingil juhul ei tohi tallis heina ja saepuru alaliselt ladustada, sest ee häirib oluliselt mikrokliimat.

 

Kokkuvõtteks,  sagedamini võiks meenutada, et hobused on kariloomad, kes suudavad väga hästi väljas elada, kui neil on halva ilma eest kaitseks peavari ning vaba juurdepääs söödale ja veele. Ning kui me oleme nad kodustanud ja pannud elama eelkõige meile endile sobivatesse tingimustesse, peame kindlasti tegema nii, et need tingimused ei kahjustaks hobuste tervist, sest meie vastutame nende eest, keda oleme kodustanud.

ORIGINAAL

Kosumine: kas hobune peab kaalu, lihasmassi või mõlemat kasvatama?

Kui hobusel hakkavad roided paistma või kui tema topline (kaela- ja seljajoon) pole rahuldav, on tal ehk vaja kaalu või lihaseid kasvatada. Kuid mis vahe on kaalu ja lihasmassi kasvatamisel ning kuidas teada, mida täpselt hobune vajab?

Hobuse tervise tähtsamad näitajad on tema keha seisund, kaal ja lihaste areng. Kui tal roided paistavad või topline – lihased, mis toetavad selgroogu, kaela ja tagaosa – pole eriti hea, võib tal olla vaja kaalu või lihaseid kasvatada. Kuid mis vahe on kaalu ja lihasmassi juurde saamisel? Kuidas teada, kumba su hobune vajab, või on tal ehk mõlemat vajaka? Ja kuidas söömisharjumused aitavad hobusel kosuda? 

Söödaenergia 101

Oluline on mõista söödaenergiat ja selle seost hobuse söödaallikatega. Üldiselt võrdub energia kaloritega, mida mõõdetakse kilokalorites. Hobustel, kes vajavad päevas tuhandeid kilokaloreid, väljendatakse energiavajadust megakalorites (Mcal).

Energiatüüpe on erinevaid – brutoenergia, seeditav energia, metaboliseeritav energia ja netoenergia, kuid selle artikli eesmärgist lähtuvalt keskendume seeditavale energiale (digestible energy DE). See on energia, mis on loetletud sööda etikettidel ja millele söödaspetsialistid kõige rohkem viitavad. DE saame, kui brutoenergiast lahutame väljaheites kaotatud energia. Kuna hobuste söödatööstuses kalkulatsioonid varieeruvad, peetakse sööda DE väärtusi hinnangulisteks.

Energiavajaduseks tarbivad hobused rasva, süsivesikuid ja valke. Rasv on kõige kaloririkkam sööt: 1 gramm rasva annab 9,4 kcal (soojushulk, mis tekib sööda täieliku oksüdatsiooni ehk põlemise korral). Süsivesikud annavad 4,15 kcal/gr ja valgud 5,65 kcal/gr.

Koresööda põhikomponendid on süsivesikud (kiudained, tärklised ja suhkrud). Hobused vajavad neid seedetrakti tervise heaks, maohappe puhverdamiseks ja hea energiaallikana.

Valk on kõige vähem efektiivne energiaallikas, ütleb Russell Mueller, magistrikraadiga veterinaarassistent, hobuste kasvatamise ja loomasööda valdkonna uurimis- ja uuendusmeeskonna liige firmas Cargill Minnesotas Minneapolises (USA). Hobused võivad valkude seedimiseks kulutada rohkem energiat kui nad sellest saavad, väidab ta. 

Mõtleme nüüd sellele, kuidas veterinaar või söödaspetsialist võiks soovitada teie hobuse kaalu, lihasmassi või mõlema kasvatamist. Pange tähele, et kui hobusel on kalorite puudus, on tal ka nõrgad lihaseid. Lihaseid ei saa kasvatada ilma piisava kalorihulgata, väidab dr Clair Thunes, sõltumatu hobuste söötmisnõustaja ja Summit Equine Nutritioni omanik Arizonas Gilbertis (USA).

Hobuse hindamine

Esmalt tuleb hobust hinnata, et näha, kus ta paikneb Henneke keha seisundi skaalal, selgitab Mueller. 

Ideaalis peaks hobune jääma vahemikku 4 kuni 6, see tähendab, et roideid saab katsudes tunda, kuid neid pole näha. Tema turjaosa, kael ja õlad peaksid olema ümarad ja turjal peaks olema rasvakiht. Hobusel on seljal vagu, kuid mitte esiletükkiv. Selgrool, sabajuurel ja puusanukkidel on samuti rasvkude.  

Kui hobune on liiga kõhn (ja veterinaar on välistanud kaalulangust põhjustavad tervisehädad), vajab ta söödas rohkem kaloreid, ütleb Mueller. Kui hobuse topline (turi, selg, nimmed, puusanukid ja laudjas) on kondine ja/või kael on kiitsakas, on tal vaja kasvatada lihaseid. Kaela- ja seljajoone arendamine on oluline, kuna sellel on ülitähtis roll selles, kuidas hobune ratsutamisel funktsioneerib ja hakkama saab. Valgu ja aminohapete reguleerimine söödas võib aidata.

Rohkem kaloreid paksema rasvkoe jaoks 

Iga hobune vajab minimaalset seeditavat energiat (DE) päevas (et kaal ei muutuks). Erinevad aktiivsustasemed suurendavad igapäevast DE vajadust. Need väärtused leiab riikliku teadusnõukogu (NRC) „Hobuste söödavajadustest 2007“, kuigi paljud hobuseomanikud lihtsalt küsivad selles osas nõu oma veterinaarilt või söödaspetsialistilt. Need eksperdid oskavad hinnata, milliseid toitaineid iga hobune oma põhisöödaga tarbib, et näha, kas see on vastav või tuleb seda muuta.

Et hobune kaalus 1 kilo juurde võtaks, on vaja suurendada DE hulka umbes 20 Mcal üle päevase söödavajaduse. Kuid see varieerub sõltuvalt teravilja koostisest ja energiaallikatest. Thunes väidab, et Henneke skaalal ühe punkti võrra ülespoole jõudmiseks peab hobune juurde võtma 16–20 kg, kuid see varieerub sõltuvalt hobuse kaalust. Eeldades, et hobune vajab skaalal ülespoole liikumiseks 20 kg lisa, peab ta tarbima üle päevase söödavajaduse umbes 400 Mcal'i. 

Thunes pakub kaks võimalikku varianti kalorihulga suurendamiseks:

Hobusele anda lisaks 2,2 kg heina, mis teeb päevas umbes 4–4,5 Mcal. Seega kuluks hobusel skaalal ühe punkti võrra ülespoole liikumiseks umbes 100 päeva.

Või anda hobusele minimaalne portsjon suurema kalorsusega sööta, näiteks seenior- või tööhobuse sööta (umbes 2,7 kg on tavaline minimaalne päevane portsjon, ütleb Thunes). Siis võib ühe punkti võrra skaalal ülespoole liikumine võtta ainult 45 päeva, kuna hobune tarbib lisaks umbes 9 Mcal päevas (see võib erineda sõltuvalt sööda koostisest).

NRC on teinud tabeli (vt all), mis näitab, kui kaua kulub hobusel Henneke skaalal 4-lt 5-le liikumiseks, lähtudes sellest, kui palju täiendavat DE-d ta üle päevase söödavajaduse tarbib. 

Eeldatav DE tarbimise suurendamine, mis on vajalik 500-kilose hobuse seisundi tõstmiseks 4-lt 5-le. 

 

Eeldused: 1-punktiline muutus nõuab 16-20 kg kaalu tõusu ja 1 kg kaalu tõusu nõuab 20 Mcal lisa üle päevase söödavajaduse.

Koresööt on esikohal

Hobuse söödaratsiooni muutmise teemal mainib Thunes esmalt koresööt-esikohal-lähenemist, mis on kõige ohutum viis kehakaalu tõsta. Kuna lutsern annab kilogrammi kohta rohkem kaloreid kui rohuhein, saavad tema sõnul hobuseomanikud vahetada kuni 25% heinast välja lutserni vastu.

„Kui see ei aita, on heaks söödavalikuks kiudaineallikad, näiteks peedimass ja sojaubade kestad, sest need on kaloririkkamad,“ väidab ta.

Mueller on leidnud, et omanikud soovivad pigem muuta sööta või söödalisandeid kui koresööta, lihtsalt kättesaadavuse ja/või kasvutingimuste tõttu. „Tasuvam võib olla kulutada veidi rohkem raha heinale kui palju rohkem raha söödale, kui mõni muu heinaliik või kvaliteet on kättesaadav,“ lisab ta.

Mueller soovitab piirkondades, kus kasvab peamiselt Bermuda hein, minna üle jaheda aastaaja heintaimedele (nt harilik kerahein), mis annab kilogrammi kohta rohkem kaloreid. 

Nüüd lisa rasva ja süsivesikuid

Kui ainult karjamaa, heina ja muude kiudaineallikate abil ei õnnestu hobuse kaalutõusu saavutada, soovitab Thunes lisada dieedile midagi kaloririkkamat või asendada osa koresöödast uue söödaga. „Kontsentreeritud söödad, milles on rohkem fermenteerivaid kiudaineid, rasva ja/või tärklist, on kaloririkkamad kui enamik heinu,“ ütleb ta.

Mueller küsib alati omanike käest hobuse temperamendi kohta, sest tärklisest saadud kalorid võivad hobust liigselt ergutada, mis ei pruugi olla soovitav juba niigi kergesti erutuvale loomale. Ta lisab, et siiski võib kasutada tärklise- või suhkrupõhist süsivesikurikast allikat, et tõsta kaalu hobusel, kes võistlustel peab tegema intensiivseid või kiireid hoovõtte – lassoga püüdmine, tünnisõit, lühidistantsi sprint jne –, sest nemad vajavad seda liiki energiaallikaid. 

Perude hobuste jaoks lisab Mueller söödale tärklise asemel rasva, näiteks õli. Ta eelistab linaseemne- või sojaõli versus rapsi- või maisiõli, kuna kahel viimasel on kehvem oomega-3 ja oomega-6 suhe, mis võib hobusel põletikuohtu tekitada. Kui omanik soovib pakkuda asendamatuid oomega-3-rasvhappeid dokosaheksaeenhapet ja eikosapentaeenhapet, on Muelleri sõnul kalaõlil oma eelised.    

Rasva lisades võib hobune maksimaalse tarbimiskünnise saavutada vedela rasvaga. Kui hobusele ei meeldi söödas palju vedelikku tarbida, kasutab Mueller vahel ekstrudeeritud rasvalisandit. Lisaks soovitab ta segu rasvade ja süsivesikute kaloritest, sest puhtad rasval põhinevad kalorid on kallid. 

Lihaste kasvatamine 

Kuigi lihaste areng toimub hobustel kogu kehas, on Muelleri sõnul hõlpsam seda näha ja mõõta hobuse topline’i järgi. Hobuse lihaste arengu hindamiseks kasutab ta süsteemi, mis hindab kaela- ja seljajoone lihaste kvaliteeti A-st D-ni. Tema sõnul toimib see Henneke hobuse keha seisundi hindamissüsteemi täiendusena.

Lihasmassi suurendamiseks või arendamiseks peab hindama hobuse praegust sööda valgutaset ja -allikaid enne nende tarbimise suurendamist või väljavahetamist. Mueller ütleb, et võib valida suurema valgusisaldusega sööda või söödalisandid või muuta heinavalikut. Lutsern on tema meelest tähtis valguallikas. Lutserni eeliseks on see, et see suurendab valgukogust ja lisab kaloreid hobusele, kes vajab mõlemat.

Hobuse kaela- ja seljajoone vormimine

Hobuste toorvalgu vajadus on erinev. Täiskasvanud hobune vajab päevas ainult 10% valku. Tööhobustele pakutakse sageli toodet, mis sisaldab 14% toorvalku, talutatavatele tõuhobustele isegi 16%. Teadlased ei ole määranud valgu maksimaalset kogust, mida hobustele anda.

Muelleri sõnul on valguallika valimisel aminohapete profiil võtmetähtsusega, sest aminohapped on valgu ehituskivid. Ehkki hobuseomanikud näevad toorvalgu sisaldust sööda etiketil, võivad nad aminohapete profiili kohta tootjalt rohkem küsida. 

Looduses eksisteerib tuhandeid aminohappeid, kuid ainult 20 on hobuste söödas kasulikud. Kümme neist on asendamatud aminohapped, mis tähendab, et hobuse organismis neid pole ja ta peab seetõttu neid söödaga tarbima.

„Nende aminohapete suhe ja kogus määravad valgu kvaliteedi,“ ütleb Mueller. „Peab keskenduma aminohapete kogusele ja kvaliteedile. Kas on piisavalt ja õiges koguses spetsiifilisi aminohappeid, mis tagavad hobusele parima lihaste arengu?“ 

Piirav aminohape on asendamatu aminohape, mida mõnikord ei ole söödas piisavas koguses. Hobune ei saa piisavalt valke sünteesida, kui ta ei tarbi piisavalt piiravat aminohapet. Uut valku sünteesitakse ainult vastavalt piiravate aminohapete kogusele. Kui hobusel pole piiravaid aminohappeid, ei saa ta kasutada teisi tarbitud aminohappeid. 

Lüsiin on ainus aminohape, mis on spetsiaalses söödavajaduste nimekirjas NRC juhistes. 500-kilosele täiskasvanud hobusele soovitab NRC 27 grammi lüsiini päevas, kuid see kogus muutub vastavalt hobuse vanusele ja rakendamisele. Näiteks vajab imetav mära esimesel kuul pärast varsa sünnitamist 85 grammi lüsiini päevas.

Sojajahu ja muud seemnejahud on Muelleri sõnul suurepärased lüsiiniallikad ning neid esineb paljudes sööda koostisosade loendites.

Thunes väidab, et vadakuvalk, mis annab hargnenud ahelaga aminohappeid, eriti leutsiini, aitab samuti toetada hobuse lihaste arengut.

Mõnele hobusele soovitab Mueller kõrge valgusisaldusega söödaratsiooni tasakaalustajat või puhta aminohappe söödalisandeid. Tema sõnul on söödalisanditega seotud probleem uuringute puudumine, nii et suur osa tema kogutud infost pärineb välivaatlustest. 

Pea meeles

Kui hobune peab juurde saama kas lihaseid või rasvkudet või mõlemat, on muutuste nägemiseks ülitähtis teha vajalikud muudatused tema sööda komponentides. Kui hobuse omanikul on kahtlusi, aitab söödaspetsialist või veterinaar neid muudatusi läbi viia. See aitab vältida kalleid ja mõttetuid umbes oletusi ning katse-eksitusmeetodeid.  

ORIGINAAL

Miks söövad Islandi hobused kala?

 “ Ära mitte kunagi hoia oma hobust liiga kitsas tallis, anna talle tervise tugevdamiseks aeg-ajalt heeringat ja ära nimeta teda kunagi poniks!” (Islandi vanasõna)

 Karmi kliima tõttu vajavad Islandi hobused tugevat immuunsüsteemi. Et ka talvel toitainete vajadust katta, söövad Islandi hobused vabatahtlikult turska ja heeringat, aga ka kaldaleuhutud vetikaid.

 Nad teavad instinktiivselt, et kalas leiduvad pika ahelaga polüküllastamata Omega 3 rasvhapped on nende organismi ja immuunsüsteemi tugevdamiseks äärmiselt vajalikud. Kõik imetajad (ka inimesed) peavad toiduga saama asendamatuid  rasvhappeid, sest organism ei suuda neid ise toota.

 Omega-6 ja omega-3 suhe hobustel ja inimestel 

Omega-3 rasvhapped on põletikuvastase toimega, seevastu omega-6 rasvhapped soodustavad põletikku. Mõlemad on vajalikud, kuid omega-6 ja omega-3 suhe peaks hobustel jääma vahemikku 2:1 kuni 10:1.

 Inimestel on soovituslikuks omega-6 ja omega-3 suhteks 3:1. Ulatuslike uuringute tulemused näitavad, et 95 % elanikkonnast on omega -6 ja omega-3 suhe 15:1 ja seega tasakaalust väljas. See põhjustab rakkudes kroonilisi põletikulisi protsesse, mille tagajärjeks võivad olla erinevad nn. eluviisihaigused.

 Me kasutame oma toidus laialdaselt soodsaid õlisid nagu maisi-, soja- ja päevalilleõli ja see on peamine põhjus, miks omega-6 ja omega-3 rasvhapete suhe on meie organismis tasakaalust väljas. Võrreldes vanade sortidega sisaldavad tänased puuviljasordid 3 korda vähem kasulikke taimseid aineid, mida keha omega-3 omastamiseks vajab.

 Tasakaalustamata omega-6 ja omega-3 suhte mõju hobustele

 Ka hobustel esineb sageli drastilist rasvhapete tasakaalustamatust, sest enamikes taimedes, teraviljas ja koresöödas, aga ka lisatoidus on omega-6 sisaldus oluliselt kõrgem kui omega-3 sisaldus.

 Nii haigestuvad Islandilt toodud hobused Saksamaal sageli haigustesse, mida Islandil ei tunta. 

Sagedasemad haigused, mille all Islandilt toodud hobused siinmail kannatavad, on nt. suve-ekseem ja laminiit, aga ka eluviisihaigused, nagu nt. hobuste metaboolne sündroom. 

Viimasena nimetatud haiguse põhjuseid tuleb otsida valest toidust, laminiit on põhjustatud põletikulistest protsessidest ja suve-ekseem on immuunsüsteemi ülereageerimine. Kõikidel juhtudel mängib olulist rolli omega-6 ja omega-3 suhe. 

On see toitumise küsimus? 

Seega peaksime võtma eeskujuks selle, kuidas Islandil hobuseid peetakse ja oma hobusele regulaarselt kalaõlikuuri võimaldama. Selline kuur peaks kestma vähemalt 120 päeva, eriti juhul, kui terviseprobleemid on juba tekkinud. Selle ajavahemiku jooksul peaks tasakaalustuma omega-6 ja omega-3 suhe. Kala- või vetikaõli manustamine on eelkõige kasulik nõrga immuunsüsteemiga hobustele, südame-veresoonkonna haiguste puhul, vanematele ja nahaprobleemidega hobustele ning karvavahetuse ajal.

 Suvel saavad hobused omega-3 rasvhappeid eelkõige värskest karjamaarohust. Kuid kui karjamaal on värske rohi juba ära söödud ja toiduks on vaid hiljakoristatud hein, võib peagi olla taas puudus omega-3 rasvhapetest. Ka kõrge teraviljasisaldusega jõusööda suurtes kogustes söödaratsiooni lisamine viib kiiresti omega-6 rasvhapete ülekülluseni. Seetõttu on tähtis, et omega-6 üleküllust tasakaalustataks omega-3-ga. Lisaks tuleks vähendada rohkelt omega-6 rasvhappeid sisaldava maisi ja teiste teraviljade kogust.

 Omega-3 toodete erinev toime 

Mitte iga omega-3 toode ei ole sama tõhus. Näiteks sisaldavad kalaõlid palju rohkem omega-3 rasvhappeid kui linaõli. Linaõlis sisalduvad omega-3 rasvhapped on head, kuid liiga lühikese ahelaga, et olla sama tõhusad kui pika ahelaga omega-3 rasvhapped kalaõlis. 

Kõrge sekundaarsete taimsete koostisainete (polüfenoolide) sisaldusega  kalaõlitooted aitavad organismil omega-3 rasvhappeid omastada ja on seega väärtuslikumad. Neid sekundaarseid taimseid koostisaineid vajab keha selleks, et omega-3-e vereringest rakkudesse transportida. Paljudes toodetes ei ole aga neid koostisaineid ja seetõttu ei omasta rakud ka omega-3-e.

Refeteeritud originaalartikkel

 

 

Prebiootikumide ja probiootikumide vaheline erinevus

Korras soolestik on teie hobuse tervise eri aspekte silmas pidades võtmetegur. See vastutab nii sööda seedimise ja hobuse normaalse funktsioneerimise tagamiseks vajalike toitainete imendumise eest kui ka alla neelatud halva söödakraami organismist eemaldamise eest. Lisaks sõltub peaaegu 3/4 immuunsüsteemist hobuse sooletrakti tervisest. Seetõttu on soolestiku terve hoidmine esmatähtis. Mida soolestiku tervis täpselt tähendab? Sellele on antud erinevaid definitsioone, kuid meile meeldib kõige enam see: soolestiku tervis on võime säilitada või kiiresti taastada optimaalne soolestiku töö tasakaal seoses selle seedimis-, imendumis- ja kaitserollidega, mis on vajalikud loomade tervise ja jõudluse toetamiseks.

Soolestiku tervis sõltub suuresti mikroobide populatsioonist ehk bakteritest, kes elavad soolestikus ja aitavad sellel toimida. Kahjuks toimub enamiku hobuste puhul peaaegu iga päev midagi, mis võib nende soolestikus mikrobiootat muuta, põhjustades vaevusi. Sageli on süüdi mis tahes stressi tekitav faktor. Loomaarst tuleb vaktsineerima või sepp avastab kabjamädaniku, saabub uus heinakoorem, ilm muutub, hobune saab vale sööda või peab sõitma võistlusele – kõik see võib põhjustada seedimisega seotud stressi ja häirida mikroobide tööd tagasooles. Õnneks häirib igapäevane heade mikroobide lisamine või nende mõjutamine toidulisandite abil soolestiku tööd vähem.

Tõenäoliselt olete kuulnud mõnest probiootikume või isegi prebiootikume sisaldavast soolestikku mõjutavast toidulisandist või ehk seda isegi proovinud. Vaatamata nimetuste sarnasusele toimivad prebiootikumid ja probiootikumid tegelikult üsna erinevalt. Probiootikumina peavad toidulisandis sisalduvad bakterid manustamisel elus olema. Nende elusorganismide manustamine lisab hobuse soolestikus juba elavatele populatsioonidele häid mikroobe.

Prebiootikumid seevastu ei ole elus, vaid pigem tegutsevad juba soolestikus olevate heade mikroobide kasvu ja efektiivsuse tõhustamise nimel. Prebiootikumid on heade mikroobide paljundajad, probiootikumid aga lisavad häid mikroobe. Probiootikumide tarbimisest pole kasu, kui neid ei toideta ega panda keskkonda, kus nad saavad lokata. Mõelge probiootikumidest kui soolestiku mootorist ja prebiootikumidest kui kütusest. Kui on mootor, kuid kütus puudub, ei jõua väga kaugele. Prebiootikumid aitavad soolestikus olevaid mikroobe tankida, nii et nad suudavad söödast maksimaalse koguse toitaineid eraldada ja säilitada ka varem kirjeldatud terve soolestiku tasakaalu – seedimis-, imendumis- ja kaitsevõimet.

Nii prebiootikume kui ka probiootikume kasutatakse tavaliselt suure jõudlusega hobuste menüüs, kuna need aitavad kaasa sellele, et hobune toimib kõige paremini. Noored ja vanad hobused saavad samuti kasu probiootikumide ja prebiootikumide tarbimisest, sest nende sooletrakt ei tööta tavaliselt maksimaalse efektiivsusega. Näiteks varssadel puudub organismis täistasakaalus bakterite tase ning seetõttu ei suuda nad toitu täielikult ja tõhusalt seedida. Vanadel hobustel on seevastu sageli soolestikus armistumine või muu seisund, mis raskendab sööta seedida ja imendada.

AMAFERM® (AO-Ferm)  saab kõigil neil puhkudel abiks olla. Amaferm (AO-Ferm) on prebiootikum, mis loodi Aspergillus oryzae tüve patenteeritud tootmisprotsessis. See on arendatud ja toodetud ainult loomadele. Amafermi (AO-Ferm) on kogu maailmas ulatuslikult uurinud ülikoolid ja erafirmad ning on olemas rohkem kui 100 eksperthinnangutega avaldatud tööd, mis tõestavad selle mõju mikroobidele ja loomadele, kelles need mikroobid elavad.

Hobuste ja koerte soolestikule mõeldud BioZyme® sortimendi tervisetoode Vitalize® sisaldab igas portsjonis soovitatud päevast Amafermi (AO-Ferm) annust.  Seega – kas soovite seda oma hobusele graanulite või lahtise söödalisandi vormis, igal juhul  saab ta kasu valdkonna kõige enam uuritud prebiootikumist Vitalize.

ORIGINAAL

ELEKTROLÜÜDID

Kõik, mida võiks teada hobuste elektrolüütide lisanditest ning kuidas neid ise teha.

Elektrolüüdid on mineraalid, mis organismis koos toimides sälitavad aktiivsete hobuste füsioloogiliste vajaduste tasakaalu, see on ülesanne, millele on inimestel üllatavalt lihtne kaasa aidata.

Põhimõtteliselt higistavad kõik hobused ja see higi sisaldab elektrolüüte.

Ükskõik, kas tegemist on tippsportlasest hobusega võistluspäeval või ratsakooli hobusega, kes osaleb kohalikul koolisõiduvõistlusel,  nendel hobustel on midagi ühist - nad mõlemad higistavad ja selle tagajärjel kaotavad elektrolüüte, ehkki erinevates kogustes.

Elektrolüütide puudus võib põhjustada vedelikupuudust koos sellega kaasnevate kahjulike tagajärgedega, seega elektrolüüdilisandite igapäevane kasutamine asendab kaotatud mineraale ja aitab hoida organismis piisavat vedelikutasakaalu, sest meelitab hobust rohkem jooma.

Selles artiklis kirjeldame, mis on elektrolüüdid, miks hobune neid vajab ja kuidas kasutada elektrolüütide lisandeid.

Mis on elektrolüüdid?

Hobused vajavad viite peamist lektrolüüti: naatriumit  (Na⁺), kloorriidi (Cl⁻), kaaliumit  (K⁺), magneesiumi (Mg²⁺) ja kaltsiumit (Ca2⁺) – igaühel on hobuse organismis oma kindel funktsioon.  Tegelikult on elektrolüüte vaja peaaegu kõigi kehaliste funktsioonide täitmiseks, sh vedelike reguleerimine ja tasakaal, seedimine, happe-aluse (pH) tasakaal ja elutähtsad neuroloogilised funktsioonid, nagu lihaste kokkutõmbed tugevaima ning kiireima liikumise saavutamiseks.

Naatrium, kloor ja kaalium on kolm kõige olulisemat elektrolüüti ja nendest peetakse naatriumit  peamiseks elektrolüüdiks¹ ning janu regulaatoriks. Kui naatriumit kombineeritakse klooriga, on tulemuseks naatriumkloriid ehk lauasool!

Elektrolüüte väljutatakse organismist uriini, ja väljaheidetega ning higi.  Hobused higistavad,, et treeningul keha jahutada ja see higi sisaldab viit peamist elektrolüüti muutuvates kogustes¹.

Hobune võib rohke higistamisega (10-15 liitrit tunnis) kaotada märkimisväärse koguse elektrolüüte, eriti kloori ja naatriumit ²,  aga ka kaaliumit, kaltsiumit ja magneesiumit (viimast kõige vähem).  Treeningul kaotatud elektrolüüdid tuleb need asendada,  et parandada taastumist , tagada hobuse tervis ning taastada vedelikutasakaal.

Kas teie hobune vajab elektrolüütide lisandeid?

See, kui palju ning milliseid elektrolüüte hobune pärast higistamist juurde vajab, sõltub koormuse kestusest  ja intensiivsusest, keskkonnatingimustest (näiteks kas palav ja niiske või jahe ilm)  ja hobuse toitumisest.  Uuringud on näidanud, et niisketes oludes higistab hobune märksa rohkem kui jahedas keskkonnas 3.

Enamik hobi hobuseid, kes teevad kerget trenni või puhkavad, saavad elektrolüütide vajaduse id kaetud söödaga - rohkelt koresööta, lisandiks soola (NaCl) 10–12g/100 kg kehakaalu kohta kohta päevas (NRC, 2007). See tähendab, et lisades lihtsalt 40–60 g (sõltuvalt hobuse suurusest) lauasoola söödale iga päev, ongi piisav kerges treeningus või puhkava hobuse elektrolüütide vajaduse katmiseks.

Koresööt sisaldab rohkelt  kaaliumit ning  hobused, kes söövad piisavalt näiteks värsket rohtu või heina, saavad reeglina rohkem kaaliumit kui  higistamise tõttu kaotatud kaotada võivad 2.

Tavaline lakukivi annab kerges töös ja puhkavale hobusele piisavalt soola, kui ta seda pidevalt tarbib,  Teadusuuringud on siiski näidanud, et hobused ise ei reguleeri oma soola tarbimist ⁷ ⁵ ⁶ ⁷, mis tähendab, et lakukivi ei pruugi katta hobuse soolavajadust.

Seega tuleks mõõduka ja suurema töö korral iga päev pakkuda hobusele piisavas koguses lauasoola (mõõduka töö puhul 14g/100 kg kehakaalu kohta - NRC 2007), kas sööda sisse segatuna või lahtiselt võimalusel eraldi ämbris.

Suurema koormuse korral või hobused, kes võistlevad kuumades ja niisketes oludes, näiteks kestvusratsutamises, võivad tekitada higistada tunnis kuni 15 liitrit, mis tähendab, et nad kaotavad märkimisväärses koguses kolme peamist elektrolüüti: naatriumit,  kloori ja kaaliumit ning väiksemates kogustes kaltsiumit ja magneesiumit. Need hobused vajavad elektrolüütide lisandeid, et hoida organismi vedelikutasakaalu  ning kiirendada treeningutest ja võistlustest taastumist.

Koormuse ajal vajab hobune juurde naatriumit ja kloori, st soola, mida saab lisada juurde vastavalt vajadusele, kuna üldjuhul peaks kvaliteetne koresööt sisaldama piisavalt kaaliumit. Elektrolüütide pakkumine treeningu ajal on hea viis harjutada hobune neid sööma ja jooma, nii et võistluste ajal hobused ei keelduks elektrolüüte sisaldavast toidust või veest.

Lisaks on hobuste harjutamine elektrolüütide lisanditega treeningu ajal parem, kui proovida hobust raskel võistluspäeval elektrolüütide suure kogusega n.ö. laadidaga. Kui hobune higistab võistluste ajal rohkem, tuleks talle pakkuda ka kaaliumi sisaldavaid elektrolüüte. Elektrolüüte saab võib anda sööta isotooniliste lahustena, segada söödaga või manustada intensiivse töö korral  pastana.

Elektrolüütide söötmine hobusele

Sõltuvalt hobuse töö iseloomust võib elektrolüüte sööta enne võistlust, võistluse ajal ja pärast võistlust. Enne võistluste või rännaku algust tulebanda  koresööta ja  katta täielikult vedelikuvajadus.

Üks parimaid viise selle saavutamiseks on hobuse harjutamine isotooniliste elektrolüüdilahuste joomisega.  Isotooniline lahus annab organisimile elektrolüüdid tagasi samas kontsentratsioonis  Soola (NaCl) võib söödale eelnevalt lisada, kuid  hobusele peab jääma piisavalt aega janu tekkimiseks ning selle kustutamiseks (kuni 4 tundi). Teadusuuringud on viidanud probleemile, et kui kaaliumi söödetakse enne rasket tööd, võib see põhjustada südameprobleeme, näiteks rütmihäireid⁸, kuid selle selgitamiseks on vaja rohkem uuringuid. Praegu arvatakse, et väikestes kogustes kaaliumit enne võistlust võib olla kasulik⁹.

Kestvusratsutamise  ajal saab isotoonilisi lahuseid pakkuda näiteks loomaarsti  kontrolli ajal, vett tuleks pakkuda  nii tihti kui võimalik. Elektrolüüte võib lisada söödale või manustada rännaku ajal ka pastana, kuid siis on tähtis tagada hobusele piisavalt vett, et ei tekiks vedelikupuudust. Rännaku  ajal võib anda väheses koguses kaltsiumit ja magneesiumit, kuid peamiselt on vaja ikka naatriumit, kloori ja kaaliumit⁹.  Seda enam, et, kui hobune saab söödaga juurde  magneesiumit või kaltsiumit,, nagu näiteks sööda  tasakaalustajate kasutamisel (Smart Balance) , siis piisab organismi enda reservidest vähese higistamise asendamiseks.

Pärast võistlust tuleks kohe pakkuda isotoonilisi lahuseid,  ideaaljuhul värske puhta veega. Seejärel võib pärast esmast jootmist anda täiendavalt koguse elektrolüütide lisandeide, et soodustada edasist vedelikupuuduse hüdratsiooni, mis on kasulik sel juhul, kui hobune on vilets jooja.

Ehkki isotooniline lahus on parim viis vedelikukaotuse taastamiseks, siis kuuma ja niiske ilma korral, kui hobune on kaotanud suure hulga keha vedelikku, nt. kuumades ja niisketes tingimustes võib elektrolüütide puuduse taastamiseks olla vajalik vähemalt 20 liitri isotoonilise lahuse joomine. Sellisel juhul on parem lahendus sobiva elektrolüütide pasta andmine ning piisava veekoguse pakkumine. Pärast võistlust või rännakut on oluline anda juurde ka kaaliumit ,Pärast seda tuleks elektrolüüte anda veel 2-3 päeva jooksul, et kõik kehavarud saaksid taastatud.

Elektrolüütide lisandid hobustele

Elektrolüütide lisandeid on saadaval väga laias valikus, alates pulbritest kuni pastadeni ning erineva  maitsega.  Hea toidulisand peaks põhiliste koostisosadena sisaldama siiski kolme võtmeelektrolüüti - naatriumit, kloori ja kaaliumit - samades vahekordades, mida kaotatakse higistades. Lähtuda võib sellest, et naatriumit ja kaaliumit kokku on umbes sama palju kui kloori.

Elektrolüüdilisand peab olema isotooniline higi suhtes. Paljud elektrolüütide lisandid sisaldavad põhikomponendina glükoosi, kuid peamine on soolade, mitte suhkru asendamine.  Seetõttu on mõistlik hoiduda toidulisanditest, mis sisaldavad ühe peamise koostisosana glükoosi. Elektrolüütide lisandi ise valmistamine võib olla suurepärane viis isotoonilise lahuse või pasta tegemiseks, et taastada hobuse vedelikukaotus ning elektrolüütide puudu.

Endavalmistatud  elektrolüütide lisandid

Koduseid elektrolüütide lisandeide saab valmistada kasutades lauasoola (NaCl) ja vähendatud naatriumisisaldusega soola (KCl ja NaCl vahekorras 2: 1) , et varustada kolme võtmeelektrolüüdiga -, naatriumkloriidi ja kaaliumiga, higiga sarnases kontsentratsioonis, ning luues isotoonilisne lahuse.

Seda saab teha lisades 10 liitrile veele 45g lauasoola ja 45g vähendatud naatriumisisaldusega soola, seega 90g elektrolüüti 10 liitris ehk 0,9% lahus (9g/l), mis on normaalsete kadudega võrdne (umbes 10g elektrolüüte ühe liitri higi kohta)¹⁰.

Alternatiivne retsept, mida sageli kasutatakse kestvusratsutamise ajal, on segu 2 osast soolast ja 1 osast madala naatriumisisaldusega soolast,  jällegi 90g 10 liitri vee kohta, mis sisaldab 31% naatriumi, 58% kloriidi ja 11% kaaliumi10. Maitse varjamiseks ja hobuse elektrolüüdilahuse joomise julgustamiseks võib lisada purustatud õunu või õunamahla. Hobuseid on mõistlik harjutada  jooma enne võistlust, et siis, kui neil seda väga vaja on, joovad nad lahust probleemideta!

Kui on soov lisada elektrolüüte  või selle pastat  söödal, võib  lisada 2 osa lauasoola vähendatud naatriumisisaldusega soola ning valmistada pasta õunakastmest  või puuviljamaitselisest jogurtist. Arvestatakse maksimaalselt 30g elektrolüüte sööda või annuse kohta1, olenevalt võistluskoormusest ja ilmast. Oluline on meeles pidada, et elektrolüütide lisamine sellel kujul tekitab janu ning seetõttu peab vesi olema vabalt saadaval.

Hea tervise ning võistlustulemuste saavutamiseks  pidage meeles järgmisi põhipunkte:

• Andke elektrolüüte vastavalt koormusele
• Harjutage elektrolüütide joomist/söömist tavapärastel treeningpäevadel ja mitte ainult võistluste ajal
• Suure koormuse puhul pakkuge elektrolüüte enne ja pärast pingutust, ning ka selle ajal.
• Vältige suure suhkrusisaldusega elektrolüütide lisandeid
• Veenduge alati, et puhas ja värske vesi oleks vabalt saadaval
• Pärast võistlust andke elektrolüüte 2-3 päeva, et tagada täielik kehavarude taastamine

Tõlkimisel abistas Ulrika Tuppits

ORIGINAAL

TURVAVESTID

Ratsaspordis on vigastuste oht üsna kõrge ning kaitsevarustuse tootjad otsivad väsimatult uusi võimalusi ratsaniku kaitsmiseks nii hobuselt kui ka hobusega kukkumisel. Ratsakiiver on olnud juba pikemat aega tuttav varustus mistahes väljaõppega tasemel ning igas tegevusvaldkonnas ratsutajatele. Turvavestid ilmusid turule 1980ndatel ning olid algselt populaarsed džokide ja rodeo ala viljelejate seas. Seejärel hakati veste kasutama kolmevõistluses, takistussõidus, laste- ja noortespordis.

Turvavestid vähendavad kukkumisel löögijõudu. Vestide tootjad suhtuvad oma lubadustesse väga tähelepanelikult. Ükski tootja ei väida: "Meie vest kaitseb kukkumisel ribimurdude eest." Selle asemel reklaamitakse järgmist: "Vest pehmendab lööke, mis on suunatud  elutegevuseks hädavajalikele kehaosadele rindkere piirkonnas."

Traditsioonilised turvavestid on löögikindlast materjalist plaadid, mis vähendavad märkimisväärselt ribide murdumise riski, mille tõestuseks on teostatud arvukalt katseid ja uuringuid. Ent nimetatud vestid ei aita ristluu või kaelale suunatud löökide korral.

Mõned aastat tagasi hakati turul müüma täispuhutavaid veste, mille tööpõhimõte sarnaneb auto turvapatjade omale. Tugeva löögi korral või ratsaniku sadulast maha kukkumisel, käivitub mehhanism, mille tagajärjel eenduvad täispuhutavad tugipadjad, mis pehmendavad lööki.  Vest kinnitatakse sadula külge nööriga, mis toimib kukkumisel detonaatorina. Samaaegselt on võimalik kanda kahte tüüpi vesti - traditsioonilist ja selle peal täispuhutavat.

Täispuhutavate vestide tootjad täiustavad pidevalt oma toodangut, kuna lisaks ratsaspordile teenindavad nad veel ühte suurt turgu - mootorrattureid. Täispuhutavate vestide tõhusus sõltub suuresti mehhanismi toimimise kiirusest. Vestide esimeste mudelite näitaja oli 0,25 sekundit, tänaseks on näitajat vähendatud 0,1 sekundini. Ka traditsioonilised vestid muutuvad paremaks: nad on kergemad, suurema vastupidavusega, kaitseplaatide arendamisel arvestatakse inimese anatoomiaga.

Arutelud täispuhutavate turvavestide tõhususe üle ei vaibu. Mõni aeg tagasi teostati Suurbritannias sõltumatuid teste, kus kasutati standardset, BETA 2009 3. tasemele vastavat turvavesti ja täispuhutavat vesti. Mõlemaid veste katsetati mannekeenil (eraldi või koos), mis kukkus katse ajal 1,20 cm kõrguselt. Kukkumise mõju mannekeeni erinevatele osadele mõõdeti anduritega. Tulemused näitasid, et täispuhutava vesti kasutamisel väheneb rõhk rindkerele ja tõsise vigastuse oht 95 %-lt 81%-le. Ent kukkumise tagajärjel saadavate tõsiste vigastuse oht sõltub siiski kukkumise olemusest ja on mõlemat tüüpi vesti korral üsna kõrge, eriti ohtliku hobuse pöördega kukkumise korral.

Täispuhutavate vestide kriitikud väidavad, et traditsioonilise kaitseriietusega ratsanikud saaksid suurema tõenäosusega kukkunud hobuse alt välja veereda, kuna täispuhutavad vestid võivad piirata liikumist. Katsete põhjal tehti eelkõige kindlaks, et vesti täispuhumise mehhanismi käivitamine mõjutab ratsutaja trajektoori kukkumisel ja sõitja maandub hobusele lähemale. Lisaks võib mehhanismi käivitamisel tekkiv järsk heli nõrgestada sportlase reaktsiooni kukkumisel.

Täispuhutavate turvavestidega on juhtunud ka kentsakaid juhtumeid. Ratsutajate kogemusest on teada juhtumeid, kus vest on põrutusest lahti läinud, näiteks maandumisel pärast hüpet, isegi sõitja sadulasse jäämisel. Sel juhul saab osa võistlejaid jätkata võistlusrajal liikumist ja osa on sunnitud võistlustelt taanduma. Sellised juhtumite esinemine on pigem haruldane. Lisaks sõltub vesti reageerimiskiirus surugaasiballooni õhurõhust.

2018. aastal viidi USA-s läbi uuringud traditsiooniliste turvavestide kandmise mõjust kukkumisel saadud vigastuste arvule. Aastatel 2011-2017 toimunud poniklubide võistluste andmete põhjal selgus, et turvavestide kandmine ei ole takistussõidus ja ratsastamises praktiliselt korrelatsioonis, ent kolmevõistluses on antud suhe väga märgatav. Turvavesti kandmine kolmevõistluses vähendab vigastuste arvu 56%. Tuginedes antud uuringutele viisid USA klubid sisse ametliku nõudmise kanda turvaveste purunematute ja kolmevõistluse takistuste ületamisel. Turvavesti kandmine on kohustuslik kolmevõistluse välikatsetel, aga ka purunematute takistuste ületamisel treeningutel.

Täispuhutavate vestide tõhususe osas ei ole sõltumatud eksperdid seni palju uuringuid avaldanud. 2019. aastal avaldati Sidney ülikooli (Austraalia) teadlaste läbi viidud uuringu tulemusi. Aastatel 2015-2017 registreeriti FEI turniiridel 3305 kukkumist, neist 1819 toimusid täispuhutavaid veste ja 1486 tavalisi turvaveste kandvate sportlaste seas. Nende kukkumiste tagajärjel saadud vigastused jagati kergeteks (3203) ja rasketeks vigastusteks (102). Andmete statistiline analüüs näitas, et täispuhutavate vestidega võistelnud sportlased said vigastusi 1,7 korda sagedamini kui sportlased, kes ei kandnud täispuhutavaid veste. Tulemuste tõlgendamise osas jäi  õhku rippuma mitmeid küsimusi. Võib-olla võimaldab täispuhutavate vestide kandmine tunda sportlastel end enesekindlamalt ja riskialtimalt. Samuti ei saa välistada asjaolu, et täispuhutavaid veste kandvad sportlased osalevad suurema raskusastmega radadel ja võistlustel.

Täispuhutavad vestid on traditsioonilistest vestidest kallimad. Vestide tootja Point One mainis siiski ühes raportis, et ainult 30% müüdud vestidest soetati kolmevõistlejate poolt. Suurem osa toodangust müüdi harrastajatele. Harrastussportlased ja hobiklassi sõitjad kannavad vesti mitte ainult hüppetreeningutel. Turvavest annab neile enesekindlust ning selle eest on nad nõus ka maksma.

ORIGINAAL