Korralikud söödafirmad lisavad oma söötadele tavaliselt värskeid koostisosi, et luua hobustele meelepärane toit, ning lisavad pakendile sööda toiteväärtuse pakendile ja infokleepsule. Lisaks toiteainete sisaldusele lisavad mõned ka infot tootmiskuupäeva ja parima kasutusviisi kohta.
"Vastupidiselt mitmetele inimestele tarbimiseks mõeldud toodetele ei ole hobusesöödal nõuet tootmiskuupäevade või parim-enne-kuupäevade pakendile kandmise kohta," ütleb Mike Lennox, kvaliteedikontrolli juht Kentucky Hobuste Uurimiskeskusest (KER). "Sellegipoolest lisavad mitmed tootjad selle info lõpptarbijatele minevatele pakenditele, samuti seerianumbri asutusesiseseks kasutamiseks."
Kuigi tootmiskuupäev on väga kindlalt määratletav, siis parim-enne kuupäeva määratlemine on raskem. Lennoxi sõnul tuleneb segasus sellest, et tingimused, mille juures toitu pärast ostmist hoitakse, võivad varieeruda ning pole tootja kontrolli all.
Tooted, mida hoitakse jahedas, madala õhuniiskusega parasiitidevabas keskkonnas võivad kesta üle oma parim-enne kuupäeva, samas kui tooted, mida hoitakse vähem hoolikalt, võivad rikneda juba enne parim-enne kuupäeva (näiteks kui söödatünnid on lahtised ja sinna pääsevad putukad, söödatünnid pole niiskusekindlad, sööta hoitakse kuumades treilerites).
Isegi parimatel juhtudel varieerub eri söötade säilitamisaeg Lennoxi sõnul. Kolm sagedasimat hobusesööda vormi on pelletid, rõhu all survega peenestatud ning helbelised.
"Arvestamata puhast teravilja on ilmselt kõige pikema riiuliajaga rõhu all survega peenestatud söödad, mille tootmisprotsessis kasutatakse kuumust ja seega sisaldavad kõige vähem niiskust," ütleb Lennox.
Pelletite tootmisel kasutatakse madala niiskusesisalduse juures tootmisel vähem kuumust, mistõttu on sööda säilivus keskmine.
"Helbelised söödad võivad sisaldada melassi, mis suurendab niiskussisaldust ja muudab need vastuvõtlikumaks hallitusele ja riknemisele, kuid neid ei hoita korrektsetes tingimustes," kommenteeris Lennox.
Hoolimata söödatüübist on parim hoida sööta jahedas madala niiskusesisaldusega kohas. Samuti ei tohiks söödale paista otsene päikesevalgus. Ohutuid säilitusained (näiteks propioonhapet) lisatakse sageli mitmetele hobusesöötadele, et aeglustada riknemisprotsessi.
Sööda asetamine kõvadesse säilitusnõudesse või hoidmine kottides põrandapinnast kõrgemal on tavaliselt piisav näriliste ja putukate eemalehoidmiseks. Katmata kärude ja söödanõude hoidmine tallis meelitab aga veelgi rohkem närilisi, kellest mõned kannavad baktereid ja algloomi, kes võivad olla hobustele kahjulikud. Sööt peaks olema kaetud, et vältida kärbeste käimist toidu sees. Kui on kahtlus, et söödas on putukad või on seal käinud närilised, tuleks see koheselt ära visata.
Ja veel, kui muidu hea isuga hobune keeldub toidust, kuid tundub muidu õnnelik ja terve, siis võib midagi olla toiduga lahti. Uuri asja lähemalt ja viska ära kogu sööt, mis näeb imelik välja või lõhnab kahtlaselt.
Toidu õigeaegset kasutamist ja ohutut säilitamist silmas pidades saab teha kindlaks, et hobune saaks söödast kätte kõik talle kasuliku ning aitab oluliselt vähendada kõhuvalude või toidumürgistuste teket.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar