Ühel Peruus
asuval mäeküljel asub koopasarnane konstruktsioon, mis oli kunagi terve küla
toidu tagavarade peidik. Püsivalt jahe temperatuur ja pimedus hoidis toitu
kiiresti riknemast – praktika, mis on aastatuhandete jooksul välja kujunenud.
Kuid tänapäeval on kõik palju spontaansem. Me saame kõik mida vaja kas toidupoe
riiulitelt, turult või omaenda aiast. Enam ei ole vajadust suuremaid
toidukoguseid tagavaraks varuda. Mis aga puutub meie hobuste sööda varude
hoiustamisse, siis toetume endiselt vanadele õppetundidele, mis on ajaloost
tuttavad ja läbi proovitud.
Ideaalis
peaksid hobuste omanikud hankima parimat ja ohutuimat sööta ning seda hoiustama
aasta läbi, samal ajal vältima kvaliteedi langust, hallituse levikut või
nakatumist, mis võiks ohustada nende loomi.
Heina hoiustamine
Suuremas
osas Ameerika Ühendriikidest kasvab hein ainult soojal aastaajal. Kõrgeima
kvaliteedi annab ning parima hinna tagab selline toodang, mis säilib kuni
järgmise lõikuseni. Selleks, et hein säiliks võimalikult värske ja kõrge
maitseväärtusega, tuleb ennetada hallituse tekkimist, temperatuuri liigset
tõusu ning toiteväärtuse langust.
Õige heina
lõikus ja kuivatamine on olulised nn „heina hingamise“ kontrollimiseks. See on
loomulik protsess, mille käigus tekib soojus ja bakterite levik. PhD Michael
Collins, endine Kentucky Ülikooli agronoomia professor selgitab heina tootmise
teaduslikku poolt: „Hein sisaldab lõikamise ajal üldiselt umbes 80% niiskust,
põllul kuivamine vähendab niiskuse taset selleni, et heina on turvaline
põldudelt koguda. Heina, mille niiskustase on kuivamise käigus langenud
16-20%st madalamale, saab säilitada, kartmata kuumenemist või hallituse teket.
Kui hein on pallitud liiga suure niiskuse juures (25-35%), võib mikroobide
paljunemine temperatuuri kergitada märkimisväärselt. Äärmuslikel juhtudel
võivad heinapallid ise-eneslikult süttida.“ Heinal, mille temperatuur on
tõusnud 65-80C-ni (150-175F), on potentsiaali põlema süttida, mis ohustab talle
ja varustust.
Pallimisele
järgnevatel esimestel nädalatel on niiskuse ja kuumuse koosmõjul ise-eneslik
süttimine eriti suur oht. Seetõttu soovitab PhD Kathleen Crandell, (Kentucky Equine
Research) hobuste omanikel jälgida kahel esimesel nädalal pärast uue heina
virnastamist niiskuse taset, hoides seda alla 14% ning kuumustaset. Selleks
võib kasutada elektroonilist sondi (nt Delmhorsti oma niiskuse jaoks) ja
temperatuuri mõõtjat, mida saab pallide sisse panna. Temperatuur peaks jääma
alla 50C (120F). Kui mõne palli temperatuur on kõrgem, eralda need teistest
ning laota need vihma eest varjul olevale alale kuivama.
Pärast
korralikult kuivanud heina ostmist ladusta see hobusetallist eraldi hoonesse,
mille katus ei leki. Selleks, et takistada niiskuse imendumist maapinnast
heinapallidesse, soovitab Collins asetada pallid kas kuiva põhu, lahtise
killustiku või puust aluste peale. Vastasel juhul võib otse pallide all olevast
mullast või tsemendist tekkiv kondensatsioon („higistamine“) viia hallituse või
riknemiseni.
Crandell
soovitab heinapallid ladustada nii, et nende vahel vabalt liikuv õhk aitab
niiskusel aurustuda. Ta soovitab: „Asetage ruudukujulised heinapallid äärte
peale, jättes ridade vahele väikesed vahed, muutes iga kihiga pallide
orientatsiooni ning ärge asetage kuhja rohkem kui 4-5 kihti heinapalle.“
Üha rohkemad
talud on kasutusele võtmas ümaraid heinapalle, mis on ökonoomsemad ja millega
on lihtsam loomi toita.
Ventilatsioon
ja õhu ringluse tagamine on olulised nö lakkades, kus on eriti suureks ohuks
kuumus ning ise-eneslik süttimine. Järgides Crandelli soovitusi, vältige
pallide liiga tihedat või lausa laeni ladustamist. Lakkades kipub heinale
kogunema tolmu, mis võib põhjustada hobustel hingamisprobleeme.
Välitingimustes
hoitavat heina on soovituslik kaitsta hästikinnitatud presendist või muust
materjalist kattega, mis peab hästi vastu tuulele, vihmale, päiksele ja lumele.
Riidest present on parem kui plastikust katted, mis on kergemini purunevad ja
seeläbi ka lekkivad. Toiteväärtusele avaldavad mõju ka õhu ja päikesepaiste
käes olemine ning ekstreemsed ilmaolud. „Vitamiinide vähenemine on vältimatu. See
algab juba siis, kui sööta põllul lõigatakse. Esimese 24 tunni jooksul kaob 75%
karotiinidest (vitamiin A). Isegi ideaalsete hoiustamistingimuste puhul kaob
iga kuuga rohkem kui 5% vitamiinidest. See tekitab vajaduse täiendada
toidukordi vitamiinide ja mineraalide
seguga, pakkuda tasakaalustatud sööta või lisada laialt levinud kontsentraate,“
lisab Crandell. On soovituslik läbi viia heina ja/või heinamaa toiduväärtuse
analüüse, et teada saada, kas lisandideks on vajadust.
Ladustatud söödaga seotud
terveisemured
Lisaks on
oluline mõelda heinas ning muus hoiustatavas söödas peituvatele ohtudele.
Hobusele võib saatuslikuks saada ka ainult kolme kuni kuue villimardiklase ära
söömine. Neid võib leiduda heinas, mis on tehtud liblikõielistest taimedest,
näiteks lutsern või ristik. Collins soovitab: „Hein, mis on tehtud veel õitsele
puhkemata taimedest, on suure tõenäosusega villimardikatest puutumata, sest
neid peibutavad hilissuve lutserni õied. Seega on vähe tõenäoline kokku puutuda
selle probleemiga, kui hein on tehtud kevadel või varasuvel.“
Villimardikaid
esineb sagedamini ka siis, kui on rikkalikult rohutirtse, sest nad toituvad
viimaste vastsetest.
Heinas võib
peituda veel üks oht tervisele: hobused võivad koos heinaga sisse süüa
toidumürgistust tekitavate bakterite (Clostridium
botulinum) eoseid. Crandell selgitab: „Kuigi see oht peitub pigem
sileeritud söödas (nt kilesse pakendatud hein) kui kuivatatud heinas, tekitavad
toidumürgistust tavapäraselt surnud loomad, kes on pallimise käigus heina sisse
jäänud. Samuti, kui tallatud sööda sisse on sattunud nakatunud maapinda ning
seda sööta sisse süüakse. C.botulinum’ile
soodne keskkond soodustab ka hallituse teket ning kasvu – veel üks põhjus miks
hallitanud heina loomadele mitte anda.“
Rohusilo on
kõrge niiskussisaldusega hein, mis vahetult pärast lõikamist kokku pressitakse
ning plastikusse pakendatakse. Selline protsess tekitab soodsa keskkonna nii
kõrgele niiskustasemele kui anaeroobsele (ilma hapnikuta) käärimisele, mis
omakorda soodustab C.botulinumi
vohamist. Crandell hoiatab: „Hallitavat või ebaloomulikku värvi rohusilo ei
tohiks söödaks anda!“
Samas
soovitab Crandell heina ja rohusilo tähelepanelikult enne söötmist üle
kontrollida ning kahtlasest söödast lahti saada. Ta selgitab: „Ümmarguste
pallide puhul on kontrolli teostada keeruline, kuid kui saadaval on kvaliteetne
sööt, siis hobused söövad seda ning jätavad riknenud heina alles, sest see
lihtsalt ei maitse nii hästi.“
Teravilja ja jõusööda hoiustamine
Teraviljal
põhineva sööda ja loomasööda suurim vaenlane on niiskus. Selleks, et vähendada mädanemise
ja hallitamise riske, soovitab Crandell hoida sööta jahedas ja kuivas. Mahutid
peaksid olema tihkelt suletud, et vältida niiskuse, putukate või näriliste
sattumist sööda sisse. Loomasööda puhul mõjutab oksüdatsioon ka lühiealisi
vitamiine, eriti aga B-vitamiin biotiini taset.
Kui
teraviljad (nt kaer, oder ja mais) on kohas, kus nendeni jõuab rohke niiskus,
võib see viia mükotoksiinide tekkimiseni, mis omakorda kujutab ohtu hobuste
tervisele. Crandell manitseb: „Mitmeid mükotoksiine tekitavad seened, mis on
lõikuse ja hoiustamise käigus sattunud teravilja sisse. Väga väikesed kogused
tavaliselt mõju ei avalda. Hiljutise uuringu järgi on neid rohkem kui 80%
teraviljasaagis. Kui aga hobused peaksid suurtes kogustes mükotoksiine toiduga
sisse sööma, võib esimeseks ohumärgiks olla isu vähenemine.“
Tihti ei
pruugi need seened olla nähtavad silmaga ega musta valguse käes. Crandell
lisab: „Need võivad olla roosaka või punaka värvusega mõningatel maisiteradel.
Kõige täpsem viis on saata proovid laborisse testimiseks. Sööt, mis näeb
hallitanud välja, võib, aga ei pruugi olla mükotoksiinidega nakatunud, kuid
sellist heina ei tohiks mitte mingil juhul hobustele sööta.“
Loomi, kes
on manustanud nakatunud teravilja, ohustavad maksapuudulikkus ja tõsine
neuroloogiline haigus, fumonisiini mürgitus (ELEM). Fumonisiini leviku kasvule
aitavad kaasa niiske kliima ja soe suvi, millele järgneb märg ilm lõikusajal.
Crandell soovitab: „Neil aastail, mil on ebasoodsad tingimused lõikusajal, on
soovitav söödasegudes vähendada maisi osakaalu vähemaks kui 20%, lisaks veel
vilja kuumutamine kas aurutamise, puhtimise või välja pressimise teel.“
Kõik teraviljad,
mitte ainult mais on vastuvõtlikud hallitusele ja mütotoksiinidele. Crandell
mainib, et Aspergillus’e seen tekitab
teraviljades aflatoksiine. Suurtes kogustes võivad ka need hobuste tervisele
olla ohtlikud.
Hoiustatud teravilja pikaealisus
Crandell
selgitab, et loomasööda tootjad määravad oma toodete aegumiskuupäevaks üldjuhul
30 kuni 60 päeva pärast tootmist. Kui loomaomanikud hoiustavad sööta
ideaalsetes tingimustes, siis võib see olla ohutu 4-6 kuud, isegi nii kaua, et
terad püsivad terveteja muutumatutena aastaid. Sööt peaks sisaldama mõne vigase
maisitera ning hoitama niiskuskindlas tingimustes (niiskus vähem kui 13%) ja
kaitstuna putukate ning näriliste eest.
Oma mõju
kõlblikkusele avaldavad hoiustamisruumide temperatuur, niiskustase, õhu
juurdepääs ja näriliste ning putukate tõrje. Crandell soovitab: „Asetage
kottidesse pakendatud sööt aluste peale ning mitte kõrgemaks kui viis kotti,
eriti silmas pidades niisket kliimat. Suletud kottides säilib sööt kauem kui
avatud pakendites. Niipea kui kott on avatud, hakkab selles oleva sööda
kvaliteet kokkupuutes õhu, niiskuse ja kuumusega järjest langema.“
Ta lisab, et
lisades teraviljasegule söödasiirupit ja/või õli, tõuseb nende niiskussisaldus
ning avaldab mõju nende säilivusele. Kõrge rasvaprotsendiga söödad on
vastuvõtlikumad oksüdatsioonist põhjustatud kiiremale riknemisele. Oksüdatsioon
lõhustab rasvu ja rasvas lahustuvaid vitamiine, mis omakorda põhjustab
rääsumist. Crandell manitseb: „Tootjad
lisavad säilitusaineid, et aeglustada oksüdatsiooni, hallituse ja bakterite
levikut, kuid need ei enneta kvaliteedi langust, mida põhjustavad kehvad hoiustamistingimused.“
Suvekuudel, mil tõuseb nii temperatuur kui õhuniiskus, väheneb ka sööda
säilivusaeg. Selle tõttu soovitab Crandell hoida käepärast vaid nii palju
sööta, millega ajab läbi kolm kuni kuus nädalat. Kui hankida suuremaid
koguseid, on soovitav paigaldada laoruumidesse õhukonditsioneer.
Graanulitega
täiendatud sööt säilib kauem, kuna niiskustase on madalam. Oma mõju avaldab ka
kuumus, millega graanuleid on töödeldud. Crandell on täheldanud, et lisanditega
söödad sisaldavad graanuleid, milles on vabad osakesed (valguallikad,
mineraalid, vitamiinid, pärm). Samal ajal, kui graanulid üldiselt pikendavad
säilitusaega, võivad teised segusööda koostisained seda hoopis lühendada.
Crandell lisab: „Graanuleid segatake teraviljaga, peedi viljalihaga ja söödasiirupiga,
kuid kõikide koostisosade kvaliteet ning erinevused nende niiskustasemetes
mõjutavad säilivusaega.“
Kahjurite eest kaitsmine
Paljud
probleemid, mida tekitab niiskus, vähenevad, kui hoiustada sööta paberkottides
või puust anumates, mis lasevad söödal vabalt hingata. Kahjuks ei pruugi need
olla kahjurite osas parimad variandid. Metallist või kõvast plastikust
õhukindlate kaantega konteinerid vähendavad kadusid ja riknemist, samal ajal
hoides eemal haigustekandjaid kahjureid. Neid haiguseid on mitu: Sarcocystis neurona(algloomade
põhjustatud) hobuste entsefalomüeliit (EPM) ning leptospiroos.
EPMiga
võivad hobused natatuda siis, kui manustavad sööta, kus on opossumi väljaheiteid.
Leptospiroosi võivad nad saada, kui söödas on nakatunud imetajate uriini. Visake
ära sööt või teravili, milles on kahjurite uriini või väljaheiteid! Parim
ennetus on hoida sööta kohas, kuhu närilised ja teised kahjurid ligi ei pääse.
Sulgege
punni, terasvilla või võrguga näriliste-suurused augud ruumides, kus sööta
hoiustatakse, et hiiri eemal hoida. Samuti võib efektiivseks osutuda
pesupehmendajaga riidetükkidega ala piiramine.
Hoidke sööta
hästisuletavates anumates, mis on valmistatud materjalist, millest närilised ei
saa end läbi närida, või pesukarud jm osavad olevused sisse ronida.
Crandell
soovitab: “Tsinkrauast prügikonteinerid on väga efektiivsed kahjurite eemale
tõrjumises. Kuna soe õhk tekitab külma pinnaga kokku puutumisel kondensatsiooni,
mis omakorda tõstab hallituse tekkimise ohtu, toimivad need kõige paremini
ruumides, mille temperatuuri saab kontrolli all hoida.“ Ta märgib samas, et
metalliga ääristatud puidust anumad võivad samuti ennetada näriliste tekitatud
kahju, kuid kahjuks ei hoia need eemal putukaid ega aita õhuga kokkupuutumisel
tekitatud riknemise puhul.
Niiskus
aitab kaasa mitte ainult hallituse tekkele, vaid ka putukate paljunemisele
teraviljaterade seas. Crandell hoiatab: „Putukad nagu mardikad, teravilja lestad
ja põrnikad söövad terasid seest väljapoole. Nende poolt kahjustatud terad on
seejärel vastuvõtlikumad oksüdatsioonile ja hallitusele, põhjustades kopitanud
lõhna ning märkimisväärselt sööda maitseomaduste langust.“
Kahjurite
eest kaitse ei ole ainuke, mida hobuste sööt vajab. On oluline hoida sööta ja
toidulisandeid lukustatud ruumides või konteinerites, millele ei pääse ligi ka
oma latrist või koplist lahti pääsenud hobune. Hobune, kellel on takistamatu
juurdepääs toidule, kahjustab oma tervist. Ning kui talus on veel teisigi
kodulinde (pardid, kanad), -loomi või kariloomi, tuleb ka nende toiduvarud
hoida hobustele kättesaamatus kohas.
Lõpetuseks
Hoiustades
loomasööta ja teravilja korralikes tingimustes aitab see säilitada
toiteväärtust ja maitseomadusi. Eriti peaks tähelepanu pöörama, et need oleksid
jahedates ja kuivades tingimustes, et vältida niiskuse kogunemist. Samuti,
varustades end kvaliteetse söödaga juba algusest peale, pikendavad
hoiutingimused sööda eluiga ja toiteväärtust.
Loomasööda ja teravilja korralik hoiustamine aitab säilitada sööda toiteväärtust ja maitset.
Tõlkija Maris Kuldkepp
Tõlke kasutamisel palun viidata originaal artiklile ja tõlkijale
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar