Terve hobune - TEKID ja D-vitamiin

Kas ka tekke kandvad hobused saavad piisavalt D-vitamiini?

Paljude hobuste garderoob on tänapäeval vaat et sama uhke kui nende omanikel - talvetekid, fliistekid, vihmakeebid, kärbsevõrgud ja palju muud. Me teame, et need tekid aitavad hobuseid hoida sooja, kuiva ja kärbsevabana, kuid nende mõju mõnele hobuse tervise aspektidele on siiani olnud teadmata. Näiteks vitamiin D, mida hobused võivad ühelt poolt saada ka toidust, aga ka sünteesida ise päikesevalguse käes olles. Kas tekkidega katmine mõjutab seda võimet? Seda püüdis välja selgitada üks Uus-Meremaa teadlaste rühm.

Sara Azarpeykan, DVM, PGDip, doktorant Massey ülikoolis Parmerston Northis ning tema kolleegid esitasid oma uurimistulemusi posterettekandena 2015. aastal juunis Indianas toimunud Ameerika Veterinaarse Sisemeditsiini Kolledži foorumil.

Vitamiin D on hobuse jaoks oluline mitmete vajalike protsesside toimimiseks kehas. See aitab säilitada plasma kaltsiumitaset ning soodustab kaltsiumi ja fosfori imendumist soolestikust. Samuti aitab see kaltsiumit mobiliseerida, omades nii kaudset toimet luu mineraliseerumisele.

Teadlased on selgeks teinud, et suur hulk vitamiin D-d leidub ka päikese käes kasvanud rohus. Seetõttu peaks saama kvaliteetset heina söövad ning vähemalt aeg-ajalt õues viibivad hobused piisavalt D-vitamiini. Azarpeykan lisab aga, et hobuste D-vitamiini ainevahetus ja selle sünteesi mõjutavad aspektid ei ole siiani ka teadlastele täielikult selged.

Ta selgitab, et inimeste naha vitamiin D3 tootmist võivad mõjutada näiteks karvad, naha pigmentatsioon, aastaaeg, laiuskraad, riietus ning kokkupuude otsese päikesevalgusega.

Paljud Uus-Meremaa hobused veedavad suurema osa ajast õues nii, et neil on tekk seljas, mistõttu mõtlesid teadlased uurida, kas selliste hobuste veres on D-vitamiini kontsentratsioon madalam kui ilma tekkideta hobustel, kes muidu elavad sarnastes tingimustes.

Tiim haaras uuringusse 21 karjamaal käivat ning rohtu-heina söövat hobust, kellest 5 kandsid tekke, mis katsid ka kaela. Teadlased kogused 13 kuu jooksul vereproove ning näidiseid hobuste söödavast heinast ja rohust. Täpsemalt vaatasid nad Azarpeykani sõnul 25-hüdroksüvitamiin-D2 (25OHD2) ja -D3 (25OHD3) taset ning 1,25-dihüdroksüvitamiin-D (1,25/OH)D2) taset, mis on kõik D-vitamiini erivormid.

Azarpeykani sõnul võib uuringutulemustest järeldada, et D3-vitamiini hobuste nahas ei toodeta ning seetõttu on oluline tagada piisav vitamiin D hulk hobuse toidusedelis.

Tulemuste analüüsil selgus:

• D2 oli kõige rohkem leiduv D-vitamiini vorm
• D3-vitamiini ei leidunud üheski proovis
• Tekiga ja tekita hobuste  25OHD2 ja 1,25(OH)D2 tase veres ei erinenud
• Rohus/heinas olid kõrged D-vitamiini kontsentratsioonid, mis ületasid minimaalse päevase soovitatud koguse hobustele
• 25OHD2 ja D-vitamiini tase rohus olid otseselt seotud sellega, kui palju oli igas kuus päikesevalgust

"Nende tulemuste põhjal võib öelda, et tekid ei mõjuta keha D3 vitamiini tootmisvõimet," võttis Azarpeykan tulemused kokku.

Ta palus ka pöörata tähelepanu, et nende tulemuste alusel ei toodeta D3-vitamiini üldse hobuste nahas, mistõttu peab kindlasti tagama, et hobuste toidus oleks piisavalt D-vitamiini.

Originaal-artikkel

Terve hobune - KABJAD

 Siin paar väärt nõuannet Stephan Ernestilt, kes rääkis laupäeval Piibelehe talus toimunud kabjahaiguste seminaril hobuse rautamise alustaladest. 

Meeldetuletus kapjade hooldamisest Triin Tohveri Hoburavi FB lehel 

Stephan on Saksamaal tunnustatud sepa meister (ametlik tiitel), kelle tööalane kogemus on ca.30 aastat. Ta on tegelenud väga paljude probleemsete hobustega (k.a Dubais ja Hong Kongis) ning hetkel töötab põhiliselt Burg Müggenhauseni hobukliinikus Kölni lähistel, kus ta rautab kliiniku ortopeedilisi patsiente.

- puudub üks ja õige kabjahoolduse valem. Kui kabjad on väga kuivad tuleb neid õlitada, kui kabjad on nn.nahkjad (liiga märjad) tuleb neid rasvatada. 

- õlisid ja rasvu ei tohiks kapjadele panna iga päev vaid vajaduse korral 2-3 korda nädalas

- kasuta ainult väga kvaliteetseid kabjaõlisid ja rasvu – s.t ilma värvaineteta ja neid mis sisaldavad looduslikke(loomseid) rasvu. Stephan ise kasutab apteegist pärit 90%. loorberiõli või Ipona õlisid.

- Biotiini juurdesöötmine aitab osasid aga mitte kõiki halva kabja kvaliteediga hobuseid. Muidugi peab samal ajal olema tasakaalus ka hobuse tava dieet. Et biotiinist kasu oleks tuleb seda juurde sööta vähemalt 6 kuud piisavalt kõrgel kontsentratsioonil. Odavamad produktid ei sisalda tihti piisavas koguses biotiini.

- „Barehoof“ ehk ilma raudadeta jätmine on hea variant hobustele, kelle kabjad seda kannatavad. Suurem osa sporthobustest vajavad aga raudu. Stephani arvates teeme me oma hobustega palju hullemaid asju kui seda on raudade alla panek.

- Plaatide ja silikooni kasutamine rautuses on viimastel aastatel muutunud väga populaarseks ja sellest on saanud omaette äri. Stephani sõnul on neil abivahenditel oma koht kabjahaigustega (nt.navikulaar sündroom) hobuste rautuses kuid me peaksime olema ettevaatlikud nende kasutamisega igapäevaselt kuna plaadid ja silikoon takistavad hobusel maapinda õieti tunnetada. Viimasel ajal on Stephan üritanud ka probleemidega hobuseid uuesti plaatideta rautama hakata ja on tulemustega väga rahul. 

- Hetkel moes olev päkkade võimalikult kõrgeks jätmine ja kabjanina tugev lühendamine (soodustamaks nn. rullumist üle kabjanina ehk „rolling toe“) on teatud piirini õige, aga sellega kiputakse väga liialdama. Kahe kilbiga raudade kasutamine on samuti juba mõnda aega kestnud trend, millel Stephani jaoks puudub loogiline põhjendus. Selliste raudade tahapoole asetamine ja seejärel kabjanina ära raspeldamine nõrgestab oluliselt kabja esikülge. Muidugi on tähtis, et hobune saaks võimalikult kergelt üle kabjanina rulluda, kuid selle saavutamiseks ei ole vaja vägivaldselt muuta kabja kuju. Kõige lihtsam viis „rolling toe“ saavutamiseks on kerge raudade eest tõstmine ja ümardamine (vaata pilt).

- Samuti ei mõista Stephan uut trendi jätta hobuste rauad äärtest ja päkast vajalikust suuremaks. Rauad peavad muidugi olema piisavalt laiad, et 6-8 nädalaga kabi neist üle ei kasvaks. Liiga suured rauad takistavad aga hobuse kabja liikuvust ja suurendavad vigastuste arvu ning soodustavad raudade alt ära tulemist.

- Iga rautuse juures on kõige tähtsam hea kabja tasakaalu saavutamine muutes seejuures võimalikult vähe kabja kuju ja hobuse loomulikku kabja asetust. Kabjaprobleemidega tippspordis olevate hobuste kapju mõõdab Stephan regulaarselt ja jälgib, et nii päka kui nina nurk maaga ei muutuks. Iga liigne muutus võib endaga tuua hobuse uuesti lonkama hakkamise. Röntgenpiltidelt kabja parameetrite mõõtmine on tunduvalt vähem tähtis ja ka ebatäpsem kui kabja enda mõõtmine. Röntgenpildid on abiks vaid teatud probleemide nagu nt. laminiit puhul.

Originaal kirjutis 

Nõuanded hobuste sügiseseks toitmiseks

Kuna temperatuurid langevad, siis peaksid hobuse omanikud hakkama tegema ettevalmistusi hobuste talviseks toitmiseks. Aga millised mudatused oleksid vajalikud? Siin on mõned punktid, mida võiks kaaluda toitmissedeli muutmisel.

Vesi.

Temperatuuri langedes vähendavad hobused vee tarbimist päevas. Veenduge, et hobustel oleks vaba juurdepääs puhtale joogiveele ka siis, kui temperatuur langeb miinuskraadidesse (vesi võib jäätuda!).

Samuti kaalu joomise soodustamiseks elektrolüütide või soojema vee andmist. Kui pakud hobusele elektrolüüte segatult veega, mitte suukaudse pastana, siis kindlusta hobusele puhta joogivee olemasolu ka juhuks, kui ta ei joo elektrolüütidega vett.

Sööt.

Kõige levinum sööt on hein. Olenemata saagi koristuse ajast ja heinast (liblikõielised või hein) annab hein märkimisväärse koguse hobuse igapäevasest toitumisvajadusest. Lisaks annab hein hobusele vajalikke kiudaineid.

Kui heina napib, siis on võimalik kasutada alternatiivseid loomasöödaallikaid – heinakuubikud, peedi viljaliha ja täiendsööt – et rikastada hobuse toidulauda.

Lisaks on mitmeid võimalusi pakkuda kiudainerikast toitu talveperioodil. Soojus, mis tekib heina söömisest, on suurem, kui kontsentraatide söömise seedimisest saadav soojus. See aga tähendab, et hobused suudavad heina süües säästa energiat kehasoojuse tootmiseks.

Keha seisundi monitooring

Erinevaid skaalasid kõrvale jättes on lihtsaim ja efektiivseim viis hobuse kaalu kontrollimiseks tema keha seisundi monitooring. Sellise meetodiga on lihtne jälgida rasvakihi olemasolu hobuse kehal ning vastavalt vajadusele viia sisse  vajalikud korrektuurid. Hobuse keha konditsiooni on hea ja kasulik kontrollida iga kahe nädala tagant kuni kevadkuudeni välja. Pikem karvkate, lakk ja tekid võivad olla petlikud. Tegelikkuses oleks aga vaja kaalu tõstmiseks külmemal perioodil täiendavat sööta.

Kui hobune tundub liiga hästi toidetud ja on veidi ülekaalus, siis vähenda kaloreid teravilja arvelt selmet vähendada sööda koguseid. Kui hobune on alakaalus, siis suurenda sööda hulka või vaheta välja toit enam toitaineterikka sööda vastu. Täiendavad kalorid kontsentraatidest ja/või lisarasvaallikad on vajalikud kehakaalu säilitamiseks.

Oluline meeles pidada.

Külmemate ilmadega on hobuse omanikul vajalik põhjalikumalt kontrollida hobuse toitmisprogrammi ja vajadusel kohaldada seda vastavalt vajadustele. Konkreetsemate küsimuste korral kontakteeruge oma veterinaariga või hobuste toitumisspetsialistiga. 

Originaal-arikkel

Millal on hobusesööt vanaks läinud?

Korralikud söödafirmad lisavad oma söötadele tavaliselt värskeid koostisosi, et luua hobustele meelepärane toit, ning lisavad pakendile sööda toiteväärtuse pakendile ja infokleepsule. Lisaks toiteainete sisaldusele lisavad mõned ka infot tootmiskuupäeva ja parima kasutusviisi kohta.

"Vastupidiselt mitmetele inimestele tarbimiseks mõeldud toodetele ei ole hobusesöödal nõuet tootmiskuupäevade või parim-enne-kuupäevade pakendile kandmise kohta," ütleb Mike Lennox, kvaliteedikontrolli juht Kentucky Hobuste Uurimiskeskusest (KER). "Sellegipoolest lisavad mitmed tootjad selle info lõpptarbijatele minevatele pakenditele, samuti seerianumbri asutusesiseseks kasutamiseks."

Kuigi tootmiskuupäev on väga kindlalt määratletav, siis parim-enne kuupäeva määratlemine on raskem. Lennoxi sõnul tuleneb segasus sellest, et tingimused, mille juures toitu pärast ostmist hoitakse, võivad varieeruda ning pole tootja kontrolli all.

Tooted, mida hoitakse jahedas, madala õhuniiskusega parasiitidevabas keskkonnas võivad kesta üle oma parim-enne kuupäeva, samas kui tooted, mida hoitakse vähem hoolikalt, võivad rikneda juba enne parim-enne kuupäeva (näiteks kui söödatünnid on lahtised ja sinna pääsevad putukad, söödatünnid pole niiskusekindlad, sööta hoitakse kuumades treilerites).

Isegi parimatel juhtudel varieerub eri söötade säilitamisaeg Lennoxi sõnul. Kolm sagedasimat hobusesööda vormi on pelletid, rõhu all survega peenestatud ning helbelised.

"Arvestamata puhast teravilja on ilmselt kõige pikema riiuliajaga rõhu all survega peenestatud söödad, mille tootmisprotsessis kasutatakse kuumust ja seega sisaldavad kõige vähem niiskust," ütleb Lennox.

Pelletite tootmisel kasutatakse madala niiskusesisalduse juures tootmisel vähem kuumust, mistõttu on sööda säilivus keskmine.

"Helbelised söödad võivad sisaldada melassi, mis suurendab niiskussisaldust ja muudab need vastuvõtlikumaks hallitusele ja riknemisele, kuid neid ei hoita korrektsetes tingimustes," kommenteeris Lennox.

Hoolimata söödatüübist on parim hoida sööta jahedas madala niiskusesisaldusega kohas. Samuti ei tohiks söödale paista otsene päikesevalgus. Ohutuid säilitusained (näiteks propioonhapet) lisatakse sageli mitmetele hobusesöötadele, et aeglustada riknemisprotsessi.

Sööda asetamine kõvadesse säilitusnõudesse või hoidmine kottides põrandapinnast kõrgemal on tavaliselt piisav näriliste ja putukate eemalehoidmiseks. Katmata kärude ja söödanõude hoidmine tallis meelitab aga veelgi rohkem närilisi, kellest mõned kannavad baktereid ja algloomi, kes võivad olla hobustele kahjulikud. Sööt peaks olema kaetud, et vältida kärbeste käimist toidu sees. Kui on kahtlus, et söödas on putukad või on seal käinud närilised, tuleks see koheselt ära visata.

Ja veel, kui muidu hea isuga hobune keeldub toidust, kuid tundub muidu õnnelik ja terve, siis võib midagi olla toiduga lahti. Uuri asja lähemalt ja viska ära kogu sööt, mis näeb imelik välja või lõhnab kahtlaselt.

Toidu õigeaegset kasutamist ja ohutut säilitamist silmas pidades saab teha kindlaks, et hobune saaks söödast kätte kõik talle kasuliku ning aitab oluliselt vähendada kõhuvalude või toidumürgistuste teket.

Originaal-artikkel

Kas hobused tohivad süüa kõrvitsat?

Vastus on JAH!

Seda sügismaitset saavad su hobused nautida mitmel moel!

Sügisega saabub kõrvitsahooaeg. Kuigi küpsemise tippajal on need hinnatud kodu- ja tallikaunistused, tundub kõrvitsate äraviskamine sügise lõppedes lihtsalt raiskamine. Aga kui söödaks neid hoopis hobustele? Siin on mõned viisid, kuidas saab kõrvitsajäägid muuta hobustele meeldivaks palaks.

Kas hobused võivad üldse kõrvitsat süüa? Kõrvits on hea toitaineallikas, sisaldades palju vitamiine A ja E ning foolhapet, samuti kiudaineid. Ka maitse on hobustele meeltmööda.

Lihtne ja kiire viis halloweenilaternate taaskasutamiseks on eemaldada varreosa (ja kui oled seda kasutanud laternana, siis ka küünlavaha) ning pane see karjamaale või boksi, et hobused saaks seda kasutada mänguasjana. Vars tuleks eemaldada, et eriti kõrvitsamaiad hobused ei satuks kugistades lämbumisohtu.

Kõrvitsaseemneid võivad hobused vabalt süüa, nii et ilmtingimata ei pea raiskama aega kõrvitsa puhastamisele.

Mitte ükski kõrvitsa osa pole hobustele toksiline!

Originaal-artikkel

Artikli tõlke kastuamisel palun viidata autorile.

Hobuste toidu ladustamine ja säilitamine.

Selleks, et ennetada toidu kvaliteedi langust, hallituse levikut või nakatumist, peaksid (hobuste) omanikud hankima ja hoiustama kõige ohutumat toodangut.

Ühel Peruus asuval mäeküljel asub koopasarnane konstruktsioon, mis oli kunagi terve küla toidu tagavarade peidik. Püsivalt jahe temperatuur ja pimedus hoidis toitu kiiresti riknemast – praktika, mis on aastatuhandete jooksul välja kujunenud. Kuid tänapäeval on kõik palju spontaansem. Me saame kõik mida vaja kas toidupoe riiulitelt, turult või omaenda aiast. Enam ei ole vajadust suuremaid toidukoguseid tagavaraks varuda. Mis aga puutub meie hobuste sööda varude hoiustamisse, siis toetume endiselt vanadele õppetundidele, mis on ajaloost tuttavad ja läbi proovitud.

Ideaalis peaksid hobuste omanikud hankima parimat ja ohutuimat sööta ning seda hoiustama aasta läbi, samal ajal vältima kvaliteedi langust, hallituse levikut või nakatumist, mis võiks ohustada nende loomi.

Heina hoiustamine

Suuremas osas Ameerika Ühendriikidest kasvab hein ainult soojal aastaajal. Kõrgeima kvaliteedi annab ning parima hinna tagab selline toodang, mis säilib kuni järgmise lõikuseni. Selleks, et hein säiliks võimalikult värske ja kõrge maitseväärtusega, tuleb ennetada hallituse tekkimist, temperatuuri liigset tõusu ning toiteväärtuse langust.

Õige heina lõikus ja kuivatamine on olulised nn „heina hingamise“ kontrollimiseks. See on loomulik protsess, mille käigus tekib soojus ja bakterite levik. PhD Michael Collins, endine Kentucky Ülikooli agronoomia professor selgitab heina tootmise teaduslikku poolt: „Hein sisaldab lõikamise ajal üldiselt umbes 80% niiskust, põllul kuivamine vähendab niiskuse taset selleni, et heina on turvaline põldudelt koguda. Heina, mille niiskustase on kuivamise käigus langenud 16-20%st madalamale, saab säilitada, kartmata kuumenemist või hallituse teket. Kui hein on pallitud liiga suure niiskuse juures (25-35%), võib mikroobide paljunemine temperatuuri kergitada märkimisväärselt. Äärmuslikel juhtudel võivad heinapallid ise-eneslikult süttida.“ Heinal, mille temperatuur on tõusnud 65-80C-ni (150-175F), on potentsiaali põlema süttida, mis ohustab talle ja varustust.

Pallimisele järgnevatel esimestel nädalatel on niiskuse ja kuumuse koosmõjul ise-eneslik süttimine eriti suur oht. Seetõttu soovitab PhD Kathleen Crandell, (Kentucky Equine Research) hobuste omanikel jälgida kahel esimesel nädalal pärast uue heina virnastamist niiskuse taset, hoides seda alla 14% ning kuumustaset. Selleks võib kasutada elektroonilist sondi (nt Delmhorsti oma niiskuse jaoks) ja temperatuuri mõõtjat, mida saab pallide sisse panna. Temperatuur peaks jääma alla 50C (120F). Kui mõne palli temperatuur on kõrgem, eralda need teistest ning laota need vihma eest varjul olevale alale kuivama.

Pärast korralikult kuivanud heina ostmist ladusta see hobusetallist eraldi hoonesse, mille katus ei leki. Selleks, et takistada niiskuse imendumist maapinnast heinapallidesse, soovitab Collins asetada pallid kas kuiva põhu, lahtise killustiku või puust aluste peale. Vastasel juhul võib otse pallide all olevast mullast või tsemendist tekkiv kondensatsioon („higistamine“) viia hallituse või riknemiseni.

Crandell soovitab heinapallid ladustada nii, et nende vahel vabalt liikuv õhk aitab niiskusel aurustuda. Ta soovitab: „Asetage ruudukujulised heinapallid äärte peale, jättes ridade vahele väikesed vahed, muutes iga kihiga pallide orientatsiooni ning ärge asetage kuhja rohkem kui 4-5 kihti heinapalle.“

Üha rohkemad talud on kasutusele võtmas ümaraid heinapalle, mis on ökonoomsemad ja millega on lihtsam loomi toita.

Ventilatsioon ja õhu ringluse tagamine on olulised nö lakkades, kus on eriti suureks ohuks kuumus ning ise-eneslik süttimine. Järgides Crandelli soovitusi, vältige pallide liiga tihedat või lausa laeni ladustamist. Lakkades kipub heinale kogunema tolmu, mis võib põhjustada hobustel hingamisprobleeme.

Välitingimustes hoitavat heina on soovituslik kaitsta hästikinnitatud presendist või muust materjalist kattega, mis peab hästi vastu tuulele, vihmale, päiksele ja lumele. Riidest present on parem kui plastikust katted, mis on kergemini purunevad ja seeläbi ka lekkivad. Toiteväärtusele avaldavad mõju ka õhu ja päikesepaiste käes olemine ning ekstreemsed ilmaolud. „Vitamiinide vähenemine on vältimatu. See algab juba siis, kui sööta põllul lõigatakse. Esimese 24 tunni jooksul kaob 75% karotiinidest (vitamiin A). Isegi ideaalsete hoiustamistingimuste puhul kaob iga kuuga rohkem kui 5% vitamiinidest. See tekitab vajaduse täiendada toidukordi  vitamiinide ja mineraalide seguga, pakkuda tasakaalustatud sööta või lisada laialt levinud kontsentraate,“ lisab Crandell. On soovituslik läbi viia heina ja/või heinamaa toiduväärtuse analüüse, et teada saada, kas lisandideks on vajadust.

Ladustatud söödaga seotud terveisemured

Lisaks on oluline mõelda heinas ning muus hoiustatavas söödas peituvatele ohtudele. Hobusele võib saatuslikuks saada ka ainult kolme kuni kuue villimardiklase ära söömine. Neid võib leiduda heinas, mis on tehtud liblikõielistest taimedest, näiteks lutsern või ristik. Collins soovitab: „Hein, mis on tehtud veel õitsele puhkemata taimedest, on suure tõenäosusega villimardikatest puutumata, sest neid peibutavad hilissuve lutserni õied. Seega on vähe tõenäoline kokku puutuda selle probleemiga, kui hein on tehtud kevadel või varasuvel.“

Villimardikaid esineb sagedamini ka siis, kui on rikkalikult rohutirtse, sest nad toituvad viimaste vastsetest.

Heinas võib peituda veel üks oht tervisele: hobused võivad koos heinaga sisse süüa toidumürgistust tekitavate bakterite (Clostridium botulinum) eoseid. Crandell selgitab: „Kuigi see oht peitub pigem sileeritud söödas (nt kilesse pakendatud hein) kui kuivatatud heinas, tekitavad toidumürgistust tavapäraselt surnud loomad, kes on pallimise käigus heina sisse jäänud. Samuti, kui tallatud sööda sisse on sattunud nakatunud maapinda ning seda sööta sisse süüakse. C.botulinum’ile soodne keskkond soodustab ka hallituse teket ning kasvu – veel üks põhjus miks hallitanud heina loomadele mitte anda.“

Rohusilo on kõrge niiskussisaldusega hein, mis vahetult pärast lõikamist kokku pressitakse ning plastikusse pakendatakse. Selline protsess tekitab soodsa keskkonna nii kõrgele niiskustasemele kui anaeroobsele (ilma hapnikuta) käärimisele, mis omakorda soodustab C.botulinumi vohamist. Crandell hoiatab: „Hallitavat või ebaloomulikku värvi rohusilo ei tohiks söödaks anda!“

Samas soovitab Crandell heina ja rohusilo tähelepanelikult enne söötmist üle kontrollida ning kahtlasest söödast lahti saada. Ta selgitab: „Ümmarguste pallide puhul on kontrolli teostada keeruline, kuid kui saadaval on kvaliteetne sööt, siis hobused söövad seda ning jätavad riknenud heina alles, sest see lihtsalt ei maitse nii hästi.“

Teravilja ja jõusööda hoiustamine

Teraviljal põhineva sööda ja loomasööda suurim vaenlane on niiskus. Selleks, et vähendada mädanemise ja hallitamise riske, soovitab Crandell hoida sööta jahedas ja kuivas. Mahutid peaksid olema tihkelt suletud, et vältida niiskuse, putukate või näriliste sattumist sööda sisse. Loomasööda puhul mõjutab oksüdatsioon ka lühiealisi vitamiine, eriti aga B-vitamiin biotiini taset.

Kui teraviljad (nt kaer, oder ja mais) on kohas, kus nendeni jõuab rohke niiskus, võib see viia mükotoksiinide tekkimiseni, mis omakorda kujutab ohtu hobuste tervisele. Crandell manitseb: „Mitmeid mükotoksiine tekitavad seened, mis on lõikuse ja hoiustamise käigus sattunud teravilja sisse. Väga väikesed kogused tavaliselt mõju ei avalda. Hiljutise uuringu järgi on neid rohkem kui 80% teraviljasaagis. Kui aga hobused peaksid suurtes kogustes mükotoksiine toiduga sisse sööma, võib esimeseks ohumärgiks olla isu vähenemine.“

Tihti ei pruugi need seened olla nähtavad silmaga ega musta valguse käes. Crandell lisab: „Need võivad olla roosaka või punaka värvusega mõningatel maisiteradel. Kõige täpsem viis on saata proovid laborisse testimiseks. Sööt, mis näeb hallitanud välja, võib, aga ei pruugi olla mükotoksiinidega nakatunud, kuid sellist heina ei tohiks mitte mingil juhul hobustele sööta.“

Loomi, kes on manustanud nakatunud teravilja, ohustavad maksapuudulikkus ja tõsine neuroloogiline haigus, fumonisiini mürgitus (ELEM). Fumonisiini leviku kasvule aitavad kaasa niiske kliima ja soe suvi, millele järgneb märg ilm lõikusajal. Crandell soovitab: „Neil aastail, mil on ebasoodsad tingimused lõikusajal, on soovitav söödasegudes vähendada maisi osakaalu vähemaks kui 20%, lisaks veel vilja kuumutamine kas aurutamise, puhtimise või välja pressimise teel.“

Kõik teraviljad, mitte ainult mais on vastuvõtlikud hallitusele ja mütotoksiinidele. Crandell mainib, et Aspergillus’e seen tekitab teraviljades aflatoksiine. Suurtes kogustes võivad ka need hobuste tervisele olla ohtlikud.

Hoiustatud teravilja pikaealisus

Crandell selgitab, et loomasööda tootjad  määravad oma toodete aegumiskuupäevaks üldjuhul 30 kuni 60 päeva pärast tootmist. Kui loomaomanikud hoiustavad sööta ideaalsetes tingimustes, siis võib see olla ohutu 4-6 kuud, isegi nii kaua, et terad püsivad terveteja muutumatutena aastaid. Sööt peaks sisaldama mõne vigase maisitera ning hoitama niiskuskindlas tingimustes (niiskus vähem kui 13%) ja kaitstuna putukate ning näriliste eest.

Oma mõju kõlblikkusele avaldavad hoiustamisruumide temperatuur, niiskustase, õhu juurdepääs ja näriliste ning putukate tõrje. Crandell soovitab: „Asetage kottidesse pakendatud sööt aluste peale ning mitte kõrgemaks kui viis kotti, eriti silmas pidades niisket kliimat. Suletud kottides säilib sööt kauem kui avatud pakendites. Niipea kui kott on avatud, hakkab selles oleva sööda kvaliteet kokkupuutes õhu, niiskuse ja kuumusega järjest langema.“

Ta lisab, et lisades teraviljasegule söödasiirupit ja/või õli, tõuseb nende niiskussisaldus ning avaldab mõju nende säilivusele. Kõrge rasvaprotsendiga söödad on vastuvõtlikumad oksüdatsioonist põhjustatud kiiremale riknemisele. Oksüdatsioon lõhustab rasvu ja rasvas lahustuvaid vitamiine, mis omakorda põhjustab rääsumist. Crandell manitseb:  „Tootjad lisavad säilitusaineid, et aeglustada oksüdatsiooni, hallituse ja bakterite levikut, kuid need ei enneta kvaliteedi langust, mida põhjustavad kehvad hoiustamistingimused.“ Suvekuudel, mil tõuseb nii temperatuur kui õhuniiskus, väheneb ka sööda säilivusaeg. Selle tõttu soovitab Crandell hoida käepärast vaid nii palju sööta, millega ajab läbi kolm kuni kuus nädalat. Kui hankida suuremaid koguseid, on soovitav paigaldada laoruumidesse õhukonditsioneer.

Graanulitega täiendatud sööt säilib kauem, kuna niiskustase on madalam. Oma mõju avaldab ka kuumus, millega graanuleid on töödeldud. Crandell on täheldanud, et lisanditega söödad sisaldavad graanuleid, milles on vabad osakesed (valguallikad, mineraalid, vitamiinid, pärm). Samal ajal, kui graanulid üldiselt pikendavad säilitusaega, võivad teised segusööda koostisained seda hoopis lühendada. Crandell lisab: „Graanuleid segatake teraviljaga, peedi viljalihaga ja söödasiirupiga, kuid kõikide koostisosade kvaliteet ning erinevused nende niiskustasemetes mõjutavad säilivusaega.“

Kahjurite eest kaitsmine

Paljud probleemid, mida tekitab niiskus, vähenevad, kui hoiustada sööta paberkottides või puust anumates, mis lasevad söödal vabalt hingata. Kahjuks ei pruugi need olla kahjurite osas parimad variandid. Metallist või kõvast plastikust õhukindlate kaantega konteinerid vähendavad kadusid ja riknemist, samal ajal hoides eemal haigustekandjaid kahjureid. Neid haiguseid on mitu: Sarcocystis neurona(algloomade põhjustatud) hobuste entsefalomüeliit (EPM) ning leptospiroos.

EPMiga võivad hobused natatuda siis, kui manustavad sööta, kus on opossumi väljaheiteid. Leptospiroosi võivad nad saada, kui söödas on nakatunud imetajate uriini. Visake ära sööt või teravili, milles on kahjurite uriini või väljaheiteid! Parim ennetus on hoida sööta kohas, kuhu närilised ja teised kahjurid ligi ei pääse.

Sulgege punni, terasvilla või võrguga näriliste-suurused augud ruumides, kus sööta hoiustatakse, et hiiri eemal hoida. Samuti võib efektiivseks osutuda pesupehmendajaga riidetükkidega ala piiramine.

Hoidke sööta hästisuletavates anumates, mis on valmistatud materjalist, millest närilised ei saa end läbi närida, või pesukarud jm osavad olevused sisse ronida.

Crandell soovitab: “Tsinkrauast prügikonteinerid on väga efektiivsed kahjurite eemale tõrjumises. Kuna soe õhk tekitab külma pinnaga kokku puutumisel kondensatsiooni, mis omakorda tõstab hallituse tekkimise ohtu, toimivad need kõige paremini ruumides, mille temperatuuri saab kontrolli all hoida.“ Ta märgib samas, et metalliga ääristatud puidust anumad võivad samuti ennetada näriliste tekitatud kahju, kuid kahjuks ei hoia need eemal putukaid ega aita õhuga kokkupuutumisel tekitatud riknemise puhul.

Niiskus aitab kaasa mitte ainult hallituse tekkele, vaid ka putukate paljunemisele teraviljaterade seas. Crandell hoiatab: „Putukad nagu mardikad, teravilja lestad ja põrnikad söövad terasid seest väljapoole. Nende poolt kahjustatud terad on seejärel vastuvõtlikumad oksüdatsioonile ja hallitusele, põhjustades kopitanud lõhna ning märkimisväärselt sööda maitseomaduste langust.“

Kahjurite eest kaitse ei ole ainuke, mida hobuste sööt vajab. On oluline hoida sööta ja toidulisandeid lukustatud ruumides või konteinerites, millele ei pääse ligi ka oma latrist või koplist lahti pääsenud hobune. Hobune, kellel on takistamatu juurdepääs toidule, kahjustab oma tervist. Ning kui talus on veel teisigi kodulinde (pardid, kanad), -loomi või kariloomi, tuleb ka nende toiduvarud hoida hobustele kättesaamatus kohas.

Lõpetuseks

Hoiustades loomasööta ja teravilja korralikes tingimustes aitab see säilitada toiteväärtust ja maitseomadusi. Eriti peaks tähelepanu pöörama, et need oleksid jahedates ja kuivades tingimustes, et vältida niiskuse kogunemist. Samuti, varustades end kvaliteetse söödaga juba algusest peale, pikendavad hoiutingimused sööda eluiga ja toiteväärtust.

Loomasööda ja teravilja korralik hoiustamine aitab säilitada sööda toiteväärtust ja maitset.

Originaal-artikkel 

Tõlkija Maris Kuldkepp

Tõlke kasutamisel palun viidata originaal artiklile ja tõlkijale

Terve hobuse kuu - PUNAPEET

Punapeedis on su hobusele palju väärtuslikke mikrotoitaineid. Sisaldades hulgaliselt räni, aitab see kaasa luuehitusele. See parandab luukoe elastsust ning seetõttu vähendab stressimurdude riski.

Peedis on ka foolhapet ning aminohapet metioniin. Nii foolhape (mis on oluline uute rakkude tekkel) kui metioniin toetavad luude tervist ja naha elastsust.

Peet suurendab ka seedenõre hulka, mistõttu on soolesisu suurema veesisaldusega. See toetab seedimist, kuna soolesisu kuivus on riskitegur koolikate tekkeks.

Paljud lisavad peeti oma hobuse pelletitele/müslile, et aidata keha toksiinidega tegelemisel.

Peedid on aluseline toit. Nad aitavad maksa detoksifikatsioonil, neutraliseerides toksiine veres. Vähem toksiine veres tähendab aga vähem tööd maksale. Maks tegeleb 24/7 toksiinide kahjutukstegemisega.

Isegi kesknärvisüsteem saab peedist kasu. Kuidas?

Peedid sisaldavad vitamiine, mineraale ja aminohappeid, mis stimuleerivad ajus dopamiini tootmist. Dopamiinil on rahustav efekt.

Me võiks siinkohal peatuda, kuid peedil on veel häid omadusi.

Peedis on rohkelt flavonoide, mis vähendavad põletikku ja vähendavad allergiat. Nad sisaldavad ka antioksüdanti beetatsüaniini. Beetatsüaniinil on näidatud kasvajate kasvu pidurdavat toimet.

Peetidel on ka küüslaugu ja kõrvitsaseemnetega võrreldav parasiitidevastane toime.

On oluline silmas pidada, et peet on väga erinev peediviljalihast, mis on populaarne hobustesöötade koostisosa. Selles artiklis on räägitud köögiviljast endast. Peedi viljaliha on suhkrupeedist suhkru väljatöötlemisel allesjääv kõrvalprodukt.

Kui pärast selle artikli lugemist oled sa veendunud peedi kasulikkuses, siis tahad sa ilmselt teada, kuidas valida oma hobusele parimad peedid.

Ümarad peedid on magusamad kui lapikud. Ja vali pigem kõvad juurviljad, kuna need pehmenevad ajaga.

Kui sa ostad orgaanilisi peete, siis võid neid sööta koos koorega. Mitteorgaanilisi peete võiks koorida kartulikoorijaga.

Sa võid oma hobusele sööta kombinatsiooni toorestest ja küpsetatud peetidest, et pakkuda mitmekülgset toidusedelit. Nad on küpsed, kui nad on pehme nagu kartul. Lihtsalt koori, lõika kuubikuteks ja auruta neid väheses vees. Või koori, viiluta ja anna hobusele 2-3 viilu korraga. On oluline tähele panna, et soovitame väikseid koguseid, kuna peedis on rohkelt suhkrut ja seetõttu peaks nendega piiri pidama, eriti insuliinile resistentsete hobuste puhul.

Punased peedid on supertoit!

Originaal-artikkel