Kuidas vahetada hobuse sööta turvaliselt

Tihti peavad hobuseomanikud vajalikuks teha muutusi hobuse toitumises – temperatuurikõikumised, innaaeg ja tulemuslikkus on vaid üksikud põhjused. Kuna toitumise muudatustel on seos muudatustega hobuse tervislikus seisundis, näiteks koolikute ja laminiidi tekkimine, siis kuidas minna üle ühelt söödalt teisele nii, et see ei muudaks hobuse tervislikku seisundid halvemaks?

Ärge muretsege. Me oleme siin, et aidata.

Vastavalt National Research Council’i (riiklik teadusnõukogu USAs) läbi viidud hobuse toitumisvajaduste uuringule peaks sõltumata sööda kogusest või sordist – sealhulgas teraviljad, kontsentraadid, hein või karjamaarohi – toimuma tänu hobuste tundlikule seedesüsteemile kõigi nende väljavahetamine järk-järgult. Järk-järguline söödamuutus vähendab seedetrakti ärritusest tingitud koolikute ohtu.

Lisaks vajab seedesüsteem aega, et toitumise muudatustega kohaneda ja söödas sisalduvaid toitaineid kõige paremini omandada. Näiteks, teadlased on tuvastanud, et kui hobuse söödale lisada rasvainet liiga kiiresti, siis muudab see hobuse väljaheidete koguse suuremaks ja tekstuurilt rasvaseks. Kui rasvainet lisati aeglaselt, siis sellist mõju ei täheldatud.

Söödavahetust planeerides kaaluge järgmisi uuringupõhiseid nõuandeid:

· Teravili: kui soovite teravilja kogust lihtsalt suurendada, soovitavad teadlased kogust tõsta vaid ligikaudu 200 g päevas. Eriti oluline on see kõrge tärklisesisaldusega toitude puhul. Seevastu teravilja koguse vähendamine peaks toimuma järk-järgult ühe kuni kahe nädala jooksul vähendades umbes 100 g võrra ülepäeviti. Kui soovite muuta ka teravilja sorti, peaks üleminek toimuma viie kuni seitsme päevaga. Vahetage 25% esialgsest söödast uue vastu igal järgneval päeval, kuni kogu sööt on välja vahetatud.

· Hein: väga vähe andmeid on avaldatud seoses heina vahetamise või selle koguse muutmisega. Siiski oleks hea teha seda vähehaaval, eriti heina vahetamisel (näiteks üleminek murult liblikõielistele), asendades söödaratsioonis 25% uue heinaga iga paari päeva tagant.

· Karjamaarohi: lastes hobused välja lopsakale karjamaarohule, tuleks seedetrakti ärrituste vältimiseks esialgu piirata nende karjatamise aega. Karjamaal olemise aega võiks suurendada ühe kuni kahe tunni kaupa päevas, kuni on saavutatud soovitud aeg (olgu see siis ööpäevaringselt või päeval kuni ööseks talli toomiseni). Toitumiseksperdid soovitavad viia hobuse välja täis kõhuga (andes enne väljaviimist hobusele heina), et vähendada karjamaarohu söömise hulka.

Kui teete kasvava hobuse või teatud terviseseisundiga hobuse puhul koostööd veterinaariga, võivad nad soovitada sööda muutust erineva kiirusega, sõltuvalt konkreetsest olukorrast. Kui Teil on küsimusi mõne konkreetse hobuse sööda vahetuse kohta, konsulteerige hobuste toitumisspetsialistiga või veterinaariga, et leida turvaline meetod.

Lõpetuseks

Vahetage oma hobuse sööt välja järk-järgult, et vähendada seedetrakti ärritamise ohtu. Planeerige hoolega kõiki rikkalike toitainetega söötadele (nt lopsakale karjamaarohule või kõrge tärklisesisaldusega teraviljadele) üleminekut, et vältida terviseprobleeme nagu koolikud või laminiit ning et võimaldada toitainete maksimaalset omastamist.

Aitäh Maris Matsi, tõlke eest

ORIGINAAL 

9 asja, mida näitab uriin hobuse tervise kohta

Kas vaatad kõrvale, kui hobune pissib? Ei peaks vaatama, sest teades, mis on uriini puhul normaalne, saab võimalikule terviseprobleemile kiiresti jälile.

Meeles tuleks pidada seda, et uriin ei näe alati ühesugune välja. Värvi-, kontsentratsiooni- ja lõhnaerinevustel on aga mitmeid põhjusi.
Järgmised punktid kirjeldavad normaalset uriini:

1. Kahvatu värv

Hobustel, kellel on piiramatu ligipääs veele, on lahjem, heledam ja mahedama lõhnaga uriin.

2. Tumekollane

Piiratud võimalus juua või liigne higistamine kuuma ilmaga võib kaasa tuua rohkem kontsentreeritud uriini.

3. Oranžikaspunane

Kui looduslikult hobuse uriinis esinevad urokatehhiinid (flavonoidid) pärast väljutamist valguse käes oksüdeeruvad, muutub uriin oranžikaspunaseks. Vahel aetakse seda segamini verise uriiniga.

4. Sogane

Hobustel imendub liigne kaltsium soolestikust ning nad väljutavad selle uriiniga, seetõttu võib uriin paista sogane/piimjas.

5. Kihisev

Uriin on vahutav tänu selles sisalduvale limale, mis käitub määrdeainena, et vältida kaltsiumkarbonaatkristallide muutumist kiviks.

6. Lõhnav

Mida rohkem valku hobuse toit sisaldab, seda rohkem uureat ja ammoniumit – kaks ainet, mis saadakse valgu lagunemisest – hobuse keha toodab ja eritab.See seletab ammoniaagi lõhna, mida võib märgata tallis.

Mis ei ole normaalne?

Muutused kõiges, mis Teie hobuse puhul on normaalne, võivad viidata probleemile, seega tasub jälgida hobuse käitumist.

Küsige veterinaarilt abi, kui märkate, et:

7. Hobune urineerib vähe ja sageli, või uriin on verine

Põiepõletiku põdejad väljutavad väikestes kogustes uriini, mis võib sisaldada verd. See on tavaline kuseteede seisund, mis esineb sagedamini märadel, kuna tänu lühemale kusitile satuvad infektsioonid kergemini põide.

8. Hobune urineerib harva või see tekitab ebamugavust

Urolitiaas on neerukivide esinemine neerudes või sagedamini põies. Täielik ummistus võib olla surmav.

9. Uriin on värvuselt väga tume

Hobustel, kes kannatavad rabdomüolüüsi (asotuuria/tying up) all, on uriin väga tume. See on tingitud lihasraku membraani läbilaskvusest, mis põhjustab suurtes kogustes valgu eritumist verre ning mis seejärel väljutatakse uriiniga.

Atüüpiline müopaatia/ atüüpiline karjamaahobuste müoglobiinkusesus (ingl „seasonal pasture myopathy“) põhjustab samuti uriini tumedaks muutumist ning on sageli surmav.

Originaal-artikkel

Mikroorganismidest

Mikroorganismide roll hobuse söötmisel

Mikroorganismide rolli hobuste söötmisel on hakatud aina enam tähtsustama. Loesdau söötade tootejuht Fanziska selgitab teile olulisemat usinate väikeste abiliste osas. Lisaks rääkis ta Eggersmanni tootejuhi ja õppinud loomade ravispetsialisti Andrea Everdingiga. Söödatootja panustab aastast 2009 selgelt mikroorganismidele. 

Kuid esmalt räägime veidike. 

Põhilist mikroorganismidest...

Soolestikust saavad alguse paljud haigused nagu nt. Nahaprobleemid. Seetõttu on terve soolefloora keskse tähendusega kogu heaolule. Mikroorganismid mängivad kogu seedeprotsessis olulist rolli. Järelikult on nad kogu seedetraktis olemas. Kui neid juurde sööta, ei anna me hobusele järelikult „võõrkehi“. 

...ja hobuse seedefüsioloogiast

Mao esimeses osas leiab aset esmane mikroobiline seedimine, enne kui mao tagumises osas algab ensümaatiline seedimine maomahlade abil. Peensooltes leidub juba suur arv baktereid, mis varieeruvad vastavalt söödaliigile ja kogusele. Jämesooles leidub juba looduse poolt enim mikroorganisme. See on oluline, kuna siin leiab viimase sammuna aset toorkiu seedimine.

Seetõttuon mõistlik säilitada stabiilne bakterite arv tasakaalustatud söödaratsiooni abil, et ennetada seedehäireid. Haiguste või ravimi manustamise tõttu võib mikrofloora häiruda. „Probiootilise toimega söödad nagu EMH tooted võivad tuua leevendust, kuna nad suurendavad positiivse toimega bakterite arvu ning stabiliseerivad selle“, ütleb Andrea Everding Eggersmannist. 

Andrea, aitäh, et sa oled nõus meiega siseinfot jagama. Ma hakkan kohe pihta: mida tähendab EMH?

EMH tähendab Eggersmann Micro Herbs.

…ja millest EMH koosnevad?

EMH on taimeomastest looduslikest mikroorganismidest fermenteeritud taimeekstrakt, mis koosneb tugevatoimelistest ürtidest. Nad sisaldavad maitsetaimi ja metsikuid ürte ning piimhappebakterite mikroorganisme, fotosünteesi baktereid, pärme, grampositiivseid aktiinomütseete, mis on seenesarnased bakterid.  

Mida tahetakse saavutada EMH lisamisega?

EMH'l on probiootiline toime seedetraktile.

…kas sarnaselt Actimeliga?

Jah, just. Sealjuures on üks oluline erinevus. Seni teadaolevad probiootikumid töötavad vaid ühe ainsa mikroorganismiga. Loomulikult saab see mõjuda ka ainult ühel teatud kindlal viisil korrigeerivalt. EMH seevastu on segu paljudest mikroorganismidest, mis suudavad reageerida individuaalselt sobitatud viisil ning pakkuda seeläbi paremaid tulemusi.

Kuidas erinevad mikroorganismid näiteks mõjuvad?

Nad soodustavad seedekulgla toimimist, kuna EMH toetab terve soolefloora moodustamist. Lisaks paraneb sööda imendumine, kuna EMH suurendab toitainete biosaadavust.

Immuunsuskompetents tugevneb tänu sellele, et EMH toetab kaitsekilbi moodustamist seedetraktis. Tervislik seisund paraneb tänu sellele, et EMH tagab ainevahetuse loomulikku tasakaalu. Lõppkokkuvõttes tõstab see ka elujõudu. Kokkuvõttes suurendab EMH hobuse üldist heaolu, toetab pikaajalist karvaläiget ning naha tervist.

Kuidas tekkis idee see toode luua?

Positiivsed tulemused on teada juba inimeste toitumisest. Tulemuslikku kasutust leiab see ka veiste ja sigade söötmisel. Samuti on saadaval erinevad tooted kalatiikidele ning väetised, mis sisaldavad mikroorganisme. Ka silole lisatakse EMHd, et parandada tootmisprotsessi. Nii tekkis mõte EMHd kasutada ka hobuste söötmisel.

Millistele hobustele sobib EMH söötmine eriti hästi?

EMH sobib kõigile hobustele, eriti ka neile, kes kalduvad ainevahetushaigustele. Häid tulemusi on näha hobustel, kes kalduvad seedekulgla haigustele või kelle puhul on vaja kaalu taastada.

Millega peavad hobuseomanikud söötmisel arvestama?

Kui eesmärk on saavutada müsli söötmisega positiivne tulemus, tuleb järgida söötmissoovitusi. Alternatiivselt, kui söödetakse vähem müslit, võib söödale lisada veidi EMH Direkt'i.

Kui kaua tuleb tooteid sööta?

Pidevalt söötes on täheldatud parimaid tulemusi. Vähemalt neli kuni kuus nädalat peaks aga EMHd söötma. Enne seda on näha vaid väheseid positiivseid mõjusid, kuna kogu ainevahetus peab ümber harjuma. Lühiajaline manustamine on soovitatav näiteks pärast ussikuuride, antibiootikumide jms soovitatav.

Te viisite ise läbi vastavasisulise uurimuse. Millised hobused valisite? Milline oli tulemus?

Alates märtsist 2009 tegime  kuue kuu vältel katseid valitud klientide hobustega. Nende katsed andsid ainult positiivseid tulemusi. Kasvandustest valiti kõige kehvemas üldseisundis hobused, et neid hiljem kontrollgrupi hobustega võrrelda.

Kas EMH on vaid trend hobuste söötmises või varsti kindel osa?

Alates aastast 2009 on EMH meie toodete kindel koostisosa.

Milline on teie klientide tagasiside?

Igatipidi positiivne! Seda saab internetis saadud tagasisidest lugeda.

Kuidas tuleb sööta ja vedelat lisandit hoiustada?

Hoida jahedas, kuivas, mitte üle 25 kraadi juures otsese päikese eest kaitstuna. Ka pakast ei tohi söödale ligi lasta.

Aitäh Triin Spitz tõlke eest!

ORIGINAAL

Hobustele õlide manustamine vajab hoolikat valikut

Hobuseomanikud sirutavad käe sageli taimsete õlide poole, kui on soov suurendada energiatarvet kaalutõusu eesmärgil või anda karvkattele lisasära. Kuid kuidas valida laia tootevaliku seast õige?

„Kõik olid on 100% rasvad, nii et nende energeetiline väärtus on sisuliselt sama,“ ütleb Catherine Whitehouse, MS, Kentucky hobusealase uurimisbaasi toitumisnõunik. „Erinevused on oomega-3- ja oomega-6-rasvhapete sisalduses hobustele antavates õlides. Need rasvhapped on teadlastele eriti huvipakkuvad, kuna neil on toime põletikule ja immuunsusele ning hobuste kehad ei ole neid võimelised tootma, mistõttu tuleb need saada toidust.“

Teraviljades on tavaliselt oomega-6-rasvhappeid rohkem kui oomega-3-rasvhappeid, tavapärane suhe oleks 10:1. Seetõttu on rohkelt teravilja saavate hobuste toidusedelis oluliselt rohkem oomega-6-rasvhappeid.

Seetõttu on tark valida just rohkelt oomega-3-rasvhappeid sisaldav õli. „Keskmine oomega-3/oomega-6 suhe on ligikaudu 2:28 maisiõlis, 1:6 sojaõlis, 1:2 rapsiõlis. Seetõttu võiks dieedi tasakaalustamise mõtet silmas pidades eelistada soja- või rapsiõli,“ selgitab Whitehouse.

Kalaõlil on suurepärane rasvhappeline koostis, selle oomega-3/oomega-6 suhe on 6:1, kuid tavaliselt ei manustata kalaõli kaalu tõstmise eesmärgil. Pigem kasutatakse seda väikestes kogustes, et anda hobusele põletikulisi – ja immuunprotsesse reguleerivaid dokosaheksaeenhapet ja eikosapenteenhapet.  

Manustatava õli kogus oleneb manustamise eesmärgist. „Karvale sära lisamiseks piisab 80-120ml õlist päevas. Skaala teises otsas on umbes 500ml päevas, kui eesmärgiks on tõsta hobuse kaalu toidu energiasisalduse tõstmise läbi,“ ütleb Whitehouse.

Õli lisamiseks otse hobusele antavale toidule võiks viimasel juhul olla umbkaudne soovitus kuni 100ml 100kg kehamassi kohta. Seega 550kg-ne hobune võiks päevas saada kuni 550ml õli, jagatuna kahele-kolmele toidukorrale.

„Nagu kõigi uute toitudega tuleks ka õlide andmist alustada järk-järgult, et hobune harjuks, alustades näiteks 60ml-ga ühel toidukorral ja suurendades seda kogust igal nädalal umbes 60ml kaupa,“ soovitab Whitehouse. „See on ettevaatlikum manustamine kui paljud inimesed päriselt kasutavad, kuid see võimaldab hobuse seedesüsteemil õliga harjuda, vähendades kõhulahtisuse ohtu, mis on sage, kuigi mööduv õlide manustamise kõrvaltoime.“ 

Originaal-artikkel

SÕNASELETUSI

Igapäevaselt puutume kokku väga paljude erinevate sõnade, mõistete ja väljenditega.

Tihti teeme näo, et saame aru ja mõistame. Aga kas siiski?

Leidsime artikli, kuhu on kokku korjatud enim kasutusel olevaid inglisekeelseid mõisteid ning tänu meie tublidele kaastöötajatele tõlkisime need ka eesti keelde.

Kõigile harivaks lugemiseks!

Sõnaseletusi

Alfalfa (lutsern) – mitmeaastane hernega suguluses olev liblikõieline rohttaim. Lutsern on suurepärane kiudaineallikas, mis sisaldab rohkelt proteiini ja kaltsiumit.

Aminohapped – valgu „ehituskivid“. Kokku on 22 erinevat aminohapet, 10 neist on asendamatud ehk neid ei suuda keha ise sünteesida ning neid peab organism saama piisaval hulgal söödast.

Antioksüdant – molekul, mis pärsib teiste molekulide oksüdeerimist (nt raua roostetamine ja õuna muutumine pruuniks pärast seda, kui see on viiludeks lõigatud, on mõlemad näited oksüdeerimisest). Oksüdatsioonil võivad tekkida nn vabad radikaalid, mis võivad kahjustada rakkude-kudede funktsioneerimist ning ka DNAd. Inimestel on leitud, et vabad radikaalid aitavad kaasa vähi ja südamehaiguste tekkele ning kiirendavad vananemist. Antioksüdandid on näiteks vitamiinid C ja E ning seleen.

Biotiin – vesilahustuv B-vitamiin, mida sünteesivad bakterid jämesooles. Kuigi hobustel pole diagnoositud biotiinidefitsiiti, on leitud, et biotiinirohke söödaga toitmine parandab hobustel kapjade kasvu ja seisukorda. Biotiin osaleb ka rasvhapete sünteesis, glükoneogeneesis (protsess, mille käigus toodetakse glükoosi mittesüsivesikulistest lähteainetest), aminohapete metabolismis ja teistes ainevahetusradades.

B-vitamiinid – vesilahustuvad vitamiinid, mida toodavad jämesoole mikroobid. B-vitamiinide hulka kuuluvad biotiin, foolhape, niatsiin, tiamiin (B1) ja riboflaviin (B2).

Cushingi tõbi (pituitary pars intermedia dysfunction, PPID) – hormonaalne häire, mis mõjutab hüpofüüsi (ajuripatsit). Kliiniliste nähtude hulka kuuluvad näiteks hilinenud või puuduv kevadine karvavahetus, seejuures võib karv olla pikk, tihe või ka lokkis, punniskõhuline välimus, rohke higistamine, suurenenud joomine ja urineerimine, letargia, lihastoonuse langus, ebanormaalne rasvkoe jaotus (silmade kohal, kaelaharjal, saba kohal), krooniline või korduv laminiit ning aeglustunud haavade paranemine.

Cushingoidne – hobune, kellel on diagnoositud hobuste Cushingi tõbi (PPID).

Elektrolüüdid – mineraalsoolad, mis kannavad vees lahustununa laengut. Elektrolüüdid aitavad kontrollida veejaotust kehas ja hoida vedelikubilanssi. Nad osalevad ka paljudes rakuprotsessides, sealhulgas lihaskontraktsioonis ning närviimpulsside edasikandumises. Higistamisel kaotavad hobused elektrolüüte, peamiselt naatriumit, kaaliumit ja kloriide. Sageli ja rohkelt higistavatel hobustel tuleb elektrolüüdikadu kompenseerida spetsiaalse elektrolüüdilahuse või soola (soovitatavalt tavalise keedusoola ja vähendatud naatriumisisaldusega soola segu) abil.

Fosfor - makromineraal (mis tähendab, et seda vajatakse suuremas koguses), mis on luude põhikomponent, olles vajalik selleks, et luud oleksid tugevad. Fosfor osaleb ka energia ainevahetuses ja mikroobses seedes.

Fruktaanid – pikad fruktoosiahelad on tihti seotud sahharoosiga ning on suhkru (energia) talletamise vormiks taimedes. Kuigi täpne seos on ebaselge, siis arvatakse, et fruktaanid on karjamaasöödast tingitud laminiidi vallandajad.

Frukto-oligosahhariid (ingl lüh FOS (Fructo-oligosaccharide)) - lahustuv kiudaine, mis toimib soolestikus prebiootikumina olles eelistatud energiaallikas (toit) nn headele bakteritele.

Glükoos - monosahhariid ehk lihtsuhkur. Glükoos on keha, sealhulgas ka aju(!) peamine energiaallikas.

Glükosamiin - aminosuhkur, mida manustatakse peamiselt liigeste tervise toetamiseks. Glükosamiin on kondroprotektiivne aine, mis toetab proteoglükaani sünteesi ja pidurdab liigesekõhre lagunemist.

Happe(detergent)kiud (acid detergent fibre, ADF) – taimede rakuseina see osa, mis sisaldab tselluloosi ja ligniini, mida loom ei seedi. Mida suurem on happekiudude hulk, seda madalam on sööda seeduvus.

Hein - niidetud, (põllul) kuivatatud ning rullidesse või pakkidesse pressitud rohi. Hein sisaldab ligikaudu 85% kuivainet ja 15% niiskust.

Hobuste rabdomüolüüs (ingl lüh ERS (Equine Rhabdomyolysis)) - seisund, mis põhjustab hobuse tagaosa suurte lihaste jäigastumist ja krampi. Haigust tuntakse ka nimede all tying up, mustkusesus, asotuuria ja esmaspäeva hommiku haigus.

Hüalüroonhape (ingl lüh HA (Hyaluronic Acid)) - glükoosaminoglükaan (teatud tüüpi valk ühendatud süsivesikutega, mida leidub sidekoes ning mis toimib kui määrdeaine ja amortisaator) on liigesevedeliku üks koostisosadest, samuti oluline komponent kõhredes.

Hüpofüüsi kesksagara talitlushäire (ingl lüh PPID (Pituitary Pars Intermedia Dysfunction)) -hormonaalne haigus, mis mõjutab kesksagara talitlust, tuntakse ka Cushings'i sündroomi nime all. Kliinilised tunnused on hiline talvekarva eemaldumine (mis võib muutuda pikaks ja lokiliseks), punnis kõht, liigne higistamine, suurenenud joomis- ja urineerimisvajadus, letargia, lihastoonuse vähenemine, rasvkoe ebatavaline jaotumine (eriti silmade kohale, kaelaharjale ja sabajuure piirkonda), krooniline või korduv laminiit ning aeglustunud haavade paranemine.

Insuliin - beetarakkude toodetud hormoon kõhunäärmes, mis reguleerib veresuhkru taset. Insuliin on virgatsaine, mis aitab glükoosil rakkudesse imenduda.

Insuliini regulatsioonihäire - üldine termin, mida kasutatakse eri seisundite kirjeldamiseks - kõrge ringleva insuliini tase ja/või suurenenud insuliinivastus tärklisele/suhkrule ja/või insuliiniresistentsus kudedes.

Jood - mikromineraal (mis tähendab, et seda vajatakse väikestes kogustes), mis on vajalik kilpnäärmehormoonide türoksiini ja trijoodtüroniini sünteesiks.

Jämesool - hobuste ja ponide jämesool koosneb umbsoolest, käärsoolest ja pärasoolest.

Kaalium - makromineraal (mis tähendab, et seda on vaja suuremates kogustes), mis leidub põhiliselt skeletilihastes. Koos naatriumi ja kloriidiga on kaalium oluline elektrolüüt, mis aitab säilitada organismis vedeliku tasakaalu.

Kaerasööt - kaera jahvatamisel saadud kõrvalsaadus (peamiselt kaerakliid), mida söötades kasutatakse tihti aeglaselt fermenteeruvate kiudainete allikana.

Kaltsium – makromineraal, mis on ülioluline luude tervises. Tegelikult paikneb ligi 99% kaltsiumist luudes. Kaltsiumi-fosfori suhe ratsioonis peaks olema 1,5-2:1. Kõrge fosfori tase pärsib kaltsiumi imendumist, viies kaltsiumipuuduseni. Lõpuks viib pidev fosfori liig kaltsiumi eemaldumiseni luudest, põhjustades luude nõrgenemist.

Kehakonditsiooni hindamine – hobuse või poni keha rasvasisalduse praktilise hindamise meetod, mille käigus hinnatakse mitut piirkonda, kuhu rasv tavaliselt ladestub, kasutades selleks arvulist hindamissüsteemi. Olenevalt kasutatavast skaalast antakse hobuse kehakonditsioonile hinne 0 kuni 5 või 1 kuni 9.

Kiudaine -  kiudained koosnevad struktuursetest süsivesikutest ning need on vajalikud seedesüsteemi korras hoidmiseks. Kiudained on peamiseks energiaallikaks.

Klii – teravilja kõva välimine kiht, mis tekib nisu jahvatamisel kõrvalsaadusena. Traditsiooniliselt söödetakse seda hobustele kliimash’ina. Kliid on ebasobivalt kõrge fosfori- ja madala kaltsiumisaldusega, mistõttu võib see dieedi tasakaalust välja viia, kui seda sööta suuremas koguses ilma vitamiini-mineraalilisandita või muu tasakaalustajata. Kliide söötmist ebaregulaarselt võiks vältida, kuna äkilised muutused ratsioonis ärritavad soolestiku mikrofloorat.

Koolik – kõige lihtsamas mõttes on koolik kõhuvaluepisood. Koolikuid saab tavaliselt jagada tekkepõhjuse järgi: 1) obstruktsioonist (ummistusest) tulenev, 2) tümpaaniline – gaasi kogunemisest sooles, 3) spasmiline – soole silelihaste rohkenenud kontraktsioonidest, 4) liivakoolik – mitteseeditava liiva söömisest tekkiva põletiku või ummistuse tõttu.

Kuivaine (lüh KA, ingl k DM – dry matter) – materjal, mis jääb alles pärast kogu vee eemaldamist söödast. Erinevate söötade kuivainesisaldus varieerub, näiteks heina kuivainesisaldus on umbes 85%, samas kuivsilol 55-70%.

Kuivsilo - rohi, mis on niidetud, kuivatatud ligikaudu 25–45% niiskusesisalduseni, rullidesse pressitud ning hallituse tekke vältimiseks kiletatud.

Lamellid (kabjanahk) -  pehme kude, mis kinnitab kabjaluu sarvseina külge.

Laminiit - kõige lihtsamas mõttes on laminiit kabjanaha (kabjalamellide) põletik, mille tulemuseks on valu ja lonkamine. Laminiit on pigem seisund kui haigus, mida põhjustab metaboolsete sündmuste jada ning mida veel täielikult ei osata seletada.

Lenduvad rasvhapped (ingl lüh VFA (Volatile Fatty Acids)) – kiudainete mikroobse fermentatsiooni lõpp-produkt jämesooles (umbsooles ja käärsooles). Lenduvad rasvhapped imenduvad läbi sooleseina ja neid kasutatakse energiaallikana.

Lutsern ehk alfalfa - mitmeaastane oalaadsete seltsi ja liblikõieliste sugukonda kuuluv taim. Lutsern on suurepärane kiudaineallikas, millel on looduslikult kõrge proteiini- ja kaltsiumisisaldus.

Lüsiin -  asendamatu aminohape, mis tähendab, et kuna organism ei suuda seda ise sünteesida, tuleb see omandada söödaga. Lüsiin on esimene piirav aminohape, mis tähendab, et teiste aminohapete kasutamise määr sõltub lüsiini omastamisest.

Magneesium - makromineraal, mis on osaleb sadade ensüümide töös, sealhulgas rakuenergia tootmises, närviimpulsside edasikandmises ja lihaste kokkutõmbumises. Ligi 60% kogu organismi magneesiumist leidub luustikus ning ülejäänu lihastes, pehmetes kudedes ja kehavedelikes aidates säilitada vedeliku tasakaalu. Magneesiumipuudust esineb harva, kuid seda saab seostada lihaste ja närvide kahjustunud tööga. Magneesium on tuntud oma rahustavate omaduste poolest.

Makromineraalid - mineraalid, mida vajatakse suhteliselt suuremates kogustes (gramme päevas), näiteks kaltsium, fosfor ja magneesium.

Mannan-oligosahhariid (MOS) – pärmi rakusein, kasutatakse sageli prebiootikumina. Mannan-oligosahhariid aitab toetada soolestiku ja immuunsüsteemi tervist ning vähendab nn halbade bakterite vohamist soolestikus.

Maohaavadid (hobuste maohaavandtõbi, ingl lüh EGUS (Equine Gastric Ulcer Syndrome)) -Kahjustused, mis tekivad pikaajalisel mao limaskesta kokkupuutel maohappega.

Melass - suhkru rafineerimisel saadud kõrvalsaadus suhkrupeedist või suhkruroost. Melassi lisatakse söödale, et parandada maitseomadusi ning aidata pelletites ja kuubikutes siduda teisi tooraineid.

Metioniin - väävlit sisaldav aminohape, mida on sageli lisatud kabjatervist toetavatesse toodetesse.

Metüülsulfonüülmetaan (ingl lüh MSM (Methyl Sulphonyl Methane)) – rohkelt väävlit sisaldav ühend, mida kasutatakse tavaliselt liigestele mõeldud preparaatides.

Mikromineraalid - mineraalid, mida vajatakse suhteliselt väiksemates kogustes (milligramme päevas), näiteks vask, tsink ja seleen. Mikromineraale nimetatakse ka mikroelementideks.

Mittestruktuurne süsivesik – siia hulka kuuluvad tärklis, suhkur ja fruktoos.

Neutraalkiud (ingl lüh NDF (Neutral Detergent Fibre)) - taime rakuseina happekiu ja hemitselluloosi sisaldus. NDF on kogu kiudainesisalduse indikaator.

Nisusööt -  nisu jahvatamisel saadud kõrvalsaadus (sisaldab nisukliid), mida söötades kasutatakse tihti aeglaselt fermenteeruvate kiudainete allikana.

Polüsahhariidide ladestumishaigus (ingl Polysaccharide Storage Myopathy (PSSM)) - üks tying up'i vorm, mis on seotud süsivesikute kasutamise ja ladestumisega lihastes. Tavaliselt esineb PSSM veerandmiili hobustel ja nende ristanditel (paint'idel ja appaloosadel), raskeveohobustel, soojaverelistel ja morganitel, kuid nt Inglismaal on haigust esinenud ka anglo-araablastel, andaluusia ja cob-tüüpi hobustel.

Prebiootikumid – fermenteeruvad sööda koostisosad, mis sobivad tarbimiseks eriti hästi soolestiku nn headele bakteritele ja seeläbi soodustavad mikrofloora soovitud tasakaalu. Siia alla kuuluvad näiteks frukto-oligosahhariidid.

Probiootikumid - elusate mikroorganismide kogum (kas pärmseened või bakterid), mis aitavad suurendada nn heade bakterite kasvu soolestikus. Hobustele mõeldud probiootikumid Inglismaal sisaldavad eluspärmi, kuna elus bakterite kasutamine hobustel ei ole Euroopa Liidus lubatud.

Pärm - üherakulised seened, mida kasutatakse leiva tegemiseks. Hobused saavad eluspärmist kasulikke baktereid, samas mitteaktiivne pärm on heaks B-vitamiinide allikaks.

Rahvusvaheline ühik - mõõtühik, mida kasutatakse teatud vitamiinide, sealhulgas vitamiin E, sisalduse mõõtmiseks.

Raud - mikromineraal või mikroelement, mis tähendab, et see on hobusele vajalik väiksemates kogustes. Raua peamiseks funktsiooniks on hapniku transportimine, seega ligikaudu 60% hobuse kehas olevast rauast sisaldub hemoglobiinis – valgus, mis kannab hapnikku ja annab verele punase värvuse.

Riboflaviin (vitamiin B2) - vees lahustuv vitamiin, mis on kaasatud energia ainevahetusse. Sarnaselt teiste B-grupi vitamiinidega sünteesivad seda jämesoole mikroobid.

Riisikliid - riisi jahvatamisel saadud kõrvalsaadus, mida kasutatakse söötades selle loomulikult kõrge õlisisalduse tõttu.

Seeditav energia (digestible energy) – toidust kättesaadav energia enne väljaheidete moodustumist. Toidukottidel on seeditav energia kirjas kui „megadžaule seeditavat energiat kilogrammi kohta“ või MJ DE/kg.

Seleen - mikromineraal või mikroelement, mis teeb tihedat koostööd vitamiiniga E ja osaleb organismi antioksüdantsetes süsteemides. Seleeni on toiduga täiendavalt vaja väga väikestes kogustes ning liiga suures koguses seleeni võib isegi toksiline olla.

Soja kestad - sojaubade puhastamisel saadud kõrvalsaadus. Soja kestad on suurepärane kergesti omastatavate/ kiiresti fermenteeruvate kiudainete allikas.

Sojajahu - sojaubadest, pärast puhastamist, purustamist jm töötlemist valmiv jahu. Sojajahu on loomulikult kõrge proteiini- ja aminohapetesisaldusega.

Suhkrupeet - juurvili. Hobustele söödetav suhkrupeet on kõrvalsaadus, mis saadakse suhkrupeedi töötlemisel tavalise lauasuhkru tootmise käigus. Suhkrupeet on kõrge energia- ja kiudainesisaldusega (annab palju kaloreid), kuid söödetava koguse hindamine on keeruline, sest leotades suureneb suhkrupeedi maht märkimisväärselt ja lihtne on kogust üle hinnata.

Suhkur - süsivesikud, mida saab liigitada vastavalt nendes sisalduvate lihtsuhkrute arvule. Monosahhariidid ehk lihtsuhkrud koosnevad ainult ühest suhkrust, nt glükoos, fruktoos ja galaktoos. Disahhariidid koosnevad kahest suhkrust, nt sahharoos (tavaline lauasuhkur), laktoos (piimasuhkur), maltoos.

Suust väljapudenev toit/Toidujäätmed (ingl Quidding) - osaliselt näritud toit, mis pudeneb hobusel suust välja. Seda esineb sagedamini vanemas eas hobustel liigselt kulunud hammaste tõttu.

Söödavajadus – termin selle kohta, kui palju toitu hobune või poni päevas vajab. Olenevalt looma east, töökoormusest ja tervislikust seisundist varieerub päevane söödavajadus (jõusööt + koresööt(nt hein)) 1,5-2,5% kuivainet kehamassist päevas ehk 500kg hobuse puhul 7,5-12,5 kg/päevas (kuivainena!, lisandub sööda kaal tulenevalt veesisaldusest).

Tiamiin (vitamiin B1) - vees lahustuv vitamiin, mis on vajalik energia ainevahetuseks. Samuti mängib olulist rolli närvide, lihaste ja südame töös. Sarnaselt teiste B-grupi vitamiinidega sünteesivad tiamiini jämesoole mikroobid.

Tsink - mikromineraal või mikroelement (mis tähendab, et seda on vaja väikestes kogustes), mis on vajalik paljude ensüümide tööks kogu organismis ning on oluline tugevate luude, immuunsüsteemi ning terve naha ja tervete kapjade jaoks.

Tuhasisaldus – kuigi tuhka võib tavaliselt leida ahjus või kaminas, tähistatakse loomasöötades tuhasisaldusena ka kõigi mineraalainete summaarset kogusisaldust.

Tärklis - mittestruktuursete süsivesikute vorm, mida kasutatakse energiaallikana. Teravili on kõrge tärklisesisaldusega ja seetõttu tuleks seda vältida ponide ja põliste hobusetõugude, laminiitikute ja kergesti erutuvate hobuste söödas. Hobused, kellel on kalduvus koolikutele, tying up'i tekkele ja maohaavadele, vajavad samuti madala/kontrollitud tärklisesisaldusega sööta.

Tühisool - paikneb peensoole teises ehk keskmises osas. Peensool koosneb kolmest osast: kaksteistsõrmiksool (esimene lõik, mis on seotud maoga), tühisool ja niudesool (mis on ühendatud umbsoolega).

Tying up - tuntakse ka hobuste rabdomüolüüsi nime all (ingl lüh ERS (Equine Rhabdomyolysis)). Seisund, mis põhjustab hobuse tagaosa suurte lihaste jäigastumist ja krampi. Haigust tuntakse ka nimede all tying up, mustkusesus, lihasepõletik ja esmaspäeva hommiku haigus.

Umbsool – jämesoole esimene osa. Umbsoolele viidatakse sageli kui pimedale kotile, kuna selle sisenemis- ja väljumisava on sama. Kiudaineid, aga ka seedimata tärklist ja peensoolest üle jäänud suhkrut, fermenteerivad umbsooles paiknevad mikroobid, tootes lenduvaid rasvhappeid.

Vask – mikromineraal, mis on oluline mitmetes metaboolsetes protsessides, sealhulgas hemoglobiini moodustumises, keratiini sünteesis ja luude moodustumises.

Vees lahustuvad süsivesikud (ingl lüh WSC) - süsivesikud, mis lahustuvad vees, nende hulka kuuluvad peaaegu kõik suhkrud ja fruktaanid.

Vitamiin A (retinool) - rasvlahustuv vitamiin, mis on vajalik immuunssüsteemile ja rakkude diferentseerumisele, samuti kannab hoolt hingamisteede ja seedesüsteemi, kabja kvaliteedi ja kasvu, aga ka reproduktsioonivõime ja nägemise eest.

Vitamiin B12 - vees lahustuv vitamiin, mis on vajalik energia ainevahetuseks. Vitamiini B12 ei leidu söödas ning seda saavad sünteesida ainult mikroobid jämesooles.

Vitamiin C - vees lahustuv vitamiin ja looduslik antioksüdant, mis mängib olulist rolli hingamisteede ja immuunsüsteemi tugevdamisel. Vitamiin C sünteesitakse maksas olevast glükoosist ning järelikult terved hobused tavaliselt ei vaja toitumisel täiendavalt vitamiini C. Täiendavalt on sellest abi stressi või haiguse korral.

Vitamiin D - rasvlahustuv vitamiin, mis on vajalik kaltsiumi ja fosfori ainevahetuseks ja seeläbi oluline luude ja hammaste tervisele. Vitamiini D on vahel nimetatud ka päikesepaiste vitamiiniks, kuna organism sünteesib seda nahas leiduvast kolesteroolist UV-kiirguse olemasolul. Seega hobused, kes on pikki perioode tallis või kannavad tekki, võivad vajada täiendavalt vitamiini D.

Vitamiin E - rasvlahustuv vitamiin, millel on võtmeroll immuunsüsteemi ja lihaste toimimise toetamisel. Vitamiini E peetakse kõige olulisemaks antioksüdandiks, mis töötab koos vitamiin C ja seleeniga.

Vitamiin K - rasvlahustuv vitamiin, mis on oluline vere hüübimiseks ning samuti luude tugevuse parandamiseks.

Õli - energiaallikas, mis seedub ensüümide poolt peensooles. Õli on umbes 2,5 korda suurema energiasisaldusega kui teravili ning on tärklisevaba. Seega on alternatiiviks teraviljatärklise asemel hobustele, kellel on kalduvus ülierutuvusele või seisundile nagu tying up.

Originaal 

Terve hobune - TEKID ja D-vitamiin

Kas ka tekke kandvad hobused saavad piisavalt D-vitamiini?

Paljude hobuste garderoob on tänapäeval vaat et sama uhke kui nende omanikel - talvetekid, fliistekid, vihmakeebid, kärbsevõrgud ja palju muud. Me teame, et need tekid aitavad hobuseid hoida sooja, kuiva ja kärbsevabana, kuid nende mõju mõnele hobuse tervise aspektidele on siiani olnud teadmata. Näiteks vitamiin D, mida hobused võivad ühelt poolt saada ka toidust, aga ka sünteesida ise päikesevalguse käes olles. Kas tekkidega katmine mõjutab seda võimet? Seda püüdis välja selgitada üks Uus-Meremaa teadlaste rühm.

Sara Azarpeykan, DVM, PGDip, doktorant Massey ülikoolis Parmerston Northis ning tema kolleegid esitasid oma uurimistulemusi posterettekandena 2015. aastal juunis Indianas toimunud Ameerika Veterinaarse Sisemeditsiini Kolledži foorumil.

Vitamiin D on hobuse jaoks oluline mitmete vajalike protsesside toimimiseks kehas. See aitab säilitada plasma kaltsiumitaset ning soodustab kaltsiumi ja fosfori imendumist soolestikust. Samuti aitab see kaltsiumit mobiliseerida, omades nii kaudset toimet luu mineraliseerumisele.

Teadlased on selgeks teinud, et suur hulk vitamiin D-d leidub ka päikese käes kasvanud rohus. Seetõttu peaks saama kvaliteetset heina söövad ning vähemalt aeg-ajalt õues viibivad hobused piisavalt D-vitamiini. Azarpeykan lisab aga, et hobuste D-vitamiini ainevahetus ja selle sünteesi mõjutavad aspektid ei ole siiani ka teadlastele täielikult selged.

Ta selgitab, et inimeste naha vitamiin D3 tootmist võivad mõjutada näiteks karvad, naha pigmentatsioon, aastaaeg, laiuskraad, riietus ning kokkupuude otsese päikesevalgusega.

Paljud Uus-Meremaa hobused veedavad suurema osa ajast õues nii, et neil on tekk seljas, mistõttu mõtlesid teadlased uurida, kas selliste hobuste veres on D-vitamiini kontsentratsioon madalam kui ilma tekkideta hobustel, kes muidu elavad sarnastes tingimustes.

Tiim haaras uuringusse 21 karjamaal käivat ning rohtu-heina söövat hobust, kellest 5 kandsid tekke, mis katsid ka kaela. Teadlased kogused 13 kuu jooksul vereproove ning näidiseid hobuste söödavast heinast ja rohust. Täpsemalt vaatasid nad Azarpeykani sõnul 25-hüdroksüvitamiin-D2 (25OHD2) ja -D3 (25OHD3) taset ning 1,25-dihüdroksüvitamiin-D (1,25/OH)D2) taset, mis on kõik D-vitamiini erivormid.

Azarpeykani sõnul võib uuringutulemustest järeldada, et D3-vitamiini hobuste nahas ei toodeta ning seetõttu on oluline tagada piisav vitamiin D hulk hobuse toidusedelis.

Tulemuste analüüsil selgus:

• D2 oli kõige rohkem leiduv D-vitamiini vorm
• D3-vitamiini ei leidunud üheski proovis
• Tekiga ja tekita hobuste  25OHD2 ja 1,25(OH)D2 tase veres ei erinenud
• Rohus/heinas olid kõrged D-vitamiini kontsentratsioonid, mis ületasid minimaalse päevase soovitatud koguse hobustele
• 25OHD2 ja D-vitamiini tase rohus olid otseselt seotud sellega, kui palju oli igas kuus päikesevalgust

"Nende tulemuste põhjal võib öelda, et tekid ei mõjuta keha D3 vitamiini tootmisvõimet," võttis Azarpeykan tulemused kokku.

Ta palus ka pöörata tähelepanu, et nende tulemuste alusel ei toodeta D3-vitamiini üldse hobuste nahas, mistõttu peab kindlasti tagama, et hobuste toidus oleks piisavalt D-vitamiini.

Originaal-artikkel

Terve hobune - KABJAD

 Siin paar väärt nõuannet Stephan Ernestilt, kes rääkis laupäeval Piibelehe talus toimunud kabjahaiguste seminaril hobuse rautamise alustaladest. 

Meeldetuletus kapjade hooldamisest Triin Tohveri Hoburavi FB lehel 

Stephan on Saksamaal tunnustatud sepa meister (ametlik tiitel), kelle tööalane kogemus on ca.30 aastat. Ta on tegelenud väga paljude probleemsete hobustega (k.a Dubais ja Hong Kongis) ning hetkel töötab põhiliselt Burg Müggenhauseni hobukliinikus Kölni lähistel, kus ta rautab kliiniku ortopeedilisi patsiente.

- puudub üks ja õige kabjahoolduse valem. Kui kabjad on väga kuivad tuleb neid õlitada, kui kabjad on nn.nahkjad (liiga märjad) tuleb neid rasvatada. 

- õlisid ja rasvu ei tohiks kapjadele panna iga päev vaid vajaduse korral 2-3 korda nädalas

- kasuta ainult väga kvaliteetseid kabjaõlisid ja rasvu – s.t ilma värvaineteta ja neid mis sisaldavad looduslikke(loomseid) rasvu. Stephan ise kasutab apteegist pärit 90%. loorberiõli või Ipona õlisid.

- Biotiini juurdesöötmine aitab osasid aga mitte kõiki halva kabja kvaliteediga hobuseid. Muidugi peab samal ajal olema tasakaalus ka hobuse tava dieet. Et biotiinist kasu oleks tuleb seda juurde sööta vähemalt 6 kuud piisavalt kõrgel kontsentratsioonil. Odavamad produktid ei sisalda tihti piisavas koguses biotiini.

- „Barehoof“ ehk ilma raudadeta jätmine on hea variant hobustele, kelle kabjad seda kannatavad. Suurem osa sporthobustest vajavad aga raudu. Stephani arvates teeme me oma hobustega palju hullemaid asju kui seda on raudade alla panek.

- Plaatide ja silikooni kasutamine rautuses on viimastel aastatel muutunud väga populaarseks ja sellest on saanud omaette äri. Stephani sõnul on neil abivahenditel oma koht kabjahaigustega (nt.navikulaar sündroom) hobuste rautuses kuid me peaksime olema ettevaatlikud nende kasutamisega igapäevaselt kuna plaadid ja silikoon takistavad hobusel maapinda õieti tunnetada. Viimasel ajal on Stephan üritanud ka probleemidega hobuseid uuesti plaatideta rautama hakata ja on tulemustega väga rahul. 

- Hetkel moes olev päkkade võimalikult kõrgeks jätmine ja kabjanina tugev lühendamine (soodustamaks nn. rullumist üle kabjanina ehk „rolling toe“) on teatud piirini õige, aga sellega kiputakse väga liialdama. Kahe kilbiga raudade kasutamine on samuti juba mõnda aega kestnud trend, millel Stephani jaoks puudub loogiline põhjendus. Selliste raudade tahapoole asetamine ja seejärel kabjanina ära raspeldamine nõrgestab oluliselt kabja esikülge. Muidugi on tähtis, et hobune saaks võimalikult kergelt üle kabjanina rulluda, kuid selle saavutamiseks ei ole vaja vägivaldselt muuta kabja kuju. Kõige lihtsam viis „rolling toe“ saavutamiseks on kerge raudade eest tõstmine ja ümardamine (vaata pilt).

- Samuti ei mõista Stephan uut trendi jätta hobuste rauad äärtest ja päkast vajalikust suuremaks. Rauad peavad muidugi olema piisavalt laiad, et 6-8 nädalaga kabi neist üle ei kasvaks. Liiga suured rauad takistavad aga hobuse kabja liikuvust ja suurendavad vigastuste arvu ning soodustavad raudade alt ära tulemist.

- Iga rautuse juures on kõige tähtsam hea kabja tasakaalu saavutamine muutes seejuures võimalikult vähe kabja kuju ja hobuse loomulikku kabja asetust. Kabjaprobleemidega tippspordis olevate hobuste kapju mõõdab Stephan regulaarselt ja jälgib, et nii päka kui nina nurk maaga ei muutuks. Iga liigne muutus võib endaga tuua hobuse uuesti lonkama hakkamise. Röntgenpiltidelt kabja parameetrite mõõtmine on tunduvalt vähem tähtis ja ka ebatäpsem kui kabja enda mõõtmine. Röntgenpildid on abiks vaid teatud probleemide nagu nt. laminiit puhul.

Originaal kirjutis 

Nõuanded hobuste sügiseseks toitmiseks

Kuna temperatuurid langevad, siis peaksid hobuse omanikud hakkama tegema ettevalmistusi hobuste talviseks toitmiseks. Aga millised mudatused oleksid vajalikud? Siin on mõned punktid, mida võiks kaaluda toitmissedeli muutmisel.

Vesi.

Temperatuuri langedes vähendavad hobused vee tarbimist päevas. Veenduge, et hobustel oleks vaba juurdepääs puhtale joogiveele ka siis, kui temperatuur langeb miinuskraadidesse (vesi võib jäätuda!).

Samuti kaalu joomise soodustamiseks elektrolüütide või soojema vee andmist. Kui pakud hobusele elektrolüüte segatult veega, mitte suukaudse pastana, siis kindlusta hobusele puhta joogivee olemasolu ka juhuks, kui ta ei joo elektrolüütidega vett.

Sööt.

Kõige levinum sööt on hein. Olenemata saagi koristuse ajast ja heinast (liblikõielised või hein) annab hein märkimisväärse koguse hobuse igapäevasest toitumisvajadusest. Lisaks annab hein hobusele vajalikke kiudaineid.

Kui heina napib, siis on võimalik kasutada alternatiivseid loomasöödaallikaid – heinakuubikud, peedi viljaliha ja täiendsööt – et rikastada hobuse toidulauda.

Lisaks on mitmeid võimalusi pakkuda kiudainerikast toitu talveperioodil. Soojus, mis tekib heina söömisest, on suurem, kui kontsentraatide söömise seedimisest saadav soojus. See aga tähendab, et hobused suudavad heina süües säästa energiat kehasoojuse tootmiseks.

Keha seisundi monitooring

Erinevaid skaalasid kõrvale jättes on lihtsaim ja efektiivseim viis hobuse kaalu kontrollimiseks tema keha seisundi monitooring. Sellise meetodiga on lihtne jälgida rasvakihi olemasolu hobuse kehal ning vastavalt vajadusele viia sisse  vajalikud korrektuurid. Hobuse keha konditsiooni on hea ja kasulik kontrollida iga kahe nädala tagant kuni kevadkuudeni välja. Pikem karvkate, lakk ja tekid võivad olla petlikud. Tegelikkuses oleks aga vaja kaalu tõstmiseks külmemal perioodil täiendavat sööta.

Kui hobune tundub liiga hästi toidetud ja on veidi ülekaalus, siis vähenda kaloreid teravilja arvelt selmet vähendada sööda koguseid. Kui hobune on alakaalus, siis suurenda sööda hulka või vaheta välja toit enam toitaineterikka sööda vastu. Täiendavad kalorid kontsentraatidest ja/või lisarasvaallikad on vajalikud kehakaalu säilitamiseks.

Oluline meeles pidada.

Külmemate ilmadega on hobuse omanikul vajalik põhjalikumalt kontrollida hobuse toitmisprogrammi ja vajadusel kohaldada seda vastavalt vajadustele. Konkreetsemate küsimuste korral kontakteeruge oma veterinaariga või hobuste toitumisspetsialistiga. 

Originaal-arikkel

Millal on hobusesööt vanaks läinud?

Korralikud söödafirmad lisavad oma söötadele tavaliselt värskeid koostisosi, et luua hobustele meelepärane toit, ning lisavad pakendile sööda toiteväärtuse pakendile ja infokleepsule. Lisaks toiteainete sisaldusele lisavad mõned ka infot tootmiskuupäeva ja parima kasutusviisi kohta.

"Vastupidiselt mitmetele inimestele tarbimiseks mõeldud toodetele ei ole hobusesöödal nõuet tootmiskuupäevade või parim-enne-kuupäevade pakendile kandmise kohta," ütleb Mike Lennox, kvaliteedikontrolli juht Kentucky Hobuste Uurimiskeskusest (KER). "Sellegipoolest lisavad mitmed tootjad selle info lõpptarbijatele minevatele pakenditele, samuti seerianumbri asutusesiseseks kasutamiseks."

Kuigi tootmiskuupäev on väga kindlalt määratletav, siis parim-enne kuupäeva määratlemine on raskem. Lennoxi sõnul tuleneb segasus sellest, et tingimused, mille juures toitu pärast ostmist hoitakse, võivad varieeruda ning pole tootja kontrolli all.

Tooted, mida hoitakse jahedas, madala õhuniiskusega parasiitidevabas keskkonnas võivad kesta üle oma parim-enne kuupäeva, samas kui tooted, mida hoitakse vähem hoolikalt, võivad rikneda juba enne parim-enne kuupäeva (näiteks kui söödatünnid on lahtised ja sinna pääsevad putukad, söödatünnid pole niiskusekindlad, sööta hoitakse kuumades treilerites).

Isegi parimatel juhtudel varieerub eri söötade säilitamisaeg Lennoxi sõnul. Kolm sagedasimat hobusesööda vormi on pelletid, rõhu all survega peenestatud ning helbelised.

"Arvestamata puhast teravilja on ilmselt kõige pikema riiuliajaga rõhu all survega peenestatud söödad, mille tootmisprotsessis kasutatakse kuumust ja seega sisaldavad kõige vähem niiskust," ütleb Lennox.

Pelletite tootmisel kasutatakse madala niiskusesisalduse juures tootmisel vähem kuumust, mistõttu on sööda säilivus keskmine.

"Helbelised söödad võivad sisaldada melassi, mis suurendab niiskussisaldust ja muudab need vastuvõtlikumaks hallitusele ja riknemisele, kuid neid ei hoita korrektsetes tingimustes," kommenteeris Lennox.

Hoolimata söödatüübist on parim hoida sööta jahedas madala niiskusesisaldusega kohas. Samuti ei tohiks söödale paista otsene päikesevalgus. Ohutuid säilitusained (näiteks propioonhapet) lisatakse sageli mitmetele hobusesöötadele, et aeglustada riknemisprotsessi.

Sööda asetamine kõvadesse säilitusnõudesse või hoidmine kottides põrandapinnast kõrgemal on tavaliselt piisav näriliste ja putukate eemalehoidmiseks. Katmata kärude ja söödanõude hoidmine tallis meelitab aga veelgi rohkem närilisi, kellest mõned kannavad baktereid ja algloomi, kes võivad olla hobustele kahjulikud. Sööt peaks olema kaetud, et vältida kärbeste käimist toidu sees. Kui on kahtlus, et söödas on putukad või on seal käinud närilised, tuleks see koheselt ära visata.

Ja veel, kui muidu hea isuga hobune keeldub toidust, kuid tundub muidu õnnelik ja terve, siis võib midagi olla toiduga lahti. Uuri asja lähemalt ja viska ära kogu sööt, mis näeb imelik välja või lõhnab kahtlaselt.

Toidu õigeaegset kasutamist ja ohutut säilitamist silmas pidades saab teha kindlaks, et hobune saaks söödast kätte kõik talle kasuliku ning aitab oluliselt vähendada kõhuvalude või toidumürgistuste teket.

Originaal-artikkel