Miks on kärbsetõrjevahendid hobuste tervise jaoks olulised?

Tunne levinud kärbseliike, nende poolt edasikantavaid haigusi ja viise, kuidas neid oma maalt eemal hoida.

Autorid  Lisa Edwards, DVM, ja Sharon Spier, DVM, PhD, Dipl. ACVIM

Kärbsed on talli kirstunaelaks; nad mitte ainult ei levita haigusi, vaid ärritavad ka hobuseid (ja meid). Enne kontrollimeetoditest ülevaate tegemist, vaatleme nende liike. Nende tuvastamine võib aidata teil luua tõhusa kontrollplaani.

Harilik toakärbes, Musca domestica, ja näokärbes, Musca autumnalis, on mittehammustavad kärbsed, mis toituvad silmade eritistest, nina väljavoolust, haavadest, sõnnikutest ja suguelundeid ümbritsevast niiskusest. Tallikärbes, Stomoxys calcitrans, on hammustav kärbes, mis kasutab suuosa, et toituda verest ja kipub sihtima hobuste alajäsemeid ja abdomeene. Väike pistekärbes, Haematoba irritans, on hammustav kärbes, mis tavaliselt toitub veistest, ent hammustab ka hobuseid.

Majakärbsed ja tallikärbsed paljunevad tavaliselt sõnnikus, märgades õlgedes, prügis ja halvasti kompostitud sõnnikus. Näokärbsed ja pistekärbsed paljunevad ainult värskes karilooma sõnnikus. Täiskasvanutele näokärbestele ei meeldi toituda pimedates tallides või varjulistes piirkondades.

Majakärbseid leidub tavaliselt kuumadel suvekuudel; näokärbseid ja tallikärbseid võib tavaliselt kohata kevade keskpaigast suveni ja mõnikord ka varasügisel.

Majakärbsed ja tallikärbsed paljunevad aastaringselt troopilistes ja subtroopilistes piirkondades, ent talvituvad mõõdukates piirkondades külmema ilma korral. Tabaanid, nagu hobusekärbsed ja põdrakärbsed, eelistavad üldiselt päikest ja väldivad varjulisi kohti; öösel on nad passiivsed.

Culicoides’i liigid hammustavad sääsed, mis paljunevad vee läheduses. Nende eelistatud toitumise kohad on erinevad; mõned toituvad laka ja saba juures, teised eelistavad kõhtu, jalgu või nägu. Nad on nõrgad lendajad, ei reisi  kaugel ja on kõige aktiivsemad päikeseloojangul.

Haiguse vektorid

Siin on mõned seisundid, mida kärbsed põhjustavad ja nende poolt levitatavad haigused:

Suvised Toakärbsed, näokärbsed ja tallikärbsed levitavad parasiitse nematoodi vastseid (nt Habronema liigid) silma, ninasõõrmete, suu, suguelundite ja haavade niisketesse piirkondadesse. Vastsed ei saa nendes kudedes oma elutsüklit lõpuni viia ja põhjustavad ülitundlikkusreaktsiooni, mille tagajärjeks on kroonilised mittetervenevad haavad.

Silmaussid Näokärbsed levitavad Thelazia lacrymalis'it, ümarussi, mis pesitseb silma näärmetes ja kanalites põhjustades ärritust ja sekundaarset nakkust. 

Tuvipalavik  Toakärbsed, tallikärbsed ja pistekärbsed võivad levitada bakterit Corynebacterium pseudotuberculosis, tuvipalaviku haigustekitajat. Infektsioon põhjustab kõige sagedamini väliseid lümfangiit (jäseme infektsioon)

Hobuste nakkusliku aneemia viirus  Hobusekärbsed ja põdrakärbsed kasutavad oma suu suuri läbistavaid osi, et levitada seda sageli surmaga lõppevat viirust ühelt hobuselt teisele.

Ülitundlikkus  Hammustavad kärbsed ja sääsed võivad põhjustada nõgesetõbi, intensiivset sügelust, karvade väljalangemist, naha paksenemist, marrastusi ja naha haavandeid, mis võivad soodustada sekundaarset nahainfektsiooni.

Onoktsiaas Culicoides'i liigid on nematoodide parasiidi  Onchocerca cervicalis  vaheperemeesteks. Selle ussi ebaküpsed vormid (mikrofrofiilid) on leitavad hobuse nahas (sageli kõhu keskel); täiskasvanud elavad kaela turjaväädil. Mikrofilaaria põhjustab nahaärritust, mille tulemuseks on soomused, koorikud, haavandid karvade väljalangemine ja naha pigmentatsiooni kadu.

Kärbsekontrolli meetodid

Nõuetekohane sanitaar- ja sõnnikukorraldus on kõige tõhusamad kärbsekontrolli meetodid. Lihtsalt eemaldage nende paljunemiskohad ja nad ei levi edasi. Siin on mõned viisid, kuidas seda teha:

• Eemaldage kiiresti sõnnik, liigne sööt, märjad õled/heinad ja muud orgaanilised jäätmed.
• Sulgege prügikonteinerid tihedalt ja puhastage neid regulaarselt.
• Paigutage sõnnikukohad tallidest võimalikult kaugele  või üldse kinnistult välja. Kärbsed võivad lennata miile hobuse leidmiseks.
• Liigutage korrapäraselt heinapalle ja puhastage söötmisala.
• Vee kogunemise vältimiseks muutke kopli, lauda veesüsteeme.
• Katke kompostitud sõnnik kerge kattega nagu näiteks plastik.
• Kiire kuivatamise hõlbustamiseks paigutage sõnnik õhukeselt karjatamata karjamaadele.
• Paigaldage kärbsepihustussüsteemid lauta ja kasutage insektitsiide (püretriini, permetriini) pindadel, kus leidub kärbseid.
• Paigaldage kärbsepüünised (insektitsiidisöödad, feromoon-peibutis või suhkruvõre) või vaigu "paelad" väljaspool lauta, et meelitada kärbsed hobustest eemale.
• Vabastage kärbseründajad. Need herilased munevad kärbsete vastsetesse ning tapavad seejärel kasvavad vastsed. Putukamürgid mõjutavad ebasoodsalt kärbseparasiite ja neid peaks kasutama eemal nende vabastamiskohast.
• Söötke putukate kasvu reguleerijaid igapäevaselt või igal teisel päeval. Toitke kõiki hobuseid oma maal, et saavutada maksimaalne efektiivsus.
• Kasutage hobuse kaitset, näiteks kärbsemaske, linu või saapaid; tugevaid ventilaatoried; ja kärbsetõrjepihusteid  ja kohest ravi.    

          ORIGINAAL 

Hobune sööb liiga kiiresti? Aeglusta teda!

Enamik hobuseid armastavad süüa; see on normaalne. Ent kui teie hobune sööb liiga palju või liiga kiiresti või liiga intensiivselt, võib see tekitada probleeme. Ta võib lämbuda või rasvuda või saab hein otsa mitu tundi enne järgmist söömist. Mida saate omanikuna teha, et aeglustada oma hobust veidi söömisel ja vältida söödaga seotud probleeme? Õnneks on palju vidinaid, mida saate kasutada, et hõlbustada tema sööda, rohu ja heina tarbimist. Kõik need leiutised vähendavad seedetrakti ülekoormamise võimalust ja toovad kaasa järkjärgulise glükeemilise reaktsiooni hobuse söömise ajal.

Aeglase-sööja viljaämbrid (Slow-feeder grain buckets). Mitmed söödaämbrid on disainitud selleks, et aeglustada oma sööta alla kugistavaid hobuseid. Kujundused on veidi erinevad, ent mõju on sama. Tüüpilisel aeglase-sööda ämbril on põhjas mitu ava või süvendit. Igas avas on vähe sööta, nii et hobune ei saaks neelata suurt suutäit. Möödunud aegadel lisasid omanikud sinna kolm või neli suurt kivi,  nii et hobusel tuli söödani jõudmiseks kõigepealt jagu saada takistustest. Sama põhimõtet kasutatakse ka aeglase-sööda ämbrites. 

Aeglase-sööja heinavõrgud (Slow-feeder hay nets). Selle asemel, et asetada hein lihtsalt hobuse ette, võivad omanikud panna heina raskest nöörist või niidist valmistatud võrku. Võrgu avad on palju väiksemad kui tavaliselt heinavõrkudel ja hobune saab iga ampsuga välja tõmmata ainult mõned heinaampsud. See aeglustab tarbimist pikendades heina söömist ning hoides hobuseid pikema aja jooksul hõivatuna.

Aeglase-sööja heinakonteinerid (Slow-feeder hay bins). Kujundatud samuti selleks, et võimaldada korraga tarbida vähem heina. Konteinerid on saadaval erinevat tüüpi ja erineva suurusega. Asetatud siseruumidesse või välistingimustesse on konteineritel võrestik väikeste avadega. Hobused kalduvad seetõttu sööma heina aeglasemalt ning kulutama samas vähem energiat.

Heina leotamine. See ei ole seade, vaid meetod. Heina võib leotada kuumas või külmas vees lühema või pikema aja jooksul, et eemaldada mõnes vees lahustuvad süsivesinikud andes hobusele palju vähem kaloreid sisaldavaid kiude. Eeliseks on ka see, et niiske heina söömine vähendab hobuse hingamisorganitesse sattuva lendtolmu ja hallituse osakeste sattumist.

Heina aurutid (Hay steamers). Süsivesinike eemaldamiseks heina leotamise asemel võivad omanikud asetada heina aurutisse, mis vähendab kaloreid ja inaktiveerib paljusid heinas sisalduvad bakterid.

Söötmise koonused (Grazing muzzle). Antud leiutis koosneb ämbrikujulisest seadmest, mis pannakse hobuse näo alumisele osale. Seadme otsas olev väike ava võimaldab hobusel süüa pigem vähem rohtu kui rohkem. Koonust kandev hobune võib viibida karjamaal koos oma sõpradega tehes rohkelt trenni, ent süües palju vähem.

Kui teil hobune, keda tuleb söömise ajal aeglustada, kaaluge ühe nendest vahenditest kasutamist, et vähendada rasvumise või seedetrakti häirete ohtu.

ORIGINAAL

LUTSERN hobuste toitumises

Lutserni (alfalfa), heina ning kaerahakke vahel on erinevusi, kuid nad kõik täidavad hobustele eluks vajalike kiudainete allikatena sama rolli. Kui oled üks neist õnnelikest, kes saab oma looma sööta valida, peaks sööda valikul võtma arvesse, mida hobusega saavutada tahetakse ning temalt oodatakse.

Suurimad erinevused heinatüüpi sööda (nende hulgas ka kaera- ja nisuhake) ning liblikõielise sööda vahel on energia, valkude ning kaltsiumi sisalduses.

Energia

Söödas leiduvad kiudained seeditakse energia tootmiseks pimesooles oleva mikroobide populatsiooni poolt. Igas taimes leidub nii seeditavaid kui mitteseeditavaid kiudaineid. Mida kõrgem on seeditavate kiudainete hulk ning mida madalam on mitteseeditavate kiudainete hulk söödas, seda rohkem energiat söödas on. Seeditavaid kiudaineid kipub olema enam taime lehtedes ning rohkem mitteseeditavaid varreosas. Sellest tulenevalt on sööt, kus on kasutatud enam lehti ning vähem varreosi, hobusele energiarikkam.

Lutsernil, mis on korjatud õigel ajal ning mida on peale koristamist hoolikalt käideldud, on palju väga hästi seeditavaid lehti ning veidi varreosi, seega on lutsern väga energiarohke. Kehvas lutsernisöödas on rohkem varreosi kui lehti ning seega ka vähem energiat. Samad reeglid kehtivad ka kuivatatud heina puhul; mida varem see on kasvuprotsessi mõttes ära korjatud, seda enam on temas leheosa ning seda kvaliteetsem sööt on.

Võttes luubi alla tavalise heinasööda, siis tema kvaliteedi ning energiasisalduse dikteeribki varre ja leheosa suhe. Kaerahakke puhul on selge, et see koosneb praktiliselt terves osas varrest ning leheosa praktiliselt puudub. Kaerahakke ja –heina  mitteseeditavate kiudainete hulk on palju suurem kui enamike lutsernitüüpide puhul, mis tähendab, et energiahulk, mida hobune sellest saab, on madalam.

Vaatamata sellele sisaldavad varajaselt koristatud kaera- ja nisuhake ning hein suure tõenäosusega palju suhkrut, mis teeb neist väga maitsva ja seeditava sööda ning suurendab nende energiasisaldust.

Mitteseeditavatel kiudainetel on siiski hobuse jaoks oluline ülesanne, kuna nad hoiavad seedimise liikumas, seega on nende ülesanne veidi nagu lahtistil ning ka see protsess on hobuse tervise juures oluline. Siiski on liiga suur mitteseeditavate kiudainete hulk ohuks hobuse tervisele kuna võib põhjustada koolikuid ning vähendab heinast saadava energia hulka. Kui soovid, et hobune kaotaks kehakaalu, siis võib see ju ka hea omadus olla, ent enamasti ei ole see soovitud eesmärgiks.

Erinevat tüüpi sööda abil saavad hobuseomanikud hobusele antavat energiakogust muuta. Hobuse puhul, kes ei suuda oma kehakaalu hoida, võib lutsernikoguste suurendamine lahenduseks olla. Kui Sul on hobune, kes on pelgalt sissehingatavast õhust paks, siis ei pruugi lutsern just parim mõte olla.

Hobuse kiudaineallikates muudatuste tegemisel tuleks olla aga ettevaatlik: jämesooles elutsev mikroobide populatsioon on kiudaineallika vahetamisele väga tundlik ning peab uue söödaga harjuma. Mikroobide jaoks võib üheks suurimaks šokiks olla heinatoidult liblikõielisele heinale üleminek. Ajal, mil mikroobide populatsioon üritab liblikõielistega harjuda, võib see toota rohkem gaasi või mitte sööta hästi seedida. Tulemuseks võib olla hobune, kellel on gaasid (võibolla isegi gaasikoolikud), lisaks ka vale tekstuuriga või lahtised väljaheited. Söödamuudatuste tegemine peaks käima järk-järgult.

Valgud

Liblikõieliste (lutsern ja ristik) valgusisaldus on heinasöötadest palju kõrgem. Liblikheinalistes võib olla 16 – 20% valku, samas kui heinasöödas on sõltuvalt heina kvaliteedist vastav näitaja 4-12%. Üldiselt ületab lutserni valgusisaldus hobuse vajaduste oma ning heinasööt või kaerahake võivad olla kas liiga valguvaesed või vaevalt vajaliku taseme lähedal olla.

Kui kasutad kehva kvaliteediga sööta, siis võib tekkida vajadus sööda proteiinisisaldust tõsta. Söödale lutserni lisamine muudab selle proteiinirikkamaks ning parandab kogu toitumise kvaliteeti. See võib osutuda eriti oluliseks noore ja kasvava hobuse või imetavaja mära puhul, misjuhul võib tekkida valgupuudus, mis hakkab piirama kasvu või piima tootmist.

Üleliigset valku saab hobune kasutada energiana. Valkudest energia tootmine on aga kulukas omaniku rahakotile ning suurendab hobuse janu ning urineerimise tihedust. Uriini lõhn võib valkude lagundamise protsessis eralduva ammoniaagi tõttu olla väga tugev ning seeläbi ärritada nii hobuse enda kui ka tallis askeldavate inimeste kopse.

Kaltsium

Liblikõielised on kaltsiumirikkamad kui heinasöödad. See võib sõltuvalt ülejäänud toitumisest olla kas positiivseks või negatiivseks aspektiks. Üldiselt on lutsernis kaltsiumi enam, kui hobused seda vajavad, kuid söötes lutserni väikestes kogustes ei ületa kaltsiumitase kriitilist piiri. Üleliigsest kaltsiumist vabanevad neerud läbi uriini. Suures koguses lutserni söövate hobuste uriin on paksem, kriitjasvalgem, kuna sisaldab palju kaltsiumit.

Kaltsium ja fosfor on kehas omavahel tugevalt seotud. Hobuse sööt peaks alati sisaldama rohkem kaltsiumi kui fosforit ning nende kahe mineraali omavaheline suhe võiks soovituslikult jääda vahemikku 1.5:1 kuni 3:1 (kaltsiumit:fosfori kohta). Teraviljad ning nende kaasproduktid sisaldavad väga suures koguses fosforit, nii et toitumine, mis hõlmab endas suures koguses teravilju või nende kõrvalprodukte, võib paigast ära viia kaltsiumi ja fosfori vahekorra kehas. Lutserni toiduvalikusse lisamine suurendab kaltsiumi hulka söödas ning võib tasakaalustada ka fosfori hulka kehas. See loogika peab paika tavalise teravilja puhul, samas on poesegud enamasti suurema kaltsiumisisaldusega ning tasakaalustatud kaltsiumi ja fosfori vahekorraga.

Lutsernist saadav kaltsium on väga oluline ka oblikhappeprobleemide puhul, mis võivad esineda just troopilistel aladel. Oblikhapped seovad kaltsiumit ja vähendavad selle imendumist, luues seega kaltsiumipuuduse, mis võib viia kondinõrkuseni ja toitumusliku sekundaarse hüperparatüreoidismini (tuntud ka, kui “suure pea” haigus). Selle probleemini võib viia mitmete rohutaimede söömine, ent Kikuyu on neist ehk levinuim, levides peamiselt troopilistel aladel.

Kokkuvõtteks võib lutserni või ristiku toidulauale lisamini olla lahenduseks nii mõnegi probleemi korral. Lutserni kasutamise kartmine on alusetu – tuleb lihtsalt aru saada, mis on selle ning teiste söötade erinevused. Maailmas on palju hobuseid, kelle menüü koosnebki alternatiivide puudumise tõttu ainult lutsernist ning kes on seejuures väga hea tervise juures. Oluline on anda hobusele tasakaalustatud sööta ning see, kas hobune saab heina või haket, on juba konkreetsete olude küsimus.

Fotod: google

ORIGINAAL

PEEDI-PULP - mis see on ja milleks seda kasutatakse?

Kaks hobuste toitumise spetsialisti vastavad 11 tavalisele küsimusele hobuste peedipulbiga söötmise kohta.

Kuulete, et omanikud söödavad seda oma alakaalulistele või vananevatele hobustele. Näete teisi hobuseomanikke seda leotamiseks ämbritesse kühveldamas. Aga mis see on ja kas teie hobune vajab seda?

Suhkrupeeditööstuse kõrvalsaadus peedipulp on juba pikka aega olnud hobuste söötmise osa, kuid see ei tähenda, et omanikel ei ole selle kohta küsimusi. Seega kogusime kokku teie kõige sagedasemad küsimused ja palusime Purina Animal Nutritioni hobuste toitumisteadlasel Kelly Vineyardil (MS, PhD) ja Kentuckyst Nicholasville’ist pärit hobuste toitumisspetsialistil Kristen M. Janickil (MS, PAS) neile vastata.

1. Mida peedipulp hobuse heaks teeb?

Peedipulp on odav ja väga seeditav kiud (enamiku heinaga võrreldes võrdne või parem), mis pakub hobustele palju toitumiskasusid. Vineyardi sõnul saavad hobuse kõhu tagaosas olevad mikroobid seda energia saamiseks kergesti kääritada.

„Peedipulbi energiasisaldus on suurem kui lutserniheina graanulitel ja see on kaera näitajate lähedal,“ selgitas Janicki. „Seega on see hea kõhu tagaosa tervise jaoks ning keha seisukorra parandamiseks või kütuse andmiseks lisakalorite lisamiseks.“

Vineyardi sõnul imab ja hoiab peedipulbis sisalduv kiudaine hästi vett, mis teeb leotatud peedipulbist hea abivahendi hobuse veetarbimise suurendamiseks.

2. Millised hobused võivad peedipulbi tarbimisest kasu saada?

Peedipulpi võib hobuste toidulauale lisada mitmete kasude saamiseks. Mõlemad toitumisspetsialistid ütlevad, et seda saab kasutada alljärgnevatel viisidel. 

Kiudaineallikana viletsate hammastega hobuste puhul. „Leotatud peedipulp on hea söödaasendaja, sest seda on lihtsam närida kui pikavarrelist heina,” ütles Vineyard.

Sööda täiteainena heinapuuduse ajal.

Seedetrakti tervendava vahendina seedehäiretega hobuste puhul.

Keha seisundi parandamiseks. „Kaalult sama heina koguse asendamine peedipulbiga tõstab kaalu suurema kalorsuse tõttu,“ ütles Vineyard.

Hea söödamaterjalina hobustele, kes on tundlikud suhkru või tärklise suhtes (nt insuliiniresistentsed hobused). „Peedipulp on suhteliselt väikese suhkru- ja tärklisesisaldusega ning sellel on madal glükeemiline indeks,“ sõnas ta. „See tähendab, et pärast söömist tõuseb veresuhkru tase vaid väga vähe.“

3. Kuidas ma tean, kui palju peedipulpi tuleks sööta? Kui suure hulga saan asendada muud söödaga?

Sööda kogus sõltub selle eesmärgist hobuse toitumises (kas annate lisandeid või asendate teravilja ja/või sööta). Janicki märgib, et teadlased on hobustele ohutult söötnud 55% peedipulpi (kogu toidukogusest), mis vastab ligikaudu 5,4 grammile kuivale peedile päevas 500 kilose hobuse puhul!

„Siiski tuleb ettevaatlik olla, kui päevas söödetakse rohkem kui 900–1400 grammi peedipulpi. Toidu üldine toitainete tasakaal ei tohi muutuda peedipulbi toiteväärtuse puudujääkide tõttu,“ hoiatas Vineyard. Kirjeldame neid puudujääke allpool.

Söödetava toidu kogusest olenemata tuleb see alati enne kaaluda. Janicki soovitab peedipulpi aeglaselt lisada ning kogust järk-järgult suurendada olenevalt iga hobuse ja keha soovitud seisundist.

4. Kas on oluline, kas sööt on peenestatud või granuleeritud peedipulp?

Kaks turul olevat peedipulbi vormi on peenestatud peedipulp (saadaval koos melassiga või ilma) ja granuleeritud pulp (sisaldab tavaliselt osakeste sidumiseks väikest kogust melassi). Vineyardi sõnul on mõlemad vormid hobustele ohutud, kuid peenestatud pulp kipub vett graanulitest kiiremini imama.

„Melassisisaldus võib peedipulbi valimisel olla määravaks teguriks ja seda eriti nende hobuste puhul, kes vajavad väikese suhkrusisaldusega dieeti (insuliiniresistentsuse puhul) või väikese kaaliumisisaldusega dieeti (hüperkaleemilise perioodilise halvatusega hobused),“ ütles Janicki.

5. Kas peedipulp tuleb segada teiste söötadega?

„Peedipulpi saab käsitseda nagu mis tahes muud söödakomponenti,” ütles Vineyard. „Seda saab sööta üksi või koos teraviljaga, sõltuvalt sellest, mis on konkreetse hobuse ja olukorra jaoks kõige mõttekam.“ Janicki sõnul on see nii maitsev, et suurem osa hobuseid sööb seda ilma lisanditeta.

6. Mis siis, kui üritan hobuse toidulauale peedipulpi lisada, kuid ta ei taha seda süüa?

Kui teie hobune on pirtsakas, saate tema peedipulpi leotada või segada seda kuivalt väikese koguse õliga (maisi või sojaoa õli) teravilja sisse.

Vineyard soovitab esimest korda peedipulpi lisades teha seda väikeses koguses. Samuti võite kaaluda lisatud melassiga variandi ostmist.

„Melassi kasutusmäär on tavaliselt alla 5% ja seda lisatakse purustatud peedipulbi maitse parandamiseks ning tolmusisalduse vähendamiseks,“ selgitas Vineyard. „Melassi lisamine suurendab peedipulbi üldist suhkrusisaldust vaid umbes 2% võrra, seega ei põhjusta melassi lisamine suhkru üldise tarbimise suurenemist. Melassi lisamine kuivatatud peedipulbile parandab maitseomadusi ja aitab stimuleerida sülje tootmist, mistõttu on see hea valik pirtsutavate hobuste jaoks. Kuid kui hobusel on tõsine suhkru/tärklise tundlikkus, oleks melassita peedipulp parem valik.“

7. Miks mõned inimesed peedipulpi leotavad? Milline on parim lähenemine?

„On olemas vana müüt, et peedipulpi tuleb enne söötmist leotada, et vältida lämbumist (söögitoru obstruktsiooni),“ ütles Janicki. „Kuid hobused võivad liiga kiiresti süües lämbuda mis tahes söödaga. Peedipulp üksi ei põhjusta hobuse lämbumist.“

Näiteks lisavad söödatootjad peedipulpi paljude selliste teraviljatoodete koostisesse, mis ei vaja enne tarbimist leotamist.

Kuid Vineyard toetab peedipulpi leotamist, et vähendada lämbumisohtu ja parandada sööda maitseomadusi: „Vaatamata sellele, et mõned hobused taluvad kuiva peedipulpi probleemideta, soovitan seda alati leotada siis, kui korraga söödetakse rohkem kui 450-900 grammi. Lisatav veekogus ja imamise aeg sõltuvad mitmest tegurist. Mõned hobused eelistavad vähem vett, teistele meeldib supisarnane pulp.“

Janicki soovitab ühele osale peedipulbile suures ämbris või anumas lisada kaks osa külma või sooja vett. Siis leotage peedipulpi kuni see vedeliku endasse imab, tavaliselt läheb umbes 15 minutit või paar tundi. (Pidage meeles, et peenestatud pulp imab kiiremini kui graanulid.)

„Imamise aeg sõltub peedipulbi konkreetsest tüübist, kliimast, käsitlemisest jm,“ ütles Vineyard. „Peedipulpi tuleb leotada piisavalt kaua, et see muutuks pehmeks.“

8. Kuidas kõige paremini aru saada, kas peedipulp on riknenud?

„Peedipulbi hallitama minemiseks kuluv aeg sõltub keskkonnatingimustest ja leotatavast kogusest. Kõige parem on aru saada lõhna järgi,“ ütles Janicki. Visake ära hallitanud, käärinud või hapu lõhnaga peedipulp.

„Leotatud peedipulp võib jahedamas keskkonnas väga väikese riknemise riskiga vastu pidada 12 tundi või kauem,” selgitas Vineyard. „Kuid kuumas/niiskes keskkonnas võib sama aja jooksul riknemine lihtsalt toimuda.“

9. Kuidas on peedipulpi kõige parem väga külmal ja kuumal temperatuuril käsitseda?

Peedipulbi leotamine võib talvekuude külmumise juures olla väga tülikas. Esimene lahendus on see, et leotatud peedipulbi anumat ei hoita maapinnal. „Tavaliselt on temperatuur kõige külmem maapinna lähedal ning anuma tõstmine võib takistada selle külmutamist,” ütles Janicki. Samuti imab pulp sooja vett kiiremini kui külma, seega lisage võimalusel veidi sooja vett, et vähendada leotamisaega ja külmumisvõimalust.

Suvekuudel leotage ja hoidke peedipulpi aga jahedas ja kuivas kohas, kuhu hobused ei pääse, näiteks söötmisruumis. Selle putukate ja näriliste eest kaitsmiseks leidke anuma katmiseks selline viis, mis võimaldab leotamise ajal siiski õhu liikumise (nt kasutades käterätikut või kärbsekaitset).

Äärmusliku ilma korral soovitab Vineyard sööta väiksemaid koguseid ilma leotamiseta või oodata vee lisamisega kuni söötmiseni. „Teise võimalusena on kaubanduses kättesaadavad söödad, mis sisaldavad suuremat osa peedipulpi ja mida ei pea enne söötmist leotama,” ütles ta.

10. Kas peedipulbi söötmisel on mingeid negatiivseid mõjusid?

Janicki ja Vineyardi sõnul on peedipulbi söötmise puudused järgmised:

suur kaaliumisisaldus melassi olemasolu korral (hüperkaleemilise perioodilise halvatusega hobuste puhul);

mittestruktuursete süsivesikute suur sisaldus (kui see sisaldab melassi) hobuste puhul, kes vajavad väikese suhkru-/tärklisesisaldusega dieeti;

suurem lämbumise risk, kui söödetakse kuivalt ja suures koguses;

toitainete tasakaalustamatus, kui söödetakse suures koguses ainult peedipulpi ja ei kohandata ülejäänud dieeti vastavalt.

11. Kas ma pean peedipulpi tasakaalustama teiste teraviljadega?

„Kuigi peedipulp on sööda väärtuslik koostisosa, jääb see mitmetes valdkondades „eraldiseisvaks“ söödaks,“ ütles Vineyard.

Näiteks sisaldab peedipulp keskmiselt 10% toorvalku. „Seda tuleks arvesse võtta, kui valku tasakaalustatakse kogu toitumises, eriti noortel kasvavatel hobustel, kelle õige kasvamise ja arengu jaoks on vaja spetsiifilisi aminohappeid nagu lüsiini,“ ütles Janicki. Vineyard soovitab tagada, et kasvavatele ja aktiivsetele hobustele oleksid kättesaadavad kvaliteetsed täiendavad valguallikad.

Lisaks on peedipulbi kaltsiumi ja fosfori suhe 10:1 (soovitatav suhe on 2:1). „Kui peedipulbi väikest fosforisisaldust ei arvestata, võib tekkida arengu- ja muid tõsiseid probleeme,“ ütleb Vineyard. See on eriti oluline kasvavate loomade puhul. Optimaalse suhte säilitamiseks soovitab Janicki omanikel peedipulpi sööta koos teraviljadega või lisada toidulauale täiendav fosforiallikas. Tema sõnul tuleb selline fosforiallikas lisada ka siis, kui söödate peedipulpi koos kaunviljaheinaga (nagu lutsern), millel on suurem kaltsiumisisaldus kui söödal. Heina analüüs aitab kindlaks määrata toitainete sisalduse ning hobuste toitumisspetsialist võib anda nõuandeid hobuse toidu tasakaalustamiseks.

Vineyardi sõnul on peedipulp vilets mikroelementide allikas ja sisaldab vähe antioksüdant-vitamiine A ja E. „Suures osas peedipulpi sisaldavas toitumises (rohkem kui 900–1400 grammi päevas) aitab analüüsi tegemine kindlaks teha, milline on üldise toitumise hea tasakaal,“ ütles ta.

ORIGINAAL

Hobuste eutanaasiast

Meie ainulaadne suhe tähelepanuväärse suure loomaga toob meile palju rõõmu. See pakub partnerlust ja seltsi, mis põhineb südamlikul emotsioonil. Siiski, enamus meist ei soovi palju mõelda sellest, kuidas sõprus meie armastatud hobustega lõppeda võiks.

Omanikel, treeneritel ja loomade eest hoolitsejatel on lai kogemustepagas elu lõpetamise valikuid puudutavates küsimustes. Erinevalt inimmeditsiinist, kui meie patsiendid kannatavad ravimatute haiguste, katastroofiliste vigastuste või tagasipöördumatult viletsa elukvaliteedi käes, on meil kohustus üles näidata halastust ning võimaldada neile valutut surma. Eutanaasia on protseduur, mida veterinaararstid äärmise hoolega läbi viivad. Suurt rolli mängib siin alandikkus, austus elu vastu ning ülim kaastunne kõikide protsessi kaasatute suhtes. Tavaliselt ei toimu need sündmused ilma rusuvate emotsioonideta. Need meist, kes sellega hästi hakkama saavad, tunnevad uhkust selle üle, et sellist väärtuslikku teenust pakuvad.

Kui sul on hobune või lihtsalt hoolitsed nende eest, siis tahaksin julgustada sind pisut eutanaasia üle järele mõtlema ajal, kui ei ole vaja kiirustada. See valmistab sind paremini ette erakorralisteks olukordadeks - mil otsustusvõimetus võib pikendada looma piinu – ning annab sulle parema positsiooni teadliku ja targa valiku tegemiseks. Need järgnevad on kõige pakilisemad faktorid, mida erakorralises olukorras arvesse võtta tuleks:

• Mis on diagnoos?
• Mis on lühiajaline prognoos?
• Mis on prognoos pikemas perspektiivis?
• Kas hobune kannatab?
• Kas sul on olemas (rahalised) vahendid, et probleem lahendada?

Kui hoolitsed hobuse eest, kelle tervis halveneb ajapikku, on eeliseks aeg. Eutanaasia plaani võtmine ei muuda looma kaotust kuidagiviisi vähem valulikuks, kuid see aitab vältida äkilisest, ootamatust kaotusest põhjustatud šokki. Saad teha ettevalmistusi hüvasti jätmiseks või korraldada oma hobuse jaoks veel viimane eriline sündmus. Näiteks võib omanik, kelle hobune on olnud väga piiratud dieedi peal, lasta ta välja rohtu näksima lopsakale karjamaale.

Eutanaasia planeerimine hõlmab tihtipeale järgnevat:

• Kuupäeva või aastaaja valikut;
• Protseduuri toimumise koha valikut;
• Korraldusi allesjääva kopli- või tallikaaslasele uue seltsilise leidmiseks;
• Matusekoha valikut ja ettevalmistamist; ja/või
• Korralduste tegemist korjuse äraviimiseks.

Sinu loomaarstil on olemas kõik vajalikud vahendid, et aidata sul plaan koostada, protseduur läbi viia ning koordineerida plaane hobuse jäänuste jaoks.

Informatsiooni puudumine võib tekitada muret ja stressi. Seetõttu aitab, kui olla kursis sellega, mida protseduuri ajal oodata võib. Kaugelt kõige tavalisem nõuetekohane meetod, mida loomaarstid eutanaasiaks kasutavad, on intravenoosselt manustatav barbituraadi üleannustamine. See meetod põhjustab kohest sügavat anesteesiat, kaasa arvatud kesknärvisüsteemi depressiooni, mis viib kiirelt hingamise ja südame seiskumiseni. Kui oled varem anesteesiat kogenud, võid mäletada anestesioloogi juhendamisel numbrite kümnest alates tagurpidi lugemist, kaotades teadvuse juba enne viieni jõudmist. Eutanaasia puhul on barbituraadi kogus märkimisväärselt suurem sellest, mida rutiinse anesteesia jaoks kasutatakse, et surm oleks kindel.

Kui hobune selle protseduuri eel juba maas lamab, on see tunduvalt vähem dramaatiline. Viimast võib rohkem ette tulla siis, kui hobune seisab ning, põhjustatuna äkitsest teadvusekaotusest, kukub. Isegi ideaalsetes tingimustes võib kukkumine olla šokeeriv. Seega, diskreetse ja avara koha valik on ülimalt oluline, et säilitada juuresolevate inimeste ohutus ning ligipääs korjusele äraviimiseks.

Kui hobune on juba maas, siis võib esineda lühiajalist jalgade tõmblust. Peaaegu alati teeb hobune mõned viimased hingetõmbed sekundid või isegi mõned minutid pärast lahkumist. Need agoonilised hingetõmbed esinevad neuromuskulaarse aktiivsuse jääknähtude tõttu lõõtsutaval kombel ja võivad ehmatada, kui neid oodata ei oska. Surma kinnitamiseks kuulavad enamik eutanaasia läbiviijaid stetoskoobiga südant, kindlustamaks, et südamelöögid on peatunud. Samuti kontrollime me silma sarvkesta refleksi puudumist, mis on tahtmatu silmalau sulgemine silmamuna puudutamise järel.

Oma hobuse mälestamiseks on olemas unikaalseid variante, kui oled valmis niipalju ette mõtlema. Näiteks teevad mitmed äriettevõtted tellimuse põhjal käevõrusid, pildiraame, kärbsepeletajaid jne punutud sabajõhvidega. Tuhastamine on samuti võimalus.

Viimne hüvastijätt pole kunagi lihtne. Mida rohkem informatsiooni sul aga selle protsessi kohta on, seda paremini saab seda ette valmistada ja sellega toime tulla.

ORIGINAAL

5 praktilist teaduspõhist hobuste söötmise kaalutlust

See on üks levinumaid küsimusi, mida omanikud küsivad: millega peaksin oma hobust toitma? 

Hobuste toitumisspetsialistid vaatavad vastuste leidmiseks nii teaduse kui ka oma kogemuste poole, lisaks eluetapi ja aktiivsuse taseme kaalumisele peavad nad arvesse võtma ka tegureid nagu keskkond, kliima, geneetika ja tervis, mis võivad muuta hobuse vajadusi ja viia vahest kõige sobivama vastuseni: „Noh, oleneb...“.

29.–30. oktoobril Lexingtonis toimunud hobusekasvatuskonverents Kentucky Equine Research (KER) Conference 2018 lõppes ümarlauaga, mille raames käsitleti toitumisnõudeid (eriti neid, mis sisalduvad väljaandes National Research Council’s (NRC) Nutrient Requirements of Horses Sixth Revised Edition (2007)) ja nende praktikas kasutamist kogu maailmas. Suurbritannias asuvas WALTHAM Centre for Pet Nutrition’is ja MARS Horsecare’is töötav Pat Harris (MA, VetMB, PhD, dipl. ECVCN, MRCVS), Austraalias Victorias asuva KERi Austraalia ja Aasia asutuse toitumise osakonna juhataja Peter Huntington (BVSc, MANZCVSc) ja Lexingtonis asuva Kentucky ülikooli hobuste toitumise professor Laurie Lawrence (PhD) vastasid küsimustele, mille esitas Kentuckys Versailles’is asuva KERi asutaja ja president Joe D. Pagan (PhD).

Allpool on viis olulist sõnumit hobuseomanikele.

1. Mõelge, kas annate oma hobusele või ponile liiga palju süüa.

„Hobuseomanikud usuvad üldiselt, et nende hobune/poni on tegelikkusest aktiivsem,“ selgitas Harris. „Nad võivad kalorivajaduse hindamisel kasutada vale aktiivsustaset ja nii läheb kõik metsa.“

See kehtib ka aktiivsete hobuste puhul. Pagan ütles: „Kui me mõõtsime kolmevõistlusega tegelevate hobuste treeningut (katse ajal KERi aktiivsust mõõtva rakenduse abil), siis olime üllatunud, kui vähe nad treenisid. Vahel on lahknevus selle vahel, kui kõvasti inimesed tegelikult oma hobuseid treenivad või ei treeni.“

Lawrence ütles, et NRC kohandas oma tööriista kolme koormuskategooria (kerge, mõõdukas või intensiivne) pealt neljale (lisades väga intensiivse koormuse), et „eristada kerget ja mõõdukat tööd tegevad hobused nii, et väga intensiivselt treenivate hobuste kategoorias on võidusõiduhobused, kolmevõistluses osalevad hobused ja polohobused.“

Isegi kui nad on õigesti liigitatud, on oluline meeles pidada, et mõned hobused suudavad vormi säilitada ka vähemate kalorite hulgaga. Harris lisas, et teadlased on kinnitanud, et teatud loomade puhul võib kaalulangetus olla keeruline.

On ka hobuseid, kes ei suuda kuidagi kaalu hoida (isegi kui nad ei treeni). „Nagu meie, on ka hobused indiviidid ja mõned loomad vajavad üksnes vormi hoidmiseks rohkem energiat. Kui selline olukord püsib või süveneb, tasub looma veterinaarile näidata,“ sõnas Harris.

2. Tõsiselt alakaalulisele hobusele uuesti sööda andmisel tasub olla väga aeglane ja ettevaatlik.

Oluliselt kõhnunud hobusele liiga suure kalorite hulga söötmine võib põhjustada uuesti söötmise sündroomi, mille korral võib hobune kannatada südame- ja hingamisteede probleemide all ning kogeda lihaskahjustusi, mis tuleneb osaliselt järsust elektrolüütide tasakaalutusest. Seetõttu on nendel juhtudel alati vajalik veterinaari abi. Kuid isegi kõhnade (mitte ainult krooniliselt nälginud) hobuste puhul tuleb muudatusi toidulaual teha järk-järgult ja seda nii koguse kui kvaliteedi mõttes.

Aeglase lähenemisega võib tunduda, et hobuse kaalu suurendamiseks kulub terve igavik, kuid kui kaalutõusu algab, võib see Harrise sõnul üllatavalt kiire olla.

„Kui kaalukaotusel ei ole kliinilist põhjust (st haigus/ebanormaalsus), võtavad nad sageli juurde vajalikust rohkem, kui neid söödetakse kaalu tõstmiseks. Seega tuleb söötmiskava pidevalt jälgida ja kohandada,“ ütles ta.

„Huvitaval kombel näitavad rasvunud loomade kaalulanguse uuringud, et kuigi rangemad piirangud võivad suurendada kaalulanguse kiirust ja ulatust, võtavad need loomad suurema tõenäosusega kiirenimi uuesti juurde (söötes sama dieediga, mida oli vaja kaalu hoidmiseks algse rasvumise puhul) kui siis, kui nende söömist piirati mõõdukamalt,“ lisas ta. „Kaalu alandamise dieetide puhul tuleb seda arvesse võtta ja piirangute ulatust (ja seega ka kaalukaotuse kiirust) tuleb tasakaalustada, andes 24-tunnise perioodi jooksul piisavalt kiudaineid/sööta. Maksimaalne soovitatav kaalukaotus on 1% kehamassist nädalas (pärast esimest nädalat) ja me ei soovita anda vähem sööta kui 1% kehamassist kuivainetes (koos veterinaariga ja strateegiatega, mis pikendavad söömisaega).“

3. Rajalt tulevate puhtatõuliste ja võidusõiduhobuste söötmine võib aega võtta, olenemata sellest, kas nad lähevad aretustalli või võistlustreeningprogrammi.

„Hobused, kes tulevad pärast võiduajamise treeningut koju, paneme suure söödahulgaga dieedile,“ ütles Lawrence. „Neil läheb vähemalt kaks nädalat ja tavaliselt kuu enne, kui nad hakkavad heina sööma sellistes kogustes, mida normaalsed hobused söövad. See on ka minu tähelepanek. Nad tulevad koju ja songivad oma heina, olles harjunud teravilja sööma. Neil läheb mõistmiseks palju aega.“

Võtke näiteks võistlustelt tulev mära, kelle rasvumisaste on sügisel alla 5. Tahaksite teda paaritada ja selleks peate ta rasvumisastme veebruariks üle 5 saama. „Rasvumisastme suurendamiseks ühe ühiku võrra peate söötma rohkem kaloreid kui kulub kaalu hoidmisele,“ ütles ta. „Kui palju rohkem oleneb sellest, kui kiiret kaalutõusu soovite ja kui suur rasvumisastme muutus olemas peab (1 ühik, 2 ühikut jne).“

Teaduspõhised hobuste söötmise kaalutlused

„Üldiselt on tõupuhta mära rasvumisastme muutmiseks 60 päeva jooksul vaja umbes 2,3–2,7 kg rohkem regulaarset kontsentraati kui on tema tavaline kogus,“ ütles ta. „Seega kui tema rasvumisaste on stabiilne 4,5 ja ta saab ad lib kvaliteetset heina/karjamaaheina ja 1,4 kg kontsentraati päevas, siis peate kontsentraadi kogust suurendama 3,6–4,1 kg peale päevas, et saavutada kaalutõus 60 päeva jooksul. Ideaalis võiksite kaalutõusu saavutada järk-järgult, näiteks 90 päeva jooksul. Sel juhul võite päevas kaalu hoidmise tasemest 1,4–1,8 kg võrra rohkem toita (kokku 2,7–3,2 kg päevas). Külmas kliimas varem alustamise teine eelis on see, et saate ära kasutada leebemat ilma ja ilmselt paremat karjamaad. Kõikidel juhtudel tuleks muutusi toitumises teha järk-järgult.“

Huntington lisas: „Endiste võiduajamishobustega on kindlasti viivitus. See võib olla paaritamata mära, mis täku juurde viiakse, aga ka pensionile läinud ruun, kelle omanikuks saab tüdruk, kes soovib temaga ratsutada ja on mures tema temperamenti ja kaalutõusus pärast. Tihti ei lähe need kaks asja hästi kokku.“

4. Veenduge, et kõik rühmas söödetavad hobused saavad oma portsjoni.

„Peate meeles pidama, et mõned hobused söövad kiiresti, teised aeglased. Märad (eelkõige paaritamata märad), kes on võiduajamisest eemale jäänud, on söömise hierarhias madalal kohal. Rühmades ei pruugi nad küllalt süüa saada,“ selgitas Huntington.

Pidage seda meeles ka märade puhul, kelle kõrval on nende varsad.

„Pidage meeles, et vanemad varsad söövad võimaluse korral ka osa oma ema toidust,“ ütles Huntington. „Kui arvutate, kui palju toitu imetavale märale anda, peate arvestama, et varss võib ära süüa 20–25% ema toiudust.“

Harris lisas: „Mõned vanemad hobused ei saa oma päid söömiseks alla painutada, nad ei saa söömiseks liikuda või nad ei saa hammaste või lõua probleemide tõttu korralikult mäluda. Nii võite arvata, et neil on piisavalt süüa, kuid nad võivad samas kaalu kaotada. See võib tähendada, et nad ei saa süüa.“

Samuti võivad nad Lawrence’i sõnul kontsentraati lihtsalt teistest hobustest palju aeglasemalt süüa.

5. Hobuse söödatarbimist arvutades võtke arvesse karjamaal söödut ja raisku läinud heina. Võtke arvesse ka seda, kas söödate hobust või poni.

Toidulaud on peamiselt söödale üles ehitatud, kuid on keeruline teada, mida hobune tegelikult sööb. Lawrence ütles, et tema hinnangul on heina tarbimine 2% kehakaalust.

„Me oleme mõõtnud hobuste söödakoguseid, mis võivad olla 2,8% kehakaalust, ja me oleme mõõtnud teisi hobuseid, kes söövad 1,3% kehakaalust. Seega on palju erinevusi, mida peate silmas pidama,“ ütles ta.

Ta arvutab karjamaa toitumist samamoodi, mõeldes kogu kuivainekogusele ja loomulikult hobuse karjamaale ligipääsule.

„Kui hobustel ja ponidel on piisavalt aega, on andmeid kuivaine kilogrammide kohta tunnis, kuid tegur, mis nende karjamaal söömist kõige rohkem mõjutab on see, kui suur on karjamaa,“ ütles Lawrence. „Kui nad peavad aedikus ühe taime juurest teise juurde liikuma, on see ilusal suurel karjamaal olemisest täiesti erinev.“

Hindamaks, et hobune sööb karjamaal piisavalt, on tema lahendus anda karjamaahobustele ette heina. „Kui nad seda söövad, siis ei ole karjamaal piisavalt rohtu,“ ütles ta. „Kui ma neile heina viin ja nad selle järgi jätavad, siis on karjamaal piisavalt rohtu.“

Kuid Harrise sõnul võib see oleneda rohust ja hobusest: „Kui meil on väga, väga rikkalik ja väikese kiudainete sisaldusega karjamaa, söövad hobused mõnikord heina, sest nad tahavad kiudaineid. Mõned hobused võivad tõeliselt maitsvat rohtu ignoreerida ja eelistada kiudaineid täis heina“.

Pidage igal juhul meeles, et ponid võivad oma kehakaaluga võrreldes süüa rohkem kui hobused.

„Kui nad pooleks tunniks välja lasta ja nad on puhast tõugu, võivad nad puigelda ja ringi joosta ega pruugi palju süüa,“ ütles Harris. „Kui tegu on poniga, siis võib ta pea maha panna ja rohtu süüa! Kui hobune on ainult tund aega väljas, siis ei täida see tõenäoliselt väga suurt osa tema päevasest energiavajadusest (olenevalt rohu kvaliteedist). Poni puhul aga täidab. Oleme näinud, et ponid suudavad süüa kuni 1% kuivaineid oma kehamassist vaid kolme tunnise karjamaal oleku ajal ning ligikaudu 5% 24 tunni jooksul. Hobused söövad tavaliselt aga umbes 2,5% kuivaineid (miinus vesi) oma kehamassist päevas. Kuid nad on kõik indiviidid ning seega on jälgimine ülioluline.

Huntington meenutas osalejatele, et nad paneksid alati välja vähemalt ühe heinasöödi/-kuhja rohkem kui on hobuseid. Asetage need ringi, mitte ritta, et looduslik karjamaapoliitika saaks välja tulla ka siis, kui kõik süüa saavad.

Kokkuvõte: lubage 10% raisku minemist ja sama suurt individuaalset erinevust toitumises ning võtke arvesse seeditavuse ja ainevahetuse varieeruvust. Pidage meeles, et standardse sööda puhul võib olla palju individuaalseid erinevusi. Söötmiskava kohandamine hobuse individuaalsete vajadustega on väga oluline.

ORIGINAAL

Teraviljavaba sööt hobustele

Hobuste maohaavandite sündroomi ja metaboolsete probleemidega hobused saavad kasu teraviljavabast ja väikese tärklisesisaldusega toitumisest. Allpool on kirjeldatud, mida teadma peab.

K. Mul on haavandite tekke soodumusega mära, keda olen alati toitnud söödaga, millele on lisatud vitamiinilisandit (segatud heinagraanulitega). Kui olen varem kontsentraate andnud, siis on tal tekkinud maohaavandid. Nüüd olen hakanud tema vastupidavust treenima ja tunnen, et ta vajab suurema intensiivsusega seoses rohkem kaloreid. Mind huvitavad hobuste teraviljavabad söödad. Mida tähendab teraviljavaba? Kas see tähendab väikest tärklisesisaldust? Kui need ei anna teraviljadest pärinevaid kaloreid, siis kust energia tuleb? (E-kirja teel saabunud küsimus)

V. Ameerika söödakontrolli ühenduse ametnikud määratlevad teravilja kui teraviljataimedest pärinevaid seemneid. Näiteks on kaer, oder, mais ja nisu (oma terviklikes vormides) klassifitseeritud teraviljana, sest need on kõik vastavate taimede seemned. Kuid nisu peenkliisid ei liigitata teraviljaks, sest need ei koosne kogu seemnest. Pigem on „peenkliid“ termin, mida kirjeldatakse järgmiselt: „jahu jahvatamise saadus, mis sisaldab mitmeid teraliste osakeste klasse, mis sisaldavad endospermi, kliisid ja idusid, millest igaüks sisaldab erinevat hulka toorkiudusid“.

Seega võib sööt olla märgitud teraviljavabaks (ei sisalda kogu seemet), kuid sisaldab siiski teraviljaosadest saadud koostisosi, näiteks nisu peenkliisid. Täisteravilja eemaldamine söödast toob tavaliselt kaasa tärklise hulga olulise vähenemise ning koostisosad nagu nisu peenkliid on muutunud populaarseteks, sest sisaldavad vähem tärklist kui kogu tera, kuid annavad samas sarnase kalorsuse. See võimaldab söödatootjatel hobustele pakkuda suurema kalorsusega sööta ja kontrollida samas tärklise hulka.

Koostisosad nagu nisu peenkliid ei ole aga tärklisevabad ja kuigi teraviljavabade söötade puhul on tärklisesisaldus tavaliselt väiksem, ei pruugi see olla küllalt väike mõnede hobuste jaoks (eriti metaboolsete probleemidega hobuste jaoks). Seetõttu on alati oluline teada saada sööda mittestruktuursete süsivesikute sisaldus, kui see on hobuse jaoks oluline (isegi kui sööd on märgistatud teraviljavabaks).

Teraviljavabade dieetide puhul sööda kalorsuse suurendamiseks kasutatavad muud koostisosad hõlmavad kääritatavad kiudusid (nagu suhkrupeedi pulp ja sojaubade kestad) ning rasvaallikaid (nagu riisikliid ja taimeõli). Need on hea energiaallikas hobustele, kes osalevad vastupidavusvõistlustel, sest need toetavad pikamaavõidusõidu hobuste aeroobset treeningut.

Loomulikult saab riisikliisid ja peedipulpi üksi väga edukalt sööta. Kuid hea vitamiini-/mineraalainelisand oleks vajalik, et tagada toitumise vastavus kõikidele mära toitainevajadustele (eriti mineraalainete ja E-vitamiini osas). Kaubanduses kättesaadav teraviljavaba sööt on nõuetekohaselt rikastatud ja kui seda söödetakse õigesti tootja soovituste kohaselt, ei pea täiendavaid vitamiini- ega mineraalainelisandeid andma.

Teil on õigus, et veterinaarid ja toitumisspetsialistid soovitavad üldiselt vähendada haavandile kalduvale hobusele söödetava tärkliserikka teravilja kogust. Siiski võib mõningane tärklis toitumises aktiivsetele hobustele kasulik olla. Oluline on sööta vaid väike kogus tärkliserikast toitu korraga kogu päeva jooksul ja mitte sööta üle 1 grammi mittestruktuurseid süsivesikuid kehamassi kilogrammi kohta päevas.

Loo autor Clair Thunes, PhD

ORIGINAAL