Lutserni (alfalfa), heina ning kaerahakke vahel on
erinevusi, kuid nad kõik täidavad hobustele eluks vajalike kiudainete
allikatena sama rolli. Kui oled üks neist õnnelikest, kes saab oma looma sööta
valida, peaks sööda valikul võtma arvesse, mida hobusega saavutada tahetakse
ning temalt oodatakse.
Suurimad erinevused heinatüüpi sööda (nende hulgas ka kaera-
ja nisuhake) ning liblikõielise sööda vahel on energia, valkude ning kaltsiumi
sisalduses.
Energia
Söödas leiduvad kiudained seeditakse energia tootmiseks
pimesooles oleva mikroobide populatsiooni poolt. Igas taimes leidub nii
seeditavaid kui mitteseeditavaid kiudaineid. Mida kõrgem on seeditavate
kiudainete hulk ning mida madalam on mitteseeditavate kiudainete hulk söödas,
seda rohkem energiat söödas on. Seeditavaid kiudaineid kipub olema enam taime
lehtedes ning rohkem mitteseeditavaid varreosas. Sellest tulenevalt on sööt,
kus on kasutatud enam lehti ning vähem varreosi, hobusele energiarikkam.
Lutsernil, mis on korjatud õigel ajal ning mida on peale
koristamist hoolikalt käideldud, on palju väga hästi seeditavaid lehti ning
veidi varreosi, seega on lutsern väga energiarohke. Kehvas lutsernisöödas on
rohkem varreosi kui lehti ning seega ka vähem energiat. Samad reeglid kehtivad
ka kuivatatud heina puhul; mida varem see on kasvuprotsessi mõttes ära korjatud,
seda enam on temas leheosa ning seda kvaliteetsem sööt on.
Võttes luubi alla tavalise heinasööda, siis tema kvaliteedi
ning energiasisalduse dikteeribki varre ja leheosa suhe. Kaerahakke puhul on
selge, et see koosneb praktiliselt terves osas varrest ning leheosa
praktiliselt puudub. Kaerahakke ja –heina
mitteseeditavate kiudainete hulk on palju suurem kui enamike
lutsernitüüpide puhul, mis tähendab, et energiahulk, mida hobune sellest saab,
on madalam.
Vaatamata sellele sisaldavad varajaselt koristatud kaera- ja
nisuhake ning hein suure tõenäosusega palju suhkrut, mis teeb neist väga
maitsva ja seeditava sööda ning suurendab nende energiasisaldust.
Mitteseeditavatel kiudainetel on siiski hobuse jaoks oluline
ülesanne, kuna nad hoiavad seedimise liikumas, seega on nende ülesanne veidi
nagu lahtistil ning ka see protsess on hobuse tervise juures oluline. Siiski on
liiga suur mitteseeditavate kiudainete hulk ohuks hobuse tervisele kuna võib
põhjustada koolikuid ning vähendab heinast saadava energia hulka. Kui soovid,
et hobune kaotaks kehakaalu, siis võib see ju ka hea omadus olla, ent enamasti
ei ole see soovitud eesmärgiks.
Erinevat tüüpi sööda abil saavad hobuseomanikud hobusele antavat
energiakogust muuta. Hobuse puhul, kes ei suuda oma kehakaalu hoida, võib
lutsernikoguste suurendamine lahenduseks olla. Kui Sul on hobune, kes on
pelgalt sissehingatavast õhust paks, siis ei pruugi lutsern just parim mõte
olla.
Hobuse kiudaineallikates muudatuste tegemisel tuleks olla
aga ettevaatlik: jämesooles elutsev mikroobide populatsioon on kiudaineallika
vahetamisele väga tundlik ning peab uue söödaga harjuma. Mikroobide jaoks võib
üheks suurimaks šokiks olla heinatoidult liblikõielisele heinale üleminek.
Ajal, mil mikroobide populatsioon üritab liblikõielistega harjuda, võib see
toota rohkem gaasi või mitte sööta hästi seedida. Tulemuseks võib olla hobune,
kellel on gaasid (võibolla isegi gaasikoolikud), lisaks ka vale tekstuuriga või
lahtised väljaheited. Söödamuudatuste tegemine peaks käima järk-järgult.
Valgud
Liblikõieliste (lutsern ja ristik) valgusisaldus on
heinasöötadest palju kõrgem. Liblikheinalistes võib olla 16 – 20% valku, samas
kui heinasöödas on sõltuvalt heina kvaliteedist vastav näitaja 4-12%. Üldiselt
ületab lutserni valgusisaldus hobuse vajaduste oma ning heinasööt või kaerahake
võivad olla kas liiga valguvaesed või vaevalt vajaliku taseme lähedal olla.
Kui kasutad kehva kvaliteediga sööta, siis võib tekkida
vajadus sööda proteiinisisaldust tõsta. Söödale lutserni lisamine muudab selle
proteiinirikkamaks ning parandab kogu toitumise kvaliteeti. See võib osutuda
eriti oluliseks noore ja kasvava hobuse või imetavaja mära puhul, misjuhul võib
tekkida valgupuudus, mis hakkab piirama kasvu või piima tootmist.
Üleliigset valku saab hobune kasutada energiana. Valkudest
energia tootmine on aga kulukas omaniku rahakotile ning suurendab hobuse janu
ning urineerimise tihedust. Uriini lõhn võib valkude lagundamise protsessis
eralduva ammoniaagi tõttu olla väga tugev ning seeläbi ärritada nii hobuse enda
kui ka tallis askeldavate inimeste kopse.
Kaltsium
Liblikõielised on
kaltsiumirikkamad kui heinasöödad. See võib sõltuvalt ülejäänud toitumisest
olla kas positiivseks või negatiivseks aspektiks. Üldiselt on lutsernis
kaltsiumi enam, kui hobused seda vajavad, kuid söötes lutserni väikestes
kogustes ei ületa kaltsiumitase kriitilist piiri. Üleliigsest kaltsiumist
vabanevad neerud läbi uriini. Suures koguses lutserni söövate hobuste uriin on paksem,
kriitjasvalgem, kuna sisaldab palju kaltsiumit.
Kaltsium ja fosfor on kehas omavahel tugevalt seotud. Hobuse
sööt peaks alati sisaldama rohkem kaltsiumi kui fosforit ning nende kahe
mineraali omavaheline suhe võiks soovituslikult jääda vahemikku 1.5:1 kuni 3:1
(kaltsiumit:fosfori kohta). Teraviljad ning nende kaasproduktid sisaldavad väga
suures koguses fosforit, nii et toitumine, mis hõlmab endas suures koguses
teravilju või nende kõrvalprodukte, võib paigast ära viia kaltsiumi ja fosfori
vahekorra kehas. Lutserni toiduvalikusse lisamine suurendab kaltsiumi hulka
söödas ning võib tasakaalustada ka fosfori hulka kehas. See loogika peab paika
tavalise teravilja puhul, samas on poesegud enamasti suurema
kaltsiumisisaldusega ning tasakaalustatud kaltsiumi ja fosfori vahekorraga.
Lutsernist saadav kaltsium on väga oluline ka
oblikhappeprobleemide puhul, mis võivad esineda just troopilistel aladel.
Oblikhapped seovad kaltsiumit ja vähendavad selle imendumist, luues seega
kaltsiumipuuduse, mis võib viia kondinõrkuseni ja toitumusliku sekundaarse
hüperparatüreoidismini (tuntud ka, kui “suure pea” haigus). Selle probleemini
võib viia mitmete rohutaimede söömine, ent Kikuyu on neist ehk levinuim,
levides peamiselt troopilistel aladel.
Kokkuvõtteks võib lutserni või ristiku toidulauale lisamini
olla lahenduseks nii mõnegi probleemi korral. Lutserni kasutamise kartmine on
alusetu – tuleb lihtsalt aru saada, mis on selle ning teiste söötade
erinevused. Maailmas on palju hobuseid, kelle menüü koosnebki alternatiivide
puudumise tõttu ainult lutsernist ning kes on seejuures väga hea tervise
juures. Oluline on anda hobusele tasakaalustatud sööta ning see, kas hobune
saab heina või haket, on juba konkreetsete olude küsimus.
Fotod: google
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar