Kumb on parem, kas PELLETID VÕI MÜSLI?

Mõisted „müsli“ ja „pellet“ kirjeldavad õigupoolest vaid sööda konsistentsi, selle välimust ega anna teavet ei koostise ega toiteväärtuse kohta. Pelleteid vormitakse surve ja soojuse abil, mis muudab nad peaaegu mikroobivabaks ja hästi säilivaks. Pelleteid on lihtsam transportida ja säilitada ning võrreldes teraviljasegudega tolmavad nad vähem. Paljud hobuseomanikud pelgavad pelleteid osta hirmus söögitoruummistuse ees. Ummistuse oht sõltub aga sellest, kui tugevalt on pelletid pressitud, sideainete kasutusest ja paisuvate koostisosade osakaalust. Viimase saab kindlaks teha, kui panna peotäis pelleteid mõneks ajaks likku. Kvaliteetsed pelletid ei paisu palju. Närimisraskustega hobustele võib pelleteid siiski anda leotatuna. Müsli koostisosad on muidugi kergemini äratuntavad ja nii on müsli kvaliteeti optiliselt kergem hinnata. Müsli eeliseks on selle niigi heterogeenne struktuur. Kui struktuuri on veelgi lisatud, suurendab see mälumistegevust ja seeläbi aktiviseerub seedeprotsess juba tänu suuõõnes toodetavale süljele. Üldjuhul söövad hobused müslit hea meelega. Kõrge hügieenistaatuse ja tärklise kättesaadavuse tagamiseks tuleks teravilja hüdrotermiliselt töödelda. Sellega lõhutakse tärklisemolekuulide struktuuri, mis muudab nad kergemini seeditavaks. Kuid see eelis maksab: töödeldud teravili on kallis ja kergesti riknev. Jämedad lahtised struktuurid pakuvad mikroobidele ja parasiitidele suuremat kandepinda, mistõttu vajab sööt konserveerimist. Enamus söödatootjaid kasutab melassi, mis jätab segule õhukese suhkrukihi ja takistab nii parasiitide levikut. Selline konserveerimisviis on ohutu ning omab toitumisfüsioloogilisi ja maitse-eeliseid. Otsus, mida hobusele sööta, sõltub vähem vormist kuivõrd kvaliteedist ja koostisosade mitmekesisusest, valmistusviisist ja teravilja seeditavusest. Pelletite tootmine on küll hinnalt soodsam, kuid toitumisfüsioloogiliselt võib odav müsli jääda kvaliteetsele pelletile alla. Pilk pakendil olevale koostisosade loetelule aitab otsustada, kuna koostisosade nimekiri, mis on kohustuslikus korras toodud kahanevas järjekorras, annab tihti olulisemat teavet sööda kvaliteedi kohta kui tootmisviis.

Andrea Everding
Eggersmann Team

HOBUSE SOOLESTIK

Hobuse soolestik on väga vastuvõtlik ja õrn organ. Evolutsiooni käigus on meie hobuste soolestik pidanud kohanema kindla piiratud toiduvalikuga, mis koosneb peamiselt värsketest ja surnud kiulistest taimedest ja mida sai süüa väikeste kogustena korraga. Kogu seedetrakt oli sobitunud nii, et rohu- ja niidumaa taimestiku ja nende seemnete söömisel saaks kaetud tavapärane toitainete vajadus. Tänu sellele oli hobuste peamine tegevus söömine 18 tunni ulatuses. Pause sai pidada vastavalt oma soovile.
Aastate vältel on hobuste pidamis- ja söötmistingimused oluliselt muutunud, mis mõjutab ka soolestikku. Tänapäeva söötmist iseloomustab see, et hobuseid söödetakse kaks kuni kolm korda päevas. Söötmiskord sisaldab suuremas koguses jõusööta, mida on vaja seedida.
Soolestiku õrn tasakaal on kergesti häiruv - stress, järsk söödamuutus, kõdunenud sööt või liiga vähe koresööta on vaid mõned näited.
Hobuse soolestiku pikkus on umbes 30 m. Laias laastus võib selle jaotada peen- ja jämesooleks. Enamus toitaineid seedub 20 m pikkuses peensooles. Näärmed, mis asuvad limaskestades, toodavad vajalikke sooltevedelikke. Suhkrud, tärklis, valgud ja rasvad seeduvad peensooles ning imenduvad sealt.
Jämesool koosneb mitmest osast: esimene on pimesool. Sellele järgnevad umbsool (suur ja väike) ja pärasool. Pimesool on suur käärimiskamber, mis mahutab ligikaudu 50 liitrit. Bakterite ja mikroobide abil toimub siin toorkiuliste toiduosade lõhustamine. Tselluloosi lõhustamise käigus saadud rasvhapped imenduvad koheselt sooleseina kaudu.
Arvestades hobuse arengukäiku, peame panustama parimal viisil hobuse sooltetöö toetamisse, kuna söötmisel peab eelkõige arvesse võtma hobuse päritolu rohumaa - aladelt. Oleme olulisemad eripärad ja nõuanded soolte toetamiseks järgnevates lühikestes artiklites välja toonud.
Lisainformatsiooni saamiseks ja küsimuste korral pöörduge julgelt meie poole!

Koresööt
Miks on koresööt niivõrd oluline?
*Koresööt toetab seedimist.
Vastupidiselt jõusöödale, mis seedub peensooles, jõuab seedeprotsess heinani alles jämesooles. Selle käigus toodetakse muuhulgas energiaküllaseid substantse. Hobune kasutab toorkiudu energiaallikana. Jämesool toimib ka happe aluse tasakaalustajana ja siin toimub vitamiinisüntees. Toimiva jämesoolefloora ja kvaliteetse koresööda abil on võimalik vältida palju söötmisvigu.
*Aitab peletada igavust boksis.
Hobune on loodud sööma pidevalt ning seda asjaolu ei ole muutnud ka tema kodustamine. Kui hobusel pole midagi näksida, hakkab ta tihti igavusest boksiseinu ja küna närima. Samuti põhjustab see voomasid (halbu kombeid) nagu karutammumine, künahaukamine ja jalutamine boksis. Rahulik söömine ja närimine vastavad hobuse loomuomasele söömisprotsessile - hobusel on tegevust ja ta on endaga kooskõlas. Seetõttu on piisavas koguses koresööta pakkumine söötmise A ja O.
*Hoiab hambad korras.
Heina jämedad struktuuriosakesed toetavad hammaste närimispindade ühtlast kulumist. Nii tekib harvem teravaid nurki purihammastel.


Mis siis selle soolestikuga õieti on?

Meie hobuste heaolu sõltub suurel määral tervest soolefloorast. Kontrollitud söödakvaliteet ja efektiivsete mikroorganismide kasutamine söödas aitavad hoida loomi tervete ja sooritusvõimelistena. Hobuste esmased vajadused tulenevad nende arenguloost. Enamusele euroopa hobusepidajaist on võimatu pakkuda hobustele stepiloomadele omast eluviisi, mille käigus nad saavad vabalt liikuda ja süüa. Pidamistingimuste valikus tuleb tihti teha valikuid. Et oma vabaaja partneritele võimaldada täisväärtuslik ja tervislik elu, peaksime võtma eeskuju loodusest. Õige söötmisega kingime oma hobustele tervist je heaolu. Mitteoptimaalne söötmine võib põhjustada palju probleeme, näiteks organismi liighappelisust. Immuunsüsteem kannatab ja seedimine läheb isegi väikeste põhjuste tagajärjel paigast. Hobustel kuhjuvad seedehäiretest põhjustatud haigused, hingamisteede- ja nahahaigused- eelkõige prei- ja paljud liikumisaparaadi haigused.

Elav soolefloora
Soolte tervis on meie loomade heaolu võti. Soolte limaskestadel elab kujuteldamatult suur hulk mikroorganisme. Need abistavad pisiloomaksed on hobuse jaoks sama olulised kui süda, kopsud ja iga teine organ. Nad kaitsevad limaskesti, aitavad tõrjuda haigusetekitajaid, lõhustavad toiduosi seeduvateks koostisosadeks ning toodavad vitamiine ja ensüüme. Soolteseintel asuv närvide rägastik juhib kõhu ja pea vahelist kommunikatsiooni. Tänu sellele saab aju pidevalt teavet soolestiku olukorrast. Järelikult sõltuvad tervis ja üldine heaolu olulisel määral soolestiku tööst.

Stress nõrgestab seedimist
Kahjulikud bakterid ja mürgised seedejäägid võivad hävitada terve soolefloora. Samaväärselt ravimitega, eelkõige antibiootikumide ja tihedate ussikuuridega koormab soolefloorat pidev stress. Stressist tingitud erutuse puhul lõtvub soolte lihastik ja seedeprotsess häirub. Selle tagajärjel muutub bakterite kooslus ning seened ja haigust tekitavad bakterid ründavad limaskesti. Tekivad põletikulised protsessid ja soolteseinte kaudu hakkavad imenduma bakterite, seente ja parasiitide mürkained. Allergiaid tekitavad söödaosakesed satuvad soole- lümfisüsteemi ja mõjutavad kogu organismi. Pideva koormuse all kannatab maks kui filtreeriv organ ja selle töö võib saada jäädavalt kahjustatud. See võib avalduda loiduses, kehvas karvkattes ja vastuvõtlikus nahas.

Kokkuvõttes võime järeldada, et soolestiku tervis omab olulist tähtsust ning selle eest peab hästi hoolitsema.

Milleks Egersmann Profi DarmFit?
Rooja konsistents annab olulist informatsiooni hobuse tervise osas. Sellest võib teha järeldusi sööda seeduvuse, soolefloora ning immuunsüsteemi ja keha vastupanuvõime kohta. Roe peaks olema ümar, niiske, läikiv ja pruuni värvi. Kahjuks on viimastel aastatel täheldatud suuremal hulgal roojavedeliku tekkimist. Kuid kuidas see tekib?
Koresööda manustamisel on võtmefunktsioon. Varajase heina toorkiusisaldus on väga madal, mistõttu ei ole see soovitatav. Oluline roll on ka kvaliteedil. Ebaprofessionaalse heina ja silo tootmise käigus tekivad kahjulikud ained (nt hallitus), mis võib organismi oluliselt koormata. Ka karjamaa kasutamine kõrge suhkrusisaldusega taimede kasvatamiseks ei anna hobusele piisavas koguses vajalikke olulisi toitaineid. Probleemid tekivad liiga väikese koguse koresööda söötmisel samavõrd kui suurte koguste jõusööda söötmisel.

Toorkiul on tohutu võime siduda vett. Palun jälgige seega, et hobune saaks piisavalt koresööta! Kuna omanik ei saa alati otseselt mõjutada põhisööda kvaliteeti ja kogust, suudab Eggersmann Profi Darmfit tasakaalustada  loomuliku toorkiupuudujäägi ratsioonis.
Firma Eggersmann on loonud Profi DarmFitiga toote, mis optimeerib looduslike rakustruktuuride abil hobuse seedimist ja vähendab seeläbi roojavedeliku teket.

Profi DarmFiti eelised üheskoos:

• väike doseering
• looduslike rakustruktuuridega
• toetab roojavedeliku puhul
• stabiliseerib seedimist

Andrea Everding

Eggersmann team

Kas hobune tunneb ennast peeglist ära?

Vastus sellele on mõnetigi üllatav!

Kui hobune näeb maneeži peeglist enda peegelpilti, kas ta tunneb end ära? Itaalia teadlased on püüdnud sellele küsimusele vastata, kuid hobuste iseloom on selle ettevõtmise muutnud keerukaks.
„Loomulikult ei ole hobustel ega ka teistel loomadel vaja end peeglist ära tunda- neil pole vaja habet ajada ega end meikida, ütleb Pablo Baragli Pisa Ülikoolist, “kuid võime end peeglist ära tunda mängib olulist rolli eneseteadlikkuse arengus. Peegelpildis enda äratundmine toob esile kognitiivsed ja emotsionaalsed võimed, mis on vajalikud mitmetahuliste sotsiaalsete suhete ja eritasandilise empaatilise käitumise arendamiseks. Seetõttu on võrdleva psühholoogia teadlased, primatoloogid ja etioloogid viimase 40 aasta jooksul panustanud nii inimahvide kui teiste loomade seas nende võime uurimisse ennast peeglist ära tunda.
“Hobuste puhul selle võime välja selgitamiseks tutvustasid itaalia teadlased loomadele esmalt ruumi, kus peegel oli esmalt kaetud ning mis seejärel avati. Seejärel viisid nad läbi märgi testi paradigma, standardiseeritud meetod enda äratundmise mõõtmiseks.„See paradigma on selliste uurimuste nurgakiviks“, seletab Baragli. „Loomad peavad näitama rida käitumismustreid [kui peegel on kaetud ja seejärel paljastatakse], mis peaks neid õpetama mõistma peegli ülesannet. Sellist käitumist võib jaotada järgnevalt: esiteks, sotsiaalne vastus, mis tähendab, et loom mõtleb, kes talle peegeldusest vastu vaatab; peegli füüsiline uurimine, millega kaasneb peegli taha vaatamine ja korduvaid testivaid käitumisviise, näiteks nägude tegemist.
“Uurijad salvestasid hobuste reaktsiooni katmata peeglile videolindile, et nimetatud käitumismustreid paremini määratleda ja kvantifitseerida.Pärast neid esmaseid täheldusi tehti uuritavate hobuste vasakule põsele „X“. Seda kohta oli hobustel võimalik näha ainult peeglist. Osade katsete puhul tehti „X“ läbipaistva geeliga; teiste katsete puhul lisati geelile värvi, et välja selgitada hobuste reaktsioon, kui nad tunnevad geeli nahal (taktiilne tunnetus), mitte ei näe geeli (visuaalne tunnetus). 
Seejärel jälgisid uurijad, kas hobused reageerivad käitumisega, näiteks kas nad hõõruvad põske vastu jalga, et „X“ oma põselt eemaldada pärast seda, kui nad olid ennast peeglist näinud. Selline käitumine oleks tõestanud, et hobused tunnevad end peeglist ära. Taas filmiti käitumist andmekogumise ja –analüüsi eesmärgil.
Kogutud andmete põhjal ei saa väita, et hobused tunnevad end peeglist ära, kuid Baragli arvates võib see tuleneda ka lihtsalt puudulikust testimismetodoloogiast, mis arendati algselt välja primaatide jaoks. „Kõik loomad, kes läbisid märgitesti, ei näidanud uuringu esimeses osas oodatud käitumist“, sõnab ta. „Meie arvates ei saa väita, et erinevad liigid ei võiks võimet ennast peeglist ära tunda, näidata erinevalt, kuna nende tunnetuslikud võimed, motivatsioon, sotsiaalsus, kehaehitus ja vastuvõtuvõime on erinevad.“
Baragli lisab, et on ka võimalik, et hobusel puudub lihtsalt motivatsioon värvilise märgi eemaldamiseks enda näolt. „Üks kriitikapunkt märgi testi paradigma puhul on see, et selle aluseks on antromorfne vaade: loomad peaksid justkui tahtma, nagu inimesed, eemaldada võõrast märki enda kehalt. Kas see vastab tõele? 
Kindlasti väidavad vabapidamisel elavate hobuste omanikud, et nende hobustel ei ole probleemi sellega, kui nad on porised. Kas me saame kindlalt väita, et hobused ei eemalda märgist, kuna nad ei tunne end peeglist ära? Äkki nad pole lihtsalt huvitatud kehahooldusest. 
Kas kasutatud katsemeetod sobib hobuste uurimiseks?“Baragli loodab, et sobivama testiformaadiga uuringud tõestavad tulevikus, kas hobused suudavad end identifitseerida oma peegelpildiga.

CHRISTINE BARAKAT WITH MICK MCCLUSKEY, BVSC, MACVSC 2. NOV. 2017

ORIGINAAL-ARTIKKEL

10 põhjust, miks hobuse söödaratsioon üle vaadata

Järgnevalt toome teieni 10 levinud olukorda, mil hobuse tervise huvides tuleks järele mõelda, kas praegune söödavalik on ikka parim.

1. 

   Vähearenenud topline (ülaliin). Foto: https://uckeleequine.wordpress.com/2014/09/08/vanishing-toplines/
   Hobune on kõhnemapoolne ja ei näe hea välja. Kui hobune on lahja ja tema topline (selja ja kaela ülaliin) on vähearenenud, võib see viidata olulisele toitainepuudusele. Seejuures ei pruugi aidata lihtsalt söödakoguste suurendamine kui tegu pole sobilike söötadega.
2. Hobune on ümaram kui võiks. Kui hobune on ülekaaluline, siis võib see viia mitmete terviseriskideni ning on kindel märk, et hobuse söötmisplaan on tema tervisele ohtlik. Kindlasti ei tohiks sellisele hobusele sööta toitaineid, mida ta ei vaja. Tavalise jõusööda asemel tuleks eelistada sobivat mineraalsööta. Oluline on ka põhisööda (hein, silo, karjamaarohi) koostise hindamine.
3. Hobusel on roided näha aga heinakõht all. Terve ja korrektselt söödetud hobune ei ole paks ja kõhn korraga. Üle tuleks vaadata kogu ratsioon ning arvestada hobuse eripäradega. Võib viidata ühtede toitainete puudusele ja teiste liiale.
4. Söödan igasuguseid häid asju aga mingit erilist efekti pole märgata. Kas on valitud hobusele sobivad söödad? Kas kogused on optimaalsed? Ühtemoodi halb võib olla nii toitainete puudus kui ka liig. Ära koorma hobuse seedesüsteemi söötadega, mida ta ei vaja!
5. Tegu on noore hobusega. Sälud vajavad kasvamiseks rohkem toitaineid kui täiskasvanud hobused. Samas peab noorhobuse söödaratsiooni struktuur olema teistsugune, mistõttu ei sobi täiskasvanud hobihobuste söödad lihtsalt suuremas koguses.
6. Hobusel on juba söötmisega seotud terviseprobleemid. Näiteks maohaavandid, laminiit, korduvad koolikud, insuliiniresistentsus jne. Sellisel juhul tuleb ratsioon üle vaadata iga kord, kui muutub hobuse põhisööt (erineva põllu hein/silo/karjamaarohi). Lisasöödad tuleb valida vastavalt hobuse tervislikule seisundile.
7. Hobune sööb ainult heina. Kuigi hea hein tagab põhitoitained, siis tõenäoliselt on hobune mineraalipuuduses. Subkliiniline puudujääk võib tekitada probleeme pikemas perspektiivis (taastumine traumadest, kabjatervis, jõudlus jne).
8. Kaer ei ole enam moes ja ei tea, mida selle asemel anda. Kaer on teraviljadest hobusele kõige sobilikuma koostisega, kuid tõenäoliselt ei kata koos heinaga kõiki hobuse vajadusi. Kaera saab ratsioonides edukalt kasutada, kui see hobusele sobib. Miks mitte kombineerida kaera mõne teise lisasöödaga?
9. Hobune sööb müslit või graanulisegu aga vähem kui pakil soovitatakse. Sellisel juhul ei saa enam kindel olla, et hobune vajalikud ained kätte saab. Kui paki peal soovitatud kogus tundub liiga kõrge, siis on tegu ebasobiva söödaga või tuleb söötasid kombineerida.
10. Söödan erinevaid söödakomponente (teravili, kliid, suhkrupeet, linaseemned jne) puhtalt ja suures koguses. Segades ise kokku müsli/mashi, tuleb jälgida, et sööda Ca:P suhe on paigas ning söödakogused tasakaalus ja sobilikud hobusele. Kindlasti tuleks lisada sobivat mineraalilisandit.

Kuidas ratsioon tasakaalu saada?

Söödaratsiooni hindamine algab põhisööda (hein, silo, karjamaarohi) hindamisest, sest see moodustab hobuse dieedist reeglina suure enamuse. Selleks on kõige lihtsam laboris põhisööta analüüsida. Tulemustest saame teada kui toitainerikka söödaga on tegemist. Siis saab valida sobivad lisasöödad ning katta puudujäägid.

Söötade kombineerimist on kõige lihtsam teha nii, et söödad ja nende koostis kantakse tabelisse ning arvutatakse välja söödakogusest saadavate toitainete hulgad grammides või milligrammides. Seejärel korrigeeritakse söödakoguseid, et koguratsioon oleks tasakaalus.

Originaal-artikkel

Mis on prei?

mud fever / scratches / malanders

Prei on nahahaigus, mis esineb hobuste jalgadel pöia ja kämbla piirkonnas.

Suurepärase ja põhjaliku artikli on kirjutanud sellest Triin Tohver.

Loe artiklit siit: MIS ON PREI?

Eggersmann'i hobuste toitumisspetsialist Andrea Everding soovitab hobustele sügisesel ajal, mil kõige suurem risk preile, kasutada järgmist kombinatsiooni:

Derma Vital Cubes või Kombi pelletid kombineerituna EMH Direktiga.


Kahjustatud nahapiirkondadel kasutada EMH Derma Liquid spreid. 2 korda päevas kahjustatud piirkondadele.

Tõhus ja järgi proovitud!

 OSTA SIIT

Andrea Everding

Kas su hobune tõesti vajab madala tärklisesisaldusega ratsiooni?

Hobused saavad seeduvat energiat erinevatest allikatest. Kiudude, tärklise ja rasvade kombinatsioon on üldjuhul parim viis sooritust edasi viia, olgu see aretuses, maastikul või võistlusareenil. Viimaste aastate vältel on turgu üle ujutatud madala tärklisesisaldusega söötadega ning hobuseomanikud vastavad pakkumisele suurenenud ostutuhinaga.

Siiski ei sobi madala tärklisesisaldusega söödad igale hobusele. Mõned hobused vajavad tärklist optimaalseks soorituseks- näiteks kasvueas sälu ja paljud sporthobused. Mis peitub praeguse aja madala tärklisesisaldusega söötade hulluse taga?

Mis on tärklis?

Tärklis on pikk ja kompleksne suhkrute molekulikett. Eriti leidub seda viljas, kus see moodustab energiasalve. Kuna nad paiknevad rakuseinas, nähakse tärkliseid struktureerimata süsivesikutena. Kiud seevastu on struktureeritud süsivesik, kuna see toetab taime.

Seedeprotsessi käigus lagundatakse tärklis ensüümide abil väiksemateks suhkrumolekuulideks, mis imenduvad koheselt. Selles osas käsitletakse suhkruid ja tärklist ratsioonis võrdsena.

Ratsioonis sisalduv suhkur pärineb rohu rakukoostisest, söödamelassist või teatud maiustest. Suhkrumolekulid imenduvad verre ning muutuvad glükoosiks, mis jagatakse keharakkude vahel. Hormoon, mis aitab eraldada verest suhkrut ja viia seda rakkudesse, on insuliin. See jaotusmeetod glükoosi rakkudesse saamiseks, glükogeeni ehitus, või adipoosne salvestamine on osa töötava hobuse energiatootmisprotsessist. Mida intensiivsemalt hobune töötab, seda olulisem on see süsteem.

Kuidas saab kasu madala tärklisesisaldusega söötadest?

Mõne hobuse puhul võib olla mõistlik hoida tärklisetaset madalana. Pärast tärklise seedimist satub suur kogus glükoosi verre ja käivitab insuliini eritamise, mis hakkab glükoosi verest rakkudesse transportima. Glükoositaseme tõusu hobuse veres täheldatakse kahe tunni jooksul pärast sööki, millele järgneb langus järgneva nelja tunni jooksul. Insuliiniga toimub sarnane tõusu-languse protsess. Kui esineb võimalikke probleeme tärklise kasutatavusega, võib see olla seotud glükoosi ja insuliini taseme kõikumisega vereringes.

Glükoositaseme tõus veres võib mõnedel hobustel mõjutada ajutegevust ning muuta nad ärevamateks. Kuna glükoos on ainus toitaine, mis ületab vere-aju läve, süütab sööt, mis edastab korraga suures koguses glükoosi verre seda edastada ka olulisel määral ajju. Kõrget glükoositaset ajus on seostatud kõrgenenud dopamiini tootmisega, mis võib omakorda tekitada kõrgenenud tähelepanelikkust või ärevust. Mõned spordialad sõltuvad kõrgenenud tähelepanelikkusest ja energiast, näiteks hobuste võiduajamine, teised mitte.

Teine osa glükoosi ja insuliini ringlusest, mis võib hobuste puhul häiruda, on insuliini suutlikkus oma ülesannet täita ja juhtida insuliini verre. Insuliini resistentsus esineb siis, kui insuliin kaotab oma efektiivsuse ning glükoosi ja insuliini tasemed püsivad tavalisest pikemalt kõrgena. Kõrge insuliinitase võib põhjustada terve hulk probleeme, neist kõige suurem on hobuse vastuvõtlikkus laminiidile. Tihti seostatakse insuliiniresistentsust ülekaalulisusega, mistõttu on kaalu langetamine üks võimalik strateegia insuliini vastuvõtlikuse tõstmiseks, samuti ka suhkru ja tärklise vähendamine söödas.

Teised hobused, kellel on raskusi tärklisega toimetulekul, on geneetilise lihashäirega (PSSM) ja RER diagnoosiga hobused. PSSM diagnoosiga hobused suudavad lihasrakkudes salvestada veres sisalduvat glükoosi, mis viib ebatavaliselt kõrge ühte tüüpi glükogeeni kuhjumiseni, mida ei ole võimalik lihtsalt lahustada ja energiana kasutada. Nende hobuste puhul on soovituslik vältida tärklist sisaldavaid söötasid. RER’i puhul on samuti mõistlik vähendada suhkru ja tärklise kogust ratsioonis, kuid need hobused suudavad paremini väikestes kogustes suhkrut ja tärklist töödelda.

Kõrge tärklisesisaldusega ratsioonid võivad samuti olla probleemiks hobustele, kes ei suuda täielikult seedida tärklist. Nendel hobustel on vähe amülaasi, mis lagundab peensooles tärklist ning selle esüümi tase erineb hobuste vahel. Iseenesest ei ole see põhjus muretsemiseks, kuna pimesoole mikroobid aitavad seedimata tärklist lagundada.

Probleem seisneb selles, et tärklise ja suhkru fermenteerimise lõpprodukt on piimhape, mis võib oluliselt mõjutada pimesoole pH -taset.  Kui sööta palju tärklist, võib sellele järgnev pH taseme langus pimesooles mõjutada kiude lagundavate mikroobide populatsiooni tasakaalu ning niimoodi takistada hobuse võimet kiududest kaloreid kätte saada. Seda nimetatakse jämesoole ülihappelisuseks (acidoos).

Selle jõusööda mõju tõttu jämesoole pH tasemele ei soovitata sööta rohkem kui 2,2 kg vilja söödakorra kohta. Kuna peensooles seedimata jäänud tärklise kogus erineb indiviidide vahel, tekib mõnedel hobustel kergemini jämesoole ülihappelisus. Selle märgid ei ole kergesti nähtavad, kuid võivad olla põhjuseks kehvale sooritusele, tujukusele või kergetele korduvatele koolikutele.

Sõltuvalt sellest, kui hästi mõni hobune suudab glükoosi ja insuliini ringlusega toime tulla, erineb ka kõrge tärklise sisaldusega sööda tolerantsus. Selle koguse väljaselgitamine võib nõuda katse-eksitusmeetodit. Muutus vähema tärklisesisaldusega söötade manustamise poole on kutsunud paljudes hobustes esile ka muutust hoiakutes ja sooritusvõimes. Püüd vältida tärklist täielikult, ei pruugi igale hobusele sobida ja tipptaseme hobused ei saa tihti piisavalt kaloreid paljast koresöödast, et säilitada oma kaalu või energiataset sportlikeks sooritusteks.

Kui madal on madal tärklisetase?

Söödatootjatel võivad tänapäeval kirjeldada sööta kui madala tärklisesisaldusega, seda täpselt määratlemata. Ebatäpse terminoloogiakasutuse tõttu võib ees seista seadusemuudatus, mis nuab täpset määratlust, milliseid söötasid võib klassifitseerida madala tärklisesisaldusega söötadeks.

Madala tärklisesetasemega sööt ei ole teravilja kontsentratsioon tihe. Kui söödas on vähe teravilja, peab midagi muud andma kaloreid. Siinkohal tulevad mängu rasvad ja kiud. See suhe võib osutuda kasulikuks, kui püüda dešifreerida pakendilehte: mida vähem tärklist, seda rohkem on kiude ja rasva.

Teine arv, mida tihti mainitakse suhkru ja tärklise näitajana, on struktureerimata süsivesikud (SS). Selle väärtuse leidmiseks peab ühendust võtma söödatootjaga. Tärklise taseme näitajad on umbes järgmised: kõrge, SS >35%, üsna madal, SS= 35-20%, ja madal, SS< 20%. Kui vaadata koostisosasid, siis madala tärklisesisaldusega söödas on madal teravilja protsent, mis on välja toodud koostisosade nimekirja lõpus (kuid enne mineraale ja vitamiine). Koostisosade nimekirja eesotsas võiksid olla sojakestad, peet ja alfalfa jahu. Riisikliid on kõrge rasvasisalduse ja kiulisusega koostisosa, mida leiab paljudest madala tärklisesisaldusega söötadest.

Millised hobused saavad kasu madala tärklise- ja kõrge kiusisaldusega söödast?

Väga erinevate distsipliinide ja erinevat tõugu hobused võivad saada kasu madala tärklisesisaldusega söödast, kuid see sõltub indiviidist. Kergesti ärrituvad, raskesti käsitletavad, ülekaalulised, insuliini resistentsed ja lihaste häire või jämesoole ülihappelisuse diagnoosiga hobused on kõik ilmselged kandidaadid. Samuti on muutuse võimalik põhjus soov tuua hobune tagasi ainult koresööda peale.

 Kõikidele hobustele vähese tärklisega söödad ei sobi. Mõned hobused ei suuda nende söötade peal säilitada oma kehakaalu ning vajavaid lisandeid, mis sisaldavad tärklist. Teised hobused küll säilitavad kaalu, kuid neil jääb sooritusteks energiast puudu. Lisaks on kõrge kiulisuse ja rasvasisaldusega söötade tootmine kallim kui üldlevinud teravili, mistõttu nõuab nende söötade manustamine suuremaid väljaminekuid.

Kui madala tärklisesisaldusega sööt on toitumuslikult hobuse jaoks õige valik, kaalub tervise poole pealt saadav kasu üle kõik rahalised mured. Siiski pole madala tärklisesisaldusega söödad kõigile hobustele vajalikud. Kui valiku tegemine nõuab ajugümnastikat ja sa pole kindel, kas madal tärklisesisaldus on õige valik, küsi nõu hobuse toitumisspetsialistilt.

ORIGINAAL

Aitäh, Triin, tõlke eest!

Hobuse söögiisu tõstmine

Kui muidu näljane hobune jätab kaera künasse või ei tundu heina vastu huvi tundvat, on see põhjus muretsemiseks ja koheseks veterinaariga konsulteerimiseks. Kuid kõik hobused ei ole isukad sööjad; mõned on äärmiselt nõudlikud. Hobust sööma sundida on suhteliselt võimatu, kui ta seda ise ei taha, kuid siiski on võimalik tõsta tujuka hobuse söögiisu. Kui hobune ei taha terve päeva ratsiooni süüa kahe söötmiskorraga, võib olla abiks söödakoguse jaotaminine mitmeks osaks.
Hobusel võib söögiisu kaduda mitmel põhjusel. Veterinaar saab välistada kõik meditsiinilised põhjused nagu palavik, koolikud, külmetus, kõhukinnisus või probleemid hammastega. Uuringud on näidanud, et greliini tase (hormoon mis stimuleerib näljatunnet) väheneb pärast lühikest ja intensiivset treeningut. Lisks esineb 90% võidusõidu- ja 60% töös olevatest vabaajahobustel maohaavandeid, mis võivad põhjustada kõhuvalu ja vähenenud söögiisu. Üldised stressitaseme tõstjad nagu keskkonnamuutus, laadimine, karjast eraldamine ja palav, niiske ilm võivad kõik mõjutada söögiisu langust ja sööda vähenenud vastuvõtmist. Maohaavanditega hobuseid tuleks esmalt ravida ning seejärel manustada neile kliiniliselt testitud preparaati, et vältida uute haavandite teket. "Kui sul on pirtsakas sööja ilma meditsiiniliste näidustusteta, aitab vahel sööda muutmine," leiab Catherine Withehouse, MSc, Kentucky Equine Research (KER) toitumisspetsialist. „Oled sa kunagi söönud päevast päeva sama toitu? See muutub igavaks. Ka hobustele. Järk- järgult uue sööda tutvustamine tekitab hobuses huvi ja tahtmist süüa,” sõnas ta. Evolutsiooni käigus on hobused arenenud, süües väikeseid koguseid korraga terve päeva vältel. Kui hobune ei taha kogu söödaratsiooni süüa kahe söötmiskorraga, aitab ratsiooni jaotamine mitmeks väiksemaks söötmiskorraks, mida söödetakse mõnetunniste vahedega. See peaks julgustama sööma. Raskematel juhtudel võib loomaarst soovitada söögiisu stimuleerivaid preparaate, näiteks steroide. Siiski ei toimi sellised ravimid pahatihti. Benzodiazeptine sisaldavad preparaadid võivad lühiajaliselt suurendada söögiisu, eriti arglike hobuste puhul, kuid nende manustamine ei ole üldiselt tänu võimalikele negatiivsetele kõrvaltoimetele soovitatav. Lisaks manustatakse tihti B- vitamiini söögiisu tõstmiseks, kuid selle positiivne mõju on hüpoteetiline ja tõendusmaterjale napib. Mõned lihtsad hooldusnipid võivad aidata julgustada hobust sööma. Kuuma ilmaga aitab jahe dušš hobusel end paremini tunda ja tänu sellele julgustada sööma. Kui hobune on raskes töös, võib lühiajalisest koormuse vähendamisest olla kasu. Sõbra lähedus, vaheldus ja puhkus ning keskkonnast tulenevate ärritajate vähendamine aitavad hobusel ennast paremini tunda ja tõsta söömistahet. Kui hobune enam ei söö, konsulteeri koheselt veterinaarida. Vaata üle hobuse keskkond ja eemalda ärritajad ning jaota ratsioon mitmeks väikseks portsioniks.

ORIGINAAL

Aitäh, Triin, tõlke eest.