Kui hobune näeb maneeži peeglist enda peegelpilti, kas ta tunneb end ära? Itaalia teadlased on püüdnud sellele küsimusele vastata, kuid hobuste iseloom on selle ettevõtmise muutnud keerukaks.
„Loomulikult ei ole hobustel ega ka teistel loomadel vaja end peeglist ära tunda- neil pole vaja habet ajada ega end meikida, ütleb Pablo Baragli Pisa Ülikoolist, “kuid võime end peeglist ära tunda mängib olulist rolli eneseteadlikkuse arengus. Peegelpildis enda äratundmine toob esile kognitiivsed ja emotsionaalsed võimed, mis on vajalikud mitmetahuliste sotsiaalsete suhete ja eritasandilise empaatilise käitumise arendamiseks. Seetõttu on võrdleva psühholoogia teadlased, primatoloogid ja etioloogid viimase 40 aasta jooksul panustanud nii inimahvide kui teiste loomade seas nende võime uurimisse ennast peeglist ära tunda.
“Hobuste puhul selle võime välja selgitamiseks tutvustasid itaalia teadlased loomadele esmalt ruumi, kus peegel oli esmalt kaetud ning mis seejärel avati. Seejärel viisid nad läbi märgi testi paradigma, standardiseeritud meetod enda äratundmise mõõtmiseks.„See paradigma on selliste uurimuste nurgakiviks“, seletab Baragli. „Loomad peavad näitama rida käitumismustreid [kui peegel on kaetud ja seejärel paljastatakse], mis peaks neid õpetama mõistma peegli ülesannet. Sellist käitumist võib jaotada järgnevalt: esiteks, sotsiaalne vastus, mis tähendab, et loom mõtleb, kes talle peegeldusest vastu vaatab; peegli füüsiline uurimine, millega kaasneb peegli taha vaatamine ja korduvaid testivaid käitumisviise, näiteks nägude tegemist.
“Uurijad salvestasid hobuste reaktsiooni katmata peeglile videolindile, et nimetatud käitumismustreid paremini määratleda ja kvantifitseerida.Pärast neid esmaseid täheldusi tehti uuritavate hobuste vasakule põsele „X“. Seda kohta oli hobustel võimalik näha ainult peeglist. Osade katsete puhul tehti „X“ läbipaistva geeliga; teiste katsete puhul lisati geelile värvi, et välja selgitada hobuste reaktsioon, kui nad tunnevad geeli nahal (taktiilne tunnetus), mitte ei näe geeli (visuaalne tunnetus).
Seejärel jälgisid uurijad, kas hobused reageerivad käitumisega, näiteks kas nad hõõruvad põske vastu jalga, et „X“ oma põselt eemaldada pärast seda, kui nad olid ennast peeglist näinud. Selline käitumine oleks tõestanud, et hobused tunnevad end peeglist ära. Taas filmiti käitumist andmekogumise ja –analüüsi eesmärgil.
Kogutud andmete põhjal ei saa väita, et hobused tunnevad end peeglist ära, kuid Baragli arvates võib see tuleneda ka lihtsalt puudulikust testimismetodoloogiast, mis arendati algselt välja primaatide jaoks. „Kõik loomad, kes läbisid märgitesti, ei näidanud uuringu esimeses osas oodatud käitumist“, sõnab ta. „Meie arvates ei saa väita, et erinevad liigid ei võiks võimet ennast peeglist ära tunda, näidata erinevalt, kuna nende tunnetuslikud võimed, motivatsioon, sotsiaalsus, kehaehitus ja vastuvõtuvõime on erinevad.“
Baragli lisab, et on ka võimalik, et hobusel puudub lihtsalt motivatsioon värvilise märgi eemaldamiseks enda näolt. „Üks kriitikapunkt märgi testi paradigma puhul on see, et selle aluseks on antromorfne vaade: loomad peaksid justkui tahtma, nagu inimesed, eemaldada võõrast märki enda kehalt. Kas see vastab tõele?
Kindlasti väidavad vabapidamisel elavate hobuste omanikud, et nende hobustel ei ole probleemi sellega, kui nad on porised. Kas me saame kindlalt väita, et hobused ei eemalda märgist, kuna nad ei tunne end peeglist ära? Äkki nad pole lihtsalt huvitatud kehahooldusest.
Kas kasutatud katsemeetod sobib hobuste uurimiseks?“Baragli loodab, et sobivama testiformaadiga uuringud tõestavad tulevikus, kas hobused suudavad end identifitseerida oma peegelpildiga.
CHRISTINE BARAKAT WITH MICK MCCLUSKEY, BVSC, MACVSC 2. NOV. 2017
ORIGINAAL-ARTIKKEL
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar