Viinamarjade (seemnete) mõju hobustele

 Viinamarjataimi kasutatakse taimeravis laialdaselt, kuna neil on tugev terapeutiline toime. Vilju (viinamarju) väga aktiivselt ei kasutata, aga viinamarjalehti ja -seemneid küll. Viinamarjade pressimisjäätmeid kasutatakse taimeravis nende terapeutilise toime pärast. Viinamarjaseemneekstrakt on hobustele väga tervislik lisand, sest selle antioksüdatiivne toime on 10x tugevam kui E- ja C-vitamiinil.

Teaduslik nimetus: Vitis Vinifera (vääntaim)

Liik: ronitaim

Viinamarja (seemne) toime hobusele:

• Tugevam antioksüdant kui E- ja C-vitamiin

• Toetab kapillaare ja veresoonte seinu

• Viinamarjaseemneekstrakti mõju hobustele

Viinamarjaleht

Viinamarjapõõsa lehed (Folium vitis viniferae) on lehvikukujulised ja jämedate sakkidega. Lehed on rohelist värvi, aga muutuvad sügisel punaseks. Talvel kukuvad lehed põõsa küljest ära. Lehed sisaldavad rohkelt flavonoide (4-5%), fenoolhappeid, tanniine ja mineraale. Viinamarjalehti saab kapilaaride ja veresoonte seinte ravimiseks kasutada. Need stabiliseerivad ja kaitsevad arterite seintes kollageeni, kaitstes kapillaare niiviisi vabade radikaalide eest. Need aitavad ka veenides vereringet parandada. Suu kaudu manustades on lehtedel diureetiline ja spasme kõrvaldav toime. Välispidiselt võib viinamarjalehti kasutada põletiku vastu ja silmakompressina.

Viinamarjakobar

Viinamarjade pressimisjäätmetel (viljaliha) on suur kiudainesisaldus ning need imavad tänu taimsele liimile enam kui 20 korda oma kaalust. Limased ained moodustavad geeli, mis soodustab soolestiku tööd. Pärast sööki on ka veresuhkru tase madalam, sest limased ained hoiavad süsivesikuid kinni, nii et neid vabastatakse aeglasemalt ja veresuhkru kõrgpunkti ei teki.

Viinamarjal on seedimist soodustavad omadused ja see aitab kaasa sapinõristusele. Ühtlasi on see laksatiivse toimega. Viinamarjad sisaldavad suurel hulgal looduslikke suhkruid, aga ka rasvhappeid, vitamiine, mineraale ja palju kiudaineid.

Neid osi viinamarjataimest kasutatakse hobuste peal.

Viinamarjaseemneekstrakt

Viinamarjaseemned (Semen vitis vinifarea) on vilja seemned. Ekstraktina kasutatakse neid peamiselt taimeravis, sest sel kujul on neis suurim kogus aktiivseid koostisosi. Viinamarjaseemnetes on palju flavonoide, õlisid, proteiine ja tanniine. Viinamarjaseemneekstrakt on väga tugev antioksüdant, mis kaitseb rakke ja soodustab paranemist. Viinamarjaseemneekstrakt on 50x tugevam kui E-vitamiin ja 20x tugevam kui C-vitamiin. Seepärast sobib see väga hästi kasutamiseks EPSM- i ja teiste lihasprobleemide puhul. Viinamarjaseemneekstrakt kaitseb ka sidekude. Viinamarjaseemneekstrakt on kasulik ka kapilaaridele ja veresoonte seintele. Sarnaselt viinamarjalehtedele aitab viinamarjaseemneekstrakt veresoonte seinu stabiliseerida, parandada ja kaitsta. Lisaks soodustab see veenide vereringet ja on verd vedeldava toimega.

Viinamarjaseemneekstrakti saab kasutada ka lümfiprobleemide puhul, see aitab liigsel vedelikul ära voolata. Viinamarjaseemneekstrakt on ka allergiavastane.

Koos nisuiduõli ja loodusliku E-vitamiiniga on viinamarjaseemneekstrakti toime lihasprobleemide ja lihashaiguste, nagu EPSM, puhul parim.

ORIGINAAL

E-vitamiin: miks võistlushobune seda vajab?

 Mis on E-vitamiin?

E-vitamiin on rasvlahustuv vitamiin. Selle avastasid 1922. aastal esmalt Evans ja Bishop, kes nägid, et tiinetele rottidele rääsunud seapekki söötes toimus loote reabsorptsioon. Leiti, et nisuiduõlis leiduv „faktor“ ennetab selle tekkimist ja see faktor nimetati E-vitamiiniks. Keemilises mõistes on tegu a-tokoferooliga ning pärast selle keemilise struktuuri määramist sünteesiti seda 1938. aastal.

E-vitamiini uuringud jätkusid ning avastati, et 8 ühendil (4 tokoferooli ja 4 tokotrienooli) on E-vitamiini omadused. Need ühendid sisaldavad 6-kromanooli tsüklilist struktuuri ja isoprenoidset külgahelat; „E-vitamiini“ aktiivsuse tase sõltub metüülrühmade asetusest tsüklis. Kasutatakse tähiseid  a, ß‚ y ja X, et metüülrühma paiknemist kirjeldada ning a-tokoferooli ühend on bioloogiliselt kõige aktiivsem.

E-vitamiini allikad

E-vitamiini toodetakse taimedes RRR-a-tokoferooli või d-a-tokoferoolina. D-a-tokoferooli kogus varieerub söötades suurel määral ning selle sisaldus võib töötlemise või pikaajalise hoiustamise tulemusel kiirelt langeda. Seda sel põhjusel, et looduslikul kujul esineb see alkoholina, mis on oksüdatiivsele lagunemisele väga vastuvõtlik ja seega ebastabiilne.

E-vitamiini funktsioonid

E-vitamiini kõige tähtsam funktsioon on toimimine raku antioksüdandina, mis ennetab rakumembraanides küllastumata rasvhapete oksüdeerumist peroksiidideks vabade radikaalide toimel. Vabad radikaalid on ainevahetusprotsesside normaalsed, kehas esinevad kõrvalsaadused, mille tootmine suureneb treenides ning mis võivad lihasrakkude redoksreaktsioone häirida, tuues kaasa lihaskurnatuse. Rottidel on E-vitamiini puudus näidanud vastupidavuse langust. On leitud, et treenimine vähendab hüppajatel lipiidide hüdroperoksiidide taset ning toimib vähesel määral ka koolisõidu hobuste puhul. Treenitud hobuste puhul väljendub oksüdatiivne stress seosena lipiidide hulga kasvuna oksüdatsiooni kohta ning lipoproteiini suurema lekkimisega lihasrakkude membraanidest. Huvi E-vitamiini rolli vastu inimsportlaste seas suureneb samuti, sest on leitud, et see kaitseb vabade radikaalide tekitatud lihaskahjustuste vastu. E-vitamiini molekulid söövad vabu radikaale, sest nende väliskestas on üksikud äärmiselt reaktiivsed elektronid; kui elektron on loovutatud, tekib a-tokoferooli radikaal, mis vajab a-tokoferooli uuesti aktiveerimiseks teist antioksüdanti.

Võistlushobuse jaoks on südame ja kopsude hea funktsioneerimine oluline ning E-vitamiin eemaldab hingamistraktis ja südamelihastes moodustunud vabad radikaalid ning tagab ka punaste vereliblede rakkude stabiilsuse. See on oluline närvisüsteemi toimimiseks, sest ennetab närvimembraanide lipiidide oksüdatsiooni ning toetab immuunsüsteemi toimimist. Sagedased haiguspuhangud või halb vastupanuvõime haigustele võivad olla seotud E-vitamiini puudusega. E-vitamiini juurdevõtmine on aidanud parandada immuunvastust uutele antigeenidele, näiteks teetanuse toksoidile ja hobuste gripile.

Koostoimed teiste toiteainetega

E-vitamiin on tihedalt seotud seleeni ja C-vitamiiniga (askorbiinhape). C-vitamiin, mis on ka omaette oluline antioksüdant, muudab a-tokoferooli radikaali uuesti tagasi a-tokoferooli aktiivseks vormiks. Seleen on osa glutatioonperoksüdaasi rakuensüümist ning paikneb vesiraku tsütosoolis ja mitokondriaalses maatriksis. See hävitab kõik moodustunud peroksiidid, sest need võivad rakumembraane kahjustada. Teatud määral on seleen ja E-vitamiin samaväärsed, aga kummalgi on omad unikaalsed funktsioonid ning alla teatud kriitilise määra ei saa ükski kogus teise puudumisest tekkinud sümptomeid ära hoida. 

Puudus

E-vitamiini puudust peetakse hobuste kahe neuroloogilise häire põhjustajaks: hobuste mootorneuroni haigus ja hobuste degeneratiivne müeloentsefalopaatia. Mootorneuroni haigust on enim nähtud 4-9-aastaste hobuste seas, aga sarnaselt toituvate hobuste seas kõik hobused seda haigust ei saa. Tundub, et haiguse väljakujunemisele aitab kaasa vastuvõtlikkus häiritud antioksüdantide/pro-oksüdantide tasakaalule; mootorneuronite haigus areneb välja pikaajalise E-vitamiini puudusega. E-vitamiinil on kaitsetoime hobuste seljaaju oksüdatiivse kahjustuse vastu, mille tegelik neuroanatoomiline paiknemine sõltub hobuse vanusest. Müeloentsefalopaatia kujuneb välja noorematel, kasvavatel loomadel. Teatud genotüüpidel on suurem kalduvus haiguse tekkeks kui teistel; seljaaju ja kaudaalne piklikaju degenereeruvad. Müeloentsefalopaatia all kannatavad hobused vajavad iga päev 2000-6000 mg E-vitamiini.

Kokkuvõte

Võistlushobune peab tarbima lihaste ja närvisüsteemi toimimiseks piisavalt E-vitamiini. E-vitamiin on oluline antioksüdant ning aitab koos seleeni ja C-vitamiiniga säilitada head tervist ja sooritusvõimet. E-vitamiini erinev sisaldus söödas toob kaasa vajaduse lisandite võtmiseks. Täpne annus sõltub aktiivsuse tasemest, aga võib olla 8 kuni 9 mg/kg kehamassi kohta, kui hobune rasket tööd teeb.

ORIGINAAL

KÜÜSLAUK

 

Küüslauk hobustele – kasud ja ohud

Selle üle, kui palju küüslauku hobustele söödalisandina võiks anda, peetakse diskussioone. Kuigi küüslaugul on palju väidetavaid häid omadusi, nagu antiseptiline, põletikuvastane ja antibiootiline toime, vererõhku alandavad, hobuste respiratoorseid probleeme vähendavad ja putukaid tõrjuvad omadused, on hiljutised uuringud näidanud, et hobustele üleliigne küüslaugu manustamine on ohtlik, kuna see võib põhjustada aneemiat.

Paljud hobuste ja ponide omanikud kasutavad küüslauku kui regulaarset hobuste söödalisandit. See sisaldab aineid, millel on valuvaigistav, põletikuvastane ja turset vähendav toime.

Arvatakse, et küüslauk on üks tõhusamaid looduslikke tervendavaid taimi maailmas. Seda kasutatakse väga tihti koos antibiootikumidega hobuste respiratoorsete haiguste ja kopsupõletike raviks.

SELEEN JA VÄÄVEL KÜÜSLAUGUS

Küüslauk sisaldab palju seleeni ja väävlit. Väävlil on verd puhastavad omadused, mis on kasulikud hobuste haiguste ravimisel ja ennetamisel. Arvatakse, et see sisaldab ka rohkem kui 25 mikroobe hävitavat ühendit.

Paljud omanikud annavad oma hobustele küüslaugulisandit putukaid tõrjuvate omaduste tõttu – küüslauku söönud hobuse higi eraldab lõhna, mis hoiab kärbseid, puuke ja kihulasi eemal, toimides loodusliku putukatõrjena.

Küüslauku võib kasutada köha sümptomite leevendamiseks – see sisaldab ainet, mis aitab hingamisteid limast puhastada. See puhastav toime koos võimega vähendada põletikku on efektiivne ka kuseteedele.

Soovitatav küüslaugu kogus on 15 kuni 55 grammi päevas, sõltuvalt hobuse või poni suurusest. Hobuste jaoks on küüslauku saada mitmel eri kujul – pulbrina, tinktuurina või külmkuivatatud graanulitena, ja mõni ravimtaimetundja väidab, et värske küüslauk on parim moodus.

KÜÜSLAUK JA HOBUSTE ANEEMIA

Küüslauku tuleb hobustele anda ettevaatlikult, sest on avastatud, et üleliia palju küüslauku võib olla ohtlik, kuna see võib hobustel aneemiat põhjustada.

KÜÜSLAUGU TOKSILISED MÕJUD HOBUSTELE

Küüslaugus leidub toksilist ainet n-propüüldisulfiidi, mis võib hobuse punaseid vereliblesid kahjustada, see kahandab fosfaatdehüdrogenaasi-nimelise ensüümi olemasolu, mille ülesanne on vältida oksüdatiivseid rakukahjustusi.

Teadlased söötsid tervele hobusele 11 päeva jooksul 450 grammi sibulapealseid, mis samuti sisaldavad n-propüüldisulfiidi. 11. päevaks oli hobune kaotanud peaaegu 60% punastest verelibledest ja oli tõsiselt aneemiline!

Mõned loomaarstid väidavad, et küüslaugu toksiline toime on järkjärguline – regulaarselt antav väike annus võib põhjustada hobustel kerget aneemiat.

TÖÖSTUSLIKULT VALMISTATUD HOBUSTE KÜÜSAUGULISANDID

Võib siiski olla, et tööstuslikult valmistatud hobuste küüslaugulisandid ei ole ohtlikud, kuna toimeaine allitsiin sageli hävib kuumtöötlemist sisaldava tootmisprotsessi käigus.

Küüslaugust on palju kasu ja kui otsustate oma hobusele või ponile küüslaugulisandit anda, olge ettevaatlik, et mitte üle pingutada.

Väidetavad küüslaugu kasulikud mõjud hobustele:

-aitab suurendada söögiisu

-tugevdab ravimite antibiootilist toimet

-toimib putukatõrjevahendina, hoides eemal kihulased, sääsed, kärbsed ja moskiitod

-alandab vererõhku

-puhastab verd

-see on metüülsulfonüülmetaani (MSM) looduslik allikas, mida tavaliselt kasutatakse liigeseprobleemide ja allergiate raviks.

 Küüslaugu ajaloolised kasutusvaldkonnad

Küüslauku mainitakse varastes Egiptuse meditsiinilistes käsikirjades, mis pärinevad aastast 1550 eKr.

Seda anti püramiide ehitavatele Egiptuse töötajatele, et suurendada nende vastupidavust ja vältida nakkusi.

Piibliaegadel kasutasid juudid küüslauku eeslite ja teiste loomade tervise tõhustamiseks.

 Küüslaugu ohud hobustele:

-võib põhjustada aneemiat

-võib lasta lokata ebasõbralikel bakteritel, mõjutades hobuse seedetrakti tervist.

Originaal

 

Ükssarvikud - müüt või reaalsus?

Ükssarvik on väga kummaline ja salapärane olend. Juba muistsetest aegadest meieni jõudnud märkmete põhjal saab teha järelduse, et inimesed on teda näinud. Aga võib-olla inimestele lihtsalt tundus, et neil õnnestus sellist olendit näha?

Arheoloogid leidsid Induse kultuuri väljakaevamistel esimesed viited selle kohta ja pakutakse vanuseks 4 tuhat aastat. Need olid mitmesuguste loomade kujutistega tahvlid, millest ühe peal oli kujutatud ükssarvikut.

 Vana-Rooma (2 tuhat aastat tagasi)

 Legendi järgi usuti Vana-Roomas ja Vana-Kreekas ükssarvikute olemasolu. Kirjanik Claudius Aelianus,  kes elas peaaegu 2200 aastat tagasi Vana-Roomas, kirjeldas oma raamatus „Värvilised lood“ kolme ühe sarvega loomaliiki. Kaks liiki on väga sarnased Ctesiase   (Vana-Kreeka ajaloolane) nimetatud liikidega,  kolmas, kartazon, sarnanes musta lakaga  punakaspruuni hobusega, kuid sellel oli must spiraalne sarv peas. Kirjaniku sõnul oli kartazon väga kiire ja peaaegu püüdmatu. On teisigi tekste, mis tulid Euroopasse Kesk-Aasiast. Kreeklane, arst Ctesias, kes oli teeninud 17 aastat Pärsia õukonnas, kirjutas 6. sajandil eKr  pärast  koju naasmist raamatu „India kirjeldus“, milles kirjeldab ükssarvikut nii: „Ükssarvik on massiivne eesel, punase pea ja  ühe sarvega otsaees“. Selles raamatus kirjeldab Ctesias ravimi valmistamist sarvest. Sealsamas mainib ta sarvest valmistatud karikate imettegevat jõudu. Ta kirjutas, et see, kes joob sellest sarvest veini või vett, ei jää kunagi haigeks.

 Viide piiblis 

 Ka piiblis on teda mainitud: „Päästa mind lõvi lõugade ja ükssarvikute sarvede eest“. (Ps 21:22). Kuigi suure tõenäosusega on tegemist vale või ebatäpse tõlkega vanaheebreakeelsest sõnast „re-em“. Kreeka tõlkijad ei leidnud muud tõlget, ja nii sündiski ükssarvik. Hilisemates tõlgetest ükssarvik kadus: see asendati piisoni või metsiku pühvliga.

 Ükssarviku teisi mainimisi

 Mõnes teoses sarnaneb ükssarvik kõige rohkem ninasarvikuga, kellel on elevandi jalad, kuldi saba ning kes on väga agressiivse ja vabadust armastava loomuga. Vana-Kreeka loomade kohta käivas artiklite ja andmete kogumikus "Füsioloog" on ükssarv "välejalgne metsloom, kellel on üks sarv ja kes näitab üles inimeste suhtes kurja tahet". Võib-olla oli ninasarvik müütilise ükssarviku prototüüp.

 Kõige huvitavam on ükssarviku muutumine eeslist, kitsest, pühvlist kauniks sarvega hobuseks. Raske öelda, millal toimus see üleminek metsikult isemeelselt loomalt sellele, mida me tänapäeval näeme, kuid selle ümberkujundamise au kuulub rahvalaulikutele ja kirjanikele.

 Luues ja kirjeldades  legende suurtest vallutajatest, jumalikke müüte jumalatest ja pooljumalatest, kasutasid nad oma teoste vürtsitamiseks väga ebatavalise, salapärase olendi kujutist. Inimesi on alati köitnud ja köidab tundmatu ning ükssarvik oli just kõikide tunnuste poolest sobiv. Pärimuste ja legendide kuulajatest ning lugejatest pole keegi teda kunagi näinud. Aja jooksul muutus ükssarviku välimus ja loomus headuse ja imettegeva jõu suunas. Kõige väärikamad võlurid  on sõitnud ükssarvikuga, ainult neitsi suutis teda taltsutada, kõik teised ükssarvik tappis.

 Tegelikult eksisteerisid muistsel ajal tõepoolest ninasarvikud-ükssarvikud.  Neid leidus Aafrikas ja kogu Euraasia lõunaosas. Need stepininasarvikud said nimeks elasmotherium. Oma välimuselt sarnanesid nad tõepoolest hobusega, ainult väga pika sarvega otsaees. Ja kuigi arvatakse, et elasmotherium suri jääajal välja, võis mõni neist elada  pikemalt ja sattuda seal elavate rahvaste eeposesse.

ORIGINAAL

HOBUSTELE ELUOHTLIK KUUMARABANDUS

VETERINAAR SELGITAB – HOBUSTELE ELUOHTLIK KUUMARABANDUS

Liighigistamine, päikesepiste, kuumarabandus: hobused on inimestega võrreldes palju tundlikumad kuumuse ja kõrge välistemperatuuri suhtes. Kui hobune kannatab kuumarabanduse käes, on kogu tema organismi temperatuuri reguleerimine häiritud ja tema kehatemperatuur kerkib. Kui hobuse katmata pea puutub kokku otsese päikesekiirgusega, võib ta saada päikesepiste, mis viib kesknärvisüsteemi häireteni. Et mõlemad põhjustavad hobustele suuri piinu ja võivad lõppeda surmaga, tuleks neid suvekuudel kõrge temperatuuri mõjude eest korralikult kaitsta.

Hobusel on suurem aktiivsete lihaste osakaal kui inimesel. Kui lihased on töö ja treeningu käigus aktiveeritud, tekitavad need soojust ja hobune hakkab higistama. Intensiivse treeningu ajal tekib hobusel keskmiselt 20 liitrit higi. Niiskes kuumuses ei suurene higi kogus märkimisväärselt, tekib ainult umbes 10 liitrit rohkem higi, mis keha jahutamist oluliselt ei suurenda. Lisaks pakub 30 soojakraadi või rohkem suviti vaevu jahutust. Kuumadel päevadel, kui hobune seisab soojas tuules, on nn aurustuva jahutamise toime praktiliselt null. Higi jookseb mööda hobuse keha alla ja oluline jahutusmehhanism ei tööta. Lisaks sellele, kuna hobuse higi sisaldab palju mineraale ja mikroelemente, kaotab organism suures koguses tähtsaid elektrolüüte. Liighigistamine viib seetõttu ainevahetuse järkjärgulise demineraliseerumiseni. Elektrolüütide kadu põhjustab rakumetabolismi häireid, milleks elutähtsad mineraalid on aga hädavajalikud. Elektrolüütide kao sümptomiteks on lihasspasmid, arütmia ja närvikahjustused. Seetõttu tuleb tugeva higistamise korral hobuse sööda või vee sisse lisada täiendavalt elektrolüüdi asendajat.

Süstemaatiline ülekuumenemine

Hobused kuumenevad üle kuni kümme korda kiiremini kui inimesed. Kui hobune on pidevalt kõrge välistemperatuuri ja kõrge õhuniiskuse käes või treeningul, tekitab tema keha pidevalt soojust, mida organism ei suuda vajalikul määral reguleerida. See põhjustab kuumuse akumuleerumist ja kuumarabandust. Eriti suur on oht kuumadel ja niisketel suvepäevadel.  25–30-kraadise temperatuuri juures piisab juba mõõdukast veerandtunnisest tööst, et hobuse kehatemperatuur tõuseks ohtlikule tasemele. Meil, kahejalgsetel, võtab sellise tõusu saavutamine aega kolm kuni kümme korda kauem. Ratsaniku temperatuuritunnetus ei tohi seetõttu mingil juhul olla määrav, sest hobusele ei pruugi ilm ratsutamiseks ja treenimiseks sobida. Soojuse akumuleerumine stimuleerib ainevahetust, põhjustades veelgi rohkem soojuse teket, kuni vereringe saab mõjutatud ja kudedes tekib hapnikupuudus. See toob kaasa metabolismi järkjärgulise ülihappesuse ja kehatemperatuuri tõusu.

Kuumarabanduse sümptomid

Kehatemperatuur tõuseb kuni 41 kraadini, lihastes isegi 43 kraadini. Sellistes tingimustes hakkavad hobuse kehavalgud end hävitama. Ta komistab ja vaarub, võib olla apaatne nagu anesteesias, kokku kukkuda või lihaskrampides vaevelda. Hingamine on pindmine ja kiire, limaskestad tõmbuvad järk-järgult sinakaks.

Kuumarabandusele on iseloomulik see, et hobune ei higista enam ning tema nahk on täiesti kuiv ja kuum. Edasi langeb vererõhk, tekivad koolikud ja neerutalitluse häired. Eriti dramaatilistel juhtudel võib hobuse ülekuumenemine lõppeda surmaga. See on suur oht vanadele või nõrkadele halvas seisus hobustele ja seda tuleb alati meeles pidada. Hobuse ülekuumenemine on seetõttu alati hädaolukord ja viivitamatult tuleb kutsuda kohale loomaarst.

Kuumarabanduse tekkimiseks on vaja suurt niiskust ja hobusel ebapiisavat higi aurustumist. Halvasti ventileeritud madala laega tallid, kitsad boksid, päikesele avatud võistlusboksid, täis tuubitud tallid, halva ventilatsiooniga hobuautod või treilerid on eelsoodumus kuumarabanduse tekkeks.

Esmaabi kuumarabanduse korral

Esimese toiminguna tuleb ülekuumenenud hobune varju viia. Šoki vältimiseks peab teda ettevaatlikult duššitama jaheda, mitte külma veega, alustades alati jalgadest. Jalgade veresooned on väga õhukesed ja nende kaudu ei saa piisavalt jahutust kehasse edasi transportida, mistõttu ainult jalgade jahutamine ei aita. Kaela ja keret tuleb seepärast otse veega jahutada. Optimaalse kehatemperatuuri languse saavutamiseks on oluline hobusele vähemalt kümme minutit voolavat vett peale lasta. Et keha reageerib lühikesele külmaärritusele tagasilöögiga ja toodab selle kompenseerimiseks soojust, on lühematel veeprotseduuridel täpselt vastupidine efekt. Loomulikult tuleb seda igal juhul vältida. Pikaajalise jahutava efekti saavutamiseks peab hobuse jalgu esmalt 10 minutit kuni 15 kraadini eel-jahutama. Kõõluste ärrituse vältimiseks ei tohiks veejuga olla liiga tugev. Eriti ettevaatlik tuleb olla kogenematute hobuste puhul. Veevoolikuga tegutsemine hirmutab sageli noori hobuseid. Paanikareaktsiooni vältimiseks tuleb neid aegsasti voolikuveega harjutada.

Üha populaarsemad, kuid tegelikult mitte eriti tõhusad on vooliku pihustusotsikud, mis rikastavad vett eeterlike õlidega. Need ained ei vähenda jahutusaega ja langetavad jala temperatuuri ainult veidi madalamale kui puhas kraanivesi. Samuti ei pikenda need jahutavat efekti. Sama võib öelda jahutusgeelide kohta. Neis sisalduvad eeterlikud ained värskendavad jalgu, kuid ei saavuta sügavat jahutavat toimet, nii nagu vesi seda teeb. Geelide ainus eelis on nende ohutu pealekandmine. Kuna neis sisalduvad ained võivad olla antidopingu nimekirjas, on võistlussõitjatel neid tooteid 24 tundi enne üritust parem vältida. Veel üks praktiline jahutav vahend on spetsiaalsed säärised, mis on eelnevalt sügavkülmas hoitud. Need koguvad endasse külma ja vabastavad selle aegamisi hobuse jalgadesse.

Niiske tekk pakub samuti hobusele tõhusat jahutust. Kuni loomaarsti saabumiseni võib hobusele manustada homöopaatilist kardiovaskulaarset ravimit Carbo vegetabilis. Kuna neelamist segavad kesknärvisüsteemi häired, ei tohiks hobusele mitte mingil juhul juua pakkuda. Vesi võib sattuda hingamisteedesse (aspiratsioon), mis halvimal juhul võib põhjustada kopsupõletiku. Samal põhjusel ei tohi hobust ka sööta.  

Ennetusmeetmed

Nagu alati, on selliste juhtumite ennetamine parem kui kuumarabanduse või päikesepiste raviga tegelemine. Suvistes ilmastikutingimustes algab profülaktika hobuste eest hoolitsemisega. Näiteks tuleb hoolitseda karjamaadel või koplites piisava varju tagamise eest, et meie neljajalgsed sõbrad saaksid lõõskava päikese eest peitu minna. Kui see pole võimalik, on päeval hobuse jaoks parem koht jahe tall. Vältimaks tuuletõmmet, tuleb tallis tagada piisav õhuringlus ja värske õhk. Treeningud või ratsutamine peaksid toimuma varahommikul või hilisõhtul ning üldiselt tuleks vältida lõõskava päikese käes sõitmist, eriti kui välistemperatuur tõuseb nii kõrgeks, et isegi inimesed ei taha enam õues liikuda.

Sel teemal ja loomade heaoluga seoses on korduvalt laialdaselt arutatud, kas kuumadel suvekuudel on võistlemine ikka hobusõbralik. Sellised asjaolud nagu hobuse sõit niiskes treilerid, ärevus ja pinged võistlusplatsil ning ooteaeg umbses boksis annavad selles kindlasti põhjusi kahelda.

Kui päike paistab otse lagipähe, tekib päikesepiste

Päikesepiste on põhjustatud päikesekiirguse otsesest mõjust hobuste peale ja seda tuleb eristada soojuse akumulatsioonist. Tulemuseks on suurenenud verevool ajus ja ajukelmes, kus võib tekkida turse. See viib kesknärvisüsteemi häireteni, mis on võrreldavad meningiidiga. Mõjutatud on võistlustel või karjamaal olevad hobused, kelle pead on kaitsmata ja pikema aja jooksul päikese käes. Isegi karjamaahobused, kellel pole piisavalt varju, on altid päikesepistele. Kui hobune on suvel lõõskava päikese käes pikali, tuleks kontrollida, kas ta teeb ainult uinakut või on ta kokku kukkunud. Päikesepiste klassikalised sümptomid on kukkumine, tugev higistamine, algav apaatia ja desorientatsioon.  

Vastupidiselt kuumarabandusele ei tõsta päikesepiste kehatemperatuuri, nii et neid kahte juhtumit saab teineteisest selgelt eristada. Kiireim viis päikesepistega hobuse aitamiseks on viia ta jahedasse varjulisse kohta ja jahutada tema pead vee või jääkotiga.

ORIGINAAL

 

Varsa kasvu optimaalne toetamine

Esimesel eluaastal teeb hobuvarss oma suuruses ja kaalus läbi tohutu arengu. Juba esimese eluaasta lõpuks on ta saavutanud ca 83 % oma lõplikust suurusest, kolmandaks eluaastaks on see number juba peaaegu 96 %. Selleks, et keha kiire kasvuga  sammu pidada, on oluline, et organism oleks piisavalt varustatud kõigi vajalike mineraalide ja mikroelementidega. Peagi ei kata märapiim enam kõikide vajalike toitainete vajadust. Seetõttu on ülimalt vajalik anda lisaks kõrgekvaliteedilist hobuste aretussööta. Kui sel perioodil spetsiaalse koostisega noorhobuste söödast loobuda, võib varsal tekkida toitainete puudus. Halvemal juhul võivad sellise toitainete defitsiidi tagajärjel hobusel täiskasvanuna esineda tervisekahjustusi.

Varssade ja noorhobuste spetsiifilised vajadused

Varsad hakkavad juba esimestel elunädalatel lisaks märapiimale ka heina, rohtu ja jõusööta proovima. Kuid varssade ja kasvueas hobuste toit peab katma kõik nende spetsiifilised vajadused.

Nõudmised vajaduspõhisele varsasöödale:

·                     Terviklik varustamine kõikide oluliste vitamiinide, mikroelementide, mineraalide ja aminohapetega.

·                     Lihtne seeditavus,  et varss saaks tasapisi üles ehitada tervisliku soole mikrofloora ja et tal ei tekiks seedeprobleeme.   

·                     tugevate lihaste, sidemete ja kõõluste arenguks peaks toit sisaldama piisavalt valku.

SALVANA toodete kvaliteetne valguallikas põhineb eelkõige piimatoodetel (lõssi- ja vadakupulber), sest neid omastab noorte hobuste organism paremini kui taimset valku (nt. sojajahu)

Sobiv aretussööt igas vanuses hobustele

SALVANA tootevalikus on erinevaid aretussöötasid noortele hobustele – kohandatud arvestades varssade vajadusi nende esimestest elutundidest alates kuni võõrutuseni ja esimese väljaõppeaastani. Ka tiined ja imetavad märad saavad spetsiaalsest tasakaalustatud mineraalsöödast kõik vajalikud toitained.  

 Sünnist kuni 20. nädalani: märapiima asendussegu varssadele

Kui varss ei saa mingil põhjusel piisavalt märapiima – näiteks kui piima on liiga vähe, mära haiguse või surma tõttu – saab kõrgekvaliteediline SALVANA FOHLENMILCH  asendada märapiima.   Varsapiima võib kasutada esimesest elupäevast kuni 20 nädalani, see on tervislik ja katab kõik varsa toitainevajadused.

3. nädalast kuni 12. elukuuni: varssade starter tugevate luude, kõõluste ja lihaste jaoks.

SALVANA FOHLENSTARTER  sobib kasutamiseks 3. elunädalast kuni 12. kuuni. See sisaldab rohkelt loodusliku kaltsiumi ja toetab seeläbi varsa arengut perioodil, mil luud eriti kiiresti kasvavad. Lisaks lihtsustab startersööda kasutamine märapiimast võõrutamist, kuna nii on varss koretoidule üleminekuks paremini ette valmistatud.

  

1. kuni 24. kuuni: mineraliseeritud müsli märale ja varsale

Mineraliseeritud VARSAMÜSLI SALVANA KOMPAKT MÜSLI Youngster varustab nii mära kui varssa tasakaalustatud koostisainetega nagu väärtuslikud valgud, aminohapped ja kaltsium. Soodustab positiivselt mära piimatoodangut tiinusest kuni varsa märapiimast võõrutamiseni. Noorhobusele võib seda täisväärtuslikku varsamüslit lisasöödana  anda 1. kuni 24. elukuuni ja see soodustab tema kasvu.

7. kuni 36. kuuni: SALVANA JUNIOR kui kergesti seeditav noorhobuste sööt

Peale varsastarteri kasutamist söödana järgneb üleminek noorhobuste söödale SALVANA JUNIOR . See aretussööt sobib hobustele vanuses 7. kuni 36. elukuuni. Selle koostises on suurendatud valitud vitamiinide, mineraalainete ja mikroelementide sisaldust. Linaseemned, eluspärm ja õllepärm soodustavad seedimist ja looduslik kaltsium tagab tugevad luud ja liigesed eluperioodil, mil varsast saab täiskasvanud ratsahobune.

Suurendatud kaltsiumisisaldusega mineraalsööt tagamaks tervet luustikku

Kasvava hobuse suurenenud kaltsiumivajaduse katmiseks tuleks regulaarselt iga 4-6 nädala tagant teha SALVANA CALCIUM PLUS kuur. Suurendatud kaltsiumisisaldusega mineraalsööta soovitame me ka tõumäradele enne ja peale poegimist.

Kõrge kvaliteediga varsasööt SALVANA spetsialistidelt.

Ostes SALVANA hobusöötasid usaldate Te meie ekspertide teadmisi. See ettevõte on juba üle 100 aasta tootnud hobusöötasid ja selles valdkonnas tuntud tegija. Meil on kõrged kvaliteedinõuded tootmisele ja nõustamisele ning  küsimuste tekkimisel oleme igal ajal Teie teenistuses, et aidata Teil valida õige sööt oma varsale. Koos oma ekspertidega töötame praegu välja kaasaegseid, innovaatilisi söödakontseptsioone – muu hulgas ka ilma emata varssade üles kasvatamiseks. Seejuures on meie erilises fookuses vitamiinide ja mineraalainetega varustamine. Saame olla uhked oma laiale lisa- ja mineraalsöötade tootevalikule.

Valides oma varsa söötmiseks meie kvaliteetsed tooted, kindlustate talle pika ja tervena elatud elu!

 

Keelevigastused

 Hobuse keele vigastused võivad omanikule kergesti märkamata jääda, aga see ei tähenda, et neid võib ignoreerida.

Keelevigastused pole probleemide listis tõenäoliselt esmased. Kui hobune harjumuspäraselt keelt suust välja ei aja, ei pruugi te teda valjastades näha muud kui paari roosat välgatust. Kui ta sööb normaalselt ja kenasti suulisi aktsepteerib, miks sellele siis üldse mõelda?

Siiski esineb hobuse keelel haavu sagedamini, kui enamik omanikke arvab. Karmid suulised on peamine kahjustuste allikas, kuid hobune võib ka teravate esemetega keelt vigastada või ise kogemata keelde hammustada. Ja enamasti ei pruugi te isegi vigastust märgata. „Enamik keelevigastusi, mida ma olen näinud, olid juba paranenud,“ sõnab veterinaarmeditsiini doktor Bruce Connally, hobuspordi meditsiinispetsialist Colorados Longmontis. „Avastame need, kui mingil muul põhjusel hobuse suhu vaatame.“

Isegi tõsised keelevigastused võivad märkamatuks jääda. „Ma avastasin ühe vana vigastuse – keel oli peaaegu pooleks ja paranenud –, kui kontrollisin hobuse hambaid,“ räägib Connally. „Keegi ei kahtlustanud niisugust olukorda, sest hobune näis täiesti normis olevat.“ Hobused tulevad hästi toime isegi siis, kui suur osa keelest on küljest ära.

Siiski võib mõnest keelehaavast põhjustatud valu mõjutada hobuse söömisvõimet ning armistumise, koekärbumise, närvikahjustuste ja muude võimalike vigastuste järelmõjud võivad olla pikaajalised, muuta hobuse kartlikuks ja/või mõjutada seda, kuidas ta reageerib suulistele.

Seega on tarvis teada, mil viisil hobune võib keelt vigastada. Õnnetusi juhtub ikka, kuid riski vähendamiseks tasub astuda vajalikke samme. Kui märgata probleemi ruttu, saab abi otsida kohe, kui see osutub vajalikuks.  

Hobuse keele anatoomia

Keel koosneb rohkem kui tosinast eri lihasest, sealhulgas nii välistest lihastest, mis kinnitavad keele lõualuu ja hüoidaparaadi külge (luud, mis toetavad ka kõri ja neelu), kui ka sisemistest lihastest, mis algavad ja lõpevad täielikult keeles endas. Tegelikult on keel üks vähestest kohtadest kehas, kus loomal on vabatahtlik kontroll lihaste üle, mis ei ole otse luude külge kinnitatud.

Nagu igal teisel loomalgi, on hobuse keel spetsialiseerunud vajalikule tööle. See on korraga nii sensoorne organ, millel on närvid valu, soojuse, surve ja maitse tundmiseks, kui ka töövahend, mis võimaldab hobusel süüa. Väga liikuv keele esiosa töötab koos hammaste ja huultega, et valida ja haarata sööta või ampsata rohuliblesid. Hobused on asjatundlikud ampsajad, osavad valima ainult kõige lemmikumaid palasid, jättes soovimatud järele. Seda saab kinnitada igaüks, kes on kunagi leidnud ravimi või söödalisandi, mis on hobusel pärast kõige muu ärasöömist järele jäetud.

Keele tagaosal, kus see on kinnitunud lõualuu külge purihammaste vahel, on närimisel ja neelamisel oluline osa. Papillid, spetsiaalsed näsad keele pinnal, juhivad sööta õigesse asendisse. Keel surub sööda vastu suulage, kus vallide abil surutakse see mälumispindadele, peenestatakse ja saadetakse spiraalselt keelele, mis liigutab seda järk-järgult suu tagumise osa poole.

„Keele osa, mida me näeme, on üsna lame, kuid keelepäras on suur kühm, mida kasutatakse neelamisel abivahendina,“ selgitab Connally. „Seal taga on väga paks lihas ja kui sa vaatad hobuse suhu ning näed seda, võid arvata, et keelel on midagi viga, kuid see on normaalne. Hobuse keel on väga kasulik suures ja pikas suualas, et aidata toitu neelata.“

Hobuse keele teine oluline funktsioon on hammaste puhtana hoidmine. Nii nagu inimene, liigutab hobune keelt suus, et hammaste vahelt toit välja ajada. Seejärel loputab sülg pinnad puhtaks.

Kui tõsiselt mõjutab keelehaav hobuse elukvaliteeti, sõltub osaliselt haava asukohast. Enamik vigastusi esineb keele liikuvas esiosas. Hobused kohanevad üldiselt hästi, isegi kui mõni keeleosa on kahjustunud, sest nad saavad sööda suhu võtmiseks kasutada rohkem mokki ja hambaid. „Hobune, kes on kaotanud suure osa keelest (või tuleb see pärast vigastust eemaldada), sööb teistmoodi, kuid üldiselt saab ta hakkama,“ ütleb Connally. „Kui lehm kaotab keele, nälgib ta surnuks, sest kasutab keelt sööda suhu tõmbamiseks.“

Seevastu vigastus – torkehaav, abstsess või haavand –, mis esineb suu tagaosas, võib põhjustada nii palju valu, et segab närimist. „Tõsine vigastus keelepäral võib häirida ka neelamist,“ sõnab Connally. Need on haavad, mis võivad hobusel põhjustada kaalulangust, kui ta ei saa piisavalt süüa.

Kuidas hobuse keel vigastatud võib saada

• Suuliste põhjustatud vigastused. Suulised on hobustel ehk kõige levinum keelehaavade põhjus. Äkiline jõuline surve või tugev tõmme, näiteks kui hobune astub ratsmetele ja tõmbub tagasi, võib keelt vigastada. Mõned suulised on karmimad kui teised ja tekitavad kergemini vigastusi, kui ratsmeid sikutada kas kogemata või toorelt.

„Ma vaatasin hiljuti üle hobust, kellel oli suulistest põhjustatud arm rohkem kui 25 protsendil keelest, ja omanik tunnistas, et hobune perutas noorena ja ta oli veidi liiga karm looma suu suhtes. Aga ta ei teadnud, et lõikas hobusele keelde,“ ütleb Connally. Hobune ei olnud näidanud ilmseid märke vigastusest.

Mõnikord on hobusel vana vigastus ja omanik võib ainult oletada, mis kunagi juhtus. „Ostsin hobuse juba ammu oksjonil, ta oli väga ilus paberitega veerandmiili mära,“ räägib veterinaarmeditsiini doktor Tia Nelson, veterinaar/hobuserautaja Montanast Helenast. „Ta oli endine võistlushobune ja ta oskas ainult joosta. Kui seda ei saanud teha kiires galopis, siis ta ei jooksnudki. Üritasin aru saada, miks ta nii „kõva“ suuga oli, ja kui talle suhu vaatasin, avastasin, et tal oli olnud vigastus kogu keele paksuse ulatuses, mis nüüd oli tervenenud. Arvan, et see võis juhtuda, kui keegi kasutas tal suus topeltkeerdudega traatraudu, mis lõikasid loomale keelde. Huvitav oli leida, kui palju kahju oli tema keelele põhjustatud.“

Kui te pole kindel, kui hästi suulised hobusele sobivad, paluge veterinaaril või treeneril neid hinnata. Te tahate kasutada kõige leebemat võimalikku varianti, et vähendada hobuse vigastamise ohtu. 

• Keelesidemed. Neid vahendeid, mis kinnitavad keele hobuse suus kinni, kasutatakse sageli võidusõiduhobustel. „Treenerid kasutavad keelesidemeid ja eri meetodeid, et püüda hobuse keelt jooksu ajal suus hoida,“ selgitab Connally. „Keegi ei tea, miks mõnele hobusele meeldib jooksmise ajal keelt suust välja ajada, kuid ka mõni inimene pistab näiteks niidi nõela taha ajamisel oma keele suust välja. Võib-olla hobune keskendub.“

Suust välja aetud keel on ebasoovitav ka näitusehobustel ja kuigi need vahendid on enamikul võistlustel keelatud, välja arvatud mõned erandid, kasutab mõni treener neid noortel hobustel. Kuid keelesidemete vale tarvitamine võib hobusele kergesti keelde lõigata või põhjustada sellel närvikahjustusi. Ei ole haruldane, et võistlustest loobunud tõupuhastel hobustel keel ripneb sageli närvikahjustuse tõttu, mis põhjustab osalist halvatust. Liiga kõvasti paigaldatud side võib kergesti keelde lõigata või keele täielikult katki murda.

• Katkised hambad. Murdunud hambad, konksud ja muud hammaste probleemid võivad tekitada teravaid servi, mis kahjustavad keelt. „Ma olen näinud suuri haavandeid ja auke keeltes, mis on põhjustatud teravatest, vales asendis hammastest,“ ütleb Connally. „Ma lasin ühe hobuse enda juurde tuua, sest tal voolas pidevalt suust sülge – ämbritäied vedelikku, kui talle suulised suhu pandi. Kui rauad suust eemaldati, oli temaga kõik korras. Andsin hobusele rahusteid ja vaatasin talle suhu. Ta oli mõni aeg varem löögi saanud, mis oli lükanud ühe alumise purihamba viltu, nii et see kaldus sissepoole ja torkis keele alt. Keele all oli juba umbes kahe tollise läbimõõduga auk.“

Kui suulised hoidsid keelt all, ei saanud hobune neid teravast hambast eemal hoida. „Me viilisime hammast ja edaspidi polnud loomal enam ärritust ega süljeeritust,“ sõnab Connally.

Hambauuringuid võiks teha vähemalt kord aastas või sagedamini vanematel hobustel ja neil, kellel on varem probleeme olnud, see aitab tuvastada ja eemaldada probleeme enne, kui kahjustus on suur.

• Võõrkehad suus. Kui hobusele satub heina või söödaga suhu terav ese, näiteks traaditükk, võib see keelt lõigata või keele sisse kinni jääda. Mõnel taimel, nagu näiteks teraviljalistel või kõrrelistel, on teravad seemnepead, mis võivad põhjustada keelel vermeid ja haavandeid. „Me näeme sageli teraviljaliste põhjustatud abstsesse keeltes, mõnikord keelde kinni jäänud okkad ja oksatükke. Ma olen tõmmanud mitu traaditükki keelest välja,“ jutustab Connally. „Eelmisel aastal uurisin hobust, kes eritas palju sülge ja sõi veidralt. Kui sain käe piisavalt kaugele talle suhu pista, leidsin ning tõmbasin välja kahe ja poole tollise traaditüki, mis oli keele külge kinni jäänud, peaaegu sama kaugele kui viimane purihammas. Kui saime traadi välja, hakkas hobusel hästi minema.“

Nooremad hobused, eriti varsad, on uudishimulikud, nad nilpsavad ja näkitsevad asju, mida ei tohiks süüa. Kui varss vigastab keelt, ei saa ta imeda. „Keel on imemise jaoks ülioluline,“ ütleb Connally. „Kui varss ei saa imeda, peab teda õpetama ämbrist jooma, et ta saaks suu piisavalt sügavale vedelikku uputada, et imemisliigutusi teha. Ma olen näinud vastsündinud vasikaid ja varssasid, kellel on pärast rasket sünnitust keel paistes ja kes ei saa imeda enne, kui paistetus taganeb. Neid saab sööta nasogastrilise toruga, kuni nad on suutelised ise imema.“

Võõrkehade leidmiseks heina kontrollimine ja prahi koristamine tallis, eriti söödakohtade ümber, on alati hea mõte. Pidage siiski meeles, et hobuse keelde võib sattuda metallitükk just sööturist endast – inimesed kasutavad heinasööturitena vanu traktorirehve, aga kui metall kusagilt paistab, saavad hobused kergesti metallitükikesi suhu. Kui kasutate traktorirehve sööturitena, kaaluge millelgi muu kasutuselevõttu või vähemalt vahetage välja need, mille kumm on ära kulunud.

• Hammustused. Juhuslik hammustus on haruldane, kuid mõnikord võib hobusel keel hammaste vahele sattuda nii kõvasti, et see saab kahjustatud. Ükskord hoidis omanik mära keelt suust väljas, kui veterinaar püüdis looma hambaid uurida. See on tavaline praktika, mis aitab hobuse pead immobiliseerida, hoides samal ajal suu lahti. Kuid mära jõnksas peaga taha, surus hambad kokku ja keel jäi omaniku kätte. Katse keel uuesti külge kinnitada ebaõnnestus, kuid rebenenud serv paranes hästi ning mära sai normaalselt mäletseda ja süüa.

„Suud kontrollides ja keelt suust väljas hoides on vaja hoida korraga nii keelt kui päitseid,“ selgitab Connally. „Isegi kui hobune ei hammusta endale keelde, on oht sikutada keelt liiga kõvasti, et seda halvata, kui ta püüab eemale tõmbuda. Kui hobune hüppab taha ja te hoiate ikka veel tema keelest kinni, et teda paigal hoida, võite keelt nii kõvasti tõmmata, et see ei toimi enam korralikult. Kui uurite hobuse suud, veenduge, et teil on üks sõrm päitsetes, nii et te kas lähete hobusega kaasa, kui ta tagasi tõmbub, või olete piisavalt kiire, et hobusest lahti lasta. Aeg-ajalt hoiab keegi ikka keelt edasi, kui hobune tagasi tõmbub, ja see ei ole hea asi!“

Keelt võib suu kõrvale tõmmata lühikeseks ajaks, et hobusele suhu vaadata. Aga kui on vaja suu või hammaste põhjalikumat uurimist või muud tegevust läbi viia, on spetsiaalsed instrumendid palju ohutumad.

Veelgi ebatavalisema stsenaariumi korral võib üks hobune teise keelt hammustada. Nelson hoolitses kunagi täku eest, kelle keel oli peaaegu murtud. Nähtavasti oli ta teise täkuga läbi tara tülitsenud ja too haaras tal keelest. „See oli veider vigastus, mis kahjustas keelt väga sügavalt, peaaegu et läbistas selle,“ meenutab Nelson.

Kuidas hobusel keelevigastusi ära tunda 

Veritsemine on kõige vahetum märk hiljutisest keelevigastusest, kuid alati ei pruugi verd näha. „Mõni vigastus ei veritse eriti, sest leian harva omaniku, kes teab, et hobuse keelt on vigastatud,“ ütleb Connally. „Ja mõni hobune võib lihtsalt vere alla neelata, nii et seda ei tulegi suust välja.“

Isegi tugev verejooks ei pruugi olla nähtav. „Mind kutsuti tööle ühe hobuse juurde, kes oli lakkunud metallvooderdise teravat serva ja lõiganud keele umbes kahe kolmandiku ulatuses otsast, ma pidin ülejäänu eemaldama,“ jutustab Connally. „Selleks ajaks, kui mind kutsuti olukorda hindama, oli hobuse keel must ja rippus suust välja. Omanik ei olnud vigastust varem märganud ja keelt päästa oli liiga hilja. Omanik ei näinud, et see oleks veritsenud. Mitte midagi polnud märgata, enne kui keel oli must ja suust väljas.“

Muud vigastuste tunnused võivad olla liigne süljeeritus, heina või sööda suust maha kukutamine või suust tulev ebameeldiv lõhn. Kui hobusel on suus valu, võib ta seista, pea välja sirutatud, või on tema käitumine veider. Ta võib keelduda suitsetest või ei lase üldse oma pea ligi ega mitte midagi teha.

Ravivõimalused sõltuvad vigastuse põhjusest ja raskusest. Ilmselgelt eemaldatakse kõik võõrkehad ja lahendatakse hambaprobleemid. Värskelt vigastatud keel võib vajada õmblusi, kuid mitte ilmtingimata. Paljud võivad jääda paranema ilma ravita. „Ma olen näinud ainult paari keelevigastust, millega tuli tegeleda; enamik paraneb ise,“ ütleb Connally.

Kui on vaja õmblemist, valib veterinaar tõenäoliselt absorbeeruvad niidid, mis lagunevad aja jooksul ja mida ei ole vaja eemaldada. „Meil on praegu tõeliselt häid absorbeeruvaid materjale, mis kestavad kuu aega või rohkem, enne kui lagunevad,“ kinnitab Connally. „See on palju lihtsam, kui üritada niite hiljem eemaldada. Samuti ei saa peita nailonniidi sõlmi, need toimiksid ärritava võõrkehana.“

Teise hobuse hammustatud keelega täku puhul Nelson esialgu kahtles õmbluste suhtes. „Olin palju kirjandust lugenud ja teada saanud, et keele rebendid ei parane väga hästi ning hobused kaotavad sageli selle osa keelest,“ ütleb ta. Aga ta otsustas riskida. „Meil polnud midagi kaotada ja see võis toimida,“ ütleb Nelson. „Arvasin, et võiksime proovida ja vaadata, mis juhtub.“

See tasus end ära. „Täku keel paranes hästi, kuigi haav oli sügav, rohkem kui poolde keelde,“ ütleb Nelson. „Täkk sõna otseses mõttes ei vaadanud tagasi; tal ei olnud enam probleeme ning ta sõi, jõi ja käitus normaalselt.“ Täna ei arvaks keegi, et tal on kunagi mingi vigastus olnud.

Sellest ajast alates on Nelson õmmelnud mitut keelehaava, millel on üldiselt head tulemused. „Keele rebendid võivad olla erinevad ja huvitavad ning mulle meeldib keeli uuesti kokku panna,“ ütleb ta. „Me oleme teinud mitu õmblemist ja kõik on paranenud kenasti. Sellise vigastusega töötamiseks rahustame hobuse maha ja paneme suhu spetsiaalse instrumendi. Mul on ka abiline, kes hoiab keelt valmis. Need keeled, millega olen tegelenud, on kenasti õmblustele reageerinud. Niisiis ma ei kõhkle, kui pean keeli õmblema.“

Kui haava ei avastata kohe, võib vajalik olla surnud koe eemaldamine. „Kui haav on vanem, püüan jõuda värske koeni, millel on parem võimalus korralikult kokku kasvada,“ selgitab Nelson.

Kui õmmeldud keel ei parane hästi, võib osutuda vajalikuks osa keelest eemaldada. Kuid isegi suure liikuvama keeleosa eemaldamine pole tavaliselt katastroof. „Need hobused üldiselt kohanevad hästi, isegi kui suur osa keelest on puudu,“ ütleb Nelson. Keegi ei oska kahtlustada, et loom on keele kaotanud, kui seda just näha pole.

Keelehaava paranemise ajal võiks hobuse heina ja sööta niisutada, et hõlbustada mälumist; võib ka üle minna heinakuubikutele või pehmemale söödale, kuid paljudel hobustel läheb hästi ka ilma erikohtlemiseta. Samuti on hea mõte vältida ratsutamist, kuni vigastus paraneb.

Pidage meeles, et isegi paranenud vigastused võivad mõjutada seda, kuidas hobune reageerib suulistele, eriti kui vigastus oli suuliste all või lähedal. Kuigi paljud paranenud keeltega hobused käituvad normaalselt, võivad mõnda hobust suulised ärritada või põhjustada valu armistunud ja/või deformeerunud koes. Kui vana keelevigastusega hobune ei reageeri hästi või suulised ärritavad teda, peab ehk proovima teist liiki raudu või isegi kasutama raudadeta päitseid. Mis puudutab söömist, siis enamikul hobustest läheb hästi, isegi kui on palju armkudet, mis piirab keele liikuvust.“

Hobused võivad sattuda igasugustesse olukordadesse ja vigastada end üllataval viisil. „Mulle avaldab pidevalt muljet kõik, mida hobused võivad teha, et haiget saada,“ nendib Nelson. Ja kuigi keelevigastus ei pruugi olla kõige katastroofilisem haav, mida hobune suudab taluda, on siiski hea mõte olla teadlik kõigest, mis võib juhtuda, et saaks vajadusel olla valmis probleemiga kohe tegelema.

 ORIGINAAL