Ükssarvikud - müüt või reaalsus?

Ükssarvik on väga kummaline ja salapärane olend. Juba muistsetest aegadest meieni jõudnud märkmete põhjal saab teha järelduse, et inimesed on teda näinud. Aga võib-olla inimestele lihtsalt tundus, et neil õnnestus sellist olendit näha?

Arheoloogid leidsid Induse kultuuri väljakaevamistel esimesed viited selle kohta ja pakutakse vanuseks 4 tuhat aastat. Need olid mitmesuguste loomade kujutistega tahvlid, millest ühe peal oli kujutatud ükssarvikut.

 Vana-Rooma (2 tuhat aastat tagasi)

 Legendi järgi usuti Vana-Roomas ja Vana-Kreekas ükssarvikute olemasolu. Kirjanik Claudius Aelianus,  kes elas peaaegu 2200 aastat tagasi Vana-Roomas, kirjeldas oma raamatus „Värvilised lood“ kolme ühe sarvega loomaliiki. Kaks liiki on väga sarnased Ctesiase   (Vana-Kreeka ajaloolane) nimetatud liikidega,  kolmas, kartazon, sarnanes musta lakaga  punakaspruuni hobusega, kuid sellel oli must spiraalne sarv peas. Kirjaniku sõnul oli kartazon väga kiire ja peaaegu püüdmatu. On teisigi tekste, mis tulid Euroopasse Kesk-Aasiast. Kreeklane, arst Ctesias, kes oli teeninud 17 aastat Pärsia õukonnas, kirjutas 6. sajandil eKr  pärast  koju naasmist raamatu „India kirjeldus“, milles kirjeldab ükssarvikut nii: „Ükssarvik on massiivne eesel, punase pea ja  ühe sarvega otsaees“. Selles raamatus kirjeldab Ctesias ravimi valmistamist sarvest. Sealsamas mainib ta sarvest valmistatud karikate imettegevat jõudu. Ta kirjutas, et see, kes joob sellest sarvest veini või vett, ei jää kunagi haigeks.

 Viide piiblis 

 Ka piiblis on teda mainitud: „Päästa mind lõvi lõugade ja ükssarvikute sarvede eest“. (Ps 21:22). Kuigi suure tõenäosusega on tegemist vale või ebatäpse tõlkega vanaheebreakeelsest sõnast „re-em“. Kreeka tõlkijad ei leidnud muud tõlget, ja nii sündiski ükssarvik. Hilisemates tõlgetest ükssarvik kadus: see asendati piisoni või metsiku pühvliga.

 Ükssarviku teisi mainimisi

 Mõnes teoses sarnaneb ükssarvik kõige rohkem ninasarvikuga, kellel on elevandi jalad, kuldi saba ning kes on väga agressiivse ja vabadust armastava loomuga. Vana-Kreeka loomade kohta käivas artiklite ja andmete kogumikus "Füsioloog" on ükssarv "välejalgne metsloom, kellel on üks sarv ja kes näitab üles inimeste suhtes kurja tahet". Võib-olla oli ninasarvik müütilise ükssarviku prototüüp.

 Kõige huvitavam on ükssarviku muutumine eeslist, kitsest, pühvlist kauniks sarvega hobuseks. Raske öelda, millal toimus see üleminek metsikult isemeelselt loomalt sellele, mida me tänapäeval näeme, kuid selle ümberkujundamise au kuulub rahvalaulikutele ja kirjanikele.

 Luues ja kirjeldades  legende suurtest vallutajatest, jumalikke müüte jumalatest ja pooljumalatest, kasutasid nad oma teoste vürtsitamiseks väga ebatavalise, salapärase olendi kujutist. Inimesi on alati köitnud ja köidab tundmatu ning ükssarvik oli just kõikide tunnuste poolest sobiv. Pärimuste ja legendide kuulajatest ning lugejatest pole keegi teda kunagi näinud. Aja jooksul muutus ükssarviku välimus ja loomus headuse ja imettegeva jõu suunas. Kõige väärikamad võlurid  on sõitnud ükssarvikuga, ainult neitsi suutis teda taltsutada, kõik teised ükssarvik tappis.

 Tegelikult eksisteerisid muistsel ajal tõepoolest ninasarvikud-ükssarvikud.  Neid leidus Aafrikas ja kogu Euraasia lõunaosas. Need stepininasarvikud said nimeks elasmotherium. Oma välimuselt sarnanesid nad tõepoolest hobusega, ainult väga pika sarvega otsaees. Ja kuigi arvatakse, et elasmotherium suri jääajal välja, võis mõni neist elada  pikemalt ja sattuda seal elavate rahvaste eeposesse.

ORIGINAAL