Kuidas valida hobustele soolasid ja mineraale sisaldavaid lakukive / plokke

Valik tavalise valge soola plokkide, mineraale sisaldava punase soola plokkide, nööri otsa riputatud kivisoola ja muu hulgast võib olla keeruline ülesanne. Meie söötmisspetsialist annab nõu selle kohta, milline on parim viis lisada soola hobuse sööda sisse.

Küsimus: Olen uurinud erinevat liiki just hobustele mõeldud soola ja mineraalide plokke. Püüan kindlaks teha, kas üks liik on parem kui teine, kuid neid on üsna palju. Kas on üks liik, mille ma peaksin kindlasti teiste seast valima?

Vastus: Sööta pakkuvates poodides on tõepoolest palju erinevaid soola ja mineraalide plokke. Siin Californias näen ma enamasti tavalisi valge soola kive, mineraale sisaldavad punaseid soolaplokke ja nööri otsa riputatud kivisoola. Kuid riigi teatud osades on levinud ka teised soolaplokid, mis sisaldavad lisandina seleeni, koobalti või väävlit.
Vaatamata sellele, et need soolaallikad on visuaalselt erinevad ja neil on nimed, mis viitavad oluliselt erinevate toitainete sisaldusele, on neil kõigil sarnane see, et need koosnevad peamiselt naatriumkloriidist – minu leitud analüüsi põhjal rohkem kui 92% naatriumkloriidi.
Paljud inimesed tuginevad pruunidele mikroelemente sisaldavatele soolakividele kui oma hobuste söödalisanditele. Kuid peamiste mikroelementide, nagu tsingi ja vase koguseid ei saa hobune neist tõenäoliselt kätte piisavas koguses, et tagada tema vajaduste rahuldamine või et sööda mikroelementide profiil oleks heas tasakaalus.
Eeldatakse, et mikroelemente sisaldavatest soolaplokkidest saab hobune oma igapäevase naatriumi vajaduse kätte ja samal ajal tarbib ta ka teisi mineraale. Nad loomulikult saavad neist plokkidest mikroelemente, kui nad soola tarbivad, kuid see kogus ei pruugi olla piisav nende vajaduste rahuldamiseks.
Näiteks umbes 500 kilo kaaluv hobune vajab iga päev veidi alla 10 grammi naatriumi, seega peaks ta tarbima umbes 28 g naatriumkloriidi (keedusool). Kui võtta aluseks poest saadav mikroelemente sisaldav plokk, siis teie hobune peaks 28 grammi soolaga tarbima ka 100 mg tsinki ja 8,5 mg vaske. See ei pruugi tõenäoliselt olla piisav, et täita puudujääki, mis jääb pärast heina või karjamaasööda tarbimist, mis moodustab 1,5-2% tema kehamassist. Looduslik kivisool sisaldab sageli veel vähem olulisi mikroelementidest mineraale.
Et need soola vormid on sageli kallimad kui tavalised valged soolaplokid ega taga tarbimisel piisavat kogust mikroelemente, on minu eelistus säästa raha ja osta tavaline valge soola kivi.
Loomulikult on teine küsimus selles, et mitte kõik hobused ei tarbi iga päev 28 grammi plokist saadud soola, hoolimata sellest, et neil on naatriumi vajadus. Selle tulemus on veelgi madalam mikroelementide kogus. Paljudel kordadel, kui ma lähen talli, näen, et soolakivid on nurgas, kaetud allapanu, tolmu ja võimalik et sõnnikuga. Selge, et neid iga päev ei lakuta.
Kuigi kivisool ja mikroelementidega sool ei pruugi täielikult rahuldada hobuse toitainevajadusi, näib, et mõni hobune eelistab nende maitset ja tahab neid lakkuda tavalise valge soola asemel. Sellisel juhul võib lisakulu end ära tasuda ja mineraalainetel, mida tarbitakse, puudub tõenäoliselt negatiivne mõju üldisele söödale, kui pakute ratsioonis ka muid mikroelementide allikaid.
Mina eelistan anda sööda sees lahtist soola koguses 1 spl 225 kilo kehamassi kohta, lisaks ligipääs soolaplokile / lakukivile. Nii ma tean, et nad saavad kätte päevase naatriumi vajaduse ja neil on soovi korral lisasool saadaval.
Mikroelementide vajaduse täitmise tagamiseks ma leian, et tasakaalustatud söödaratsioon või söödalisand, mis on mõeldud selliste toitainete pakkumiseks, mis võivad puududa või mida võib olla haljassöödas vähe, on edukam kui toetumine mikroelemente sisaldavatele soolaplokkidele.

Umbes 500 kilo kaaluv hobune vajab iga päev veidi alla 10 grammi naatriumi, 

seega peaks ta tarbima umbes 28 g naatriumkloriidi (keedusool).

ORIGINAAL

Loo autorist: Clair Thunes, PhD

Filosoofiadoktor Clair Thunes on sõltumatu hobuste söötmisnõustaja, kellele kuulub firma Summit Equine Nutrition, mis asub Sacramentos Californias. Ta töötab koos omanike/treenerite ja veterinaaridega üle kogu USA ja maailma, et hobuste söötmise osas poleks vaja jalgratast leiutada. Ta sündis Inglismaal, sai bakalaureusekraadi Edinburghi ülikoolis Šotimaal, magistri- ja doktorikraadi söötmise alal California ülikoolis Davisis. Üles kasvades oli ta tegev paljudes valdkondades, samuti tegutses aktiivselt Ühendkuningriigi poniklubis. Praegu töötab ta piirkondliku juhendajana USA poniklubide Sierra Pacific regioonis. Söötmisnõustajana töötab ta kõigi hobustega, alates maailma ratsaspordi mängudel (WEG) võistlejatest kuni minieesliteni, ja kõigiga, kes sinna vahele jäävad.

Mida ja kui palju hobune tegelikult vajab?

Kas ka Teie hobune on suur maiasmokk, kelle kõht ei saa iial täis? Tõsi, hobused on loodud pidevalt sööma ja peaksid sööta kätte saama hiljemalt iga nelja tunni tagant. Kuid mõned hobused söödetakse lihtsalt haigeks, kuigi omanikud tahavad oma hobusele vaid parimat.

Söödapoodides ootab hunnikutes müslikotte, riiulid on täis erinevate mineraalikontsentraate ja pulbrikesi läikiva karva, tugevate kapjade ja korras seedimise tarbeks. Valik on lai ja otsustada keeruline ja nii maandub künas just see, mis hobuseomanikule enim meeldib või mis on parasjagu moes. Kuid mida ja kui palju hobune tegelikult vajab? 

Kui hobune tuleb suvekoplist talli, on kõige olulisem tagada piisav kogus koresööta. Ideaalis peaks söötma head ja toitainerikast heina vähemalt 1,5 kuni 2 kg 100 kg kehakaalu kohta. Nii tuleb 600 kg hobuse puhul arvestada 9- 12 kg-ga päevas.

Kerges töös oleva hobuse puhul piisab sellest kogusest tihti juba, et katta täielikult päevane energiavajadus. Kui lisaks sööta sobivat mineraalsööta, saab ka toitainevajadus kaetud. Kui hobune vajab lisaks veel energiasööta, tuleks ratsioon koostada individuaalselt vastavalt hobusele ja töökoormusele. Pelletite ja müsli kõrval kasutatakse enamjaolt kaera. Kuna üldjuhul liigub hobune talvel oluliselt vähem kui suvel, peaksite õigeaegselt kontrollima jõusööda kogust ja seda vajadusel vähendama.

Kerges töös olevatele hobustele piisab tihti juba ühest kilogrammist kaerast päevas. Sportlikumasse tegevusse kaasatud hobustele võib anda kuni kolm kilogrammi kaera päevas. Vanemate hobuste vajadus on tihti suurem ning nende puhul võib ratsiooni rikastada spetsiaalse seeniorsöödaga. Lisasöödakogus tuleks jaotada vähemalt kolmele söötmiskorrale päevas. Mida tihedamini on võimalik sööta, seda parem on see hobuse seedimisele.

Jälgige, et hobune saaks ka talvel piisavalt „värsket“, st mahlast sööta nagu porgand ja peet, sest need sisaldavad olulisi vitamiine.

Lisaaineid nagu ürdikontsentraate, biotiini või nt. magneesiumi tohiks ainult siis juurde anda, kui hobusel esineb puudujääk. Pelgalt sellel põhjusel lisasööta anda, et ka naaberboksi hobuse omanik annab oma loomale lisasööta annab, ei ole mõttekas ja põhjustab lisakulusid ning võib põhjustada ainevahetusprobleeme.

Paljud hobuseomanikud on veendunud, et külmadel päevadel on mash parim, kuna ka meie (inimesed) rõõmustame talvel kuuma joogi üle. Kuid soe söögikord ei ole vajalik. Endistel stepiloomadel on suurepärane termoregulatsioon ning neil hakkab vaid harva külm. Parim on siiski koresööt. Kuna aga mash on kergesti seeditav ja hoogustab ainevahetust, võib seda edukalt üks kuni kaks korda nädalas ratsioonile lisada.

Kui tunnete end hobuse söötmise osas ebakindlalt, pöörduge spetsialisti poole ja vaadake ratsioon üle. Hobune tänab teid kindlasti.

Andrea Everding
Eggersmann Team

Täname artikli tõlkijat!

Võõrutatud ja aastavanuste hobuste söötmine

Marcia Hathaway, PhD, Minnesota Ülikooli loomateaduse teaduskond

Võõrutatu ja aastavanuse söötmine

Kiiresti kasvava hobuse jaoks on ajavahemik võõrutamise ja teise eluaasta vahel söötmise mõttes kriitiline. Sellel ajal toimub tohutu nii luude suuruse ja mineraalisisalduse kui ka lihasemassi kasv. On hädavajalik, et energiasisaldust ja toitaineid toiduratsioonis tagataks piisavas hulgas ja hoitaks tasakaalus, et kindlustada hobuse nõuetekohane kasvamine, areng ja tervis.

Maksimaalne kasvamine versus optimaalne kasvamine

Hobuse maksimaalne kasvamine erineb hobuse optimaalsest kasvamisest. Noorhobuse söötmine selliselt, et loom kasvab võimalikult maksimaalsel võimalikul määral, ei ole soovitav, sest kasvamisprotsessi ajal jääb luude mineraalisisaldus, millest sõltub luu tugevus, märgatavalt maha luu pikenemisest (12 kuu vanuselt jõuab noorhobune eeldatavasti umbes 90 – 95%-ni täiskasvanu kõrgusest, kuid ainult umbes 75%-ni täiskasvanud hobuse luude mineraalisisaldusest). Ideaalselt peaks noorhobune võtma kaalus juurde kiirusega, mida tema arenevad luud võivad kergesti toetada. Kuid ülesöötmine (eriti energeetiline) võib põhjustada noorhobusel nii kiire kaalu juurdekasvu, et looma luudel puudub strukturaalne tugevus toetamaks tema kaalu ja/või kiire kaaluiive võib teravdada teisi skeletianomaaliaid. Nendel tingimustel suureneb arenguliste ortopeediliste haiguste (AOH) esinemus. Sama stsenaarium võib samuti juhtuda ebaühtlase kasvamise perioodidel. Näiteks kui hobune, kes on alatoidetud ja kasvab aeglaselt, läheb üle piisavale toidule, mis laseb tal kiiresti kasvada, suureneb AOH esinemise tõenäosus. Varssadel vanuses 3 – 9 kuud on AOH esinemuse suurim risk.

Ideaalselt peaks noorhobust söötma selliselt, et loom kasvab mõõdukal, stabiilsel määral. Soovituslikud määrad keskmisteks igapäevaseks hobuste juurdekasvuks leiab Riikliku Uurimisnõukogu (NRC) Hobuste söötmisnõuete (1989) väljaandest. Uuendatud NRC Hobuste söötmisnõuded loodetakse avaldada 2007. aastal. Soovituslikud  keskmised erineva täiskasvanu kehakaaluga hobuste igapäevase juurdekasvu väärtused ulatuvad 0.28 - 0.39% ja 0.15 - 0.21% vastavalt võõrutatud ja aastaste hobuste kehakaalust. Noorhobuse söötmine selliselt, et see kasvaks mõõduka kiirusega, ei ohusta hobuse lõppsuurust. Järelikult ei pea te muretsema selle pärast, et võõrutatu ja aastavanuse söötmine mõõduka kasvukiiruse tähenduses annab tulemuseks täiskasvanuna väiksema hobuse.

Kaalu või mõõdulindi kasutamine hobuse kehakaalu jälgimiseks on kaks moodust vaatlemaks kasvamist aja jooksul. Mõõtke mõõdulindiga hobuse rinnaümbermõõt ja looma pikkus rinnakutipust istmikunukini.

Et hinnata üsna ligilähedaselt hobuse kaalu, saab kasutada mõõtmistulemusi ja järgmist võrrandit. [1]

kehakaal naelades = [rinnaümbermõõt (tollides)2 x pikkus (tollides)]             jagada 280 (võõrutatud) või 301 (aastavanused)

hobuse rinnaümbermõõdu diagramm

NB! Kõik mõõdud toodud tollides!

Võõrutatu ja aastavanuse söötmine

Et täita hooldusnõudeid, kasutatakse kõigepealt energiat ja toitaineid. Kõik ülejäänud energia ja toitained kasutatakse kasvamiseks.

Kaltsiumi (Ca) suhtarv söödas fosforisse (P) (Ca:P) peab olema vahemikus 1:1 – 1:3. Liblikõielistes kipub olema rohkem kaltsiumi kui fosforit ja rohkem kaltsiumi kui heintaimedes. Teraviljades on tavaliselt palju rohkem fosforit kui kaltsiumit. Seepärast arvatakse, et iga muudatus looma- või teraviljasöödas muudab Ca:P suhet.

On suurenenud esinemus puudulikus luude ja sellega seotud kudede arenemises, kui esineb üks või rohkem järgmistest haigustest:

•  Ca ja P  hulk on ebapiisav
•  Ca:P suhe on vastupidine
•  Toidus on vähe tsinki (Zn) või vaske (Cu). Ideaalne Zn:Cu suhe on 3:1 – 4:1.
•  Toidu energiasisaldus ületab 120% - 130% NRC poolt soovitatust.

Kõrgekvaliteedilised söödad on suurepärane viis anda noorhobusele palju energiat ja toitaineid, mida loom vajab. Sööda osakaal võõrutatu toidus ei tohiks kunagi olla vähem kui 30% mõõdetuna kaalu järgi ning ideaalselt peaks olema palju suurem. Võimaluse korral määrake laborianalüüsiga heina energia- ja toitainesisaldus. On väga raske aimata toitainete hulka, mida karjamaa panustab noorhobuse toitmisse, sest karjamaa tingimused erinevad aja jooksul temperatuuri, vihmade ja karjamaa haldamistegevuse poolest jne. Järelikult ei saa karjamaad üksinda pidada piisavaks rahuldamaks kogu noorhobuse toitainevajadust.

Kuna võime kasutada kogu sööta ära areneb aja jooksul, vajavad kasvavad noorhobused suhkrute suuremaid hulki võrreldes täiskasvanud hobustega. Sageli, kui vajatakse rohkem energiat kui rohttaimed suudavad pakkuda, suurendatakse teraviljade nagu kaera ja maisi kogust rohusööda arvel. Siiski eksisteerib väga reaalne ja praktiline piir, kui palju teravilja võib sööta hobusele põhjustamata tõsiseid toitmisega seotud tervisehäireid, ning viljaratsioon peaks sisaldama täiendrasvaineid.

Te võite kas koostada oma kontsentraatratsiooni või osta kaubandusest valmiskontsentraadi, mis on koostatud nimelt erinevas vanuses hobustele. Kontsentraatide koguhulka peab hoidma võimalikult minimaalsel tasemel, et saavutada soovitud kasvukiirus ja säilitada mõõdukas kehaseisundi tulemus. Ribid peavad olema võõrutatutel ja aastavanustel nähtaval. Rasvakiht peab katma ülemise 1/3 – ½ osa ribidest allpool selja sirget osa. Lisarasv võib näidata, et hobune on ülekaalus.

Söödatarbimise suurendamine matkib loomulikku toitumisviisi ja hõlbustab seedekulgla tervist. Oma väikese mao tõttu peab noorhobuseid söötma nende ratsiooni kontsentreeritud osaga kogu päeva jooksul palju kordi, ning mittesöödud kontsentraadi peab eemaldama ja asendama järgmise söötmiskorra ajal värske kontsentraadiga. On tähtis, et te võtate arvesse hobuse sööda arvatava tarbimise, kui te arvutate välja hobuse päevaratsiooni.

Oma toidus vajab hobune arvukalt erinevaid mineraale. Mõnda mineraali, eriti peamisi võib pakkuda piisavats kogustes looduslike söötade kaudu. Harilikud söödad ei ole tavaliselt vajalike mikroelementide usaldusväärne allikas, seega soovitatakse harilikult nende lisamist. Soola ja naatriumkloriidi (NaCl) peab alati andma vabal valikul, sest hobused reguleerivad oma tarbimist ise. Samuti soovitatakse enamusele noorhobustele lisada vitamiine. Lisaks peab kiiresti kasvavatel noorhobustel olema alati ligipääs puhtale mageveele.

Tabel 1. Energia- ja toitainesoovitused võõrutatutele ja aastavanustele

	Seeditav energia (Mcal/kehakaalu naela kohta)	Toorvalk %	Ca %	P %	Cu ppm	Zn ppm	Vit A IU/nael	Vit E IU/nael	Arvatav toidutarbimine (% kehakaalust)
Võõrutatu	1.25	14.0 - 16.0	0.7	0.4	10	40	910	37	2.0 - 3.5
Aastane	1.15	12.0 - 14.0	0.5	0.3	10	40	910	37	2.0 - 3.0

                                               

Viide: Wilson, K.R., S. Jackson, C. Abney, B.D. Scott and P.G. Gibbs. 2005. Body weight estimation methods as influenced by condition score, balance score and exercise in horses. In Proceedings, 19th Equine Science Society. Lk.  57 - 62.

https://www.extension.umn.edu/agriculture/horse/nutrition/weanling-and-yearling/#1        

Kumb on parem, kas PELLETID VÕI MÜSLI?

Mõisted „müsli“ ja „pellet“ kirjeldavad õigupoolest vaid sööda konsistentsi, selle välimust ega anna teavet ei koostise ega toiteväärtuse kohta. Pelleteid vormitakse surve ja soojuse abil, mis muudab nad peaaegu mikroobivabaks ja hästi säilivaks. Pelleteid on lihtsam transportida ja säilitada ning võrreldes teraviljasegudega tolmavad nad vähem. Paljud hobuseomanikud pelgavad pelleteid osta hirmus söögitoruummistuse ees. Ummistuse oht sõltub aga sellest, kui tugevalt on pelletid pressitud, sideainete kasutusest ja paisuvate koostisosade osakaalust. Viimase saab kindlaks teha, kui panna peotäis pelleteid mõneks ajaks likku. Kvaliteetsed pelletid ei paisu palju. Närimisraskustega hobustele võib pelleteid siiski anda leotatuna. Müsli koostisosad on muidugi kergemini äratuntavad ja nii on müsli kvaliteeti optiliselt kergem hinnata. Müsli eeliseks on selle niigi heterogeenne struktuur. Kui struktuuri on veelgi lisatud, suurendab see mälumistegevust ja seeläbi aktiviseerub seedeprotsess juba tänu suuõõnes toodetavale süljele. Üldjuhul söövad hobused müslit hea meelega. Kõrge hügieenistaatuse ja tärklise kättesaadavuse tagamiseks tuleks teravilja hüdrotermiliselt töödelda. Sellega lõhutakse tärklisemolekuulide struktuuri, mis muudab nad kergemini seeditavaks. Kuid see eelis maksab: töödeldud teravili on kallis ja kergesti riknev. Jämedad lahtised struktuurid pakuvad mikroobidele ja parasiitidele suuremat kandepinda, mistõttu vajab sööt konserveerimist. Enamus söödatootjaid kasutab melassi, mis jätab segule õhukese suhkrukihi ja takistab nii parasiitide levikut. Selline konserveerimisviis on ohutu ning omab toitumisfüsioloogilisi ja maitse-eeliseid. Otsus, mida hobusele sööta, sõltub vähem vormist kuivõrd kvaliteedist ja koostisosade mitmekesisusest, valmistusviisist ja teravilja seeditavusest. Pelletite tootmine on küll hinnalt soodsam, kuid toitumisfüsioloogiliselt võib odav müsli jääda kvaliteetsele pelletile alla. Pilk pakendil olevale koostisosade loetelule aitab otsustada, kuna koostisosade nimekiri, mis on kohustuslikus korras toodud kahanevas järjekorras, annab tihti olulisemat teavet sööda kvaliteedi kohta kui tootmisviis.

Andrea Everding
Eggersmann Team

HOBUSE SOOLESTIK

Hobuse soolestik on väga vastuvõtlik ja õrn organ. Evolutsiooni käigus on meie hobuste soolestik pidanud kohanema kindla piiratud toiduvalikuga, mis koosneb peamiselt värsketest ja surnud kiulistest taimedest ja mida sai süüa väikeste kogustena korraga. Kogu seedetrakt oli sobitunud nii, et rohu- ja niidumaa taimestiku ja nende seemnete söömisel saaks kaetud tavapärane toitainete vajadus. Tänu sellele oli hobuste peamine tegevus söömine 18 tunni ulatuses. Pause sai pidada vastavalt oma soovile.
Aastate vältel on hobuste pidamis- ja söötmistingimused oluliselt muutunud, mis mõjutab ka soolestikku. Tänapäeva söötmist iseloomustab see, et hobuseid söödetakse kaks kuni kolm korda päevas. Söötmiskord sisaldab suuremas koguses jõusööta, mida on vaja seedida.
Soolestiku õrn tasakaal on kergesti häiruv - stress, järsk söödamuutus, kõdunenud sööt või liiga vähe koresööta on vaid mõned näited.
Hobuse soolestiku pikkus on umbes 30 m. Laias laastus võib selle jaotada peen- ja jämesooleks. Enamus toitaineid seedub 20 m pikkuses peensooles. Näärmed, mis asuvad limaskestades, toodavad vajalikke sooltevedelikke. Suhkrud, tärklis, valgud ja rasvad seeduvad peensooles ning imenduvad sealt.
Jämesool koosneb mitmest osast: esimene on pimesool. Sellele järgnevad umbsool (suur ja väike) ja pärasool. Pimesool on suur käärimiskamber, mis mahutab ligikaudu 50 liitrit. Bakterite ja mikroobide abil toimub siin toorkiuliste toiduosade lõhustamine. Tselluloosi lõhustamise käigus saadud rasvhapped imenduvad koheselt sooleseina kaudu.
Arvestades hobuse arengukäiku, peame panustama parimal viisil hobuse sooltetöö toetamisse, kuna söötmisel peab eelkõige arvesse võtma hobuse päritolu rohumaa - aladelt. Oleme olulisemad eripärad ja nõuanded soolte toetamiseks järgnevates lühikestes artiklites välja toonud.
Lisainformatsiooni saamiseks ja küsimuste korral pöörduge julgelt meie poole!

Koresööt
Miks on koresööt niivõrd oluline?
*Koresööt toetab seedimist.
Vastupidiselt jõusöödale, mis seedub peensooles, jõuab seedeprotsess heinani alles jämesooles. Selle käigus toodetakse muuhulgas energiaküllaseid substantse. Hobune kasutab toorkiudu energiaallikana. Jämesool toimib ka happe aluse tasakaalustajana ja siin toimub vitamiinisüntees. Toimiva jämesoolefloora ja kvaliteetse koresööda abil on võimalik vältida palju söötmisvigu.
*Aitab peletada igavust boksis.
Hobune on loodud sööma pidevalt ning seda asjaolu ei ole muutnud ka tema kodustamine. Kui hobusel pole midagi näksida, hakkab ta tihti igavusest boksiseinu ja küna närima. Samuti põhjustab see voomasid (halbu kombeid) nagu karutammumine, künahaukamine ja jalutamine boksis. Rahulik söömine ja närimine vastavad hobuse loomuomasele söömisprotsessile - hobusel on tegevust ja ta on endaga kooskõlas. Seetõttu on piisavas koguses koresööta pakkumine söötmise A ja O.
*Hoiab hambad korras.
Heina jämedad struktuuriosakesed toetavad hammaste närimispindade ühtlast kulumist. Nii tekib harvem teravaid nurki purihammastel.


Mis siis selle soolestikuga õieti on?

Meie hobuste heaolu sõltub suurel määral tervest soolefloorast. Kontrollitud söödakvaliteet ja efektiivsete mikroorganismide kasutamine söödas aitavad hoida loomi tervete ja sooritusvõimelistena. Hobuste esmased vajadused tulenevad nende arenguloost. Enamusele euroopa hobusepidajaist on võimatu pakkuda hobustele stepiloomadele omast eluviisi, mille käigus nad saavad vabalt liikuda ja süüa. Pidamistingimuste valikus tuleb tihti teha valikuid. Et oma vabaaja partneritele võimaldada täisväärtuslik ja tervislik elu, peaksime võtma eeskuju loodusest. Õige söötmisega kingime oma hobustele tervist je heaolu. Mitteoptimaalne söötmine võib põhjustada palju probleeme, näiteks organismi liighappelisust. Immuunsüsteem kannatab ja seedimine läheb isegi väikeste põhjuste tagajärjel paigast. Hobustel kuhjuvad seedehäiretest põhjustatud haigused, hingamisteede- ja nahahaigused- eelkõige prei- ja paljud liikumisaparaadi haigused.

Elav soolefloora
Soolte tervis on meie loomade heaolu võti. Soolte limaskestadel elab kujuteldamatult suur hulk mikroorganisme. Need abistavad pisiloomaksed on hobuse jaoks sama olulised kui süda, kopsud ja iga teine organ. Nad kaitsevad limaskesti, aitavad tõrjuda haigusetekitajaid, lõhustavad toiduosi seeduvateks koostisosadeks ning toodavad vitamiine ja ensüüme. Soolteseintel asuv närvide rägastik juhib kõhu ja pea vahelist kommunikatsiooni. Tänu sellele saab aju pidevalt teavet soolestiku olukorrast. Järelikult sõltuvad tervis ja üldine heaolu olulisel määral soolestiku tööst.

Stress nõrgestab seedimist
Kahjulikud bakterid ja mürgised seedejäägid võivad hävitada terve soolefloora. Samaväärselt ravimitega, eelkõige antibiootikumide ja tihedate ussikuuridega koormab soolefloorat pidev stress. Stressist tingitud erutuse puhul lõtvub soolte lihastik ja seedeprotsess häirub. Selle tagajärjel muutub bakterite kooslus ning seened ja haigust tekitavad bakterid ründavad limaskesti. Tekivad põletikulised protsessid ja soolteseinte kaudu hakkavad imenduma bakterite, seente ja parasiitide mürkained. Allergiaid tekitavad söödaosakesed satuvad soole- lümfisüsteemi ja mõjutavad kogu organismi. Pideva koormuse all kannatab maks kui filtreeriv organ ja selle töö võib saada jäädavalt kahjustatud. See võib avalduda loiduses, kehvas karvkattes ja vastuvõtlikus nahas.

Kokkuvõttes võime järeldada, et soolestiku tervis omab olulist tähtsust ning selle eest peab hästi hoolitsema.

Milleks Egersmann Profi DarmFit?
Rooja konsistents annab olulist informatsiooni hobuse tervise osas. Sellest võib teha järeldusi sööda seeduvuse, soolefloora ning immuunsüsteemi ja keha vastupanuvõime kohta. Roe peaks olema ümar, niiske, läikiv ja pruuni värvi. Kahjuks on viimastel aastatel täheldatud suuremal hulgal roojavedeliku tekkimist. Kuid kuidas see tekib?
Koresööda manustamisel on võtmefunktsioon. Varajase heina toorkiusisaldus on väga madal, mistõttu ei ole see soovitatav. Oluline roll on ka kvaliteedil. Ebaprofessionaalse heina ja silo tootmise käigus tekivad kahjulikud ained (nt hallitus), mis võib organismi oluliselt koormata. Ka karjamaa kasutamine kõrge suhkrusisaldusega taimede kasvatamiseks ei anna hobusele piisavas koguses vajalikke olulisi toitaineid. Probleemid tekivad liiga väikese koguse koresööda söötmisel samavõrd kui suurte koguste jõusööda söötmisel.

Toorkiul on tohutu võime siduda vett. Palun jälgige seega, et hobune saaks piisavalt koresööta! Kuna omanik ei saa alati otseselt mõjutada põhisööda kvaliteeti ja kogust, suudab Eggersmann Profi Darmfit tasakaalustada  loomuliku toorkiupuudujäägi ratsioonis.
Firma Eggersmann on loonud Profi DarmFitiga toote, mis optimeerib looduslike rakustruktuuride abil hobuse seedimist ja vähendab seeläbi roojavedeliku teket.

Profi DarmFiti eelised üheskoos:

• väike doseering
• looduslike rakustruktuuridega
• toetab roojavedeliku puhul
• stabiliseerib seedimist

Andrea Everding

Eggersmann team

Kas hobune tunneb ennast peeglist ära?

Vastus sellele on mõnetigi üllatav!

Kui hobune näeb maneeži peeglist enda peegelpilti, kas ta tunneb end ära? Itaalia teadlased on püüdnud sellele küsimusele vastata, kuid hobuste iseloom on selle ettevõtmise muutnud keerukaks.
„Loomulikult ei ole hobustel ega ka teistel loomadel vaja end peeglist ära tunda- neil pole vaja habet ajada ega end meikida, ütleb Pablo Baragli Pisa Ülikoolist, “kuid võime end peeglist ära tunda mängib olulist rolli eneseteadlikkuse arengus. Peegelpildis enda äratundmine toob esile kognitiivsed ja emotsionaalsed võimed, mis on vajalikud mitmetahuliste sotsiaalsete suhete ja eritasandilise empaatilise käitumise arendamiseks. Seetõttu on võrdleva psühholoogia teadlased, primatoloogid ja etioloogid viimase 40 aasta jooksul panustanud nii inimahvide kui teiste loomade seas nende võime uurimisse ennast peeglist ära tunda.
“Hobuste puhul selle võime välja selgitamiseks tutvustasid itaalia teadlased loomadele esmalt ruumi, kus peegel oli esmalt kaetud ning mis seejärel avati. Seejärel viisid nad läbi märgi testi paradigma, standardiseeritud meetod enda äratundmise mõõtmiseks.„See paradigma on selliste uurimuste nurgakiviks“, seletab Baragli. „Loomad peavad näitama rida käitumismustreid [kui peegel on kaetud ja seejärel paljastatakse], mis peaks neid õpetama mõistma peegli ülesannet. Sellist käitumist võib jaotada järgnevalt: esiteks, sotsiaalne vastus, mis tähendab, et loom mõtleb, kes talle peegeldusest vastu vaatab; peegli füüsiline uurimine, millega kaasneb peegli taha vaatamine ja korduvaid testivaid käitumisviise, näiteks nägude tegemist.
“Uurijad salvestasid hobuste reaktsiooni katmata peeglile videolindile, et nimetatud käitumismustreid paremini määratleda ja kvantifitseerida.Pärast neid esmaseid täheldusi tehti uuritavate hobuste vasakule põsele „X“. Seda kohta oli hobustel võimalik näha ainult peeglist. Osade katsete puhul tehti „X“ läbipaistva geeliga; teiste katsete puhul lisati geelile värvi, et välja selgitada hobuste reaktsioon, kui nad tunnevad geeli nahal (taktiilne tunnetus), mitte ei näe geeli (visuaalne tunnetus). 
Seejärel jälgisid uurijad, kas hobused reageerivad käitumisega, näiteks kas nad hõõruvad põske vastu jalga, et „X“ oma põselt eemaldada pärast seda, kui nad olid ennast peeglist näinud. Selline käitumine oleks tõestanud, et hobused tunnevad end peeglist ära. Taas filmiti käitumist andmekogumise ja –analüüsi eesmärgil.
Kogutud andmete põhjal ei saa väita, et hobused tunnevad end peeglist ära, kuid Baragli arvates võib see tuleneda ka lihtsalt puudulikust testimismetodoloogiast, mis arendati algselt välja primaatide jaoks. „Kõik loomad, kes läbisid märgitesti, ei näidanud uuringu esimeses osas oodatud käitumist“, sõnab ta. „Meie arvates ei saa väita, et erinevad liigid ei võiks võimet ennast peeglist ära tunda, näidata erinevalt, kuna nende tunnetuslikud võimed, motivatsioon, sotsiaalsus, kehaehitus ja vastuvõtuvõime on erinevad.“
Baragli lisab, et on ka võimalik, et hobusel puudub lihtsalt motivatsioon värvilise märgi eemaldamiseks enda näolt. „Üks kriitikapunkt märgi testi paradigma puhul on see, et selle aluseks on antromorfne vaade: loomad peaksid justkui tahtma, nagu inimesed, eemaldada võõrast märki enda kehalt. Kas see vastab tõele? 
Kindlasti väidavad vabapidamisel elavate hobuste omanikud, et nende hobustel ei ole probleemi sellega, kui nad on porised. Kas me saame kindlalt väita, et hobused ei eemalda märgist, kuna nad ei tunne end peeglist ära? Äkki nad pole lihtsalt huvitatud kehahooldusest. 
Kas kasutatud katsemeetod sobib hobuste uurimiseks?“Baragli loodab, et sobivama testiformaadiga uuringud tõestavad tulevikus, kas hobused suudavad end identifitseerida oma peegelpildiga.

CHRISTINE BARAKAT WITH MICK MCCLUSKEY, BVSC, MACVSC 2. NOV. 2017

ORIGINAAL-ARTIKKEL

10 põhjust, miks hobuse söödaratsioon üle vaadata

Järgnevalt toome teieni 10 levinud olukorda, mil hobuse tervise huvides tuleks järele mõelda, kas praegune söödavalik on ikka parim.

1. 

   Vähearenenud topline (ülaliin). Foto: https://uckeleequine.wordpress.com/2014/09/08/vanishing-toplines/
   Hobune on kõhnemapoolne ja ei näe hea välja. Kui hobune on lahja ja tema topline (selja ja kaela ülaliin) on vähearenenud, võib see viidata olulisele toitainepuudusele. Seejuures ei pruugi aidata lihtsalt söödakoguste suurendamine kui tegu pole sobilike söötadega.
2. Hobune on ümaram kui võiks. Kui hobune on ülekaaluline, siis võib see viia mitmete terviseriskideni ning on kindel märk, et hobuse söötmisplaan on tema tervisele ohtlik. Kindlasti ei tohiks sellisele hobusele sööta toitaineid, mida ta ei vaja. Tavalise jõusööda asemel tuleks eelistada sobivat mineraalsööta. Oluline on ka põhisööda (hein, silo, karjamaarohi) koostise hindamine.
3. Hobusel on roided näha aga heinakõht all. Terve ja korrektselt söödetud hobune ei ole paks ja kõhn korraga. Üle tuleks vaadata kogu ratsioon ning arvestada hobuse eripäradega. Võib viidata ühtede toitainete puudusele ja teiste liiale.
4. Söödan igasuguseid häid asju aga mingit erilist efekti pole märgata. Kas on valitud hobusele sobivad söödad? Kas kogused on optimaalsed? Ühtemoodi halb võib olla nii toitainete puudus kui ka liig. Ära koorma hobuse seedesüsteemi söötadega, mida ta ei vaja!
5. Tegu on noore hobusega. Sälud vajavad kasvamiseks rohkem toitaineid kui täiskasvanud hobused. Samas peab noorhobuse söödaratsiooni struktuur olema teistsugune, mistõttu ei sobi täiskasvanud hobihobuste söödad lihtsalt suuremas koguses.
6. Hobusel on juba söötmisega seotud terviseprobleemid. Näiteks maohaavandid, laminiit, korduvad koolikud, insuliiniresistentsus jne. Sellisel juhul tuleb ratsioon üle vaadata iga kord, kui muutub hobuse põhisööt (erineva põllu hein/silo/karjamaarohi). Lisasöödad tuleb valida vastavalt hobuse tervislikule seisundile.
7. Hobune sööb ainult heina. Kuigi hea hein tagab põhitoitained, siis tõenäoliselt on hobune mineraalipuuduses. Subkliiniline puudujääk võib tekitada probleeme pikemas perspektiivis (taastumine traumadest, kabjatervis, jõudlus jne).
8. Kaer ei ole enam moes ja ei tea, mida selle asemel anda. Kaer on teraviljadest hobusele kõige sobilikuma koostisega, kuid tõenäoliselt ei kata koos heinaga kõiki hobuse vajadusi. Kaera saab ratsioonides edukalt kasutada, kui see hobusele sobib. Miks mitte kombineerida kaera mõne teise lisasöödaga?
9. Hobune sööb müslit või graanulisegu aga vähem kui pakil soovitatakse. Sellisel juhul ei saa enam kindel olla, et hobune vajalikud ained kätte saab. Kui paki peal soovitatud kogus tundub liiga kõrge, siis on tegu ebasobiva söödaga või tuleb söötasid kombineerida.
10. Söödan erinevaid söödakomponente (teravili, kliid, suhkrupeet, linaseemned jne) puhtalt ja suures koguses. Segades ise kokku müsli/mashi, tuleb jälgida, et sööda Ca:P suhe on paigas ning söödakogused tasakaalus ja sobilikud hobusele. Kindlasti tuleks lisada sobivat mineraalilisandit.

Kuidas ratsioon tasakaalu saada?

Söödaratsiooni hindamine algab põhisööda (hein, silo, karjamaarohi) hindamisest, sest see moodustab hobuse dieedist reeglina suure enamuse. Selleks on kõige lihtsam laboris põhisööta analüüsida. Tulemustest saame teada kui toitainerikka söödaga on tegemist. Siis saab valida sobivad lisasöödad ning katta puudujäägid.

Söötade kombineerimist on kõige lihtsam teha nii, et söödad ja nende koostis kantakse tabelisse ning arvutatakse välja söödakogusest saadavate toitainete hulgad grammides või milligrammides. Seejärel korrigeeritakse söödakoguseid, et koguratsioon oleks tasakaalus.

Originaal-artikkel