Kuigi iga hobune on erinev, eksisteerivad siiski mõned levinud käitumismärgid, mis aitavad teil kindlaks teha, kas teie hobune on õnnelik, haige või tunneb valu, ning ka teid ennast kaitsta.
“Hobune, räägime. Kuidas sa end tunned? Oh, sulle meeldib, kui ma seda kohta sügan? Oh, aga mitte seda, eks? Okei. Oot-oot, oota natuke. Sa ju ei kavatse mind hammustada, eks ole?”
Paberil tundub see ühepoolse vestlusena. Kui kuuleksite sarnast jutuajamist kõrvalolevast boksist, arvaksite tõenäoliselt, et teie naaber peab kujuteldavat kõnelust oma hobusega. Tegelikult on see tõsi, et hobused suhtlevad inimestega. Kui neile võimalus anda, saavad nad sellega päris hästi hakkama. Hobused räägivad kehakeele kaudu – teabe edastamiseks kasutavad nad oma nägu, kõrvu, jalgu, selga, saba ja kogu keha.
Nii et tegu ei ole ühepoolse või kujuteldava vestlusega. Ja hobustega suhtlevad inimesed ei ole hullud. Vastupidi, kui inimesed püüavad õppida oma hobuste kehakeele lugemist, võivad nad luua tugeva ja turvalise liikidevahelise sideme.
Teie hobuse emakeel
Kuigi hobustevahelisel häälesuhtlusel on oma koht karjades, teame, et suurem osa nende igapäevasest suhtlusest toimub kehakeele kaudu. Hobused annavad üksteisele edasi teavet näiliselt vaevu hoomatavate liigutustega - kõrvade, ninasõõrmete, silmade, suu, saba, jalgade või isegi lihtsalt keharaskuse nihutamise või pingestumise kaudu.
“Nad on niiviisi arenenud ja samamoodi on arenenud ka nende kehakeel,” ütleb Sue M. McDonnell, PhD, sertifitseeritud loomade käitumisspetsialist ja Pennsylvania Ülikooli Kennetti väljakul Uus-Boltoni keskuses asuva veterinaarmeditsiini kooli hobuslaste käitumisprogrammi asutaja. McDonnelli sõnul on see loogiline. Hobused on saakloomad ja vaikne suhtlusviis võib tähendada ellujäämist maailmas, kus igasugused hääled röövloomade tähelepanu tõmbavad. Kui oskame “hobuste keele koodi” lugeda, saame me palju kasulikku teavet.
Keeletunnid: koodi lahtimurdmine
Kui hobune sabaga vehib, kas ta on siis ärritunud või rõõmus? Kui ta silmad pooleldi sulgeb, kas ta kissitab valu tõttu või hoopis lõdvestub?
Hobuste kehakeelest aru saamiseks peame kõigepealt sellest teadlikud olema, et hobused suhtlevad meiega, sest nad ei tee seda alati. “Üllatav on näha, kuidas mõned inimesed, olenemata nende kokkupuudetest hobustega, ei pane üldse tähele, et hobused neile oma kehakeelega märku annavad, samas teised mõistavad seda kohe intuitiivselt,” ütleb McDonnell.
Lisaks peame hobuste vihjeid lugema ilma projitseerimiseta või, mis veelgi hullem, oletusteta. “Hea “kuulamisoskus” tuleneb hobuste kehakeele taga oleva teaduse tundmisest,” ütleb Itaalias Moncigoli Di Fivizzanos asuva eetilise ratsutamiskooli PhD Rachele Malavasi. See tuleneb ka asjaolust, et veedate palju aega lihtsalt oma hobust vaadeldes. “Soovitan igal hobuseomanikul hobuseid jälgida,” annab ta nõu. “Pühendage aega ainult oma hobuse põllul jälgimiseks. Hobuseomanikud peavad teadma, kuidas hobused üldiselt suhtlevad ja eriti seda, kuidas nende enda hobused suhtlevad.”
Kuigi iga hobune on erinev, oleme oma allikate abiga leidnud levinud signaale, mida teie hobune võib teile kehakeele kaudu edastada. See pole tähtis, kui mõni neist käitumismärkidest pole tahtlik suhtlus. Isegi kui hobune ei püüa teiega otseselt “rääkida”, annab ta kehakeel ikkagi kriitilist teavet, mida peate oskama lugeda.
Siin on välja toodud seitse asja, mida teie hobune võib teile öelda:
1. “Ma ei tunne ennast hästi.”
Haige või valu tundev hobune võib välja näidata klassikalisi füüsilisi ebamugavustunde märke. “Haige hobune ei ole tõenäoliselt väga rõõmus ja ergas,” ütleb McDonnell. “Ta võib teistest eemale hoida, nagu ta ei tahaks mitte kellegagi suhelda. Kehakeel on sageli esimene märk selle kohta, et midagi on valesti, isegi enne seda, kui loomal söögiisu kaob.”
“Kui hobune tunneb valu, võib ta olla valveseisundis, mis tähendab, et ta kaitseb valulikku piirkonda,” selgitab McDonnell. Koolikute tõttu ebamugavust tundev hobune lööb või hammustab sageli kõhtu, kraabib kapjadega maapinda ning heidab pidevalt pikali ja tõuseb siis jälle püsti. Kui tal on seljavalu, võib ta väljendada rahulolematust sadulavöö kandmise suhtes, muutudes saduldamise ajal agressiivseks. Üldiselt võib valu käes kannatav hobune tunduda pahur või välja näidata kaitsekäitumist inimeste või teiste hobuste suhtes.
“Valu tundev hobune võib oma aktiivsuse taset vähendada, nina norgu lasta, hoida pilku fikseerituna ühe koha peal, seista jäigalt ja olla tõrges liikumise suhtes,” ütleb Emanuela Dalla Costa, DVM, PhD, Dipl. ECAWBM, Itaalias Milanos asuva Università degli Studi di Milano veterinaarmeditsiini instituudist.
Tema sõnul võivad ka hobuste näojooned valu paljastada. Dalla Costa koos oma meeskonnaga töötas hiljuti välja hobuste grimasside skaala, mis võimaldab inimestel aru saada hobuste valuga seotud näoilmetest. Laminiidiga või hiljuti kastreeritud hobuste puhul, keda nad oma uuringutes kasutasid, täheldasid nad, et enamik valu käes kannatavaid hobuseid kipub oma kõrvu vastu pead suruma ja näo osi pinguldama või jäigalt liikumatuna hoidma: lihaseid silmaorbiitide kohal ja silmade kohal ning suud, ninasõõrmeid ja närimislihaseid.
“Hobused, kellega on hiljuti ratsutatud, väljendavad valu teistsuguse käitumise ja näoilmete abil,” ütleb Sue Dyson, MA, Vet MB, PhD, DEO, FRCVS, Ühendkuningriigis Newmarketis asuva loomade tervisekeskuse hobuseliste osakonna kliiniliste uuringute juht. “Nende hulka kuuluvad pidev kõrvade vastu pead surumine, korduv suu lahti tegemine, intensiivne ühe punkti üksisilmi vaatamine, pea tõstmine väga kõrgele või langetamine väga madalale, peaga üles-alla või ühelt küljelt teisele vehkimine, pea kallutamine ja korduv kiire sabaga vehkimine,” sõnab Dyson.
2. “Ma olen stressis!”
“Tugevas stressiseisundis hobused ilmutavad üsna kergesti äratuntavaid kehakeele märke,” ütleb McDonnell. Nende kõrvad võivad olla ettepoole suunatud, silmad pärani lahti, pea kõrgel, kehahoiak jäik ja saba kõrgele tõstetud. Nad võivad nina kaudu õhku välja puhuda ja roojata.
McDonnell lisab, et just stressirohkest olukorrast väljunud hobused lakuvad ja närivad sageli tahtmatu reaktsioonina. Lihtsamalt öeldes toimib hobuste keha niiviisi seetõttu, et üleminek sümpaatilise närvisüsteemi reaktsioonilt (tugevale stressile) parasümpaatilise närvisüsteemi reaktsioonile (“puhka ja taastu”) muudab tema kuiva suu kiiresti märjaks. Kui hobuse suu läheb sülge täis, hakkab ta lakkuma ja närima.
“See on valdkond, mis tekitab märkimisväärset segadust, eriti “hobulausuja” tüüpi arstide seas, kellel ei pruugi olla teaduslikku tausta,” ütleb McDonnell. “Nad panevad hobuse stressirohkesse olukorda ja tõlgendavad seejärel ekslikult lakkumist ja närimist kui märki looma alistumisest või erilisest sidemest inimesega. Aga see ei ole tegelikult nii. See on hoopis märk sellest, et hobuse stressitase langes ägedalt kõrgelt madalale.
McDonnell ütleb, et kehakeelt, mis viitab kroonilisele stressile, võib olla raskem eristada, eriti haige hobuse või valudes oleva hobuse omast. “Siinkohal võib grimasside skaala osutuda natuke segadusseajavaks,” lausub McDonnell. “Peate vaatama kogu kehakeelt tervikuna, mitte keskenduma ainult näojoontele, kuna need võivad valu, haiguse ja kroonilise psühholoogilise või füüsilise stressi korral olla sarnased.”
3. “Mul on depressioon.”
“Depressioonis hobustel on tavaliselt teatud tüüpi kehakeel, mida on kerge ära tunda, kui seda mõistate,” ütleb Prantsusmaa Rennes Ülikooli inim- ja loomaetoloogia ethoS laboratooriumi doktor Clémence Lesimple.
“Hobuste kehahoiak muutub “fikseerituks”, nad seisavad mitu minutit liikumatuna ühes poosis, keharaskus on nihutatud ette, kael on horisontaalses asendis ja madalal, kuid välja sirutatud, silmad pärani lahti ja kõrvad ei liigu,” täpsustab Lesimple. “Depressioonis hobused seisavad sageli näoga seina poole ja näivad olevat oma keskkonna suhtes täiesti ükskõiksed, nagu oleksid nad end lihtsalt välismaailmast ära lõiganud.”
“Selline käitumismuster esineb peamiselt tallihobustel, kes on sattunud õpitud abituse seisundisse,” ütleb Lesimple, “mis tähendab, et nad on pärast pikaajalist kroonilist stressi nii-öelda alla andnud.”
4. “See ei meeldi mulle.”
Hobused ei ole alati meie valikutega nõus ja sageli ei kõhkle nad oma rahulolematust väljendamast. Kui meie ratsutamisstiil või hooldusmeetod tekitab neis ebamugavust, võib nende kehakeel olla üsna selge: "Mulle see ei meeldi!"
“Paljud hobused hakkavad ratsutamise ajal sabaga vehkima, kui neile ei meeldi inimese jalaga antav märguanne,” ütleb Janne Winther Christensen, PhD, Aarhusi ülikooli loomateaduste instituudist Taanis Tjeles. “See on sama liigutus, mida nad teevad, kui lendav putukas neid ärritab. See on nende viis öelda: “See häirib mind.” Samuti võivad hobused raputada pead või reageerida soovimatule suuraua survele suu pärani lahti tegemisega või suuraua otsast sikutamisega, tõmmates mõnikord ohjad ratsaniku käest välja,” lisab Winther. “See on juhtum, mille korral kehakeel tugevneb ja muutub õpitud käitumiseks, sest see annab soovitud tulemuse: surve kaob,” ütleb ta.
“Hobused, keda hooldatakse, kipuvad samuti kasutama selget kehakeelt, et väljendada seda, mis neile ei meeldi,” ütleb PhD Léa Lansade Prantsuse Hobuste ja Ratsutamisinstituudist ning Riikliku Põllumajandusuuringute Instituudi käitumisteaduse osakonnast Tours’is. “Hobused torutavad huuli, tõstavad kaela kõrgele ja teevad silmad pärani lahti, reageerides näiteks teatud harjamisstiilile, mis neile ei meeldi,” sõnab Lansade. “Nad ütlevad, et see ei meeldi neile. Ja sellest on väga oluline aru saada, arvestades asjaolu, et hooldamine peaks olema hobuse jaoks meeldiv tegevus. Kahjuks arvavad paljud inimesed, et nende hobune naudib harjamist, isegi kui nende hobune neile ütleb, et tegelikult see pole nii.”
“Ära ütle, et ma olen märalik!”
“Indlusperioodil kasutavad märad välja valitud täkkude suhtes konkreetset kehakeelt: nad väljendavad oma huvi täkkudele järgnemise läbi, urineerivad nende ees ja näitavad neile oma häbemeid. Kuid liiga sageli saavad märad inimestega ebameeldiva käitumise tõttu “märaliku” maine,” ütleb Sue M. McDonnell, PhD, sertifitseeritud loomade käitumisspetsialist ja Pennsylvania Ülikooli Kennetti väljakul Uus-Boltoni keskuses asuva veterinaarmeditsiini kooli hobuslaste käitumisprogrammi asutaja.
“Meie käitumislaboris on palju “probleemsete märade” juhtumeid, kus probleeme seostatakse hobuse hormoonidega, kuid see pole peaaegu kunagi tegelik probleem,” ütleb McDonnell. “Enamasti tunneb mära valu, mis jääb lihtsalt tähelepanuta, sest inimesed arvavad, et ta käitub teatud viisil oma hormonaalsete tsüklite tõttu. Ja sellest saab tõsine heaolu probleem.”
“Märadel võivad olla adhesioonid (elundite pindade kokkukleepumine põletiku puhul) või lipoomid (kasvajad), mis avaldavad survet suguelunditele ja võivad reproduktiivtsükli teatud faasides muutuda veelgi valulikumaks,” selgitab McDonnell. Ta on näinud märasid, kellel on anaallõhed, anovaginaalne fistul (anormaalne avaus, mis ühendab tupe pärakuga) ja geneetilised suguhäired, kui nimetada vaid mõnda.
“Peamine on see, et te ei tohi oma mära kehakeelt ignoreerida lihtsalt selle pärast, et ta on mära,” ütleb McDonnell. “Tõenäoliselt on tal tõsine probleem, mis vajab teie tähelepanu, ja ta saadab teile kõik õiged signaalid, mida ei tohiks kunagi lihtsalt tema hormoonidest tingitud normaalseks käitumiseks pidada.”
5. “Olukord muutub varsti koledaks.”
“Inimesed saaksid ära hoida paljud hobustega seotud õnnetused, kui nad pööraksid tähelepanu oma hobuste kehakeelele,” ütleb Jan Ladewig, DVM, PhD, Taani Kopenhaageni Ülikooli suurloomateaduste osakonna loomade heaolu ja käitumispsühholoogia professor. “Kujutage ette, et juhite oma hobust teele, millele ta minna ei taha," ütleb Ladewig. "Kui märkate, et hobune pöörab pead valele poole, saate probleemi kohe parandada, vältides ohtu, et ta hakkab teie jaoks soovimatus suunas jooksma ja veab teid kaasa või lükkab teid seljast täiesti maha ja lööb jalaga. Aga kui ootate, kuni ta ka õlga keerab, on juba liiga hilja.”
Lansade nõustub, viidates sellele, et umbes 25% ratsaspordiga seotud haiglakülastustest tulenevad hobuse seljast mahakukkumisega seotud vigastustest (Wolyncewicz et al., 2018). “Hobused ähvardavad sageli enne ründamist – see on osa nende kehakeelest,” ütleb ta. "Kui inimesed pööraksid tähelepanu hobuse pea vastu surutud kõrvadele ja ähvardustele, nagu näiteks tagumise jala üles tõstmine või paljastatud hammastega inimese poole sööstmine, toimuks tõenäoliselt palju vähem ratsaõnnetusi.”
6. “See meeldib mulle väga!”
“Paljud hobustega seotud uuringud on keskendunud negatiivsete emotsioonide mõistmisele. Nüüd on aeg rääkida sellest, kuidas hobused positiivseid emotsioone välja näitavad,” ütleb Lansade. Need väljenduvad tema sõnul hobuste “naeratuses”.
“Hobustel on suhteliselt komplekssed näolihased, mis võimaldavad neil väga erinevaid näoilmeid teha, peaaegu täpselt sellised, mis enamikel primaatidel,” ütleb Lansade. “Teadlastena ei saa me loomadele viidates kasutada sellised sõnu nagu “naeratus” või “õnnelik”, kuid kui vaadata positiivseid emotsioone tundva hobuse näoilmet, siis me näeme seda tegelikult.”
“Õnnelikud hobused loovad “hobuseliste naeratuse”, kui nad sulgevad oma silmad pooleldi, lükkavad ülahuuled väljapoole ja kõrvad tahapoole, peaaegu ninaga ühele tasemele,” räägib Lansade oma meeskonna hiljuti avaldatud uuringust hobuste harjamisstiilide kohta. Mõnikord hoiavad hobused oma ülahuule paigal; mõnikord see tõmbleb natuke, kui neile miski meeldib. Koos naeratusega tõstavad nad tavaliselt oma kaela veidike ülespoole või kallutavad seda.
“Negatiivsete emotsioonide tekitamise vältimisest ei piisa; lisaks peame aktiivselt otsima positiivsete emotsioonide märke,” ütleb Lansade. “Kui oskame lugeda hobuste kehakeelt, saame aru, mis teeb nad õnnelikuks.”
7. “Ma vajan abi.”
Kuigi suuremat osa kehakeelest, mida oleme seni kirjeldanud, saab kasutada ilma vähimagi pingutuseta “suhtlemiseks”, suhtlevad hobused meiega ka tahtlikult. “Nad püüavad selgelt meiega rääkida, eriti kui nad meilt midagi tahavad,” ütleb Malavasi.
“Kui hobustel ei õnnestu kohe inimestele oma sõnumit edastada, jätkavad nad proovimist,” sõnab Malavasi. Tema meeskond viis hiljuti läbi katseid hobustega, kes püüdsid inimestelt “abi küsida”, et saada kätte toit ämbrist, mis oli nende jaoks liiga kaugel. “Meie uuringus osalenud hobused näitasid, et nad võivad oma suhtlusstrateegiates olla väga paindlikud,” ütleb Malavasi. “Nad noogutasid peaga, pöörasid saba ja pea kiiresti toitu täis ämbri suunas… Ja nad käitusid niiviisi ainult siis, kui inimene neile tähelepanu pööras. Nii et kui teie hobune kasutab kahte või enamat neist signaalidest koos, võib ta üritada teile midagi teada anda.”
“Kui te aga oma hobusele kunagi tähelepanu ei pööra, võib ta lõpuks loobuda teiega suhtlemisest,” ütleb Malavasi. “See on väga kurb olukord, kuid seda saab parandada,” lisab ta. “Kui te ei tea, mida te hobune tahab, olge loominguline ja katsetage erinevaid lahendusi. Hobuse suhtlusstrateegia õppimine on nagu inimese tundmaõppimine. Te ei lõpeta kunagi õppimist, kuid mida rohkem te temast aru saate, seda rohkem te teda armastate.”
Peamine sõnum
Hobused toetuvad loomulikult heale suhtlusele kehakeele kaudu. See tugevdab nende sotsiaalseid võrgustikke, laseb neil üksteisega koos rahus elada ja aitab neid kaitsta kiskjate eest. Kui julgustame nende suhtlemist, pöörates tähelepanu oma hobuste visuaalsetele märguannetele, mis on välja toodud ka selles tekstis, võime süvendada liikidevahelisi sidemeid ning kogeda oma hobustega tervemaid, ohutumaid ja rahuldustpakkuvamaid elamusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar