PEEDI-PULP - mis see on ja milleks seda kasutatakse?

Kaks hobuste toitumise spetsialisti vastavad 11 tavalisele küsimusele hobuste peedipulbiga söötmise kohta.

Kuulete, et omanikud söödavad seda oma alakaalulistele või vananevatele hobustele. Näete teisi hobuseomanikke seda leotamiseks ämbritesse kühveldamas. Aga mis see on ja kas teie hobune vajab seda?

Suhkrupeeditööstuse kõrvalsaadus peedipulp on juba pikka aega olnud hobuste söötmise osa, kuid see ei tähenda, et omanikel ei ole selle kohta küsimusi. Seega kogusime kokku teie kõige sagedasemad küsimused ja palusime Purina Animal Nutritioni hobuste toitumisteadlasel Kelly Vineyardil (MS, PhD) ja Kentuckyst Nicholasville’ist pärit hobuste toitumisspetsialistil Kristen M. Janickil (MS, PAS) neile vastata.

1. Mida peedipulp hobuse heaks teeb?

Peedipulp on odav ja väga seeditav kiud (enamiku heinaga võrreldes võrdne või parem), mis pakub hobustele palju toitumiskasusid. Vineyardi sõnul saavad hobuse kõhu tagaosas olevad mikroobid seda energia saamiseks kergesti kääritada.

„Peedipulbi energiasisaldus on suurem kui lutserniheina graanulitel ja see on kaera näitajate lähedal,“ selgitas Janicki. „Seega on see hea kõhu tagaosa tervise jaoks ning keha seisukorra parandamiseks või kütuse andmiseks lisakalorite lisamiseks.“

Vineyardi sõnul imab ja hoiab peedipulbis sisalduv kiudaine hästi vett, mis teeb leotatud peedipulbist hea abivahendi hobuse veetarbimise suurendamiseks.

2. Millised hobused võivad peedipulbi tarbimisest kasu saada?

Peedipulpi võib hobuste toidulauale lisada mitmete kasude saamiseks. Mõlemad toitumisspetsialistid ütlevad, et seda saab kasutada alljärgnevatel viisidel. 

Kiudaineallikana viletsate hammastega hobuste puhul. „Leotatud peedipulp on hea söödaasendaja, sest seda on lihtsam närida kui pikavarrelist heina,” ütles Vineyard.

Sööda täiteainena heinapuuduse ajal.

Seedetrakti tervendava vahendina seedehäiretega hobuste puhul.

Keha seisundi parandamiseks. „Kaalult sama heina koguse asendamine peedipulbiga tõstab kaalu suurema kalorsuse tõttu,“ ütles Vineyard.

Hea söödamaterjalina hobustele, kes on tundlikud suhkru või tärklise suhtes (nt insuliiniresistentsed hobused). „Peedipulp on suhteliselt väikese suhkru- ja tärklisesisaldusega ning sellel on madal glükeemiline indeks,“ sõnas ta. „See tähendab, et pärast söömist tõuseb veresuhkru tase vaid väga vähe.“

3. Kuidas ma tean, kui palju peedipulpi tuleks sööta? Kui suure hulga saan asendada muud söödaga?

Sööda kogus sõltub selle eesmärgist hobuse toitumises (kas annate lisandeid või asendate teravilja ja/või sööta). Janicki märgib, et teadlased on hobustele ohutult söötnud 55% peedipulpi (kogu toidukogusest), mis vastab ligikaudu 5,4 grammile kuivale peedile päevas 500 kilose hobuse puhul!

„Siiski tuleb ettevaatlik olla, kui päevas söödetakse rohkem kui 900–1400 grammi peedipulpi. Toidu üldine toitainete tasakaal ei tohi muutuda peedipulbi toiteväärtuse puudujääkide tõttu,“ hoiatas Vineyard. Kirjeldame neid puudujääke allpool.

Söödetava toidu kogusest olenemata tuleb see alati enne kaaluda. Janicki soovitab peedipulpi aeglaselt lisada ning kogust järk-järgult suurendada olenevalt iga hobuse ja keha soovitud seisundist.

4. Kas on oluline, kas sööt on peenestatud või granuleeritud peedipulp?

Kaks turul olevat peedipulbi vormi on peenestatud peedipulp (saadaval koos melassiga või ilma) ja granuleeritud pulp (sisaldab tavaliselt osakeste sidumiseks väikest kogust melassi). Vineyardi sõnul on mõlemad vormid hobustele ohutud, kuid peenestatud pulp kipub vett graanulitest kiiremini imama.

„Melassisisaldus võib peedipulbi valimisel olla määravaks teguriks ja seda eriti nende hobuste puhul, kes vajavad väikese suhkrusisaldusega dieeti (insuliiniresistentsuse puhul) või väikese kaaliumisisaldusega dieeti (hüperkaleemilise perioodilise halvatusega hobused),“ ütles Janicki.

5. Kas peedipulp tuleb segada teiste söötadega?

„Peedipulpi saab käsitseda nagu mis tahes muud söödakomponenti,” ütles Vineyard. „Seda saab sööta üksi või koos teraviljaga, sõltuvalt sellest, mis on konkreetse hobuse ja olukorra jaoks kõige mõttekam.“ Janicki sõnul on see nii maitsev, et suurem osa hobuseid sööb seda ilma lisanditeta.

6. Mis siis, kui üritan hobuse toidulauale peedipulpi lisada, kuid ta ei taha seda süüa?

Kui teie hobune on pirtsakas, saate tema peedipulpi leotada või segada seda kuivalt väikese koguse õliga (maisi või sojaoa õli) teravilja sisse.

Vineyard soovitab esimest korda peedipulpi lisades teha seda väikeses koguses. Samuti võite kaaluda lisatud melassiga variandi ostmist.

„Melassi kasutusmäär on tavaliselt alla 5% ja seda lisatakse purustatud peedipulbi maitse parandamiseks ning tolmusisalduse vähendamiseks,“ selgitas Vineyard. „Melassi lisamine suurendab peedipulbi üldist suhkrusisaldust vaid umbes 2% võrra, seega ei põhjusta melassi lisamine suhkru üldise tarbimise suurenemist. Melassi lisamine kuivatatud peedipulbile parandab maitseomadusi ja aitab stimuleerida sülje tootmist, mistõttu on see hea valik pirtsutavate hobuste jaoks. Kuid kui hobusel on tõsine suhkru/tärklise tundlikkus, oleks melassita peedipulp parem valik.“

7. Miks mõned inimesed peedipulpi leotavad? Milline on parim lähenemine?

„On olemas vana müüt, et peedipulpi tuleb enne söötmist leotada, et vältida lämbumist (söögitoru obstruktsiooni),“ ütles Janicki. „Kuid hobused võivad liiga kiiresti süües lämbuda mis tahes söödaga. Peedipulp üksi ei põhjusta hobuse lämbumist.“

Näiteks lisavad söödatootjad peedipulpi paljude selliste teraviljatoodete koostisesse, mis ei vaja enne tarbimist leotamist.

Kuid Vineyard toetab peedipulpi leotamist, et vähendada lämbumisohtu ja parandada sööda maitseomadusi: „Vaatamata sellele, et mõned hobused taluvad kuiva peedipulpi probleemideta, soovitan seda alati leotada siis, kui korraga söödetakse rohkem kui 450-900 grammi. Lisatav veekogus ja imamise aeg sõltuvad mitmest tegurist. Mõned hobused eelistavad vähem vett, teistele meeldib supisarnane pulp.“

Janicki soovitab ühele osale peedipulbile suures ämbris või anumas lisada kaks osa külma või sooja vett. Siis leotage peedipulpi kuni see vedeliku endasse imab, tavaliselt läheb umbes 15 minutit või paar tundi. (Pidage meeles, et peenestatud pulp imab kiiremini kui graanulid.)

„Imamise aeg sõltub peedipulbi konkreetsest tüübist, kliimast, käsitlemisest jm,“ ütles Vineyard. „Peedipulpi tuleb leotada piisavalt kaua, et see muutuks pehmeks.“

8. Kuidas kõige paremini aru saada, kas peedipulp on riknenud?

„Peedipulbi hallitama minemiseks kuluv aeg sõltub keskkonnatingimustest ja leotatavast kogusest. Kõige parem on aru saada lõhna järgi,“ ütles Janicki. Visake ära hallitanud, käärinud või hapu lõhnaga peedipulp.

„Leotatud peedipulp võib jahedamas keskkonnas väga väikese riknemise riskiga vastu pidada 12 tundi või kauem,” selgitas Vineyard. „Kuid kuumas/niiskes keskkonnas võib sama aja jooksul riknemine lihtsalt toimuda.“

9. Kuidas on peedipulpi kõige parem väga külmal ja kuumal temperatuuril käsitseda?

Peedipulbi leotamine võib talvekuude külmumise juures olla väga tülikas. Esimene lahendus on see, et leotatud peedipulbi anumat ei hoita maapinnal. „Tavaliselt on temperatuur kõige külmem maapinna lähedal ning anuma tõstmine võib takistada selle külmutamist,” ütles Janicki. Samuti imab pulp sooja vett kiiremini kui külma, seega lisage võimalusel veidi sooja vett, et vähendada leotamisaega ja külmumisvõimalust.

Suvekuudel leotage ja hoidke peedipulpi aga jahedas ja kuivas kohas, kuhu hobused ei pääse, näiteks söötmisruumis. Selle putukate ja näriliste eest kaitsmiseks leidke anuma katmiseks selline viis, mis võimaldab leotamise ajal siiski õhu liikumise (nt kasutades käterätikut või kärbsekaitset).

Äärmusliku ilma korral soovitab Vineyard sööta väiksemaid koguseid ilma leotamiseta või oodata vee lisamisega kuni söötmiseni. „Teise võimalusena on kaubanduses kättesaadavad söödad, mis sisaldavad suuremat osa peedipulpi ja mida ei pea enne söötmist leotama,” ütles ta.

10. Kas peedipulbi söötmisel on mingeid negatiivseid mõjusid?

Janicki ja Vineyardi sõnul on peedipulbi söötmise puudused järgmised:

suur kaaliumisisaldus melassi olemasolu korral (hüperkaleemilise perioodilise halvatusega hobuste puhul);

mittestruktuursete süsivesikute suur sisaldus (kui see sisaldab melassi) hobuste puhul, kes vajavad väikese suhkru-/tärklisesisaldusega dieeti;

suurem lämbumise risk, kui söödetakse kuivalt ja suures koguses;

toitainete tasakaalustamatus, kui söödetakse suures koguses ainult peedipulpi ja ei kohandata ülejäänud dieeti vastavalt.

11. Kas ma pean peedipulpi tasakaalustama teiste teraviljadega?

„Kuigi peedipulp on sööda väärtuslik koostisosa, jääb see mitmetes valdkondades „eraldiseisvaks“ söödaks,“ ütles Vineyard.

Näiteks sisaldab peedipulp keskmiselt 10% toorvalku. „Seda tuleks arvesse võtta, kui valku tasakaalustatakse kogu toitumises, eriti noortel kasvavatel hobustel, kelle õige kasvamise ja arengu jaoks on vaja spetsiifilisi aminohappeid nagu lüsiini,“ ütles Janicki. Vineyard soovitab tagada, et kasvavatele ja aktiivsetele hobustele oleksid kättesaadavad kvaliteetsed täiendavad valguallikad.

Lisaks on peedipulbi kaltsiumi ja fosfori suhe 10:1 (soovitatav suhe on 2:1). „Kui peedipulbi väikest fosforisisaldust ei arvestata, võib tekkida arengu- ja muid tõsiseid probleeme,“ ütleb Vineyard. See on eriti oluline kasvavate loomade puhul. Optimaalse suhte säilitamiseks soovitab Janicki omanikel peedipulpi sööta koos teraviljadega või lisada toidulauale täiendav fosforiallikas. Tema sõnul tuleb selline fosforiallikas lisada ka siis, kui söödate peedipulpi koos kaunviljaheinaga (nagu lutsern), millel on suurem kaltsiumisisaldus kui söödal. Heina analüüs aitab kindlaks määrata toitainete sisalduse ning hobuste toitumisspetsialist võib anda nõuandeid hobuse toidu tasakaalustamiseks.

Vineyardi sõnul on peedipulp vilets mikroelementide allikas ja sisaldab vähe antioksüdant-vitamiine A ja E. „Suures osas peedipulpi sisaldavas toitumises (rohkem kui 900–1400 grammi päevas) aitab analüüsi tegemine kindlaks teha, milline on üldise toitumise hea tasakaal,“ ütles ta.

ORIGINAAL

Hobuste eutanaasiast

Meie ainulaadne suhe tähelepanuväärse suure loomaga toob meile palju rõõmu. See pakub partnerlust ja seltsi, mis põhineb südamlikul emotsioonil. Siiski, enamus meist ei soovi palju mõelda sellest, kuidas sõprus meie armastatud hobustega lõppeda võiks.

Omanikel, treeneritel ja loomade eest hoolitsejatel on lai kogemustepagas elu lõpetamise valikuid puudutavates küsimustes. Erinevalt inimmeditsiinist, kui meie patsiendid kannatavad ravimatute haiguste, katastroofiliste vigastuste või tagasipöördumatult viletsa elukvaliteedi käes, on meil kohustus üles näidata halastust ning võimaldada neile valutut surma. Eutanaasia on protseduur, mida veterinaararstid äärmise hoolega läbi viivad. Suurt rolli mängib siin alandikkus, austus elu vastu ning ülim kaastunne kõikide protsessi kaasatute suhtes. Tavaliselt ei toimu need sündmused ilma rusuvate emotsioonideta. Need meist, kes sellega hästi hakkama saavad, tunnevad uhkust selle üle, et sellist väärtuslikku teenust pakuvad.

Kui sul on hobune või lihtsalt hoolitsed nende eest, siis tahaksin julgustada sind pisut eutanaasia üle järele mõtlema ajal, kui ei ole vaja kiirustada. See valmistab sind paremini ette erakorralisteks olukordadeks - mil otsustusvõimetus võib pikendada looma piinu – ning annab sulle parema positsiooni teadliku ja targa valiku tegemiseks. Need järgnevad on kõige pakilisemad faktorid, mida erakorralises olukorras arvesse võtta tuleks:

• Mis on diagnoos?
• Mis on lühiajaline prognoos?
• Mis on prognoos pikemas perspektiivis?
• Kas hobune kannatab?
• Kas sul on olemas (rahalised) vahendid, et probleem lahendada?

Kui hoolitsed hobuse eest, kelle tervis halveneb ajapikku, on eeliseks aeg. Eutanaasia plaani võtmine ei muuda looma kaotust kuidagiviisi vähem valulikuks, kuid see aitab vältida äkilisest, ootamatust kaotusest põhjustatud šokki. Saad teha ettevalmistusi hüvasti jätmiseks või korraldada oma hobuse jaoks veel viimane eriline sündmus. Näiteks võib omanik, kelle hobune on olnud väga piiratud dieedi peal, lasta ta välja rohtu näksima lopsakale karjamaale.

Eutanaasia planeerimine hõlmab tihtipeale järgnevat:

• Kuupäeva või aastaaja valikut;
• Protseduuri toimumise koha valikut;
• Korraldusi allesjääva kopli- või tallikaaslasele uue seltsilise leidmiseks;
• Matusekoha valikut ja ettevalmistamist; ja/või
• Korralduste tegemist korjuse äraviimiseks.

Sinu loomaarstil on olemas kõik vajalikud vahendid, et aidata sul plaan koostada, protseduur läbi viia ning koordineerida plaane hobuse jäänuste jaoks.

Informatsiooni puudumine võib tekitada muret ja stressi. Seetõttu aitab, kui olla kursis sellega, mida protseduuri ajal oodata võib. Kaugelt kõige tavalisem nõuetekohane meetod, mida loomaarstid eutanaasiaks kasutavad, on intravenoosselt manustatav barbituraadi üleannustamine. See meetod põhjustab kohest sügavat anesteesiat, kaasa arvatud kesknärvisüsteemi depressiooni, mis viib kiirelt hingamise ja südame seiskumiseni. Kui oled varem anesteesiat kogenud, võid mäletada anestesioloogi juhendamisel numbrite kümnest alates tagurpidi lugemist, kaotades teadvuse juba enne viieni jõudmist. Eutanaasia puhul on barbituraadi kogus märkimisväärselt suurem sellest, mida rutiinse anesteesia jaoks kasutatakse, et surm oleks kindel.

Kui hobune selle protseduuri eel juba maas lamab, on see tunduvalt vähem dramaatiline. Viimast võib rohkem ette tulla siis, kui hobune seisab ning, põhjustatuna äkitsest teadvusekaotusest, kukub. Isegi ideaalsetes tingimustes võib kukkumine olla šokeeriv. Seega, diskreetse ja avara koha valik on ülimalt oluline, et säilitada juuresolevate inimeste ohutus ning ligipääs korjusele äraviimiseks.

Kui hobune on juba maas, siis võib esineda lühiajalist jalgade tõmblust. Peaaegu alati teeb hobune mõned viimased hingetõmbed sekundid või isegi mõned minutid pärast lahkumist. Need agoonilised hingetõmbed esinevad neuromuskulaarse aktiivsuse jääknähtude tõttu lõõtsutaval kombel ja võivad ehmatada, kui neid oodata ei oska. Surma kinnitamiseks kuulavad enamik eutanaasia läbiviijaid stetoskoobiga südant, kindlustamaks, et südamelöögid on peatunud. Samuti kontrollime me silma sarvkesta refleksi puudumist, mis on tahtmatu silmalau sulgemine silmamuna puudutamise järel.

Oma hobuse mälestamiseks on olemas unikaalseid variante, kui oled valmis niipalju ette mõtlema. Näiteks teevad mitmed äriettevõtted tellimuse põhjal käevõrusid, pildiraame, kärbsepeletajaid jne punutud sabajõhvidega. Tuhastamine on samuti võimalus.

Viimne hüvastijätt pole kunagi lihtne. Mida rohkem informatsiooni sul aga selle protsessi kohta on, seda paremini saab seda ette valmistada ja sellega toime tulla.

ORIGINAAL

5 praktilist teaduspõhist hobuste söötmise kaalutlust

See on üks levinumaid küsimusi, mida omanikud küsivad: millega peaksin oma hobust toitma? 

Hobuste toitumisspetsialistid vaatavad vastuste leidmiseks nii teaduse kui ka oma kogemuste poole, lisaks eluetapi ja aktiivsuse taseme kaalumisele peavad nad arvesse võtma ka tegureid nagu keskkond, kliima, geneetika ja tervis, mis võivad muuta hobuse vajadusi ja viia vahest kõige sobivama vastuseni: „Noh, oleneb...“.

29.–30. oktoobril Lexingtonis toimunud hobusekasvatuskonverents Kentucky Equine Research (KER) Conference 2018 lõppes ümarlauaga, mille raames käsitleti toitumisnõudeid (eriti neid, mis sisalduvad väljaandes National Research Council’s (NRC) Nutrient Requirements of Horses Sixth Revised Edition (2007)) ja nende praktikas kasutamist kogu maailmas. Suurbritannias asuvas WALTHAM Centre for Pet Nutrition’is ja MARS Horsecare’is töötav Pat Harris (MA, VetMB, PhD, dipl. ECVCN, MRCVS), Austraalias Victorias asuva KERi Austraalia ja Aasia asutuse toitumise osakonna juhataja Peter Huntington (BVSc, MANZCVSc) ja Lexingtonis asuva Kentucky ülikooli hobuste toitumise professor Laurie Lawrence (PhD) vastasid küsimustele, mille esitas Kentuckys Versailles’is asuva KERi asutaja ja president Joe D. Pagan (PhD).

Allpool on viis olulist sõnumit hobuseomanikele.

1. Mõelge, kas annate oma hobusele või ponile liiga palju süüa.

„Hobuseomanikud usuvad üldiselt, et nende hobune/poni on tegelikkusest aktiivsem,“ selgitas Harris. „Nad võivad kalorivajaduse hindamisel kasutada vale aktiivsustaset ja nii läheb kõik metsa.“

See kehtib ka aktiivsete hobuste puhul. Pagan ütles: „Kui me mõõtsime kolmevõistlusega tegelevate hobuste treeningut (katse ajal KERi aktiivsust mõõtva rakenduse abil), siis olime üllatunud, kui vähe nad treenisid. Vahel on lahknevus selle vahel, kui kõvasti inimesed tegelikult oma hobuseid treenivad või ei treeni.“

Lawrence ütles, et NRC kohandas oma tööriista kolme koormuskategooria (kerge, mõõdukas või intensiivne) pealt neljale (lisades väga intensiivse koormuse), et „eristada kerget ja mõõdukat tööd tegevad hobused nii, et väga intensiivselt treenivate hobuste kategoorias on võidusõiduhobused, kolmevõistluses osalevad hobused ja polohobused.“

Isegi kui nad on õigesti liigitatud, on oluline meeles pidada, et mõned hobused suudavad vormi säilitada ka vähemate kalorite hulgaga. Harris lisas, et teadlased on kinnitanud, et teatud loomade puhul võib kaalulangetus olla keeruline.

On ka hobuseid, kes ei suuda kuidagi kaalu hoida (isegi kui nad ei treeni). „Nagu meie, on ka hobused indiviidid ja mõned loomad vajavad üksnes vormi hoidmiseks rohkem energiat. Kui selline olukord püsib või süveneb, tasub looma veterinaarile näidata,“ sõnas Harris.

2. Tõsiselt alakaalulisele hobusele uuesti sööda andmisel tasub olla väga aeglane ja ettevaatlik.

Oluliselt kõhnunud hobusele liiga suure kalorite hulga söötmine võib põhjustada uuesti söötmise sündroomi, mille korral võib hobune kannatada südame- ja hingamisteede probleemide all ning kogeda lihaskahjustusi, mis tuleneb osaliselt järsust elektrolüütide tasakaalutusest. Seetõttu on nendel juhtudel alati vajalik veterinaari abi. Kuid isegi kõhnade (mitte ainult krooniliselt nälginud) hobuste puhul tuleb muudatusi toidulaual teha järk-järgult ja seda nii koguse kui kvaliteedi mõttes.

Aeglase lähenemisega võib tunduda, et hobuse kaalu suurendamiseks kulub terve igavik, kuid kui kaalutõusu algab, võib see Harrise sõnul üllatavalt kiire olla.

„Kui kaalukaotusel ei ole kliinilist põhjust (st haigus/ebanormaalsus), võtavad nad sageli juurde vajalikust rohkem, kui neid söödetakse kaalu tõstmiseks. Seega tuleb söötmiskava pidevalt jälgida ja kohandada,“ ütles ta.

„Huvitaval kombel näitavad rasvunud loomade kaalulanguse uuringud, et kuigi rangemad piirangud võivad suurendada kaalulanguse kiirust ja ulatust, võtavad need loomad suurema tõenäosusega kiirenimi uuesti juurde (söötes sama dieediga, mida oli vaja kaalu hoidmiseks algse rasvumise puhul) kui siis, kui nende söömist piirati mõõdukamalt,“ lisas ta. „Kaalu alandamise dieetide puhul tuleb seda arvesse võtta ja piirangute ulatust (ja seega ka kaalukaotuse kiirust) tuleb tasakaalustada, andes 24-tunnise perioodi jooksul piisavalt kiudaineid/sööta. Maksimaalne soovitatav kaalukaotus on 1% kehamassist nädalas (pärast esimest nädalat) ja me ei soovita anda vähem sööta kui 1% kehamassist kuivainetes (koos veterinaariga ja strateegiatega, mis pikendavad söömisaega).“

3. Rajalt tulevate puhtatõuliste ja võidusõiduhobuste söötmine võib aega võtta, olenemata sellest, kas nad lähevad aretustalli või võistlustreeningprogrammi.

„Hobused, kes tulevad pärast võiduajamise treeningut koju, paneme suure söödahulgaga dieedile,“ ütles Lawrence. „Neil läheb vähemalt kaks nädalat ja tavaliselt kuu enne, kui nad hakkavad heina sööma sellistes kogustes, mida normaalsed hobused söövad. See on ka minu tähelepanek. Nad tulevad koju ja songivad oma heina, olles harjunud teravilja sööma. Neil läheb mõistmiseks palju aega.“

Võtke näiteks võistlustelt tulev mära, kelle rasvumisaste on sügisel alla 5. Tahaksite teda paaritada ja selleks peate ta rasvumisastme veebruariks üle 5 saama. „Rasvumisastme suurendamiseks ühe ühiku võrra peate söötma rohkem kaloreid kui kulub kaalu hoidmisele,“ ütles ta. „Kui palju rohkem oleneb sellest, kui kiiret kaalutõusu soovite ja kui suur rasvumisastme muutus olemas peab (1 ühik, 2 ühikut jne).“

Teaduspõhised hobuste söötmise kaalutlused

„Üldiselt on tõupuhta mära rasvumisastme muutmiseks 60 päeva jooksul vaja umbes 2,3–2,7 kg rohkem regulaarset kontsentraati kui on tema tavaline kogus,“ ütles ta. „Seega kui tema rasvumisaste on stabiilne 4,5 ja ta saab ad lib kvaliteetset heina/karjamaaheina ja 1,4 kg kontsentraati päevas, siis peate kontsentraadi kogust suurendama 3,6–4,1 kg peale päevas, et saavutada kaalutõus 60 päeva jooksul. Ideaalis võiksite kaalutõusu saavutada järk-järgult, näiteks 90 päeva jooksul. Sel juhul võite päevas kaalu hoidmise tasemest 1,4–1,8 kg võrra rohkem toita (kokku 2,7–3,2 kg päevas). Külmas kliimas varem alustamise teine eelis on see, et saate ära kasutada leebemat ilma ja ilmselt paremat karjamaad. Kõikidel juhtudel tuleks muutusi toitumises teha järk-järgult.“

Huntington lisas: „Endiste võiduajamishobustega on kindlasti viivitus. See võib olla paaritamata mära, mis täku juurde viiakse, aga ka pensionile läinud ruun, kelle omanikuks saab tüdruk, kes soovib temaga ratsutada ja on mures tema temperamenti ja kaalutõusus pärast. Tihti ei lähe need kaks asja hästi kokku.“

4. Veenduge, et kõik rühmas söödetavad hobused saavad oma portsjoni.

„Peate meeles pidama, et mõned hobused söövad kiiresti, teised aeglased. Märad (eelkõige paaritamata märad), kes on võiduajamisest eemale jäänud, on söömise hierarhias madalal kohal. Rühmades ei pruugi nad küllalt süüa saada,“ selgitas Huntington.

Pidage seda meeles ka märade puhul, kelle kõrval on nende varsad.

„Pidage meeles, et vanemad varsad söövad võimaluse korral ka osa oma ema toidust,“ ütles Huntington. „Kui arvutate, kui palju toitu imetavale märale anda, peate arvestama, et varss võib ära süüa 20–25% ema toiudust.“

Harris lisas: „Mõned vanemad hobused ei saa oma päid söömiseks alla painutada, nad ei saa söömiseks liikuda või nad ei saa hammaste või lõua probleemide tõttu korralikult mäluda. Nii võite arvata, et neil on piisavalt süüa, kuid nad võivad samas kaalu kaotada. See võib tähendada, et nad ei saa süüa.“

Samuti võivad nad Lawrence’i sõnul kontsentraati lihtsalt teistest hobustest palju aeglasemalt süüa.

5. Hobuse söödatarbimist arvutades võtke arvesse karjamaal söödut ja raisku läinud heina. Võtke arvesse ka seda, kas söödate hobust või poni.

Toidulaud on peamiselt söödale üles ehitatud, kuid on keeruline teada, mida hobune tegelikult sööb. Lawrence ütles, et tema hinnangul on heina tarbimine 2% kehakaalust.

„Me oleme mõõtnud hobuste söödakoguseid, mis võivad olla 2,8% kehakaalust, ja me oleme mõõtnud teisi hobuseid, kes söövad 1,3% kehakaalust. Seega on palju erinevusi, mida peate silmas pidama,“ ütles ta.

Ta arvutab karjamaa toitumist samamoodi, mõeldes kogu kuivainekogusele ja loomulikult hobuse karjamaale ligipääsule.

„Kui hobustel ja ponidel on piisavalt aega, on andmeid kuivaine kilogrammide kohta tunnis, kuid tegur, mis nende karjamaal söömist kõige rohkem mõjutab on see, kui suur on karjamaa,“ ütles Lawrence. „Kui nad peavad aedikus ühe taime juurest teise juurde liikuma, on see ilusal suurel karjamaal olemisest täiesti erinev.“

Hindamaks, et hobune sööb karjamaal piisavalt, on tema lahendus anda karjamaahobustele ette heina. „Kui nad seda söövad, siis ei ole karjamaal piisavalt rohtu,“ ütles ta. „Kui ma neile heina viin ja nad selle järgi jätavad, siis on karjamaal piisavalt rohtu.“

Kuid Harrise sõnul võib see oleneda rohust ja hobusest: „Kui meil on väga, väga rikkalik ja väikese kiudainete sisaldusega karjamaa, söövad hobused mõnikord heina, sest nad tahavad kiudaineid. Mõned hobused võivad tõeliselt maitsvat rohtu ignoreerida ja eelistada kiudaineid täis heina“.

Pidage igal juhul meeles, et ponid võivad oma kehakaaluga võrreldes süüa rohkem kui hobused.

„Kui nad pooleks tunniks välja lasta ja nad on puhast tõugu, võivad nad puigelda ja ringi joosta ega pruugi palju süüa,“ ütles Harris. „Kui tegu on poniga, siis võib ta pea maha panna ja rohtu süüa! Kui hobune on ainult tund aega väljas, siis ei täida see tõenäoliselt väga suurt osa tema päevasest energiavajadusest (olenevalt rohu kvaliteedist). Poni puhul aga täidab. Oleme näinud, et ponid suudavad süüa kuni 1% kuivaineid oma kehamassist vaid kolme tunnise karjamaal oleku ajal ning ligikaudu 5% 24 tunni jooksul. Hobused söövad tavaliselt aga umbes 2,5% kuivaineid (miinus vesi) oma kehamassist päevas. Kuid nad on kõik indiviidid ning seega on jälgimine ülioluline.

Huntington meenutas osalejatele, et nad paneksid alati välja vähemalt ühe heinasöödi/-kuhja rohkem kui on hobuseid. Asetage need ringi, mitte ritta, et looduslik karjamaapoliitika saaks välja tulla ka siis, kui kõik süüa saavad.

Kokkuvõte: lubage 10% raisku minemist ja sama suurt individuaalset erinevust toitumises ning võtke arvesse seeditavuse ja ainevahetuse varieeruvust. Pidage meeles, et standardse sööda puhul võib olla palju individuaalseid erinevusi. Söötmiskava kohandamine hobuse individuaalsete vajadustega on väga oluline.

ORIGINAAL

Teraviljavaba sööt hobustele

Hobuste maohaavandite sündroomi ja metaboolsete probleemidega hobused saavad kasu teraviljavabast ja väikese tärklisesisaldusega toitumisest. Allpool on kirjeldatud, mida teadma peab.

K. Mul on haavandite tekke soodumusega mära, keda olen alati toitnud söödaga, millele on lisatud vitamiinilisandit (segatud heinagraanulitega). Kui olen varem kontsentraate andnud, siis on tal tekkinud maohaavandid. Nüüd olen hakanud tema vastupidavust treenima ja tunnen, et ta vajab suurema intensiivsusega seoses rohkem kaloreid. Mind huvitavad hobuste teraviljavabad söödad. Mida tähendab teraviljavaba? Kas see tähendab väikest tärklisesisaldust? Kui need ei anna teraviljadest pärinevaid kaloreid, siis kust energia tuleb? (E-kirja teel saabunud küsimus)

V. Ameerika söödakontrolli ühenduse ametnikud määratlevad teravilja kui teraviljataimedest pärinevaid seemneid. Näiteks on kaer, oder, mais ja nisu (oma terviklikes vormides) klassifitseeritud teraviljana, sest need on kõik vastavate taimede seemned. Kuid nisu peenkliisid ei liigitata teraviljaks, sest need ei koosne kogu seemnest. Pigem on „peenkliid“ termin, mida kirjeldatakse järgmiselt: „jahu jahvatamise saadus, mis sisaldab mitmeid teraliste osakeste klasse, mis sisaldavad endospermi, kliisid ja idusid, millest igaüks sisaldab erinevat hulka toorkiudusid“.

Seega võib sööt olla märgitud teraviljavabaks (ei sisalda kogu seemet), kuid sisaldab siiski teraviljaosadest saadud koostisosi, näiteks nisu peenkliisid. Täisteravilja eemaldamine söödast toob tavaliselt kaasa tärklise hulga olulise vähenemise ning koostisosad nagu nisu peenkliid on muutunud populaarseteks, sest sisaldavad vähem tärklist kui kogu tera, kuid annavad samas sarnase kalorsuse. See võimaldab söödatootjatel hobustele pakkuda suurema kalorsusega sööta ja kontrollida samas tärklise hulka.

Koostisosad nagu nisu peenkliid ei ole aga tärklisevabad ja kuigi teraviljavabade söötade puhul on tärklisesisaldus tavaliselt väiksem, ei pruugi see olla küllalt väike mõnede hobuste jaoks (eriti metaboolsete probleemidega hobuste jaoks). Seetõttu on alati oluline teada saada sööda mittestruktuursete süsivesikute sisaldus, kui see on hobuse jaoks oluline (isegi kui sööd on märgistatud teraviljavabaks).

Teraviljavabade dieetide puhul sööda kalorsuse suurendamiseks kasutatavad muud koostisosad hõlmavad kääritatavad kiudusid (nagu suhkrupeedi pulp ja sojaubade kestad) ning rasvaallikaid (nagu riisikliid ja taimeõli). Need on hea energiaallikas hobustele, kes osalevad vastupidavusvõistlustel, sest need toetavad pikamaavõidusõidu hobuste aeroobset treeningut.

Loomulikult saab riisikliisid ja peedipulpi üksi väga edukalt sööta. Kuid hea vitamiini-/mineraalainelisand oleks vajalik, et tagada toitumise vastavus kõikidele mära toitainevajadustele (eriti mineraalainete ja E-vitamiini osas). Kaubanduses kättesaadav teraviljavaba sööt on nõuetekohaselt rikastatud ja kui seda söödetakse õigesti tootja soovituste kohaselt, ei pea täiendavaid vitamiini- ega mineraalainelisandeid andma.

Teil on õigus, et veterinaarid ja toitumisspetsialistid soovitavad üldiselt vähendada haavandile kalduvale hobusele söödetava tärkliserikka teravilja kogust. Siiski võib mõningane tärklis toitumises aktiivsetele hobustele kasulik olla. Oluline on sööta vaid väike kogus tärkliserikast toitu korraga kogu päeva jooksul ja mitte sööta üle 1 grammi mittestruktuurseid süsivesikuid kehamassi kilogrammi kohta päevas.

Loo autor Clair Thunes, PhD

ORIGINAAL

Mida tähendavad higistamismärgid sadula all?

Liigsest mustuse kogunemisest kuni kuivade kohtadeni – allpool on kirjeldatud, mida sadula all olevad higimustrid tegelikult näitavad.

Ratsanikud otsivad alati kiiret viisi oma sadula kohandamiseks. Olete ilmselt mõnest neist kuulnud või neid proovinud: beebipuudri test, higimärkide tõlgendused jm. Aga mida higistamise ja mustuse mustrid sadula all tegelikult ütlevad? Society of Master Saddlersi kvalifitseeritud sadulapaigaldaja ja Bliss of Londoni asutaja Nikki Newcombe aitas neid märke tõlgendada.

Tema sõnul on kõigepealt oluline tagada, et sadulapadi istuks sadula all ühtlaselt ja jääks nii kogu sõidu ajaks. Ideaaljuhul peaks sadula eemaldamisel sadulapadja alumisele küljele kogunenud mustuse ja higi muster olema üsna sümmeetriline. See ei olene mustuse kogusest (sest mõned hobused on puhtamad kui teised), vaid sellest, kui ühtlane see on.

„Tahame kogu sadulaga kokku puutunud padjaosal näha ühtlast mustusemustrit,“ selgitas Newcombe. „Keskosa (kulgeb sadula alumise osa keskel) või padja keskosa peaks jääma puhtaks. Mitte mingil juhul ei tohi see puudutada selga.“

Padja need osad, mis korduvalt ja pidevalt hobuse kehaga kokku puutuvad, tunduvad tumedamad.

„Kui paneeli esiküljel (sadula alumine osa, mis puutub hobuse seljaga kokku selgroo mõlemal pool) on ülemäärane mustus, on tõenäoline, et sadul on liiga lai ja eespoole kaldus ning põhjustab nii liigset hõõrumist,“ selgitas ta. „Kui see on silmatorkav ja suureneb paneeli tagumise serva suunas, võib see tingitud olla mitmetest asjadest nagu näiteks paneeli kiikumisest, vale kujuga kinnituse ülemäärasest survest või isegi sellest, et ratsutaja istub sadulas liiga taga. Näiteks liigsed märgid padja eesmisel vasakul ja tagumisel paremal pool näitavad, et sadul liigub taha vasakule,“ jätkas ta. „Liigsed märgid keskosas horisontaalselt vasakule näitavad, et sadul on kaldu paremale.“

Kas sünteetilised sadulad annavad erinevaid higimärke kui nahk?

Sadula tüüp või mark ei ole sama olulised kui istuvus. „Siiski tasub arvestada, et looduslikud materjalid tekitavad vähem higi ja hõõrdumist kui sünteetilised,“ ütles Society of Master Saddlersi kvalifitseeritud sadulapaigaldaja ja Bliss of Londoni asutaja Nikki Newcombe. „Seega on tõenäoline, et näete sünteetiliste ja vahtpaneelidega rohkem higi, sest nad ei suuda niiskust nii tõhusalt absorbeerida, samas kui villane saržpaneel koos villast flokeeritud paneeliga imab suurepäraselt.“ Stacey Oke (DVM, MSc)

Teisest küljest võite näha märgatavat mustuse või kuivade kohtade puudust padja osadel, mis peaksid sadula ja hobusega kokku puutuma. See võib tähendada lihtsalt seda, et hobune ei higistanud. „Kuid kui kuiva koha ümber on tumedama mustuse muster, siis on üsna tõenäoline, et sadul on liiga kitsas ja see moodustab silla, nii et paneelil on vähem kontakti või see puudub üldse. Selle tulemuseks on kuiv ja puhas koht,“ sõnas Newcombe.

Lühidalt: mustus võrdub liikumisega.

Sadulapadja jäljend on ainult üks põhikatsetest, mida omanik saab teha, et kontrollida sadula üldist sobivust. Newcombe hoiatas lisades, et reageerida ei tohiks ainult algsetele leidudele tuginedes.

Küsige ka endalt, kas sadul tundub ratsutades liikumatu ja tasakaalus. Vastasel juhul otsige professionaalne sadulapaigaldaja, olenemata sellest, millised higimärgid välja näevad.

Vaadake oma hobust tagant – kas tema luustik ja lihasstruktuur on ühtlane isegi seal, kui sadul istub? Kui ei, siis peate sadulat selle füüsilise asümmeetriaga kohandama, näiteks vahepatjadega. Vahepatjadega võib katsetada ka siis, kui sadul on liiga lai. Kui see on aga liiga kitsas, siis ei paranda seda ükski polsterdus ning selle sadulaga ei tohiks ratsutada.

Kui hobune ja sadul näivad ühtlased ja sadul on õige laiusega, kuid asümmeetrilised padjajäljed ütlevad teisiti, siis küsige endalt, kas istute ratsutamise ajal sadulas ühtlaselt.

„Kontrollige, et jaluste pikkus oleks ühtlane või paluge kellelgi enda ratsutamist tagant vaadata,“ soovitas Newcombe. „Veel parem on kui palute kellelgi teisel ratsutada. Jälgige, kas tulemuseks on sama muster. See kõik põhineb teoorial, et sadul on alguses õige laiuse ja profiiliga, kuid tekib asümmeetrilisi mustreid.“

Kui eespool kirjeldatud testid näitavad, et teil on sadula istuvuse probleem, mis vajab lahendamist, siis on oluline, et tellite professionaalse sadulapaigaldaja teenuseid,“ ütles ta. „Pidage meeles, et sadulapaigaldajad on koolitatud sadulate paigaldamiseks ja nad ei ole müügiesindajad. Arvestades nõudmisi, mida tänapäeval oma neljajalgsetelt sõpradelt nõuame, võlgneme neile, et neil oleks võimalikult mugav kui palume end kanda ja oma käske täita.“

Autor Alexandra Beckstett, TheHorse.com

ORIGINAAL

USSITÕRJEST

Ussitõrje tegemiseks aega valides võivad õige aastaaeg, parasiitide tüüp ja kasutatavad kemikaalid peas päris segi minna. Tõhusa ohjamise tagamiseks ja karjas resistentsuse tekke vältimiseks on oluline olla proaktiivne ja oma ussitõrjet efektiivselt sihtida, mitte tugineda intervallidega annustamisele või üldisele ravile.

Iga hobune on erinev, mistõttu tuleb usside ohjamiseks kasutada individuaalset lähenemist. Kuigi mõnedel hobustel esineb rohkem mune ja nad vajavad sagedasemat ussitõrjet, esineb teistel vähem mune ning neile on ussitõrjet vaja teha harvem. Enne ravimist on oluline kindlaks määrata, millised hobused ussitõrjet vajavad (kui üldse).

Väljaheites sisalduvate munade üldarv (faecal egg counts – FEC) võib aidata suure ja väikese munade arvuga loomi eristada ning kindlaks määrata, kas kasutatavad ussitõrjekemikaalid on endiselt tõhusad. Kuid väljaheites sisalduvate munade üldarvuga saab tuvastada üksnes täiskasvanud ümarusse, mitte paelusse ega vastsete tsüste.

Seetõttu ei ole ussitõrjet võimalik vältida teatud aastaaegadel, näiteks talvel, kui sõnniku-usside vastsete tsüstid on soolestikus latentsed ning valmis kevadel välja tulema.

Täiskasvanud väiksed sõnniku-ussid on väga kahjulikud ja kui vastse staadiumis neid ei ravita, võivad need täiskasvanuna hobusele märtsis/aprillis olla eluohtlikud. Ümaruss muutub tavaliselt pärast kuuendat eluaastat vähem ohtlikuks ning suurem osa hobuseid on tõenäoliselt selleks ajaks täiskasvanud usside vastu saanud hea immuunsuse.

Paelusse tuvastati varem vereanalüüsiga, kuid see võttis aega ja oli sageli kulukas. Nüüd muudab EquiSal Tapeworm Test seda – probleemi olemasolu tuvastamiseks on vaja üksnes lihtsat süljeproovi. Süljeanalüüsi võib teha kaks korda aastas ja paelussi ravida ainult siis, kui tulemused viitavad ussikolooniale. Lisateabe saamiseks annavad VioVeti hobustele spetsialiseerunud kvalifitseeritud isikud toote kohta nõu.

Aastaaeg	Sihtmärgiks olev parasiit	Ussitõrjekemikaal
Kevad (märts/aprill)	Paeluss	Praziquantel VÕI Pyrantel
Suvi (mai–aug)	Ümaruss (ainult kui väljaheites sisalduvate munade üldarv näitab suurt kolooniat)	Fenbendazole VÕI Pyrantel
Sügis (sept/okt)	Paeluss	Praziquantel VÕI Pyrantel
Talv (nov-veeb)	Tsüstidena väike sõnniku-uss	Moxidectin VÕI Fenbendazole
	Kiinid (Kui ravitakse ainult kiine, siis kasutage Ivermectini. Kui ravitakse tsüstidena väikeseid sõnniku-usse ja kiine, siis katab Moxidectin mõlemad.)	Ivermectin

Teie elu lihtsamaks tegemiseks on VioVet koostanud selle lihtsa tabeli, mis juhendab teid läbi tavapärase ussitõrjeaasta. Kui teil on küsimusi selle kohta, millised ussitõrjevahendid sisaldavad milliseid kemikaale, siis kontrollige kas koostisosade nimekirja tootelehtedel või võtke lisateabe saamiseks meiega ühendust: (01582) 842096 support@viovet.co.uk. Lisaks pakub ussitõrjejuhend 'A Quick Guide to Horse Worming’  (ingl keeles) meie teabebaasis põhjalikumat teavet.

Samuti on oluline mainida, et ussitõrjet peaks alati tegema hobuse kaalu kohaselt, sest liiga väikese annuse andmine võib kaasa tuua ellujäänud usside resistentsuse tekkimise ja üleannustamine ei anna lisakasu. Kui te ei ole kindel, kuidas oma hobust kaaluda, küsige nõu oma loomaarstilt või hobustele kvalifitseerunud isikult või lugege meie juhendit mugava tööriistaga siin.

Vaata juuresolevalt videolt, kuidas hobusele manustada ussirohtu.

VioVet parasiiditõrjevahendid

ORIGINAAL