Kas sööt muudab mu hobust keevaliseks?

Kuigi toitumine võib tõepoolest hobuse energilisusele kaasa aidata, ei ole see ainus põhjus. Meie toitumisspetsialist jagab oma mõtteid.

K. Selle suve lõpus hakkasin oma 4-aastast mära saduldama. Tal on väga hästi läinud, eriti kõndides ja traavides. Kuid galopeerides kogub ta kiirust ega taha aeglustada.

Ta sai rohtu ja lutsernheina ning 1,8 kg väikese tärklisesisalduse ja üsna väikese kalorsusega tekstuuriga sööta. Jätsin lutsernheina välja püüdes teda vähem „keevaliseks“ muuta. Kas on veel midagi, mida võiksin teha, mis aitaks tal vähem keevaline olla ja paremini keskenduda? Kas soovitate rahustavat lisandit? Allie, e-posti teel

V. Noore hobusega alustamine on alati seiklus ja paistab, et suures plaanis on kogemus hea olnud. Tegutsema hakkava noore hobuse jaoks parima toitumise määramiseks peate eksperimenteerima. Kuigi tihti ei tee nad kõvasti tööd, võib tavaline käimine, traavimine või galopeerimine noore hobuse jaoks tema nooruse tõttu stressirohkem olla. See võib mõnedel noortel hobustel põhjustada kaalulangust ja vaja võib olla lisakaloreid.

Mõne tundlikuma hobuse puhul võib see stress avalduda ärevusena ja põhjustada taunitavat käitumist. Mõnikord tuleneb see sellest, et küsitud küsimustest ei saada aru või ka ebamugavusest või tasakaalu kaotusest.

Kontrollige kaloritarbimist. Kindlasti võib ülesöötmine mõned hobused keevaliseks muuta, sest nad saavad vajalikust rohkem energiat, mis võib põhjustada ülemeelikust. Sellistel juhtudel on hea mõte kalorite tarbimist vähendada.

Lutsernhein ei anna ühiku kohta rohkem kaloreid kui rohuhein ning seega oleks pidanud lutserni eemaldamine ja ainult rohu söötmine vähendama mära tarbitud kalorite hulka (kui sööda kogus jäi samaks). Võite kaaluda ka tekstuuriga sööda eemaldamist ja tasakaalustaja lisamist, mida antakse 450–900 grammi. Ka see vähendab kalorite hulka.

Oluline on meeles pidada järgmist: peate tähelepanu pöörama oma mära keha seisundile, tagamaks, et ei ole negatiivseid mõjusid. Seda eriti külmema talveilmaga, mis nõuab sooja hoidmiseks rohkem kaloreid.

Kui mära kaalu kaotab, siis mõelge rasva lisamisele (nt õli või linaseemned). Rasv annab palju kaloreid suure suhkrusisalduseta.

Rahustav toidulisand: kasutada või mitte? Mina isiklikult ei ole rahustavate toidulisandite suur toetaja, sest ma ei ole näinud piisavalt tõendeid nende tõhususe kohta. Ma arvan, et paljudel juhtudel, kui hobune käitub halvasti, kasutatakse neid tooteid nn plaastrina. Mina eelistan püüda kindlaks teha käitumise põhjuseid, enne kui kasutan tooteid, mille eesmärk on hobuse reaktsioonide summutamine või varjamine.

Küsige abi! Noore ja alles sadulaga harjuva hobuse puhul, kes galopis kiirustab ega soovi aeglustada, soovitaksin sellise treeneri abi palumist, kellel on noorte hobustega kogemusi ja kes hobuse mõtteviisi mõistab. Kuigi toitumine võib rolli mängida, annab sellistele probleemidele mitmest küljest lähenemine tõenäolisemalt soovitud tulemusi.

Kas hobune tõepoolest mõistab abivahendeid aeglustamiseks? Kas tal on raskusi tasakaalu säilitamisega? Kas ratsanik on tasakaalus? Kas vahendid, suuraud, ninarihm, sadul, sadulavöö jm teeb talle valu? Kui lõdvestunud ta on? Kas ta näitab aeglasema kõnnaku puhul vastupanu märke? Kas ta reageerib ühes suunas paremini kui teises?

Tema kiirustamise kõiki võimalikke põhjusi uurides saate hõlpsamalt kokku panna plaani, mis loodetavasti lahendab probleemi ja annab hea lahenduse, mis ka hobuse õpetamist edasi viib.

ORIGINAAL

Hobuste söödaämbrite puhastamine: millal, kuidas ja miks?

Kas olete oma hobuse söödaämbrit viimasel ajal puhastanud? Dr Clair Thunes jagab näpunäiteid selle kohta, millal, miks ja kui tihti tuleks hobuse ämbreid ja söödakünasid puhastada.

K. Hoian oma hobuse teravilja ja lisandite kotte tallis, et neid söötmise ajal tema künasse lisada. Kuid mõistsin hiljuti, et ma ei ole kunagi näinud kedagi küna puhastamas. Minu hobuse küna on tõesti väga räpane. Kas peaksin selle pärast muretsema? Kui tihti tuleks söödakünasid ja ämbreid puhastada?

V. Paljusid nurka paigaldatud söödakünasid ei saa seina küljest eemaldada ja see muudab nende puhastamise keeruliseks. See ei tähenda siiski, et neid ei ole vaja puhastada. Puhastamata ämbrid ja künad võivad hallitama minna. Heal juhul võib hobune seetõttu toidust keelduda, kuid sellel võib olla ka olulisemaid negatiivseid tagajärgi.

Sagedus. SKünade ja ämbrite puhastamise sagedus sõltub mitmetest teguritest, sh sööda tüübist ja kliimast. Kuivalt söödetavad graanulid või söödad nagu tavaline kaer on üsna puhtad ega jäta küna põhja palju jääke. Kuid suurema melassisisaldusega magusad söödad või suure rasvasisaldusega söödad võivad olla kleepuvad. Sama kehtib ka siis, kui lisate söödale rasvaallikaid (näiteks õlisid). Need jätavad künassesse rohkem jääke.

Suvekuudel võivad need jäägid ligi meelitada kärbseid ja olla toiduallikaks ja potentsiaalseks munemiskohaks kahjuritele. Seega võib künade pesemine vajalik olla vähemalt korra iga paari nädala tagant, soojema niiske kliima puhul sagedamini.

Ämbrid võivad bioloogilist ohtu tekitada tallides, kus neid jagatakse mitme hobuse vahel. Nendega võivad haigused hobuste vahel levida. Sellisel juhul püüdke ämbreid iga päev puhastada ja desinfitseerida.

Kuidas hobuste söödakünasid puhastada. Olete ämbrite puhastamise sobiva sagedusega oma tööde nimekirja lisanud. Kui kuidas neid puhastada?

Kasutage lihtsalt vett, õrna pesuvahendi sarnast nõudepesuvahendit ja jäikade harjastega harja. Kui nurka paigaldatud künasid ei saa puhastamiseks eemaldada, siis kaaluge nende põhja mitme väikese augu puurimist, et vesi saaks pärast pesemist välja voolata. Puurige seestpoolt põranda poole, et puurimisega tekkinud teravad servad ei vigastaks söömise ajal hobuse nina.

Pärast õrna pesuvahendiga pesemist leotage ämbreid lahjendatud pleegituslahuses või Nolvasanis. Lahjendustaseme valimisel järgige tootja juhiseid.

Ravimitega saastumine. Lisaks ilmsele on ämbrite puhastamiseks veel üks oluline põhjus. Ämbrid võivad olla ravimitega saastumise allikad ning see võib võistlemist oluliselt mõjutada. Näiteks 2009. aastal mõisteti rahvusvaheline tippratsutaja Michael Whitaker süüdi oma täkule Tackerayle tahtmatult dopingu manustamises. Süüdi oli naissuguhormoon altrenogest, mida sisaldab Regumate. Seda hormooni anti tema tallis seaduslikult märadele ning leiti, et ravimit manustati täkule kas sööda segiajamise tõttu või täku söötmiseks kasutati piisavalt desinfitseerimata ämbrit. Ta sai neljakuulise võistluskeelu.

Kui tallis on ravimeid vajavaid hobuseid, soovitan kasutada erinevat värvi ämbrite süsteemi. Andke näiteks Regumate'i ainult roosast ämbrist ning isaseid hobuseid ei söödeta kunagi roosast ämbrist. Koos ämbrite korralikult puhastamisega peaks see vähendama õnnetu vea tegemise ohtu.

Kokkuvõte. Puhtad ämbrid ja söödakünad näitavad talli head majandamist. Kui tallis selliste asjade eest hoolitsetakse, siis võib arvata, et teised ja potentsiaalselt tähtsamad ülesanded on samuti täidetud. Siiski ei puhastata paljudes tallides künasid regulaarselt ning seetõttu peate kaaluma ise nende puhastamist.

ORIGINAAL

Millal hobune vanaks jääb?

Kui räägitakse hobuste showklassi, kindlustuspoliisi või teatud söötade ja söödalisandite teemadel ning kasutatakse pidevalt selliseid termineid nagu „seenior”, „veteran”, „elatanud“ ja „kuldses eas vanake“, kerkib küsimus, millal siis jääb hobune vanaks.

Ametlikult saab vanust mõõta kolme moodi: kronoloogiline vanus, mis on lihtsalt hobuse vanus aastates ja võib anda teavet sellest, kuidas teie hobune võib vananeda, kuid see võib olla ka eksitav. Varem peeti hobuseid „elatanuks“ 15 aasta vanuses. Kuid sageli töötavad 15-aastased hobused ja ponid normaalselt ega ilmuta väliseid vananemise märke enne, kui nad jõuavad kahekümnendatesse eluaastatesse.

Füsioloogiline vanus kasutab vananemise bioloogilisi näitajaid – mõõdetakse hobuste immuunsüsteemi efektiivsust. See on ehk kõige täpsem viis vananemist mõõta, kuid kogu see valdkond on siiski veel lapsekingades.

On veel võimalus vaadata vanust demograafiliselt – iga, millest 25% üldpopulatsioonis on vanemad, näiteks 1999. aastal Ühendkuningriigis oli see hobuste puhul 15 aastat, kuid tänapäeval on see tõenäoliselt lähemal 20-le.

Ükskõik, kuidas me vanusele ka vaataksime, üks asi on kindel – see on väga individuaalne, sest enamik hobuseomanikke kasutab aastates mõõdetud tegeliku ja füsioloogilise vanuse kombinatsiooni, et „otsustada“, kas nende hobused on jõudnud seeniori-ikka.

Kui palju hobune oma eluajal on tööd teinud, nende tervislik seisund, kui hästi neid on peetud veterinaarse hoolduse, parasiiditõrje ja toitumise osas, nende tõug ja geneetika – kõik see mängib vananemises rolli. Näiteks ponid kalduvad elama kauem ja on tootlikumad: paljud pereponid sõidutavad tanumatel oma viiendat või kuuendat väikest omanikku väga edukalt pärast 30 aasta pikkust teenimist! Tõuhobused võivad ilmutada silmatorkavamaid vananemismärke, eriti selliseid nagu lihastoonuse kadu ja raskus talvel kaalu säilitada, kuid see on väga individuaalne, seega pole rangeid ja üheseid reegleid.

Peamine sõnum, mis peaks kohale jõudma selle kohta, millal ja kas muuta hobuse pidamist ja tema toitmist, on see, et vaja on märgata väikseid muutusi – ehk vajab teie hobune veidi rohkem spetsialisti hoolt. Mõned üldised märgid, millele tähelepanu pöörata, on järgmised:

1. Üldised märgid liigeste jäikusest võib-olla hommikul tallist välja tulles või treeningul.
2. Võib-olla on hobusel raskem säilitada ideaalset kehakaalu, ta kas võtab palju juurde või on tal raske kehakaalu säilitada, eriti talvekuudel.
3. Purihammaste kaotus, mis mõjutab sööda, eriti pika heina närimist ja mälumist.
4. Pikad esihambad (lõikehambad), mis võivad raskendada rohu läbihammustamist.
5. Sügavad õõnsused silmade kohal.
6. Selgroo vajumine või õõtsumine, selgroo ülajoone puudumine.
7. Karva hallinemine, eriti silmade kohal.
8. Üldpõletike sagedasem esinemine, eriti nahaprobleemid, nagu näiteks prei (mudapalavik) 

Valiku sobivatest meie pakutavatest toodetest leiad siit: EAKATELE HOBUSTELE

Toimetatud originaalist

Devil’s Claw / Kriipiv saatanaküüs

Uuring näitab, et kriipiv saatanaküüs on hobustele ohutu.

Teadlased leidsid, et kriipiva saatanaküüne ekstrakt ei põhjustanud pärast suukaudset manustamist hobustele avastatavat kahjulikku kliiniliselt mõju.

Hobuste kroonilise valu ja põletiku ravi puhul on alternatiivsete ravimeetodite kasvav populaarsus viinud kriipiva saatanaküüne kasutamise suurenemiseni. Sobivaid annuseid on olnud raske määrata, kuna on vähe teada, kuidas hobuste keha taime toimeainetele reageerib. Uurijad hindasid hiljuti hobuste reageeringut kriipiva saatanküüne (Harpagophytum procumbens) toimeainele.

Karin Zitterl-Eglseer, AoUnivProf, MagPharm, DrRerNat, Austria Viini Veterinaarmeditsiini Ülikoolist, on öelnud, et kriipivat saatanaküünt on ilma sisuliste farmakokineetiliste andmeteta kasutatud hobuste põletikuliste ja degeneratiivsete häirete raviks aastaid. Farmakokineetika on ravimite imendumise, jaotumise ja eritumise teadus.

 „Sellised andmed on olulised sobivate annuste ja ravirežiimide väljatöötamisel,” ütles  Zitterl-Eglseer.

 „Kriipiv saatanaküüs on saanud rahvusvahelise tugeva põletikuvastase ja valuvaigistava toimeaine maine,” ütles ta. „Seda on pakutud kroonilise valu korral alternatiiviks mittesteroidsetele põletikuvastastele ravimitele, kui hobune vajab pidevat ja igapäevast farmatseutilist tuge. Sellistel juhtudel on mittesteroidsetele põletikuvastastele ravimite nagu fenüülbutasooni (Bute) kasutamine piiratud nende võimalike pikaajaliste kõrvaltoimete, nagu mao- ja soolehaavandid, tõttu.

Uuringus kasutasid Zitterl-Eglseer ja tema kolleegid kuut kliiniliselt tervet Warmblood hobust. Nad manustasid ühekordse annuse harpagosiidi 5 mg/ kg kehamassi kohta ( 1. katses) ja 10 mg/kg kehamassi kohta (2. katses) nasogastrilise tuubi kaudu. Erinevate ajapunktide harpagosiidide kontsentratsioonide määramiseks koguti vereproove 0,5,  1, 1,5, 2, 2,5, 3, 4, 6, 8, 12 ja 24 tundi pärast manustamist.

„30 minutit pärast manustamist tuvastasime harpagosiidi hobuste plasmas ja see saavutas maksimaalse kontsentratsiooni tund pärast manustamist,“ ütles Zitterl-Eglseer. „Seda oli võimalik tuvastada pärast manustamist üheksa tunni jooksul.”

Ta lisas, et maksimaalne plasmakontsentratsioon oli 1. uuringus 25,59 ng/ml ja 2. uuringus 55,46 ng/ml, mis jõudis maksimaalse kontsentratsioonini tunni jooksul pärast manustamist.

 „Et põletikuvastane ravim oleks pikaajaliseks raviks sobiv, on soovitav, et seda oleks võimalik kiireks toimeks manustada suukaudu, et sellel oleks pikaajaline toime, hea ravitoime ja et puuduksid kõrvaltoimeid või oleks neid vähe, ”ütles Zitterl-Eglseer. „Farmakokineetiliste parameetrite mõistmine aitab meil neid tegureid määrata. Teades, kuidas keha - antud juhul hobuste keha - ravimile reageerib, saame seejärel kasutada in vitro testide ja kliiniliste uuringute andmeid annustamisskeemide väljatöötamiseks ja kliinilise ravi informatsiooni saamiseks. "

Uurimisrühm ei leidnud tõendeid harpagosiidi sekundaarsest metabolismist maksas. Selle kiire imendumine vereringesse näitab ka seda, et sellel on tõenäoliselt hobustele kiire mõju, ütles Zitterl-Eglseer.

Ja "meie uuringus ei põhjustanud hobuste harpagosiidi ekstraktiga ravi kliiniliselt tuvastatavaid kõrvaltoimeid, nagu seedetrakti ärritus," ütles ta.

Üha rohkem in vitro uuringuid on kinnitanud kriipiva saatanaküüne põletikuvastaseid, antioksüdatiivseid ja analgeetilisi omadusi, kuid autorite teadmiste kohaselt oli see uuring esimene, mis tõi välja olulised harpagosiidi farmakokineetilised andmed. Nad jõudsid järeldusele, et „kriipiv saatanaküüs on ohutu ravim ja suukaudsel manustamisel hästi talutav“, ütles Zitterl-Eglseer.

Uuring „Harpagosiidi farmakokineetika hobustel pärast kriipivasaatanaküüne(Harpagophytum procumbens) ekstraktiintragastraalset manustamist” avaldati ajakirjas „Journal of Veterinary Pharmacology and Therapeutics“.

Autorid : Jill Griffiths ja Karin Zitterl-Eglseer, AoUnivProf, MagPharm, DrRerNat

ORIGINAAL

LUTSERNIALLERGIA JA -TALUMATUS

KAS SEE ON PÄRIS PROBLEEM, VEEL ÜKS FACEBOOKI MÜÜT VÕI TURUNDUSNIPP?

Just sellise postituse pealkirjale vastas Dr David Marlin. On ka meie poolt pöördutud sarnaste küsimustega, mistõttu asjakohased vastused, kommentaarid ja tähelepanekud Dr Marlinilt on tervitatud. Juhime tähelepanu ka sellele, et artiklis toodud näited põhinevad Suurbritannia näidetel.

Paljudest Facebooki gruppidest võib leida postitusi nagu „Mu hobune ei saa lutserni poole löövet saamata isegi vaadata“, „Ka kõige väiksem kogus lutserni muudab mu hobuse hulluks“ või „Lutsern rikub hobuse jalad“. Seetõttu ütlevad paljud sööda- ja lisanditootjad nüüd, et nende tooted on „lutsernivabad“. Seda toetavad inimesed, kellel ei ole MINGISUGUST toitumisalast kvalifikatsiooni ja kes kirjutavad teadlikult artikleid lutserni ohtudest. Hobuseomanikud peavad tõsiselt mõtlema hakkama, kust nad oma toitumisalaseid nõuandeid saavad – sööda või lisandite ettevõtte loomine, omamine või käitamine ei anna kellelegi 30 aasta jagu hobuste toitumisteavet ega tarkusi.

Ma söödan oma hobustele lutserni ja olen seda teinud aastaid! Paljud mu kliendid kasutavad seda. Olen lugenud teaduslikku kirjandust. Olen rääkinud teiste hobusespetsialistidega. Ma arvan, et on aeg sotid selgeks teha.

Mis on lutsern?

See on seeditava energia poolest rohuheina sarnane. Selles on palju rohkem valku (~18%) kui rohuheinas (~10%). Sellel on suurem kaltsiumisisaldus (~12 g/kg) kui rohuheinas (~6g/kg) ning sarnane magneesiumi kontsentratsioon (2–3 g/kg). Kas suur valgusisaldus muudab hobused hulluks? Ei. See võib ammoniaagi lõhna muuta veidi hullemaks, kui see on AINUS toiduallikas. See suurendab vee tarbimist, kui see on AINUS toiduallikas. Kui hobune joob rohkem ja toodab rohkem uriini, kaotab ta rohkem elektrolüüte, kui see on AINUS toiduallikas. See ei ole lutserni otsene mõju, vaid suure hulga lutserni söömise mõju.

Mis on „suur hulk“ lutserni?

Kui rohkem kui umbes 2/3 söödast on lutsern, siis peetakse seda suure lutserni hulga tarbimiseks. See on siin haruldane.

Allergia/talumatus

Suurem osa hobuste toitumisspetsialiste Suurbritannias ei usu, et on näinud rohkem kui käputäit tõsist lutserniallergia juhtu – hobuste puhul, kellel tekib pärast lutserni söömist lööve. Palju rohkem näeme hobuseid, kes on allergilised koorikloomatoodete suhtes. Talumatus on nagu ärritatud soole sündroom inimestel. Sa ei pruugi küpsetatud ubade suhtes allergiline olla, kuid nende söömine võib põhjustada mõningast ebamugavustunnet kõhupiirkonnas, sest meie soole mikrobioom on nii seatud. Kui süüa 5 küpsetatud uba, siis pole ilmselt probleemi. Seega on kogus oluline. Lutsernipall võib probleeme põhjustada, kuid 10 g lisandis tõenäoliselt mitte. Allikas ettevõttest Dengie (suurepäraste lutsernipõhiste toodete valmistaja) ütles mulle kord, et neile helistab palju hobuseomanikke, kelle sõnul on hobune lutserni suhtes allergiline, kuid talub hästi Hi-Fi sarja tooteid. See hõlmab palju kiudaineid sisaldavaid söötasid, mis sisaldavad KÕIK lutserni.

Kokkusattumus

Kui hobuse seisukord halveneb, siis otsime loomulikult võimalikke põhjuseid. Kui oleme loetud info põhjal juba lutserni suhtes ettevaatlikud, võime muude asjade uurimise asemel sellele keskenduda. Mõnikord juhtuvad asjad nähtava põhjuseta. Asi ei pruugi söödas või toidulisandis sisalduva lutserniga üldse seotud olla. See võib olla juhus. Paljud „sarkoidid“ ei ole sarkoidid ja lahendavad ise. On lihtne uskuda, et just kurkumipasta ravis selle välja. See on kokkusattumus, mitte põhjus ja tagajärg.

Millised on suure hulga lutserni söötmise võimalikud kahjulikud mõjud?

Mõnedes piirkondades, kus söödetakse suurel hulgal lutserni (80–100% kogu söödakogusest), on tuvastatud kaks erinevat probleemi. Esimene on soolekivide tekke suurenenud risk. Soolekivid koosnevad mineraalidest ja näevad välja nagu kivid. Need moodustuvad selliste võõrkehade ümber nagu puidu-, metallitükid või karvad. Hobuseomanikud süüdistavad sageli lutserni suurt kaltsiumisisaldust, kuid tegelikult moodustuvad soolekivid peamiselt magneesiumist ja fosfaadist. Soolekivid on ebameeldivad, sest võivad põhjustada koolikuid. Mitmed teadlased on välja pakkunud muid põhjuseid kui lutsern, sest mõnedes maailma piirkondades, kus hobuseid toidetakse ainult lutserniga, on soolekivide moodustumine väga haruldane. Pidage meeles ka seda, et kuigi lutsern on suure kaltsiumisisaldusega, on sellel rohuheinaga sama magneesiumi kontsentratsioon. Siin on hea allikas soolekivide kohta: https://www.vetstream.com/…/dis…/gastrointestinal-enterolith

Hobuste hulgas, keda söödetakse suure hulga lutserniga (80–100% kogu söödast on lutsern), võib mõnedel hobustel tekkida valgustundlikkus. See ei ole sama mis päikesepõletus. Valgustundlikkus mõjutab nii pigmenteeritud kui ka pigmenteerimata nahapiirkondi. See võib tekkida ka teiste taimede allaneelamise tõttu (nt ristrohi). Kuid lutserni ja valgustundlikkuse vahel otsese sideme suhtes peaks ettevaatlikuks tegema asjaolu, et paljudes piirkondades, kus lutserni toidetakse ainsa söödana (st 100% söödakogusest), on valgustundlikkus haruldane, ning asjaolu, et valgustundlikkuse puhanguid võib ette tulla. Ühes väikeses uuringus, mille käigus söödeti haiguspuhanguga seostatud lutserni USAs kolmele hobusele, teatati, et kahe nädala pärast tekkis kahel hobusel valgustundlikkus. Ma ei ole teadlik kinnitatud juhtudest, kus Suurbritannias oleks hobustel lutsernist tekkinud primaarne valgustundlikkus.

Kokkuvõte

• Lutsern on hobustele hea söödaallikas.
• Lutsern võib väikesel hulgal hobustel põhjustada valgustundlikkust, kui neid söödetakse ainult lutserniga, kuid see on Suurbritannias väga haruldane.
• Lutserni talumatusest teatatakse harva piirkondades, kus seda toidetakse ainsa söödaallikana.
• Lutsern ei tekita hobustel gaase, kui seda ei söödeta just sobimatult, sest see on energiasisalduse poolest rohuheina sarnane. Sama kehtib enamiku söödamaterjalide kohta.
• Päris lutserniallergia/-talumatus on väga haruldane.
• Peotäis lutserni lisandis või söödas ei põhjusta enamikule hobustele probleeme.

PALUN olge ettevaatlikud selle suhtes, kes teile nõu annab! Kas neil on mingisugune kvalifikatsioon hobuste toitumise kohta?

Dr Marlini artikkel originaalis loetav SIIT

Magneesium: mineraalide superkangelane.

Väga vähesed inimesed on kursis magneesiumi tohutu olulisusega hobuse kehas. Pärast hapnikku, vett ja põhitoitu, võib magneesium olla kõige olulisemaks elemendiks, mis on vajalik hea tervise säilitamiseks. Magneesium on eluliselt vajalik, kuid vähe tuntud. Magneesium on ülekaalukalt tähtsaimaks mineraaliks, see reguleerib kehas üle 325 ensüümi tööd. On näidatud, et magneesiumi manustamine arendab võimekust ja suurendab sportlastel vastupidavust treeningutel. Magneesium suurendab hapniku transporti lihaskudedesse; tugevdab lihaseid, suurendab võimekust  ja aitab lihastel lõdvestuda. Samuti aktiveerib magneesium ensüüme, mis on vajalikud süsivesikute ja aminohapete sünteesiks. Aminohapetest sünteesitake omakorda valgud.

Tihti on magneesium mineraaliks, mis on hobuste toitmisel jäänud tähelepanuta. Kevadises rohus leidub enamasti magneesiumi väga vähe selle kiire kasvu tõttu. Sel aastaajal tunduvad paljud hobused temperamentsemad ja nendega on raskem ratsutada. Omanikud panevad selle tihti rohus leiduva kõrge süsivesikute taseme arvele. Sel võib küll olla oma osa, kuid enamasti jäetakse tähelepanuta tõsiasi, et hobustel võib olla magneesiumi puudus. Magneesiumi puudusel võivad olla erinevad efektid. Mõnedel hobustel puuduvad igasugused nähud, samal ajal kui teistega pole võimalik ratsutada nende näiva lolluse ja hüperaktiivsuse tõttu. Magneesiumi lisamine selliste hobuste toidule võib mõjuda neile rahustavalt. Mõistmaks, miks on magneesiumil hobusele rahustav mõju, on oluline teada, mis toimub hobuse kehas raku tasandil kui esineb magneesiumi puudus.

Kaltsiumi ja magneesiumi töö on tihedalt seotud. Kaltsiumi omastamiseks on vaja magneesiumi, kuid magneesium kaltsiumi ei vaja. Kaltsium vastutab lihaste kokkutõmbumise eest ning magneesium hoolitseb lihaste lõdvestumise ja vabanemise eest. Kaltsium ja magneesium töötavad justkui gaasipedaal ja sidur. Kui lihasrakk on "käivitunud", siis avaneb rakumembraan. Sellega lastakse kaltsium sisse ja selle kontsentratsioon tõuseb sellisele tasemele, et initsieeritakse lihaskontraktsiooni. Kui kokkutõmbumine on toimunud, siis raku sees olev magneesium surub kaltsiumi rakust uuesti välja ja võimaldab lihasel vabaneda.  See kõik toimub väga kiiresti. Kui magneesiumi pole piisavalt, siis võib kaltsium tagasi rakku pääseda ning mõjuda lihastele stimuleerivalt ning need ei ole võimelised täielikult lõdvestuma. See võib põhjustada kehas pidevat stressi seisundit. Madal magneesiumi tase muudab ülitundlikkuks närvilõpmed, mis on seotud valu ja müra tunnetamisega. Magneesium on vajalik normaalseks närvide ja lihaste tööks.

Magneesiumi ei tarvitata tihtipeale õigesti. Üks põhjus seiseneb selles, et kaltsiumi omastamiseks kehas on vajalik magneesium. Kuid kaltsiumi liigsel tarvitamisel inhibeeritakse keha võimekust efektiivselt omastada ja kasutada magneesiumi. Säilitamaks õiget taset veres, võtab keha magneesiumi luudest ja pehmetest kudedest, et kompenseerida puudujääki. Aja jooksul põhjustab see kehas negatiivse kuhjumisreaktsiooni, mis tegelikult käivitab adrenaliini vabanemise. See põhjustab ärritunud käitumist hobustel, mida näeme magneesiumi puuduse all kannatavatel hobustel. Magneesiumi puuduse vähendamiseks tuleks manustada seda ilma kaltsiumita. Vaid umbes 1% magneesiumist hoitakse veres, ülejäänud ladustatakse pehmetes kudedes ja luudes. Keha hoiab väga efektiivselt veres ühtlast magneesiumi taset, abistades nii organite tööd. See tõttu ei anna verest tehtavad magneesiumitaseme testid täit pilti looma tegelikust magneesiumi varust. Hobusel võib olla tugev magneesiumi puudus ja olla väga haige, kui veretest lõpuks puudujääki näitab.

Hobustel, kellel on magneesiumi puudus võivad olla kõik või ainult mõned sümptomid, seega on oluline olla neist teadlik. Need võivad olla piiripealsed ja ilmutada end võisteldes või olles stressis. Näiteks hobustel, kel on magneesiumi puudus, on tihti väga valulikud seljad, hoolimata sellest kui kasutatakse suurepäraseid ja hästiistuvaid sadulaid ja sadulapehmendusi. Neil ei anna tulemusi kiropraktilised võtted, massaaž või ei kesta need tulemused kauem kui mõned päevad ja pinge ning valu on tagasi. Tihti panevad sellised hobused pahaks kui neid katsutakse või isegi kardavad seda, tekitades omanikus küsimust "kas keegi väärkohtleb mu hobust, kui mind ei ole juures?". Nad reageerivad välisele stiimulile üle, muutuvad tõrksaks, murelikuks, kartlikuks või hakkavad treenimisele vastu.

Teised sümptomid:

• Pole võimelised lõdvestuma nii füüsiliselt kui vaimselt
• Lihaste värinad, tõmblused, võbelused nahal või üle kogu keha värisemine, eriti pärast pingutust (pole seotud välistemperatuuriga)
• Keha pingesolek
• Raskused selja õige hoiaku saavutamisel sadula all, liigub õõnsalt
• Juhuslikud ehmumised, hingeldab läbi suu, puudub ühtlus erinevate sõitude vahel
• Harjamisel, tekiga  katmisel või katsumisel, aga ka selgroo ümbert kombates agressiivne
• Kurnatus
• Valulikud kuumahood märadel
• Perutamine või  tagajalgadele tõusmine pärast 20-30 minutit kestnud ratsutamist ilma näilise põhjuseta
• Vajab pikalt nööri otsas jooksmist, enne kui on võimeline keskenduma tööle
• Sobilik on "tundlik" kirjeldus või tundlikkus helidele või liikumisele
• Massazil ja kiropraktikal püsivaid tulemusi
• Hammaste krigistamine
• Ebaregulaarsed südamelöögid või südame pekslemine- mõnedel hobustel esineb seda veterinaari juures kontrollis käies

Magneesiumi omastatakse stressi, näiteks reisimisel või raskel treeningul, korral kiiresti. Hobused kaotavad magneesiumi  higistades ja urineerides. Paljudel võistlushobustel võib tekkida magneesiumi puudus võistlushooaja käigus, kui nad kasutavad saadaval oleva magneesiumi kiiresti ära stressi, reisimiste ja võistluste tõttu. Hobused, kellel on magneesiumi puudus, ihaldavad tihti soola, mis süvendab puudujääki. Kaltsiumirikkad toidud võivad põhjustada tasakaalutust.

Selliste hobustega on tihti raske töötada ja ratsutajad treenivad neid liiga palju, lootuses parandada hobuse käitumist. Nendega töötatakse rohkem ja pikema aja jooksul, et neid taltsaks muuta, kuid see põhjustab tegelikult magneesiumi puudujääki, luues eelpool kirjeldatud nõiaringi. See toob kaasa suurenenud higistamise ja lihaskrambid, aidates kaasa väsimusele, valulikkusele, võistlusjärgsele valule ja negetiivsele seosele tööga.  Käitumine muutub rohkem töötades ja stressiga kokkupuutudes halvemaks. Seejärel ei meeldi hobustel olla võistlusareenil ja tekivad probleemid väravatega.

Mitmed faktorid mõjutavad magneesiumi omastamist ja kasutamist. Töötavad hobused vajavad 10-30% rohkem magneesiumi, kergel kuni keskmise raskusega treeningul, higistamise tõttu. Hobused, kes higistavad rohkem, kaotavad ka magneesiumi kiiremini.

Magneesiumi toksilisus on haruldane, kuna liigne magneesium väljub kehast loomulikul teel. Magneesiumi kogus tuleks jaotada hommikuse ja õhtuse söömise vahel, suurendamaks imendumist ja vähendamaks selle mõningast kõhulahtisti efekti. Kui hobusel on juba tekkinud magneesiumi puudus, siis on selle normaalset taset ilma preparaatideta raske saavutada.

Millist magneesiumi peaksin ma kasutama? On olemas süstitavaid, suukaudseid ja nahale kantavaid tooteid. Levinuim on suukaudselt manustatav magneesiumoksiid. See on kõige vähem biosaadav magneesiumi vorm, kuid kõige saadavamal olev ja vähem kulukas toita. Mõnele hobusele ei meeldi pulbriline tekstuur ja pirtsakamad sööjad võivad sellest keelduda. See võib hobuse maos toimida ka kui puhver ja aidata hobuseid, kel on haavandid. On erinevaid suukaudseid magneesiumi vorme, neist parim on di-magneesium malaat. See on kõrge imendumisvõimega, biosaadav ja sel on väikseim kõhulahtisti omadus. Omanikud pavad olema teadlikud sellest, et magneesium võib olla erinevate vormidena, kus see on teise ioonina. Näiteks tsitraadina, oksiidina, askorbaadina. Hobuste omanikud peaksid vältima magneesiumsulfaati selle kõhulahtisti efekti tõttu. Hobustel, kel on kerge või keskmine magneesiumi puudus, on soovitatav kogus päevas 6-10g  või vastavalt sellele, kuidas soolestik magneesiumi talub. Hobustel, kel esinevad tõsised sümptomid, võivad vajada suuremat kogust. Iga hobune on erinev ja seega on erinevad ka magneesiumi taseme säilitamiseks vajaminevad doosid. See võib muutuda ka sõltuvalt stressi tasemest, ilmast ja toidu koostisest. Kui magneesiumi puudusele viitavad sümptomid hakkavad kaduma, võib vähendada ka annust.

Magneesiumi manustamine läbi naha on efektiivne viis viia see lihaskudedesse, kuna siis ei läbita seedesüsteemi. Läbi naha imenduv magneesium võib olla väga terapeutiline enne võistluseid, seda eriti närviliste hobuste puhul. Samuti on see hea pärast treeninut, kuna aitab taastada ja lõdvestada lihaseid. Seda on saadaval spreina, kreemina ja magneesiumkloriidi soolana, mis lahustatakse soojas vees ja hõõrutakse käsnaga hobusele ja pestakse 20 minutit hiljem maha. See on üheks säästlikumaks lahenduseks.

Kuidas Sa tead, kui palju magneesiumi Su hobune saab? Seda on raske öelda ilma iga heinakõrt analüüsimata. Paljud toidulisandid annavad mineraali sisalduse kohta protsendi, mitte sisaldust grammides. Üks, mida Sa saad teha, et Su hobusel poleks magneesiumi puudust, on end viia kurssi sümptomitega, mis puudujäägile viitavad. Kui arvad, et hobusel võib olla magneesiumi puudus, siis tegu on ohutu mineraaliga, mida oma loomale manustada. Magneesiumi toksilisus on väga haruldane. Hobustel, kel on neerupuudulikkus, ei tohiks magneesiumi manustada ilma veterinaariga nõupidamata. Veendu, et hobusel on juurdepääs veele.

Õigustest loobumine: Artiklis olev informatsioon ei ole mõeldud asendama meditsiinitöötajaga arupidamist ega ole mõeldud ka meditsiinilise soovitusena. Antud artikli eesmärk on jagada teadmiseid ja informatsiooni. Me julgustame Sind vastuvõtma oma hobusega seotud tervishoiu otsuseid, mis põhinevad Sinu uurimustel ja kvalifitseeritud veterinaariga koostööl.

ORIGINAAL

Võimalikud probleemid, mida põhjustab hobustele klii-mashi söötmine

Autor Clair Thunes, PhD

Toitumisspetsialist selgitab võimalikke probleeme, mida põhjustab klii-mashi söömine, ja soovitab alternatiivseid viise, kuidas oma hobust talvel soojas hoida.

K. Ma muretsen krõbekülma ilmaga oma hobuse pärast. Ta saab söögiks ainult heina ja sooviksin tema jaoks teha midagi, mis teda soojas hoiaks. Olen mõelnud talle sooja mashi andmise peale, sest paljud inimesed kasutavad kuulduste järgi talvel selleks klii-mashi. Kas see on hea mõte ja kas see toimib? E-kirja teel

V. Külmal päeval võtaksime kõik kausikese kuuma suppi ning seetõttu võib olla ahvatlev midagi sellist ka oma hobusele anda. On tõsi, et traditsiooniliselt toitsid inimesed hobuseid külma ilmaga sageli sooja klii-mashiga, kuid tegelikult ei tee see hobuse soojendamiseks palju.

Klii-mashil on ka muid eesmärke. Külma ilmaga tarbivad hobused vähem vett, mis suurendab veepuuduse ja impaktikoolikute ohtu. Märg klii-mash on hea võimalus joota hobusele rohkem vett, sest mash maitseb hobustele väga.

Seetõttu ei soovitata enam hobustele ebaregulaarselt klii-mashi söötmist. Dr Clair Thunes

Samuti uskusid inimesed, et iganädalane klii-mashi söötmine aitab sooletegevusele kaasa. Tänapäeval teame aga, et see saavutatakse ebasoovitataval viisil. Vedela sõnniku liikumine tuleneb hobuse umbsoole ja suure käärsoole bakterite õrna tasakaalu häirimisest. Seetõttu ei soovitata enam hobustele ebaregulaarselt klii-mashi sööta. Lisaks võib regulaarne kliide söötmine tekitada söödas kaltsiumi-fosfori tasakaalu probleeme.

Parem lähenemine, mis aitab hobusel talvel sooja hoida, on piisava sööda andmine. Need samad bakterid hobuse umbsooles ja jämesooles, mida häirivad ootamatud muutused toitumises, vastutavad liitsüsivesikute lagundamise eest. Söödad pakuvad suurtes kogustes liitsüsivesikuid.

Liitsüsivesikute mikroobne lagundamine on käärimisprotsess. Käärimine umbsooles ja jämesooles tekib hapniku puudumisel ning selline orgaaniliste ühendite anaeroobne lagunemine põhjustab lenduvate rasvhapete vabanemist. Hobune absorbeerib need lenduvad rasvhapped ja muundab kasutatavaks energiaks.

Ilma käärimisprotsessis osalevate bakterite, pärmide ja muude organismideta ei oleks hobustel võimalik söödas sisalduvaid liitsüsivesikuid kasutada. Seda seetõttu, et nagu teised imetajad, ei tekita hobused ise ensüümi, mida on vaja liitsüsivesikuid koos hoidvate sidemete lagundamiseks.

Kuigi hobuse puhul, kes tarbib ainult sööta, on võimalik umbes 80% päevasest kalorivajadusest saada liitsüsivesikute kääritamisest (ülejäänud kalorid pärinevad sööda lihtsüsivesikutest ja rasvadest), ei ole see 100% tõhus protsess. Osa energiast, mis vabaneb liitsüsivesikute lagundamisel, kaob soojusena ja aitab säilitada kehatemperatuuri. Põhimõtteliselt on hobuse kõhu tagaosas sööda kääritamise teel toodetud soojus nagu sisemine ahi.

Külma ilmaga piisava sööda andmine aitab hobusel kehatemperatuuri säilitada. Talvel suurenev heina tarbimine aitab hobusel palju paremini sooja hoida kui ka sooja mashi söötmine. Kuid kuiva heina söötmine ei anna märja mahsi söötmise peamist kasu, mis on suurenenud veetarbimine. Üks võimalus sööda käärimisest sisemise soojuse tootmiseks ja vee tarbimise suurendamiseks on niisutatud heinagraanulite või peedipulbi söötmine.

Nii heinagraanulid kui ka peedipulp annavad käärimist vajavaid liitsüsivesikuid. Kui söödate hobusele ainult heina, siis võib leotatud heinagraanulite söötmine olla parem valik, kui sellist leotatud toitu ei söödeta iga päev. Kuna graanulid on peedipulbiga võrreldes koostiselt lähemal juba söödetavale heinale, peaks heinagraanulite harv söötmine kaasa tooma seedehäirete väiksema riski. Pidage siiski meeles, et heinal ja heinagraanulitel on toitumisalased erinevused, mistõttu on risk siiski olemas. Siiski vähendaksite seda riski võimalikult suurel määral. Kui hobune vajab tegelikult lisakaloreid (peedipulp annab ühiku kohta rohkem kaloreid kui hein) ja söödate vastavaid eineid iga päev, siis võib peedipulp olla parem lahendus.

Leotatud heinagraanulid, mida söödetakse vähese soolaga, annavad käärimiseks liitsüsivesikuid ja hüdreerimiseks vett ning sool aitab tulevikus janu stimuleerida. Sööda tarbimise maksimeerimine on parim viis, kuidas aidata oma hobusel talvel sooja hoida. Vee lisamine toitu aitab tagada, et ta on piisavalt niisutatud. Kui see teie olemise paremaks teeb, siis võib öelda, et leotatud toidu valmistamiseks kuuma vee kasutamine ei ole kahjulik. Veenduge lihtsalt, et see ei oleks söötmisel tulikuum.

ORIGINAAL

Ratsutamine on spordiala. Nõus?

Igasugune kõige väsitavam vestlus on selgitada skeptikule hobusega ratsutamist kui spordiala. Me oleme harjunud vastustega: "See peaks ju väga lihtne olema". "Sa lihtsalt istud seal." Või meie lemmikküsimus: "Kas sa tegeled ka mingi tõelise spordialaga?"

Ratsutajad teavad vaistlikult, et ratsutamine on spordiala. Ometi peame pidevalt kaitsma oma sportlaslikkust ärritava küüniku või heatahtliku sõbra ees. Kui satute sageli sellisesse vestlusse, olen esitanud alljärgnevalt oma argumendid, et aidata teil skeptikuid toetajateks muuta ja väljuda vestlusest alati kindlana, et ratsasport on parim spordiala üldse.

1. Ratsutamine nõuab lihaste treenimist ja tasakaalu.

Ilmselgelt on sport hobusele füüsiliselt kurnavam kui ratsutajale. Siiski on tegevuse sundimatuks muutmine osa selle spordiala ligitõmbavusest. Järgmine kord, kui skeptik esitab väljakutse ratsutamise sportlaslikkusele, muiake teadmisega, et intensiivne pooletunnine jalusteta tegutsemine muudaks need täiesti kasutuks.

Lisaks sellele tuleks pingutada, et tuvastada mõni spordiala, mida niivõrd mõjutavad peensused kui ratsutamist. Ratsutamine nõuab nii vastupidavust kui ka ülihead lihaste kontrolli - see on spordis ainulaadne kombinatsioon. Kuidas istuda, jalgade ja käte asend… iga väike sobitus mõjutab sõitu. Okei, sain aru. Jalgpall on samuti raske spordiala... kuid olen päris kindel, et jalgpallitreener ei ole kunagi oma mängijate peale karjunud põlvede kokkusurumise pärast.

2. Ratsutamine nõuab strateegiat.

Leidliku ratsutamisraja meeldejätmine moodustab minu 5 kõige pingelisemat olukorda, just finaalivõistluste nädalal ja kui on pissihäda vahetult enne maneežile sisenemist! Ja rääkimata raja tegelikust läbimisest! Olgu siis tegemist jahimeestega, hüppajatega, ratsutajatega, murdmaasuusatajate või muu alaga, nõuab see kiiret mõtlemist ja jahedat pead. Iga päev on isemoodi sõit - ja puudub käsiraamat, millest lähtuda. Tuleb võtta oma võimetest parim.

3. Ratsutamine nõuab suhtlemist ja meeskonnatööd.

Spordis, kus meie meeskonnakaaslased ei räägi meiega sama keelt, on suhtlemine ja usaldus ülimalt olulised. Me võtame oma hobustelt vastu kõik vaevutajutavad märgid - nii nagu nemad meilt. Areenil, kus meil tavaliselt ei ole visuaalseid märke, millele reageerida, tugineme meelelistele märkidele. Kuidas teie meeskonnakaaslane end täna tunneb? Ei ole väga palju spordialasid, mille puhul seda küsimust tegelikult kasutada saab. Ratsasport on tõepoolest suhtlemise kehastus.

4. Ratsutamine nõuab vaprust.

Oht ei ole vajalik tunnus tegevuse spordiks liigitamisel, kuid ratsasport kätkeb kindlasti ohte. Loomulikult on ratsutajad inimesed, kes usuvad, et ratsutamise rõõm kaalub üles valud ja vermed. Ja seda mõtteviisi järgides ka mõistame, et juhtub raskeid õnnetusi. Nad ei ole prognoositavad ja nad ei ole kindlasti soovitavad, kuid me ületame tõkkeid parimal viisil. Sest lõpuks on spordist saadud kogemused hindamatud.

5. Ratsutamine on võistluslik.

Kogu maailmas toimuvad hobuste näitused. Paljud inimesed on teinud ratsutamismaailmas karjääri tänu oma edule maneežil. Ratsutamisega seotud kaupadele on tohutu turg. Inimesed saavad oma oskuste eest ratsaspordis stipendiume ja sponsorrahasid.

Jumala pärast - see on olümpiaala! (Lihtsalt hoiatus; kindlad skeptikud võivad jätkata ratsaspordi ühte patta panemist teiste spordialadega, mis on olümpiamängude kavas, nagu lauatennis ja kiirkäimine. Kuid ärge solvuge - sest needki on omamoodi seaduslikud spordialad!) Siinkohal peab teie vastane kas tunnistama vaieldamatut asjaolu, et ratsutamine on spordiala, või peab seadma olümpiamängude kõlblikkuse kahtluse alla.

Seetõttu veenan ma järeleandmatult skeptikuid kõikjal, et ratsutamine on kahtlemata spordiala. Ja kui ühendate meie spordiala raskused hämmastava ühisusega, meie loodavate ühendustega ning lendamise eheda tundega - see on tõepoolest päris hämmastav spordiala!

Autor CARLY PHOON

ORIGINAAL