Ninakapsli asetuse mõju pea fastsia- ja närvide dünaamikale

Mis on Fastsia?
Sidekirme ehk fastsia on elastne võrkjas sidekude, mis katab meie (ja ka hobuste) kehas kõikelihaseid,
luid ja siseorganeid. See ka ühendab kehas kõiki kudesid ja organeid. Näiteks naha lihastega,
lihased kõõlustega, kõõlused luuümbrisega ja luuümbrised luudega. Lihase normaalseks
funktsioneerimiseks peab fastsia saama vabalt liikuda, kui see liikumine on pärsitud ei saa lihas
korralikult tööd teha. Fastsia liikumise takistamine toob endaga kaasa fastsia kohatise kõvastumise,
paksenemise või dehüdreerumise, põhjustades lihaspingeid ja valusid.

Ninakapsli asetuse mõju pea fastsia- ja närvide dünaamikale.

14-15 novembril 2018 a. toimus Saksamaal Berliinis järjekorras viies Fastsia Teadusliku Uurimuse
Kongress (Fascia Research Congress). Kongressil peeti erinevaid kõnesid ja esitati praktilisi
demonstratsioone nii inimmeditsiini kui veterinaaria teadusliku uurimustöö ja taastusravi
valdkonnas.

Teiste käsitletud teemade seas tõusis esile üks, mis võiks huvi pakkuda ratsutajatele, kes kasutavad
treeningus ninakapsleid. Loeng pealkirjaga „Ninakapsli asetuse mõju pea fastsia- ja närvide
dünaamikale“ leidis aset Fastsia Teadusliku Uurimuse Kongressil veterinaariateemaliste esitluste seas
14. novembril.

Uurimus keskendus ninakapsli mõju tuvastamisele hobuse pea fastsiale ja näonärvidele ning
tutvustas uut infot seoses ninakapsli surve ja asetusega. Uurimuse läbiviijateks olid soomlastest
füsioterapeudid Tuulia Luomala ja Mika Pihlman koostöös Rikke M. Schultziga (DVM*, RMS Equine Practice, Taani) ja Vibeke S. Elbrondiga (DVM, assisteeriv professor tervise ja meditsiiniteaduste teaduskonnas Kopenhaageni Ülikoolis, Taanis).

Uurimuse läbiviimiseks kasutati surnud hobuse pead. Peale tekitati tugev surve kolmes kohas, kus
tavaliselt asuvad hannoveri kapsel (ning ka ristkapsel) ja inglise kapsel nii tava- kui kangvaljastuses, et uurida nende mõju näo närvidele ja fastsiale.

Järgneva mõistmiseks on väga oluline teada, et hobuse näo närvid jagunevad pealmisteks ja
alumisteks põskmisteks harudeks. Need närviharud jooksevad mööda põsesarnaluud ning ühenduvad
mälumislihase fastsiaga.

Kapslite poolt avaldatud surve vähendab närvide liikuvust ja fastsia elastsust juhul, kui surve on
suunatud närvisõlme kohale, alla või isegi närvisõlmest suhteliselt kaugele. Kapsli madal asetus (1) on hobusele enim survet avaldav, kuna takistab fastsia liikumist ja võib närvile isegi otsest survet
avaldada. Sellist survet avaldavad nii hannoveri kapsel kui ka ristkapsel, mis on tihti kasutusel noortel hobustel.

Kapsli kõrge asetus (3), mida võib näha kangvaljastusega, kus lai kapsel puutub kokku põsesarnaluuga tekitab samuti närvide ja fastsia liikumisel probleeme ning põhjustab hobusele ebamugavust. Inglise kapsli kõige laialdasemalt levinud asetus (2) mõjutab näonärve ja fastsiat kõige vähem.

Uurimusest tuli ka välja, et pinge mälumislihases ja kõrvade piirkonnas mõjutasid pea fastsiat ja
närvisüsteeme. Seega tuleb tähelepanu pöörata otsmikurihma pikkusele, kuna ka sel on
närvisüsteemile oluline mõju. Närvisüsteem koosneb paljudest erinevatest osadest ja pinge ükskõik
millises fastsia osas mõjutab närve erinevatel tasanditel.

Igal hobusel peab olema valjastus, mille iga osa on sobitatud just konkreetsele hobusele. Tagatud
peab olema piisavalt lõtv kapsel ja õige pikkusega otsmikurihm, mis ei avalda peale survet.
Uuringu tulemused näitasid, et kõigist kolmest asetusest tekitas madal kapsel enim probleeme
fastsia ja närvisüsteemi normaalsel talitlemisel.

Tõlkis Minna-Mari Reivart

Originaaltekst: Niina Kirjorinne- Pildid: Tuulia Luomala ja Mika Pihlman
*DVM- Doctor of Veterinary Medicine (e k veterinaararst)

ORIGINAAL

Kui hull on teie hobuse köha?

Allpool on esitatud näpunäited, kuidas oma silmi ja kõrvu kasutada hindamaks, kas hobuse köha on ohutu või peaks ettevaatlik olema.

Köhiv hobune tõmbab alati tähelepanu. Hobuse valju, dramaatilist ja kogu keha hõlmavat köha on võimatu ignoreerida, eriti kui olete köhimise ajal hobuse seljas.

Kuid köha kõla ja intensiivsus ei pruugi öelda, kui tõsine see on. Suurema osa köhimisega püüab hobune hingamisteedest ärritajaid eemaldada, teised köhahood näitavad tõsisemaid või kroonilisi haigusi, mis võivad pikas perspektiivis tervist kahjustada. „Kui ettevaatlikult kuulata ja märke otsida (näiteks köhimise sagedus või hobuse üldine väljanägemine), saab tavaliselt määrata, mis tüüpi köhaga tegemist on,“ ütles Michigani osariigi ülikooli kopsulabori juhataja Ed Robinson (BVetMed, PhD). „Ja seda tuleb teha esimesest köhimisest alates. Pealtnäha kerget köha ignoreerides võib see muutuda probleemiks.“

Loomulikult võib lasta loomaarstil oma hobuse köha põhjuse diagnoosida ning sobiva ravi määrata. Kuid saate ise koguda teavet, mis seda protsessi lihtsustab. Teie abistamiseks selgitavad Robinson ning tema kolleeg ja hingamisteede kaasekspert Frederik Derksen (DVM, PhD) seitset kõige levinumat hobuste köha tüüpi koos nende tavaliste põhjuste ja raviga.

Sage kuiv köha

• Muud nähud: vesine nohu, palavik, vastumeelsus söömisele ja/või letargia.
• Füüsilise koormuse põhjustatud? Ei.
• Tõenäoline põhjus: varajane viirusnakkus. Selline köha, mille hooge on tavaliselt mitu järjest, tuleneb ülemiste hingamisteede ärritusest. Lima tootmine on minimaalne, see toob kaasa kuivema hääle, kuid seda võib olla keeruline tajuda. „Hobuse kuiva köha võib olla märjast väga keeruline eristada, viimast seostatakse liikuva limaga,“ ütles Derksen. „Isegi neil, kes köha uurivad, võib olla keeruline vahet teha, kuid proovida tasub.“
• Mida teha: lasta hobusel kaks päeva puhata iga köhaga päeva kohta ning tagada, et ta saab piisavalt värsket õhku. Rääkige oma veterinaarile olukorrast, kuid tema visiit ei pruugi vajalik olla. Antibiootikumid ei ole viirusnakkuste vastu tõhusad, kuid hoolas põetamine võib hobuse immuunsüsteemil aidata oma tööd teha.

Perioodiline märg köha

• Muud nähud: ohtralt halli või kollakat eritist ninast, isutus, palavik ja letargia.
• Füüsilise koormuse põhjustatud? Ei.
• Tõenäoline põhjus: bakteriaalne nakkus. Nagu inimestel, tungivad ka hobustel bakterid sageli hingamissüsteemi pärast seda, kui viirusnakkus on organismi kaitset nõrgestanud. „Kui hobusel on bakteriaalne nakkus, hakkate nägema suurt hulka lima,“ ütles Robinson. See on tema sõnul hea: lima on immuunsüsteemi vahend, mis võimaldab hingamisteedest koguda ja eemaldada baktereid ja kahjustatud kudesid. 
• Mida teha: helistage oma veterinaarile, kes tõenäoliselt visiidi teeb. Kui ta määrab antibiootikume, siis andke hobusele kindlasti kogu kuur isegi siis, kui ta vaid mõne annuse pärast parem välja näeb. Laske hobusel puhata kaks korda nii kaua, kui ta haige oli, tagage piisavalt värsket õhku.

Aeg-ajalt esinev märg või kuiv köha

• Muud nähud: praegu ei ole, kuid hobusel oli viimase paari kuu jooksul hingamisteede haigus.
• Füüsilise koormuse põhjustatud? Mõnikord, kuid mitte alati. 
• Tõenäoline põhjus: varasema ja ägeda hingamisteede haiguse mõju. „Nakkusest (eriti ägedast bakteriaalsest nakkusest) tingitud põletik võib paraneda nädalaid,“ ütles Derksen. „Sel ajal on hobuse hingamisteede retseptorid ülitundlikud ja tulemuseks on sagedasem köha, mis tekib kergemini.“ Lõpuks põletik vaibub ja hobuse seisund normaliseerub.
• Mida teha: paranemise soodustamiseks tagada hobusele piisavalt värsket õhku ja vältida tema füüsilist üleväsitamist. Kui ta köhib veel kaks kuud pärast algse haiguse paranemist, paluge veterinaaril välistada jätkuv põletik, krooniline hingamisteede haigus või muud võimalikud probleemid. 

Korduv märg köha

• Muud nähud: köha süveneb prognoositavatel aegadel ja teatud keskkondades, näiteks tallis, söötmise ajal või ratsutamise ajal, ja paraneb kui hobune viiakse karjamaale.
• Füüsilise koormuse põhjustatud? Mõnikord, kuid mitte alati.
• Tõenäoline põhjus: korduv hingamisteede obstruktsioon (RAO), mida nimetatakse ka emfüseemiks.  See haigus on allergiline reaktsioon õhus olevatele antigeenidele (nagu näiteks põhust või heinast pärinev tolm). Antigeenid tekitavad sisse hingates bronhospasmi, mis ahendab hingamisteid ja stimuleerib suure hulga lima tootmist. Hobune peab hingamiseks rohkem töötama ning köhimine on reaktsioon limale ja hindamisteede suuremale toimimisele. „Köha võib alata kohe pärast kokkupuudet, kuid ühe või kahe päeva jooksul,“ ütles Robinson. Emfüseem on krooniline haigus, mis tähendab, et hobusel on antigeenile alati reaktsioon ja reaktsioonid võivad järk-järgult süveneda, kui kopsud muutuvad rohkem põletikulisteks ja tundlikeks.
• Mida teha: Derkseni sõnul võivad emfüseemiga hobuseid aidata ravimid nagu steroidid ja bronhodilataatorid, kuid neid on kõige parem kasutada ägeda episoodi raviks, mitte pikaajalise probleemi lahendamiseks. Ta lisas, et kõige tõhusam emfüseemi minimeerimise viis on hobust pidevalt välja viia, tema heina märjaks teha ja võtta kasutusele muid meetmeid, mis vähendavad kokkupuudet tolmu ja muude allergeenidega. „See ei ole alati praktiline ega lihtne, kuid selle tagamine, et hobune ei puutu kunagi haigustekitajatega kokku, on ainus viis emfüseemi ohjeldamiseks,“ sõnas Robinson. „Kui hobused on tolmuvabas keskkonnas, hingavad nad kergemalt ja köhivad vähem, kuid nad ei ole ravitud. Probleemid kerkivad uuesti üles kui nad haigustekitajatega uuesti kokku puutuvad.“ Mõnedel hobustel tekib kevadel ja suvel (peamiselt lõunas, aga ka põhjas) mõnikord nn karjamaaga seonduv emfüseem. Kuna need hobused on põllukultuuride õietolmu ja taimematerjali suhtes allergilised, on neid nimetatud aastaaegadel parem tallis hoida. 

Nn soojendusköha / "Warm-up" cough

• Muud nähud: puuduvad.  Pärast mõnda köhimist ei ole hobuse hingamisteed enam häiritud. 
• Füüsilise koormuse põhjustatud? Jah.
• Tõenäoline põhjus: teadmata. „See köha on veidi mõistatuslik, sest see on prognoositav, mitte juhuslik,“ ütles Robinson. „Tavaliselt annaks selline köha põhjust muretsemiseks, kuid hobune on igas muus mõttes täiesti terve.“ Tema sõnul on põhjuseks ilmselt lima kogunemine: „Kui olete suurt hulka hobuseid endoskoopiliselt uurinud, leiate, et pea kõigil neist on kõri taha kogunenud suur hulk lima. Hingamisteedes olevad karvakesed saavad lima liigutada kõrini, kuid edasi mitte. Hobused peavad selle tegemiseks köhima. Liikumist alustades peab hobune sügavamalt hingama ning köhimine võib aidata lima kõrist kurku liigutada. Samuti viib liikumine vedelikku verest kopsudesse, mis võib köhimist põhjustada.“
• Mida teha: mitte midagi. Kui köha on piiratud ega kordu kunagi pärast ratsutamise mõnda esimest hetke, ei ole vaja muretseda ega midagi teha. „Peate olema ettevaatlik, et nn soendusköha aja möödudes mitte ignoreerida,“ ütles Robinson. „Peate olema teadlik, kui see süveneb.“

Areenil esinev köha / Arena Cough 

• Muud nähud: puuduvad. Pärast esimest 4–5 köhimist on hobuse seisund normaalne ja saab tavaliselt treenida. Areenil esinev köha on kõige enam levinud talvisel ajal.
• Füüsilise koormuse põhjustatud? Jah.
• Tõenäoline põhjus: kuigi seda võib lihtsalt nn soendusköhaks pidada, võib see tõsisem olla seetõttu, et seda esineb ainult siseruumides. Maneežid on tuntud oma tolmususe poolest ning see võib põhjustada tõsist hingamisteede ärritust. See tolm koos heinast pärinevate õhus olevate osakestega võib suletud tallis põhjustada hingamisteede reaktsiooni, mis on emfüseemiks nimetamiseks liiga leebe, kuid mis võib süveneda ja krooniliseks muutuda. Sügavam köha ratsutamise alguses siseruumides võib olla varajane hoiatus. See hoiatab ka selle eest, et maneeži või talli õhk on ebatervislik ka inimeste kopsudele.
• Mida teha: niisutada oma maneežienne ratsutamist või lisada tolmu vähendamiseks kattematerjali. Võite ka soojalt riidesse panna ja väljas ratsutada. Veenduge ka, et tall on väga hästi ventileeritud.

Köha ja kummaline kehahoiak

• Muud nähud: hobune tundub rahutu ja võib seista väljasirutatud või kummalisel keerdus kaelaga. Ta võib teha ka oksendamist meenutavat häält.
• Füüsilise koormuse põhjustatud? Ei.
• Tõenäoline põhjus: võõrkeha hingamisteedes. „Näeme seda sagedamini kui arvata võiks,“ ütles Derksen. „Hobune tuleb eelneva veidra ja mitteterveneva köhaga, vaatate endoskoobiga ja näete väikest oksa kõris või isegi kaugemal. Selle eemaldamine lahendab probleemi.“
• Mida teha: hobused võivad väikese võõrkeha sageli ise köhides välja saada, kuid ei pruugi. Helistage oma veterinaarile kui kahtlustate, et hobuse köha on põhjustatud kurku või hingetorru kinni jäänud võõrkehast. Asi ei ole kriitiline (nagu oleks söögitoru ummistus), kuid looma hea enesetunde huvides kõige parem on teda arstile 24 tunni jooksul näidata.

Köha laheneb paljudel juhtudel ise, kuid mõnikord hoiatab see hobuse hingamisteede kahjustuse eest. Köha võib näidata nakkust või kroonilist haigust, mis süveneb, kui sellega ei tegeleta. Seetõttu on oluline pöörata hobuse köhahoogudele suurt tähelepanu, koguda vihjeid ja mõelda tema seisundist kriitiliselt. Tema pikaajaline hingamisteede tervis sõltub sellest.

Köhahoogude loendamine
Köhimise sagedus annab aimu selle põhjuse kohta, kuid seda võib olla raske kindlaks teha, kui te ei veeda päevas oma hobusega just mitut tund. „Oleme uuringutega leidnud, et köha ägeneb ja leebub päeva jooksul,“ sõnas Frederik Derksen (DVM, PhD) viidates uuringutele, mida ta on teinud koos Ed Robinsoniga (BVetMed, PhD). „Köhimine ärritab hingamisteid ja põhjustab köhimist veelgi. Seega võite näiteks poole tunni jooksul kuulda ainult kaht köhatust, kuid kui tallist lahkute, võib hobune köhida 20 korda 15 minuti jooksul. Te ei pruugi teada, kui äge köha on ning seega tuleb uurimiseks aega võtta ning küsida asja kohta teistelt inimestel, kes võisid kuulda asju, mida teie ei kuulnud.“

Köha anatoomia
Köha tekib kui stimuleeritakse spetsiaalseid retseptoreid, mis on kõris ja kogu hingamisteedes bronhist kopsudeni. „Iga retseptor reageerib teatud ärritajale nagu õietolm, tolm, lima või isegi väga külm õhk. Hobune reageerib sügavalt hingates ja kõri sulgub, et seda õhku hingamisteedes hoida. Seejärel tõmbuvad kõhulihased kokku ja suurendavad rõhku hobuse rinnus. Köha kuuldub siis, kui kõri äkki avaneb, võimaldades survestatud õhul välja pääseda ja kõik ärritajad endaga kaasa võtta.
„Hobuste köharetseptorite tundlikkus erineb,“ ütles Robinson. „Mõned hobused taluvad väga tolmust keskkonda ühe või kahe köhatusega, teised hakkavad köhima palju vähemaga.“ See tundlikkus on geneetiline, kuid seda mõjutab hobuse kopsude põletikuline seisukord. Igasugune põletik (ägedast haigusest kuni kroonilise haiguseni) põhjustab hobuse hingamisteede retseptorite poolset köha vallandamist vähema provokatsiooniga.

„Mis tahes põletik (põhjustatud ägedast haigusest või kroonilisest haigusest) viib ülitundlikkuse ja köhimiseni,“ selgitas Fred Derksen (DVM, PhD). „Kasutan sõrme analoogiat. Kui koputate sõrmega lihtsalt aknalauale, ei ole see eriti valus. Kuid kui olete eelmisel päeval haamriga näpu pihta löönud, siis tunnete koputades suuremat valu. See tuleneb sellest, et esimene löök põhjustas ägeda põletikulise protsessi ja muutis sõrme teisele löögile tundlikkumaks.

ORIGINAAL

Loo autor CHRISTINE BARAKAT, 

DEC 16, 2008

Artikli algne ilmumine: EQUUS 365.

Hobuste söötmine pärast koolikuid

Koolikutejärgsete söötmismeetodite tundmaõppimine võib aidata hobusel taastuda.

Enamik hobuseomanikke teab, kuidas koolikutega hobusega toime tulla, kuid hobuse hooldamine pärast koolikuid on hoopis midagi muud. Koolikuid põdenud hobuste söötmisvalikud võivad looma täielikku taastumist toetada või takistada.

17.–18. mail Lexingtonis toimunud Kentucky hobuste uurimise konverentsi raames tegi koolikutega hobuste või seda põdenud hobuste söötmise teemal ettekande Amelia Munsterman (DVM, MS, Dipl. ACVS, ACVECC), kes on Auburni ülikooli veterinaarmeditsiini kolledži hobuste intensiivravi ja kirurgia kliiniline lektor.

Seos söötmisvalikute ja koolikute vahel

Munsterman selgitas kõigepealt, et hobused arenesid tarbima väikeseid koguseid suure kiudainesisalduse ja väikese süsivesikusisaldusega toite. Ta ütles, et paljud tänapäevased söötmismeetodid on nende toitainevajadustega vastuolus. Tema sõnul võivad näiteks meetodid nagu üksnes tallis pidamine ja suured söögikorrad põhjustada seedetrakti häireid ja koolikuid.

Munsterman võttis vaatluse alla ka seosed erinevate söödatüüpide ja koolikute vahel.

• Karjamaad: Munsterman ütles, et kuigi hobused arenesid kogu päeva jooksul rohtu sööma, kasvab tänapäevastel karjamaadel tihti erinevaid rohusorte, mis sisaldavad palju fermenteeritavaid süsivesikuid, mis võivad põhjustada hooajalisi koolikuid. Ühe tema tutvustatud uuringu raames ei leitud hobuste väljalaskmisega seoses koolikute riski vähenemist, teise juhtumipõhise kontrolluuringu raames täheldati, et hobustel, keda ei lasta välja või keda hakati hiljuti vähem välja laskma, kujunesid koolikud välja kolm korda suurema tõenäosusega kui hobustel, kes pääsesid karjamaale küllaldaselt. Ta märkis, et esimeses uuringus kahekordistas veepuudus karjamaal koolikute riski.
• Kuivsööt: hein on populaarne söödavalik hobustele, kuid Munsterman märkis, et ka seda on seostatud koolikute väljakujunemisega. Üks tema mainitud uuring näitas, et suure hulga viletsa kvaliteediga sööda tarbimine suurendas kõhukinnisusega koolikute tõenäosust, teine näitas, et hobustel, kes tarbisid heinapallide heina, oli 2,5 korda suurem koolikute väljakujunemise risk. Lisaks märkis ta, et heina koostise ootamatuid muutuseid on seostatud koolikutega. Lõpuks selgitas ta, et teadlased on nii Bermuda rannikuheina kui ka lutsernheina koolikutega seostanud. Esimene neist põhjustab niudesoole kinnisust (peensooles moodustuv ummistus) ja viimane toob kaasa seedimiskeskkonna, mis soodustab enteroliidi (soolekivi) moodustumist.
• Kontsentraadid: „Süsivesikurikkad toidud (sh teravili) tekitavad hobustel kõige sagedamini toitumisega seotud koolikuid, mis on tõenäoliselt tingitud selle substraadi hästi dokumenteeritud mõjust hobuste seedetrakti floorale,“ tõdes Munsterman. Tema sõnul on uurimistulemuste abil leitud mitmeid seoseid kontsentraatide ja koolikute väljakujunemise riski vahel. Ühes leiti, et rohkem kui 2,7 kg kaera söömine päevas suurendas koolikute riski, teises tuvastati mais olulise riskitegurina. Uuringud on andnud vastuolulisi tulemusi selle kohta, kas granuleeritud söödad suurendavad koolikute riski, kuid teadlased on tõestanud, et muutused hobuse tarbitavas kontsentraadis suurendavad koolikute riski.

Kuigi uuringud on andnud mõningaid vastuolulisi tulemusi, pakub Munsterman välja tõendatud söötmissoovitusi koolikute vältimiseks:

• tagada järjepidev toitumine, sest toitumise muutumine suurendab koolikute riski;
• tagada, et vähemalt 60% hobuse toidust oleks sööt (hein või karjamaarohi) ja selle kogus päevas moodustaks kaalulangetuse vajaduse korral vähemalt 1–1,5% hobuse kehamassist; terved hobused peaksid päevas tarbima umbes 2% oma kehamassist;
• kontsentraadi tarbimine hoida miinimumis ja kontsentraadist koosnevad toidukorrad jagada mitmeks väikeseks portsjoniks päeva jooksul;
• kui hobusel on vaja lisaenergiat, tuleks kaaluda kontsentreeritud allikaid nagu taimeõli, peedipulp või sojakestad;
• kõik toiduga seotud muudatused tuleks teha järk-järgult 7–10 päeva jooksul.

Söötmine pärast koolikute põdemist

Munsterman ütles, et eri tüüpi koolikud vajavad erinevaid ravijärgseid söötmiskavasid. Ta tutvustas mitut erinevat koolikute tüüpi ja andis söötmise uuesti alustamise kohta soovitusi.

Tüsistusteta koolikud

Kergemaid ning suhteliselt lihtsalt ja kiiresti ravitavaid koolikujuhtusid peetakse tüsistusteta juhtudeks. Tema sõnul paranevad need meditsiinilise raviga ning hobune taastub tavaliselt 12–24 tunni jooksul.

Munstermani sõnul võib nendel juhtudel söötmine jätkuda kohe, kui kõhust tulevad hääled (kõhukorinad) on normaalsed ja väljaheidete tootmine taastub. Ta soovitas esimese 12–24 tunni jooksul iga 4–6 tunni järel anda väikseid koguseid kvaliteetset rohuheina. Ta ütles, et hobuse söödakogust võib suureneda ja selle võib normaalsele tasemele tõsta 24–48 tunni jooksul, kui ei täheldata vastureaktsioone. Ta märkis kui tähtis on tagada, et hobune oleks pärast koolikute põdemist hüdreeritud. Seedetrakti võimalike häirete vältimiseks tuleks pärast koolikute põdemist 10–14 päeva jooksul vältida kontsentraatide söötmist.

Samuti soovitas ta hinnata hobuse toitumist, keskkonda ja söötmisgraafikut, et püüda tuvastada koolikute soodumusega seotud riskitegureid.

Duodeniidi proksimaalne jejuniit

Munstermani sõnul on teadlased tõestanud, et karjamaale lastavatel hobustel tekib sageli peensoolepõletik, mida nimetatakse duodeniidi proksimaalseks jejuniidiks (DPJ) või eesmiseks enteriidiks. Selle ravi võib olla kas meditsiiniline või kirurgiline, sõltuvalt koolikute tõsidusest. Ta lisas, et nii meditsiinilistel kui ka kirurgilistel juhtumitel on hea taastumise prognoos, kui ravitakse agressiivselt ja kui haigust lihtsalt läbi põdeda lastakse.

Tema sõnul ei suuda seda põdevad hobused tihti tavatoitu tarbida iileuse (soolestiku motiilsuse puudumise) tõttu ja sellest tuleneva mao refluksi tõttu. Seega kasutavad veterinaarid sageli ülemäärase valgukao vältimiseks parenteraalset toitumist (veenisisese kateetri kaudu) ja jätkavad seda, kuni hobune saab normaalselt toituda mao refluksita.

„Enteraalne söötmine võib alata siis, kui progresseeruvat motiilsust kinnitab mao refluksi puudumine ja peensoole kokkutõmmete kinnitamine ultraheliuuringuga,“ ütles ta. Munsterman soovitas siis anda heina, täissööta või lutserni graanuleid 25% ulatusest päevanormist, jagatuna söögikordadeks iga 2–4 tunni järel. Ta ütles, et hobune peaks tavasöötmise jaoks valmis olema 2–3 päeva jooksul.

Selliste hobuste puhul tuleks hoiduda kontsentraatide ja suure fermenteeritavate süsivesikute sisaldusega rohu söötmisest. Lisaks ei tohiks hobusele umbes kaks nädalat teravilju anda. Kui hobusel on vaja kehalise seisundi taastamist, võiks tema sõnul kaaluda suure valgusisaldusega sööda andmist või söödale taimeõli lisamist.

Peensoole ahenemine

Põhjusest olenemata lähenevad veterinaarid sellele ohtlikule olukorrale tavaliselt kirurgiliselt. Munsterman ütles, et peensool on manipuleerimise suhtes tundlik, seega on operatsioonijärgne iileus tavaline.

Iileuse vältimiseks või selle tõenäosuse vähendamiseks on mõned veterinaarid Munstermani sõnul kasutusse võtnud äsja kinnitatud meetodi, mille raames söödetakse hobuseid pärast tuimestusest taastumist võimalikult kiiresti. Ta tõi välja ühe kava, mida kirjeldas Freeman jt. Selle raames anti vett 12–18 tundi pärast operatsiooni ja seejärel pakuti 18.-24. tunnil lutsernheina peotäisi. Järgmise päeva või kahe jooksul tuleks hobusele aeglaselt anda kuni 75% kogu söödanormist.

Kui hobune ei saa sööta seedetrakti kaudu tarbida, on võimalus parenteraalne söötmine. „Endiselt on ebaselge, kas kirurgiliste koolikujuhtude puhul on parenteraalsel söötmisel mingeid kasutegureid, kuid negatiivne on kliendi kulude suurenemine,“ hoiatas Munsterman. „Selgete tõendusmaterjalide puudumise tõttu hoitakse suuremat osa hobuseid iileuse kadumiseni lihtsalt söödast eemal.“

Niudesoole kinnisus

Munstermani sõnul saavad veterinaarid niudesoole kinnisust tihti ravida meditsiiniliselt, kuid ägedatel juhtudel võib vajalikuks osutuda operatsioon. Sellisel juhul on uuesti söötmisega alustamise meetodid sarnased peensoole ahenemise omadega.

Peensoole ahenemine

Suurem osa niudesoole kinnisuse juhtudest laheneb 12 tunni jooksul ja seega ei ole parenteraalne söötmine tema sõnul sageli vajalik. Söötmine võib pärast soolestiku motiilsuse taastumist jätkuda.

Munsterman hoiatas, et kuna uuringud on Bermuda rannikuheina niudesoole kinnisuse väljakujunemisega seostanud, ei tohiks taastuvaid hobuseid seda tüüpi söödaga toita. Selle asemel tuleks tähelepanu pöörata kvaliteetsele esimese niitmise heinale ja tagada tuleks piisav veetarbimine (kui Bermuda on ainus kättesaadav sööt, soovitas Munsterman kvaliteetset esimese niitmise heina). Kui kvaliteetne hein ei ole saadaval, võivad omanikud selle asendada granuleeritud täissööda, peenestatud heina või karjamaaheinaga.

Jämesoole kinnisus

Veterinaarid ravivad hobuste kõige sagedasemat koolikut jämesoole kinnisust (jämesoole ummistus) sarnaselt niudesoole kinnisusega. Munsterman ütles, et ravi ajal ei tohiks sööta anda, kuid söötmist ei tohiks pärast ravi lõppu edasi lükata.

„Kvaliteetset sööta, ideaalis lutsernheina, tuleks anda algselt väikestes kogustes 4–6 korda päevas, suurendades koguseid järk-järgult tavakogusteni 24–48 tunni jooksul,“ ütles ta. Pärast sööda uuesti andmist soovitas ta maohaavandite tekkimise ohu vähendamiseks anda vabalt valitud heinakoguseid.

Ta ütles, et rohelise rohu või lutsernheina põhine söötmine võib anda lahtistava toime ja võib toibunud hobuste puhul aidata ennetada haiguse kordumist. Lisaks soovitas ta veetarbimise soodustamist soolade või elektrolüütide lisamisega, et vältida kõhukinnisust.

Liivaga seonduvad kinnisus

Munsterman ütles, et veterinaarid ravivad liivaga seonduvaid kinnisusi üldiselt meditsiiniliselt, sarnaselt söödavalikuga seonduvate kinnisustega, kuid keerulistel juhtudel võib vajalikuks osutuda kirurgiline sekkumine.

Kõige olulisem hobuste söötmisel pärast liivaga seonduvat kinnisust on eemaldada loom võimaluse korral liivasest kohast. Lisasammud on järgmised:

• võimaluse korral vältida hobuse söötmist maapinnalt;
• kasutada suuri vanne ja/või kummimatte, et vältida sööda maapinnale sattumist;
• vältida ülekarjatatud karjamaade kasutamist;
• ennetava meetmena anda hobustele korra nädalas igas kuus psülliumi lisandit.

Kuid „kõige tõhusam meetod liiva eemaldamiseks seedetraktist on kehamassist 2,5% suuruse koguse heina andmine igapäevaselt“. „Ainult suure kogusega saab eemaldada ligi 95% allaneelatud liivast ja see oli kontrollitud uuringus parem kui psüllium, mineraalõli või nisukliid.“

Enteroliit ja fekaliit

Enteroliit on soolekivid, mis koosnevad mineraalidest nagu magneesium-ammooniumfosfaadi soolad, mis moodustavad hobuse söödud võõrkeha ümber, mis ei seedi. Samamoodi on fekaliidid tihendunud väljaheited soolestikus. Munsterman märkis, et operatsioon on mõlema puhul kõige tavalisem ravi. Pärast ravi peaks omanik tema sõnul hobusele söötma sama toitu, mida söödetakse kõhukinnisusest paranevatele hobustele.

Munsterman märkis, et omanikud võivad operatsioonijärgselt võtta ennetavaid söötmismeetmeid, et vältida tulevikus kivide moodustumist. Sh võib teha järgmist:

• enteroliidi tekkimise eelsoodumusega hobustele sööta vähem kui 50% lutsernheina, sest selle suurt valgusisaldust on statistiliselt seostatud enteroliidi tekkimisega;
• samuti arvatakse, et nisukliid soodustavad enteroliidi moodustumist, kuid neid ei ole kunagi otsustavalt seostatud. Seega kaaluda mõjutatud hobuste puhul nisukliide tarbimise piiramist;
• vältida tallis hoidmist rohkem kui poole päeva jooksul, suure valgusisaldusega dieete, väikese kiudainesisaldusega dieete ja toidukordade vahel söötmist;
• mõelda igakuisele psülliumiravile või sööta kehakaalust 2–2,5% heina päevas, et puhastada sooli ja ennetada enteroliiti või fekaaliiti.

Üleneva käärsoole nihkumine

Munsterman selgitas, et ülenev käärsool liigub kõhuõõnes vabalt ning nihkumised ei ole haruldased. Meditsiiniline ravi on võimalik, kuid tema sõnul viiakse paljud hobused operatsioonile.

Pärast ravi tuleks hobuseid sööta nagu jämesoole kinnisuse korral. Sööta pikkade kiududega kvaliteetset sööta, et „suurendada kõhus seeditava toidu hulka“. Kontsentraate vältida 10–14 päeva jooksul pärast ravi.

Munsterman soovitas mõjutatud hobuste puhul vähendada kontsentraatide mahtu või nende kasutamine lõpetada. Selle asemel peaks sööt põhinema kvaliteetsetel kiudainete allikatel ning tagatud peaks olema piisav veetarbimine.

Jämesoole vääne

Munsterman ütles, et veterinaarid ravivad seda tõsist ja eluohtlikku koolikut alati kirurgiliselt. Operatsioonijärgne söötmise sõltub väände (keerde) ja operatsiooni tõsidusest.

Hobuste puhul, keda raviti varajases staadiumis ja kellel esines lõikuse ajal minimaalselt soole resektsiooni, võib söötmine alata juba 6–12 tundi pärast ravi. Kui vääne on tõsine ja veterinaar teeb ulatusliku operatsiooni ja resektsiooni, peab söötmisega tema sõnul ootama vähemalt 12–24 tundi. Ta lisas, et kui mõni sool on muutunud isheemiliseks (verevoolu puudub), ei pruugi hobused sööma võimelised olla kuni 48 tunni jooksul pärast operatsiooni.

Kui hobune sööma hakkab, tuleb Munstermani sõnul pakkuda kvaliteetset sööta 4–6 tunni jooksul. Järgnevatel päevadel võib sööda hulka suurendada ja hobune peaks terve koguse suutma tarbida kolmandaks päevaks. Kui hobune on uuesti tervet kogust sööma hakanud, on vaja lihtsalt seeditavat dieeti, et keha heas seisukorras hoida. Selliste hobuste puhul on erilised kaalutlused järgmised:

• hobune peab kaalulanguse vältimiseks tõenäoliselt tarbima suurema koguse kvaliteetset heina, millel on suur valgusisaldus (nt lutsern);
• mõjutatud hobused peavad tarbima rohkem vett kui terved hobused (mõnikord kuni kaheksa liitrit rohkem), et toime tulla liigse veekaoga väljaheite kaudu;
• kuna seedetrakt taastab ennast, väheneb spetsiaalse dieedi vajadus;
• vajadusel andke õli või sojajahu, et soodustada kaalutõusu pärast operatsiooni.

Pimesoole kinnisus

Munsterman ütles, et pimesoole ummistused on kõige sagedasemad koolikust tingitud pimesoole haigused ning olenevalt juhtumist võivad veterinaarid ravida neid meditsiiniliselt või kirurgiliselt.

„Pimesoole kinnisuse järgne ravi on keeruline suure uuesti haigestumise määra tõttu,“ ütles Munsterman. Seega soovitas ta söötmist uuesti alustada aeglaselt ja järk-järgult. Ta soovitas esimese 12–24 tundi jooksul pärast tervenemist anda ainult vett ning viia hobune seejärel jalgsi karjamaale ja lasta süüa kuni 15 minuti jooksul, et stimuleerida sooletegevust. Seejärel soovitas ta pakkuda väheste jääkidega sööta nagu täissööt või lutserni graanulid ning lisada hein väga aeglaselt uuesti toidulauale. Ta soovitas lutserni selle lahtistav toime tõttu.

Pimesoole sissetõmbumine

Seda tüüpi kooliku tekivad siis, kui pimesool endasse tõmbub, seda lahendatakse alati kirurgiliselt. Operatsiooni käigus tehtava tõsidus ja protseduurid määravad, kui kiiresti hobune pärast operatsiooni sööma hakata saab.

Mõned hobused saavad süüa juba 12 tunni pärast, teised peavad ootama 36–48 tundi. Kui söötmisega uuesti alustatakse, tuleks vett pakkuda enne, kui kasutusele võetakse söötmiskava, mida on kirjeldatud jämesoole kinnisuse osas. Täpsemalt soodustab karjatamine pimesoole motiilsust ning seega on soovitatav hobune rohule ligi lasta.

Väikese käärsoole ummistused

Loomaarstid valivad kas meditsiinilise või kirurgilise ravi, olenevalt ummistuse tõsidusest. Ta märkis, et neil kahel ravimeetodil on pisut erinevad lähenemised söötmisega uuesti alustamisele.

Ta märkis, et meditsiiniliselt ravitud hobused võivad vee joomist alustada esimese 12–24 tunni jooksul pärast paranemist. Pärast seda soovitas ta kasutada samasugust söötmiskava nagu hobuste puhul, kellel on üleneva käärsoole kinnisus. Ta soovitas esimestel päevadel pärast kinnisuse eemaldamist üksnes sööta sisaldavat dieeti.

Kirurgiliselt ravitud hobuseid tuleks Munstermani sõnul söödast eemal hoida 36–48 tunni jooksu pärast operatsiooni ning seejärel tuleks neid iga 6 tunni järel aeglaselt sööta väikese koguse väheste jääkide söödaga. Sellist sööta, nagu täissööt või lutserni graanulid, tuleks tema sõnul sööta 10–14 päeva jooksul pärast operatsiooni. Vajadusel võivad omanikud jätkata seda dieeti piiramatu aja jooksul, kui normaalse toitumise korral tekivad probleemid.

Ülevaatlik sõnum

Kaks erinevat koolikujuhtumit ei lahene ühesuguselt ja nii on iga juhtumi puhul vaja individuaalset ravi. Kuid enne koolikute väljakujunemist söötmise uuesti alustamise meetodite mõistmine võib aidata omanikul tulevikuks valmistuda.

ORIGINAAL