PROBLEEM on hobuste ülekaalulisus

Artikli autor: MARKKU SAASTAMOINEN

Põllu-ja metsamajandusteaduste doktor, Soome Põllumajanduse ja Toiduainetetööstuse Uurimiskeskuse hobumajanduse osakonna dotsent, European Association of Animal Production hobuste komisjoni asepresident, European Workshop on Equinen Nutrition peasekretär ning Horse Heritage Foundation teadusliku komitee juht. 

Ülekaalulisus on tänapäeva ratsa-ja harrastushobuste eluoluga kaasas käiv haigus, mille peamiseks põhjuseks on hobuse vähene liikuvus ja liialt suur saadava (sööda) energia hulk sellega võrreldes.

Teisalt kohtab aga ka ülekaalulisi treeningus olevaid traavleid. Ülekaal võib olla koormaks ka sugumäradele ja varssadele. Ülekaal ja rasvumine koormavad hobuse organismi, muutes selle esmajoones vastuvõtlikuks nii suhkruainevahetuse häiretele kui ka maksa- ja neerude ülekoormusele ning koormates ebavajalikul määral ka hobuse luustikku ja tugielundkonda üldiselt. Laminiit on üks halvimatest ülekaalulisuse ja selle põhjustatud metaboolsete ainevahetushäirete ühistest tagajärgedest.

Kui varem oldi mures peamiselt hobuste alatoitumuse pärast, siis tänaseks on olukord muutunud vastupidiseks. USAs, kus hobuste ülekaalulisust on põhjalikult uuritud, peetakse ülekaalulisteks lausa üle 50% hobustest. Kümme aastat tagasi oli see hulk vaid 5-10%. Sama suundumus on märgatav ka Euroopas, olles seotud harrastushobuste hulga kasvuga.

Nii mõnigi hobuseomanik on unustanud, et hobune on olnud inimese käsutuses tööhobusena juba 6000 aastat, tehes tihti pikki tööpäevi ja seda tänapäevani välja. Samas, kui hobustega tehakse tööd üha vähem, on hobuste söödad paranenud ja nende energiavajaduse rahuldamise võimalused lihtsustunud.

Hobused on siiski, olenemata sporthobusteks aretamisest, oma esiisadega ühesugused nii anatoomia kui füsioloogia poolest. Nad vajavad endiselt rohkelt liikumist ja söötmisele vastavat koormust. Näiteks soojaverelised hobused olid alles mõni põlvkond tagasi vankrihobused või põllumajanduslikud veoloomad ehk lihasjõul töö tegijad.

Hobuse vorm

Kuidas saada aru, kas hobune on normaal- või ülekaalus? Mõnedele hobuste omanikele on endiselt raskeks ülesandeks hobuse hea toitumuse ja hea lihasvormi eristamine. Öeldakse ka seda, et ülekaalulised hobused lähevad paremini müügiks kui normaalkaalulised, kuna inimesed ei oska teha vahet „heal vormil“ / heal lihastikul ja ülekaalulisusel (rasvkoe paksus). Teisalt aetakse hobuse „heinakõht" tihti segamini ülekaalulisusega, kuigi heinakõhuga hobune võib olla ka alakaaluline.

Ülekaalulisuse mõõdupuuna kasutatakse hobuse rasvkoe paksust. Seda väljendatakse mõistega „rasvumisaste", inglise keeles body condition score (lüh BCS). Süsteem töötati esmalt välja imetavate märade vormi hindamiseks ning jälgimiseks, et oleks võimalik märade söötmist nende kulutatava energiaga vastavusse viia. Sel hetkel oli peatähelepanu skaala alumises osas asuvatel hobustel, kuivõrd probleem oli märade halb toitumus ehk alatoitumisest põhjustatud alakaal.

Nüüdseks on söötmise juhendites võetud tähelepanu alla astmestiku ülemine osa, kuna hobuste söötmise suurimaks probleemiks on saanud ülesöötmine ja sellele järgnev rasvumine. Rasvumisastmestikud, mida erinevates maades kasutatakse, on veidi erinevad. Mõnedes on kasutusel viis, teistes kuus ja kolmandates seitse. Soomes kasutuses oleval astmestikul on seitse astet. Eraldiseisvaks ametlikult tunnustatud astmestikuks on kujunenud USAs 1983. aastal avaldatud üheksaastmeline jaotus, nn Henneki astmestik.

Hobuse rasvumisastet määratakse käega kompamise teel, kontrollides rasvkoe paksust ja hulka kohtades, kuhu rasv tüüpilistel juhtudel koguneb. Nendeks on muuhulgas sabajuur, reied, turi, kael, kukal, küljed, selg ja kaenlad. Rasv koguneb ka alakõhule nagu inimestelgi. Need kohad on märgitud juuresolevale pildile. Abiks on ka pildiseeriad ja sõnalised seletused, mis meil kasutatava astmestiku kohta. Nii erinevate tõugudel kui ka eagruppidel on erinevad neile tüüpilised rasva kogunemise kohad. Lisaks mõjutavad tõugude erinevad luustiku ja lihastiku ehitused seda, kuidas nende rasvumist on kõige parem hinnata.

Rasva kogunemist keha erinevatele osadele mõjutab ka söötmine. Täisvereliste hobuste peal läbi viidud katsete põhjal saab järeldada, et suurel hulgal rasva ja kiudaineid sisaldava sööda puhul koguneb rasv eeskätt kaelale ja turjale ning abaluudele enam kui süsivesikutele baseeruva sööda puhul. Sama uurimuse põhjal tõdeti, et võttes arvesse vormi hindamist erinevatel kohtadel, on ka tulemused veidi erinevad. Seetõttu tuleb hindamiseks kasutada erinevaid kohti hobuse kehal.

Vorm on individuaalne

Hobune on heas vormis, kui tema roided on tunda kergel survel. Rasvkude tundub roiete peal olemas olema, kuid see ei ole pehme ega lodev, vaid tihe. Rasvunud hobustel koguneb pehme rasv sabajuurele, kust seda on kerge kombata, ja ka muudesse joonisel toodud piirkondadesse (sõltuvalt tõust).

Hobuse vormi mõjutavad söötmisele lisaks tema päritolu, ainevahetus ja toidu omastamise tõhusus ehk võime omistada sööta. Erinevad indiviidid kulutavad energiat ka vastavalt sellele kui energilised, aktiivsed või rahulikud/närvilised nad oma loomu poolest on. Nendel alustel võidakse öelda, et hobustel on ka looduses söök pidevalt saadaval. Erinevus on aga selles, et looduses tuleb hobusel ninaesise hankimiseks või otsimiseks ka energiat kulutada. Hobused liiguvad vabades karjades ka muidu enam.

Hobuse vormi on oluline jälgida tema igapäevasel hooldamisel ja treeningus, kuna see annab pildi energiavarudest. Samuti annab see pildi hobuse võimest taluda külma ja kaitsta end külma eest. Piisav rasvakiht aitab hobusel külmaga toime tulla — peaaegu et paradoksaalne on, et üha enam ülekaalulisi harrastushobuseid kaetakse tekiga innukalt juba väikeste külmade puhul. Paksude hobuste tekitamise pahupool on see, teki all ei kuluta nad sooja hoidmisele ära oma söödud ülemäärast energiat. Tekiga kaetud hobused ka liiguvad vähem kui ilma tekita hobused.

Miks hobune läheb paksuks?

Ülekaalulisuse põhjus nii inimestel kui hobustel ja üha enam ka lemmikloomadel on liigne söömine ja vähene liikumine. Hobustele antakse liialt suuri igapäevaseid koguseid sööta nii traditsioonilise talli sisesöötmise puhul kui ka väljas söötmisel ning aedades ja karjamaadel. Ka karjamaal söövad hobused kergelt liiga palju, kui rohtu on hobuste hulga kohta liiga palju või on selle kvaliteet liiga hea.

Külvatud ja hooldatud karjamaadel ei ole hobustel üldse mingit vajadust toidu otsimise järele ega seetõttu ka põhjust liikuda pikki vahemaid, nagu neil seda päris metsikuna või looduslikel rohumaadel elades teha tuleb. Karjamaadel võib  täiskasvanud hobuste liikumine jääda liialt väheseks ka seetõttu, et neil ei ole enam vajadust omavahel võistelda nagu see on tavaline noorte hobuste karjades.

Karjamaal on toit hobusele vabalt kättesaadav ja nad võivad süüa rohtu vägagi suurtes kogustes, lausa 4-5% nende eluskaalust päevas. Tegelike vajaduste tarbeks aga piisaks umbes kolmandikust sellest kogusest.

Ka aedikutes ja vabapidamisaedades peetakse sööta pidevalt ees, mis võib viia samuti ülesöötmiseni. Tulemuseks on rasvumine, kui sööda energiasisaldus on hobuste tarbe kohalt vaadatuna liialt suur. Sellisel juhul hobune mitte ei saa pelgalt liiga palju energiat, vaid ta ka sööb liialt palju, kuna sööda täitmismõju on vähene.

Hobuste kalduvus rasvumisele on erinev. Mõned hobused lähevad teistega võrreldes palju kergemalt rasva — inglise keeles kasutatakse nende hobuste kohta nimetust easy keeper, mille all mõeldakse seda, et nende normaalkaalu on kerge hoidaja helde söötmine viib kergesti kaalu tõusule.

Hobuste puhul on seega erinevusi nende võimekuses toitu omastada. Omastamiskatsete tegemisel on märgatud, et näiteks kiudainete omastamises võib erinevate hobuste vahel olla lausa kahekordseid erinevusi. Ka muude toitainete omastamise võime on hobuseti erinev. Erinevusi on ka ainevahetuses.

Ka tõugude vahel esineb erinevusi kalduvuses ülekaalulisuse tekkele ning varurasva korjamises. Tihti on põlistõud rasvumisel altimad kui aretatud hobuste ja ponide tõud. Kergesti rasvuvad näiteks šetlandi ponid ja islandi hobused.

Vormi kontrolli all hoidmine

Vaba söötmise korral tuleb alati valida hobuse tarbele vastavaid söötasid — vähe energiat tarbivatele hobustele halvemini omastatavaid (täitvaid) ja vähe energiat sisaldavaid ning suure energiavajadusega hobustele hästi omastatavaid ning suure energiasisaldusega söötasid.

Ehk siis ei ole sugugi ükskõik, millist koresööta tall hobustele hangib. Omastatavusest annab aimu sööda kiudainesisaldus ja D-hinne. Vabapidamisel määrab päevase söödakoguse ka õhutemperatuur, mistõttu ei saa olla sööda kogus päevast päeva sama, kui selle koostist arvesse ei võeta. Lihtsamaks viisiks on pidada ühes aias hobuseid, kelle tarve on sarnane, kuivõrd neile sobivad samad söödad.

Teine võimalus on loomulikult piirata vabapidamisel olevate hobuste sööda kättesaadavust, andes seda ette vaid teatud aegadel või muul viisil piiratult või andes seda individuaalselt automaatidest. Harrastushobuse päevaseks söödaannuseks piisab kõige enam 1,5-2% tema eluskaalule vastavast kogusest. Karjamaal on võimalik piirata sööda kättesaadavust sellega, et pidada vähese energiavajadusega hobuseid lahjal karjamaal, mille kasvu püütakse piirata seal aeglasemalt kasvavate taimede kasvatamisega, väetades seda vähem ning lastes hobuseid juba teiste hobuste poolt söödud karjamaale. Karjamaad võib ka niita selliselt, et seal oleks söödavat just antud hobuste rühmale sobivalt. Loomulikult on võimalik piirata ka päevast karjamaal viibimise aega.

Hobuste söötmist tuleb planeerida selliselt, et kõikide toitainete saamine ja vahekord on õige. Energia lisamiseks tuleb valida sobivaimad energiaallikad. Söötade energiasisaldus ja koostis peab olema seetõttu teada. Ka söödetava valgu hulka on põhjust piirata vastavalt hobuse vajadusele. Kaalu langetamist planeeritakse koresöödapõhise söötmisega kuid määrav on kogu sööda (koresööt + jõusööt) energiasisaldus.

Söömise ja sööda hulga piiramine ning söötade omadused (omastatavus, energiasisaldus) arvesse võtmisele lisaks on vormi hoidmisel väga oluline roll liikumisel. Hobuse koormust tuleb enama energia kulutamiseks ja tema kaalu alandamiseks tõsta. Meeles tuleb pidada, et koormust võib tõsta vähehaaval, et mitte põhjustada hobusele koormusvigastusi, kui tema vastupidavus ei ole vähese liikumise tõttu veel piisav. Lisaks sellele koormab ülekaal hobuse liigeseid ja kõõluseid liialt palju.

Looduslikes oludes ja näiteks suurtes täkukarjades, kus rohu kasv ei ole samasugune kui kultuur heinamaadel, käivad hobused ja liiguvad päevas 30-40 km. Sellisel juhul on nad võimelised sööma just nende liikumisele vastaval määral. Kui nüüd meenutada, millist tööd tegid hobused mõned aastakümned tagasi, siis võib lihtsalt mõista, et tänane hobuste mõnekümneminuti pikkune liigutamine päevas on mitmeti nende heaoluga vastuolus. Kui sellele liita veel nende vale ja liigne söötmine, ei ole võimalik probleeme vältida.

Energiat kulutavateks liikumisviisideks on pikad käimised vahelduval maastikul, sörk ja ratsahobustel galopi jooksmine. Selleks, et vältida hobuse kaalu tõusu (või ka langust), tuleb tema vormi jälgida regulaarselt. Tulemuslikuks vahendiks on hobuse rinnaümbermõõdu mõõtmine, millega hobuse vormi muutused kergesti esile tulevad.

Rasvkoe hulka on võimalik mõõta ka ultraheliseadme abil. Selle aparaadiga mõõdetud uurimuse põhjal tõdeti, et reie ümber koguneva rasva määr on heaks indikaatoriks kogu keha rasvkoe määramisel. Teise uurimiskatse puhul mõõdetud rasvkoe paksust saba juurel, õlal, roiete peal ja turjal ühtis hästi rasvumisskaala (BCS) tulemustega.

Hobuse kaalu ei või langetada liialt kiirelt tema toidukoguse järsu vähendamisega, vaid seda tuleb teha vähehaaval. Kui muutus viiakse läbi liialt kiiresti, võib organismi tabada hüperlipeemia ehk vere liigne rasvasisaldus. See on eriti hästi märgatav treeningus olevatel ja imetavatel hobustel.

Sporthobune on tavaliselt normaalkaalus

Ülekaalulisus on seega enam harrastushobuste probleem. Ka mõned võistlushobu- sed, eriti just koolisõiduhobused on liialt paksud. Seejuures takistussõiduhobused on üldiselt normaalkaalus (BCS „hea"). Mõnedel aladel, nagu näiteks kolmevõistluses ja kestvusratsutamises võidakse hobuseid hoida kõhnematena kui muude alade puhul („peaaegu hea").

Liigkaalulisus puudutab harva treeningus olevaid traavleid, sest ka nende hulgas kohtab vahel ülekaalulisi hobuseid, eriti just soome hobuste seas, kes on kuumaverelistest paremad söödakasutajad. Mõne soome hobuse treeningkoormus võib olla ka üsna vähene ja enam harrastusena võetav, kuid söötmine seejuures tugev. Treeningus oleva ja regulaarselt võistleva hobuse päevaseks söödaannuseks on piisav 2-2,5% tema elukaalule vastav kogus.

Hobuse ülekaalulisus ehk paks rasvkude raskendab tema soojusvahetust ehk higistamist. Sellel on halb mõju võistlushobustele treeningute ja võistluste ajal, eriti just suvel kuumaga. Kui hobune ei ole võimeline andma ära lihaste ja organismi toodetavat soojust, tuleb tal suurendada oma „aktiivsust", et saada higistamismehhanismi paremini tööle, mistõttu ta näib enam temperamentsena või lausa närviline. See seisund aetakse tihti sööda „kuumaks ajava" toime pähe. Küsimus on siinkohal aga mitmete asjaolude koostoimes, liigses energiasaamises, väheses liikumises ja raskendatud sooja loovutamise võimes. Kaks esimest viivad ka kehakaalu tõusule, viimane on aga ülekaalu tagajärg. Põhjus ei ole seega ei hobuses ega söödas, vaid hobuse söötja kasutaja tehtud vigades.

Kui hobust liigutatakse piisavalt, seejuures teda õigete söötadega söötes, välditakse ka neid probleeme. Kui hobust ei suudeta liigutada korraga piisavalt, võib ta enne ratsutamist või sõitmist karusellile või lindile käima panna.

Optimaalne BCS

Igal hobusel on tema sooritusvõime seisukohast temale optimaalne ja individuaalne vorm. Parimaid tulemusi näitavad uurimuste kohaselt ikkagi need hobused, kelle vorm on hea. Mõnes mõttes on hea hoida võistlushobust pisut paremas vormis (BCS — „hea — veidi ülekaaluline") tema võistlushooaja alguses, kuna tugeva treeningu ja võistluskoormuse puhul on neil kalduvus kaalu kaotada. Lahjumist võib esineda, kui hobune kaotab stressi tagajärjel söögiisu või ta lihtsalt ei suuda sööta vajalikul hulgal omastada.

Hinnates võistlushobuste vormi, tuleb võtta arvesse iga indiviidi kehaehitus, tüüp ja tõug, mis samuti mõjutavad hobuse head ja soovitavat vormi. Mitte ükski aktiivses võistluskasutuses olev hobune ei või olla ülekaalus.

Ülekaalulised hobused vajavad toimimiseks ja tehtavaks tööks enam energiat, ehk on seeläbi majanduslikult vähemtasuvad energiakasutajad. Uurimuste kohaselt on lisaenergia tarve umbes 30% (omastatav energia DE) päeva kohta. Normaalkaalus olevatel hobustel (BCS „hea") on madalam pulss ning aeglasem hingamissagedus kui ülekaalulistel, ja seda eriti just kuumades võistlustingimustes. Ka ülekaaluliste hobuste pulsi- ning hingamissageduse taastamine on aeglasem kui normaalkaalus olevate hobuste puhul.

Eraldiseisvas uurimuses tõdeti ka, et ülekaaluliste hobuste vere piimhappe sisaldus suureneb võrreldes normaalkaalus olevate hobuste omaga. Seegi vahe tuli enam esile soojemates tingimustes. Taastumise järel jäi nende vere piimhappe sisaldus püsivalt kõrgemaks.

Varss ei või olla ülekaaluline

Varsa ülekaalulisus ja rasvumine koormavad tema luustikku, liigeseid ja kõõluseid. Ka energiavahetus, eriti just suhkrute ainevahetus saab häiritud, mis jällegi mõjub halvasti luustiku arengule ja sillutab teed luustiku kasvuhäiretele samamoodi nagu kergesti lagunevate süsivesikute (tärklis, suhkur) kasutamine söötmisel.

Varssade luustiku kasvukiirust on raske piirata. Selle asemel on võimalik piirata ja jälgida nende kehakaalu, et nende tugikoed ei satuks kasvamise ja arenemise perioodil tarbetu koormuse alla. Varsa vormi peaks olema võimalik hinnata märkega ,,hea“ või „pisut ülekaaluline". Samal ajal tuleb hoolitseda selle eest, et kõik kasvu ja luustiku terve arengu jaoks vajatavad toitained on kättesaadavad.

Ühes uurimuses vaadati täisvereliste hobuste varssade kehakaalu mõju nende edukusele 2-3 aastastena võistlusrajal. Hobused jagati kolme rühma vastavalt kaalule treeningute alguses. Ideaalsed, kellel oli ülekaalu alla 30 kg, ülekaalulised, kel oli ülekaalu 30-60 kg ja rasvunud, kel ülekaalu hulk oli üle 60 kg. Hobused olid pärit USAst, Kanadast ja Iirimaalt. Varsaeas rasvunud hobuste tulemused olid selgelt halvemad kui ideaalsetel hobustel. Ülekaalulised hobused asetusid oma tulemuste põhjal nende vahele.

Noor traavlivarss või ratsahobune, kes on ülekaaluline, tuleb tuua normaalkaalu „hea" enne, kui ta tuleb õpetamisele. Ülekaalulisus õpetamise algul on riskiteguriks noore hobuse tervisele ja vastupidavusele. Ülekaalulise hobuse koormamine peab olema vähene ühel harjutuskorral. Neile soovitataksegi enam kahte harjutuskorda päevas.

Sugumärad võivad olla kergelt ülekaalulised

Sugumärad moodustavad hobuste rühma, kelle vormi kontrollimine on tähtis mitte pelgalt nende heaolu, vaid ka piimatootmise ja tiinestumise seisukohast. Üldiselt võib erinevate uurimuste peamise järeldusena tõdeda, et piimatootmisele ja tiinusele on kasulik „hea" või „pisut ülekaaluline" BCS. Lahjus ehk energia puudujääk nõrgestab mõlemat.

Veel on tõdetud, et mära ülekaalulisus ei mõjuta tiinuse kestvust ega varsa sünnikaalu. Mära innaaegade vahe puhul on märgatud, et see lüheneb seoses BCS ehk kehakaalu kasvuga. Ka aeg ovulatsiooni ja varssumuse vahel lüheneb.

Rasvumisel ei ole leitud mõju varssumusele. Üldine kahtlus siiski on, et ülekaalulisus ehk kõhule kogunev suur rasvakiht vähendab loote vajatavat ruumi ning võib põhjustada varsa jalgade asetusvigu. Ülekaalulisus vähendab ka piimatoodangut, mis paistab silma varsa aeglasema kasvuna. Ülekaal ja rasvumine suurendavad mära ülalpidamiseks kulutatavat energia hulka.

Mära võib seega olla varssumuse ajal kergelt ülekaalus, kuna ta kasutab varu- energiat piima tootmiseks imetamise alguses, mil piimatoodang peab olema kõige suurem ja samas kui tal võib olla raske süüa piisavalt oma vajaduste rahuldamiseks. Suurim rasvavarude kasutamise aeg on 3-4 kuud peale varssumust. Sealt edasi võtab mära kaalus kergesti juurde, mida tuleb arvestada ka tema söötmisel ning karjamaarohu kättesaadavaks tegemisel.

Mära vormi on vajalik kontrollida neli kuud enne varssumust, et teda oleks võimalik enne varssumust aegsasti kaalus juurde või alla võtma panna. Märad võtavad kõige kergemini kaalu juurde tiinuse teisel kolmandikul ja kasutavad neid energiavarusid viimasel kolmandikul, mil loote kasv on kõige kiirem. Nii saab tiinuse viimasel kolmandikul pühendada tähelepanu luustiku seisukohast vajalike mineraalainete piisavale kättesaadavusele. Märade BCS on kõige suurem umbes 9 — 10 tiinuskuu ajal.

Märadel on tihti kalduvus rasvuda enam kui täkkudel, kuid vabades karjades on leitud enam ülekaalulisi täkke kui märasid, kusjuures täkud on võimelised oma vormi paremini säilitama. See tuleneb märade suuremast energiavajadusest nii tiinuse kui ka imetamise ajal.

Sugutäkule sobivaks vormi näitajaks paaritushooaja algul on „pisut ülekaaluline", kuivõrd mõned täkud võivad olla altid stressile ning muutuda närviliseks just paaritushooaja algul, mil nad kulutavad enam ning samas nende söögiisu võib väheneda.

Artikkel ilmus ajakirjas ProHevonen 5-6/2008, lk 56-64

Soome keelest tõlkis Ingrid Randlaht

Eestis ilmus Eesti Hobune 2011