Teave söötade erinevate kujude kohta

Sada aastat tagasi oli hobuste söötmine lihtne tegevus. Farmerid ja treenerid läksid söödapoodi, ostsid ühe koti kaerahelbeid või maisi ja andsid oma hobustele iga päev üks või kaks kopatäit. Söötmise korraldamine pole hobuste omanikele tänapäeval enam nii lihtne, sest nad seisavad silmitsi näiliselt lõpmatu ja segadust tekitava valikuga: erinevad magusad söödad, söödagraanulid ja pressitud tooted. Ei saa ka mainimata jätta toidulisandeid, mis toidavad ja parendavad hobuse meele ja keha iga segmenti. Isegi vanaaegne kaeradieet on muutunud palju keerulisemaks: söödaveskid siiski pakuvad veel täisterakaerahelbeid, kuid omanikud võivad küsida ka pressitud, purustatud, valtsitud, jahvatatud, aurutatud, röstitud või isegi paljasteralisi kaerahelbeid.

See on levinud, et uued hobuste omanikud küsivad söötmise korraldamiseks abi oma kogenumatelt hobuseid omavatelt sõpradelt, kuid see võib pakkuda neile vastuolulist teavet. Hoolikas nõustamisteenus sööda edasimüüjatelt  näitab aga tavaliselt, et olemas on vähemalt üks, võib-olla ka mitu, nii-öelda õiget valikut igale hobuslasele.

Loomasööt (rohi või hein) peaks olema iga hobuse toitumise aluseks, kuid mingit tüüpi kontsentraati tuleb sageli hobuse toidule lisada, et see vastaks kindla hobuse energiavajadusele, mis on temale vajalik kasvamiseks, treenimiseks ja sigimiseks.

Pressitud, graanulitega või magusad söödad võivad kõik energiat anda ja igal kujul on ka teisi omadusi, mida omanikud peaks arvesse võtma, valides tooteid, mis sobivad nende loomadele kõige paremini. Iga söödakuju poolt- ja vastuargumentide analüüsimine võib otsustamise lihtsamaks teha.

„Kõikidele mu hobustele meeldib magus sööt. Isegi pirtsakad sööjad söövad ära viimsegi kui raasu.“

„Kas tõesti? Magus sööt ei mõju hobustele hästi – see on ju puhas suhkur.“

Eelmise sajandi alguses segasid sööda edasimüüjad omavahel kokku kaera, maisi ja odra, lisasid soola ja teisi mineraale, muutsid segu melassiga ühtlaseks massiks ning hakkasid saadud toodet kutsuma magusaks söödaks. See meeldis hobustele, sest see maitses hästi; omanikud ostsid sööta aga sellepärast, et see nägi ilus välja ning lõhnas isuäratavalt. Tänapäevased magusad söödad saavad siiamaani omanike ja hobuste heakskiidu, kuid nüüd on saadaval suur valik preparaate, mis vastavad peaaegu iga hobuse vajadustele.

Magusa sööda (tuntud ka kui jäme sööt) üks põhilisi eelisi on selle suurepärane maitse. Enamik hobuseid aktsepteerivad seda kergesti, seega on see hea valik hobuslastele, kes väldivad teisi söötasid. Osa selle ahvatlevast maitsest tuleneb melassist, mis on suhkruroo töötlemise kleepuv kõrvalprodukt. Kuigi hobused armastavad seda väga, on melass viimaste aastate jooksul saanud palju kriitikat, sest uuringud on näidanud, et hobuste toitmine kõrge suhkrusisaldusega toodetega on ohtlik, kuna see tõstab järsult veresuhkru taset. Eriti just noorte kasvavate hobuste puhul on leitud, et see reaktsioon on seotud luustiku väärarengu juhtumite tõusuga. Melassile, mis on ilmne magus koostisosa magusas söödas, on keskendunud need inimesed, kes otsivad patuoinast söömisprobleemide põhjendamiseks. Kuigi melass sisaldab suhkrut, on paljudes tänapäevastes magusate söötade toodetes kasutatav melass madalama suhkrusisaldusega kui olid eelnevad tooted. Nõuetekohane haldamine võib vähendada probleemi iga söödaga seotud seisundi puhul. Igas vanuses hobustele ei tohi anda piiramatut ligipääsu kontsentreeritud teraviljatoodetele, sõltumata melassi sisaldusest. Magusad söödad varieeruvad piirkonniti ja hooajaliselt, neil on erinevad tootjad ning kavandatav kasutusviis vastavalt melassi sisaldusele, paljude noortele hobustele mõeldud magusate söötade koostis on arenguprobleemide vähendamiseks valmistatud madalama süsivesikute sisaldusega.

Magusaid söötasid on võimalik valmistada erinevate koostisosade ja erineva osakaaluga. Näiteks võivad tootjad lisada taimeõli, peedi viljaliha, ja sojakestasid, et energiavarustus oleks piisav, samas vähendades aga tärklise sisaldust. Magus sööt võib sisaldada ka koostisosasid nagu pärm seedimise hõlbustamiseks, E-vitamiin antioksüdantide sisalduse tõstmiseks, ürdid ja teised maitseained maitse parandamiseks ning tasakaalustavad graanulid (valk, vitamiinid ja mineraalid) toitainetaseme tõstmiseks. Teised lisandid takistavad hallituse teket ja ennetavad sööda kokkukleepumise tõenäosust külma ilma korral. Valkude tase on kõige väiksem (tavaliselt umbes 12 – 16%), samas rasvade ja kiudainete sisaldus võib varieeruda palju rohkem koostisosade vahel. Nii paljude valikute puhul peavad omanikud suutma valida magusa sööda, mis sobib põhimõtteliselt igale hobusele, hoolimata tema vanusest, kasutusest ja aretuse staatusest.

„Graanulid sisaldavad kõike, mida mu ruun vajab. Nad ei lähe suvel hallitama ja neid on lihtne talvel käsitseda.“

„Lõpeta, sa ei peaks oma hobusele graanuleid söötma – kuumtöötlemine hävitab kõik vitamiinid!“

Graanultoodetel, nagu ka teistel söödakujudel, on nähtavad eelised ja puudused. Eeliste tulpa märgiksid paljud omanikud seeditavuse, ühetaolisuse ja hõlpsa käsitsemise. Graanulite tootmise vastased väited (paljud neist on aga eksitavad) hõlmavad ka kahtlaseid koostisosasid, tootmise käigus tekkivat toitainete riknemist ja lämbumisohu suurenemist. Tõde on aga see, et graanulid valmistatakse põhimõtteliselt samadest koostisosadest nagu magus sööt: mais, kaerahelbed, oder, vitamiinid, mineraalid ja melass. Kõige suurem erinevus on välimus, sest koostisosad segatakse kokku erineval viisil. Graanulitega sööda tegemiseks segavad tootjad koostisosad kokku mördiks ja seejärel soojendavad segu lühikest aega auruga, mis suurendab vähesel määral toitainete kättesaadavust hobuse seedesüsteemi läbides. Seejärel surutakse segu läbi graanulvormide ning saadud tooted jahutatakse ning pakendatakse. Kuumtöötlemine muudab tärkliserikkad teraviljad lihtsamini seeditavaks, kuid mõned toitained võivad hävineda, kui nad on liiga kaua kuumuse käes. Selle kaotuse kompenseerimiseks suurendavad tootjad tihti kuumustundlike vitamiinide taset, et tagada piisav kontsentratsioon lõpp-produktis. Graanuleid on võimalik toota ka külmprotsessi meetodil, mis hoiab ära oluliste toitainete hävimise.

Graanulite pooldajad toovad välja tõsiasja, et koostisosad sulatatakse ühte, nii et pirtsakad hobused ei saaks valikuliselt sööda seest sobivat toitu otsida, jättes vähem meeldivad jäätmed künasse. Halvustajad vastavad aga väitega, et kokku põimitud lisandid kipuvad magusa sööda külge kleepuma ja seetõttu neid ka tarbitakse, kuid samal ajal jäävad samad pulbrid või graanulid tihti graanulipange põhja. Väikeses koguses taimeõli lisamine graanulite portsjonile on lihtne viis selle probleemi lahendamiseks.

Graanulitega söötasid on süüdistatud nende hobuste lämbumise põhjustamises, kes ahmivad oma sööta. Tegelikult võivad need hobused, kes söövad liiga kiiresti, lämbuda mis tahes sööda söömise tagajärjel. Lämbumisohtu saab vähendada, kui lisada graanulite portsjonile veidi vett, mis muudab neelamise hõlbustamiseks sööda pehmemaks ja libedamaks. Suure lämbumisohuga hobuste omanikud võivad toetuda pikaajalisele lahendusele, mille käigus asetati söötmiskünasse mitu suurt ja siledat kivi, et muuta söömist aeglasemaks ja piirata iga suutäie suurust.

Graanultooted, nagu ka magus sööt, mis on saadaval erineval kujul ja erineva valgu-, rasva- ja kiudaine tasemega, erinevad üksteisest tootja ja soovitusliku kasutuse poolest. Näiteks sisaldavad noortele hobustele mõeldud valmistooted kõige suuremal määral valku, samas kui hobustes vastupidavuse suurendamiseks mõeldud söödad võivad sisaldada õli nii-öelda jahutava energiaallikana. Graanulid sisaldavad ka melassi, kuigi selle kogus on mõnevõrra väiksem kui magusas söödas.

„Oled sa seda uut pressitud sööta näinud? See näeb välja nagu Cheeriose krõpsud.“

„Muidugi, see näeb teistsugune välja, kuid pressitud söötasid on vanadel hobustel lihtsam närida ja seedida.“

Hobusesööda üks uuemaid kujusid on pressitud toode, mis sarnaneb mõne teist tüüpi lemmikloomatoiduga. Valmistatud põhimõtteliselt samadest koostisosadest nagu tekstuuriga või graanultooted, sisaldavad pressitud söödad ümmargusi tükke, mis on krõbedad, krõmpsuvad ja kergelt säravad.

Nende tekstuur õhutab hobuseid põhjalikumalt närima, nii et pressitud tooted võivad olla ohutu valik hobustele, kes oma toitu kugistama kipuvad. Pressitud sööda tootjad kasutavad tootmisel kuumust ja rõhku ning sellise töötlemise tulemuseks on kõige hõlpsamini seeditav toidutüüp, mis annab eelise vanematele hobustele või neile, kel on hammastega probleeme. Pressitud söödad sisaldavad ka kõige vähem tolmu, nii et nad võivad olla heaks valikuks hobuste puhul, kellel esineb probleeme hingamisteedega. Omanik peab võib-olla otsima kaugelt, et leida pressitud hobusesöötasid, kuna seda söödakuju on mõnevõrra kallim toota ja seetõttu pole saavutanud sellist populaarsust nagu on traditsioonilisematel söötadel.

„Mis on viga sellisel loomulikul toidul nagu kaerahelbed? Minu vanaisa söötis neid oma hobustele, sama teen ka mina.“

„Kaerahelbed? Kas sa teed nalja! Kuidas on lood mineraalainete tasakaaluga?“

Mitte ükski hobuste sööt pole traditsioonilisem kui seda on kaerahelbed. Enamik hobuseid söövad kaerahelbeid hea meelega ning nende suhteliselt madal tärklisesisaldus vähendab kooliku tekkimise riski. Kuid iseseisvalt ei sisalda kaerahelbed piisaval määral lüsiini, mis on kriitilise tähtsusega aminohape noorte hobuste kasvu jaoks. Asjaolu, et mineraalide koostis on tugevalt orienteeritud fosfori suunas, ohustab nende noorte hobuste tervist, kes vajavad kaltsiumitasakaalu: fosfori suhtarv luustiku õigeks väljaarenemiseks.

Ka märad vajavad suures koguses kaltsiumit piima tootmiseks, seda nõudlust ainult kaerahelvestel põhinev toitumine aga ei suuda täita. Kontsentreeritud söödad, toodetud kas jämedate, graanulite või pressitud toodetena, on koostatud selleks, et tagada täielike toitaineliste põhijoonte pakkumine hobuse klassile vastavalt ning nad on enamikele hobustele ka parem valik kui ainult kaerahelbed.

„Ma ei anna oma ponile üldse teravilju. Ta on juba niigi paks ning ma ei saa temaga töötada, sest ta jalad on kehvas seisus.“

„Kas sa oled proovinud mõnda kontsentreeritud ja madala kalorisisaldusega toidulisandit?“

Fakt, et mõned hobuslased, kui üldse keegi, ei vaja palju teravilju, on tõsi. See paks poni võiks kasu saada madala kalorisisaldusega vitamiinist ja mineraallisandist, mis parandaks tema kapjade seisundit. Leidub teisi hobuseid, kes vajavad rohkem energiat, vitamiine ja mineraale, kui nad saavad rohust või heinast, kuid traditsioonilised kontsentraadid pole parim valik meditsiiniliste või geneetiliste seisundite puhul nagu kinnisidumine, hüperkaleemiline perioodiline paralüüs või insuliiniresistentsus. Kinni seotud hobused paranevad märkimisväärselt, kui neile antakse spetsiaalselt koostatud söötasid, mis on madala tärklisesisaldusega, kuid kõrge rasva ja kääritatud kiudainete sisaldusega nagu näiteks sööt RE-LEVE.

Need erivajadustega hobuslased võivad tunduda ainulaadsed, kuid tegelikult on need äärmuslikud näited sellest, et hobust tuleb toita individuaalselt. Kuidas peab omanik leidma vastuse igale hobuslasele, kes tema hoole all on?

Programmiga MicroSteed™ ei pea te mõistatama, milline sööt sobib teie hobusele kõige paremini ning mis peaks olema teie hobuse tarbimiskogus. Lisaks võivad kasutajad küsida abi portsjonite määramiseks ja suhelda toitumisspetsialistidega uurimiskeskuses Kentucky Equine Research, et vajadusel saada kohandatud norm. Programm MicroSteed kasutab hobuse täpset kirjeldust, et määrata tema toitainevajadus ning seejärel lubab kasutajal võrrelda hobuse vajadusi praeguse söötmisprogrammiga. Programmi spetsiaalselt disainitud graafikud ja tabelid võimaldavad lihtsalt visuaalselt määrata, kuidas normi iga koostisosa panustab üleüldisesse normi ja hobuse vajadusse iga toitaine järele.

ORIGINAAL

Kuidas puhastada sünteetilist sadulat

Sünteetilised sadulad võivad enda külge võtta kogu muda ja mustuse, mida oma hobusega nende poole paiskate!

Ratsutama minnes on tore sadula pärast mitte muretseda, kuid pärast paari sõitu oleks sadulat puhastada vaja. Soovitame sadulat niiske lapiga pühkida vähemalt korra kuus, kuid kui see eriti mustaks saab, siis soovitame sünteetilise sadula kohendamiseks järgmist lihtsat meetodit, millel on vaid paar sammu!

1. SAMM: keerake muusika valjemaks!

Puhastamise ajal oma lemmikmuusika kuulamine teeb töö kindlast palju kiiremaks. Seega kasutage švammi mikrofonina ja laulge kaasa!

Selle veelgi lihtsamaks muutmiseks on internetis olemas mitmeid lugude esitusnimekirju.

2. SAMM: valmistage vahendid ette

Sünteetilise sadula puhastamiseks ei ole palju vaja. Meie kasutasime järgmist:

·         tugi või tara, millele sadulat ohutult asetada;

·         kalts või švamm ja väike pehmete harjastega hari kangekaelsete plekkide jaoks;

·         ämber vee ja õrna puhastusvahendiga;

·         aiavoolik või ämber puhta veega loputamiseks.

3. SAMM: tehke sadul õrna puhastusvahendi ja veega märjaks

Alustamiseks kandke kaltsu või harjaga lihtsalt peale õrna puhastusvahendit ja vett ning pühkige sadul üle.

4. SAMM: küürige kangekaelseid plekke

Uue ja särava välimuse saamiseks võib sadulal vaja olla ainult kiiret pühkimist, kuid kui sadul on väga must ja selles on kasutatud palju Equi-Suede’i, siis võib kangekaelsete plekkide, rasva või mustuse eemaldamisel aidata väike pehmete harjastega hari. See annab Equi-Suede’ile ka uue välimuse!

STEP 5: laske voolikuga üle või loputage

Asetage sadul sadulatoele või siledale torule või tarale ning laske see voolikuga üle. Ärge kartke sünteetilist sadulat märjaks teha, sest need sadulad on just selleks mõeldud!

Kui satute sünteetilise sadulaga regulaarselt soolasesse vette, siis on hea mõte see lahti võtta ja veenduda, et metallosad on loputatud ja saavad korralikult kuivada, et pikemas perspektiivis roostetamist vältida.

Kui sadulal on nahast sadulavöösid või tükke, siis soovitame voolikut nendest eemal hoida ja kasutada nende kohtade puhtakspühkimiseks sadulaseepi. Kui nahk märjaks saab, siis tuleks see lihtsalt kaltsuga kuivaks pühkida ja minna edasi 6. sammu juurde.

6. SAMM: laske loomulikult kuivada

Soojal ajal jätke sadul varjulisse kohta kuivama (eemal otsesest päikesevalgusest).

Külmal ajal hoidke seda soojas ja kuivas kohas (mitte kamina lähedal).

Külmemas kliimas on parem ette planeerida, sest sadul võib kuivada mitu päeva.

Kui sadulal on nahast vöösid või tükke, siis kasutage nendel kohtadel pärast kuivamist kvaliteetset vahapõhist palsamit, et nahka toita. Hea palsam aitab kulumise eest kaitsta ja hoiab värve ning seega tuleb kõigi nahast kohtade eest kindlasti hästi hoolitseda.

ORIGINAAL

Hobustele elektrolüütide söötmine talvel

Hobuseomanikud seostavad elektrolüütlisandite andmist sageli sooja ilmaga. Tegelikult sõltub see täielikult töö ja higistamise hulgast ning üldse mitte aastaajast. Seega on teatud hobustel lisandeid vaja igal hooajal.

„Hobused kaotavad elektrolüüte higiga ja seega tuleks toidulauale elektrolüüte lisada alati kui hobune töötab küllalt, et veidigi higistada,“ rääkis Kentucky Equine Researchi hobuste toitumisspetsialist Catherine Whitehouse. „Igapäevaselt peaksid hea koostisega elektrolüütlisandeid võtma hobused, kes teevad aastaringselt higistamist tekitavat tööd.“

Milline on tõhus elektrolüütlisand? Mineraalaineid täis. „Kõige tõhusamad elektrolüüttooted sisaldavad naatriumi, kloriidi, kaaliumi, magneesiumi ja kaltsiumi kogustes, mis on võrreldavad kaoga,“ sõnas ta. Elektrolüüte sisaldavate toodete söötmisjuhised sisaldavad sageli söötmisvahemikke, mis põhinevad töökoormusel ja higistamise tasemel. Need vahemikud tagavad piisava lisandite hulga.

Ostate esimest korda? Kui alustate elektrolüütide ostmist, siis uurige koostist hoolikalt. „Peamise koostisainena suhkrut (tavaliselt nimetatud kui sahharoos või dekstroos) sisaldavad elektrolüütlisandid ei sisalda tõenäoliselt piisavalt mineraalaineid ja neid tuleks vältida,“ selgitas Whitehouse.

Hobuste elektrolüütide tehnoloogi arenes hiljuti edasi, kui turule toodi toode, mis sisaldab aeglaselt eralduvat naatriumit. Selle toote nimi on Restore SR ja see võimaldab naatriumit aeglaselt seedetrakti vabastada, et tagatud oleks püsiv omastamine. Kontsentreeritud elektrolüütide annus toob kaasa vere elektrolüütide taseme tõusu, viib äsja söödetud elektrolüüte välja ja vähendab vajalike lisandite hulka. Kui naatriumit vabastatakse aeglaselt, jääb sellest rohkem alles ja keha kasutab suurema hulga ära. 

Vahel ei ole hobune söödas sisalduvaid elektrolüüte nõus sööma soolasuse pärast, eriti kui need ei ole hästi sisse segatud või kui hobune ei saa palju kontsentraati. Pirtsutavate hobuste puhul on kõige parem elektrolüüte aeglaselt lisada. Päevase elektrolüüdihulga võib jagada kolme toidukorra vahel.

Kuigi paljud elektrolüüttooted on saadaval pulbrina ja neid lisatakse otse sööta või vette, võivad paljud olla ka pastana, mis on tavaliselt koostise pooles pulbristatud toodetega võrdsed, eeldades, et need on hästi välja töötatud ja lihtsalt antavad. Elektrolüüte sisaldavad pastad sisaldavad vahel puhvreid, et vähendada maoärritust, mida pastas sisalduvad soolad võivad tekitada. 

„Vett tuleks pakkuda tihti hobustele, kellele on antud elektrolüüte. Kui elektrolüüte antakse veega, siis tagage alati teine veeämber, kuhu ei ole elektrolüüte lisatud,“ soovitas Whitehouse.

ORIGINAAL

Ninakapsli asetuse mõju pea fastsia- ja närvide dünaamikale

Mis on Fastsia?
Sidekirme ehk fastsia on elastne võrkjas sidekude, mis katab meie (ja ka hobuste) kehas kõikelihaseid,
luid ja siseorganeid. See ka ühendab kehas kõiki kudesid ja organeid. Näiteks naha lihastega,
lihased kõõlustega, kõõlused luuümbrisega ja luuümbrised luudega. Lihase normaalseks
funktsioneerimiseks peab fastsia saama vabalt liikuda, kui see liikumine on pärsitud ei saa lihas
korralikult tööd teha. Fastsia liikumise takistamine toob endaga kaasa fastsia kohatise kõvastumise,
paksenemise või dehüdreerumise, põhjustades lihaspingeid ja valusid.

Ninakapsli asetuse mõju pea fastsia- ja närvide dünaamikale.

14-15 novembril 2018 a. toimus Saksamaal Berliinis järjekorras viies Fastsia Teadusliku Uurimuse
Kongress (Fascia Research Congress). Kongressil peeti erinevaid kõnesid ja esitati praktilisi
demonstratsioone nii inimmeditsiini kui veterinaaria teadusliku uurimustöö ja taastusravi
valdkonnas.

Teiste käsitletud teemade seas tõusis esile üks, mis võiks huvi pakkuda ratsutajatele, kes kasutavad
treeningus ninakapsleid. Loeng pealkirjaga „Ninakapsli asetuse mõju pea fastsia- ja närvide
dünaamikale“ leidis aset Fastsia Teadusliku Uurimuse Kongressil veterinaariateemaliste esitluste seas
14. novembril.

Uurimus keskendus ninakapsli mõju tuvastamisele hobuse pea fastsiale ja näonärvidele ning
tutvustas uut infot seoses ninakapsli surve ja asetusega. Uurimuse läbiviijateks olid soomlastest
füsioterapeudid Tuulia Luomala ja Mika Pihlman koostöös Rikke M. Schultziga (DVM*, RMS Equine Practice, Taani) ja Vibeke S. Elbrondiga (DVM, assisteeriv professor tervise ja meditsiiniteaduste teaduskonnas Kopenhaageni Ülikoolis, Taanis).

Uurimuse läbiviimiseks kasutati surnud hobuse pead. Peale tekitati tugev surve kolmes kohas, kus
tavaliselt asuvad hannoveri kapsel (ning ka ristkapsel) ja inglise kapsel nii tava- kui kangvaljastuses, et uurida nende mõju näo närvidele ja fastsiale.

Järgneva mõistmiseks on väga oluline teada, et hobuse näo närvid jagunevad pealmisteks ja
alumisteks põskmisteks harudeks. Need närviharud jooksevad mööda põsesarnaluud ning ühenduvad
mälumislihase fastsiaga.

Kapslite poolt avaldatud surve vähendab närvide liikuvust ja fastsia elastsust juhul, kui surve on
suunatud närvisõlme kohale, alla või isegi närvisõlmest suhteliselt kaugele. Kapsli madal asetus (1) on hobusele enim survet avaldav, kuna takistab fastsia liikumist ja võib närvile isegi otsest survet
avaldada. Sellist survet avaldavad nii hannoveri kapsel kui ka ristkapsel, mis on tihti kasutusel noortel hobustel.

Kapsli kõrge asetus (3), mida võib näha kangvaljastusega, kus lai kapsel puutub kokku põsesarnaluuga tekitab samuti närvide ja fastsia liikumisel probleeme ning põhjustab hobusele ebamugavust. Inglise kapsli kõige laialdasemalt levinud asetus (2) mõjutab näonärve ja fastsiat kõige vähem.

Uurimusest tuli ka välja, et pinge mälumislihases ja kõrvade piirkonnas mõjutasid pea fastsiat ja
närvisüsteeme. Seega tuleb tähelepanu pöörata otsmikurihma pikkusele, kuna ka sel on
närvisüsteemile oluline mõju. Närvisüsteem koosneb paljudest erinevatest osadest ja pinge ükskõik
millises fastsia osas mõjutab närve erinevatel tasanditel.

Igal hobusel peab olema valjastus, mille iga osa on sobitatud just konkreetsele hobusele. Tagatud
peab olema piisavalt lõtv kapsel ja õige pikkusega otsmikurihm, mis ei avalda peale survet.
Uuringu tulemused näitasid, et kõigist kolmest asetusest tekitas madal kapsel enim probleeme
fastsia ja närvisüsteemi normaalsel talitlemisel.

Tõlkis Minna-Mari Reivart

Originaaltekst: Niina Kirjorinne- Pildid: Tuulia Luomala ja Mika Pihlman
*DVM- Doctor of Veterinary Medicine (e k veterinaararst)

ORIGINAAL

Kui hull on teie hobuse köha?

Allpool on esitatud näpunäited, kuidas oma silmi ja kõrvu kasutada hindamaks, kas hobuse köha on ohutu või peaks ettevaatlik olema.

Köhiv hobune tõmbab alati tähelepanu. Hobuse valju, dramaatilist ja kogu keha hõlmavat köha on võimatu ignoreerida, eriti kui olete köhimise ajal hobuse seljas.

Kuid köha kõla ja intensiivsus ei pruugi öelda, kui tõsine see on. Suurema osa köhimisega püüab hobune hingamisteedest ärritajaid eemaldada, teised köhahood näitavad tõsisemaid või kroonilisi haigusi, mis võivad pikas perspektiivis tervist kahjustada. „Kui ettevaatlikult kuulata ja märke otsida (näiteks köhimise sagedus või hobuse üldine väljanägemine), saab tavaliselt määrata, mis tüüpi köhaga tegemist on,“ ütles Michigani osariigi ülikooli kopsulabori juhataja Ed Robinson (BVetMed, PhD). „Ja seda tuleb teha esimesest köhimisest alates. Pealtnäha kerget köha ignoreerides võib see muutuda probleemiks.“

Loomulikult võib lasta loomaarstil oma hobuse köha põhjuse diagnoosida ning sobiva ravi määrata. Kuid saate ise koguda teavet, mis seda protsessi lihtsustab. Teie abistamiseks selgitavad Robinson ning tema kolleeg ja hingamisteede kaasekspert Frederik Derksen (DVM, PhD) seitset kõige levinumat hobuste köha tüüpi koos nende tavaliste põhjuste ja raviga.

Sage kuiv köha

• Muud nähud: vesine nohu, palavik, vastumeelsus söömisele ja/või letargia.
• Füüsilise koormuse põhjustatud? Ei.
• Tõenäoline põhjus: varajane viirusnakkus. Selline köha, mille hooge on tavaliselt mitu järjest, tuleneb ülemiste hingamisteede ärritusest. Lima tootmine on minimaalne, see toob kaasa kuivema hääle, kuid seda võib olla keeruline tajuda. „Hobuse kuiva köha võib olla märjast väga keeruline eristada, viimast seostatakse liikuva limaga,“ ütles Derksen. „Isegi neil, kes köha uurivad, võib olla keeruline vahet teha, kuid proovida tasub.“
• Mida teha: lasta hobusel kaks päeva puhata iga köhaga päeva kohta ning tagada, et ta saab piisavalt värsket õhku. Rääkige oma veterinaarile olukorrast, kuid tema visiit ei pruugi vajalik olla. Antibiootikumid ei ole viirusnakkuste vastu tõhusad, kuid hoolas põetamine võib hobuse immuunsüsteemil aidata oma tööd teha.

Perioodiline märg köha

• Muud nähud: ohtralt halli või kollakat eritist ninast, isutus, palavik ja letargia.
• Füüsilise koormuse põhjustatud? Ei.
• Tõenäoline põhjus: bakteriaalne nakkus. Nagu inimestel, tungivad ka hobustel bakterid sageli hingamissüsteemi pärast seda, kui viirusnakkus on organismi kaitset nõrgestanud. „Kui hobusel on bakteriaalne nakkus, hakkate nägema suurt hulka lima,“ ütles Robinson. See on tema sõnul hea: lima on immuunsüsteemi vahend, mis võimaldab hingamisteedest koguda ja eemaldada baktereid ja kahjustatud kudesid. 
• Mida teha: helistage oma veterinaarile, kes tõenäoliselt visiidi teeb. Kui ta määrab antibiootikume, siis andke hobusele kindlasti kogu kuur isegi siis, kui ta vaid mõne annuse pärast parem välja näeb. Laske hobusel puhata kaks korda nii kaua, kui ta haige oli, tagage piisavalt värsket õhku.

Aeg-ajalt esinev märg või kuiv köha

• Muud nähud: praegu ei ole, kuid hobusel oli viimase paari kuu jooksul hingamisteede haigus.
• Füüsilise koormuse põhjustatud? Mõnikord, kuid mitte alati. 
• Tõenäoline põhjus: varasema ja ägeda hingamisteede haiguse mõju. „Nakkusest (eriti ägedast bakteriaalsest nakkusest) tingitud põletik võib paraneda nädalaid,“ ütles Derksen. „Sel ajal on hobuse hingamisteede retseptorid ülitundlikud ja tulemuseks on sagedasem köha, mis tekib kergemini.“ Lõpuks põletik vaibub ja hobuse seisund normaliseerub.
• Mida teha: paranemise soodustamiseks tagada hobusele piisavalt värsket õhku ja vältida tema füüsilist üleväsitamist. Kui ta köhib veel kaks kuud pärast algse haiguse paranemist, paluge veterinaaril välistada jätkuv põletik, krooniline hingamisteede haigus või muud võimalikud probleemid. 

Korduv märg köha

• Muud nähud: köha süveneb prognoositavatel aegadel ja teatud keskkondades, näiteks tallis, söötmise ajal või ratsutamise ajal, ja paraneb kui hobune viiakse karjamaale.
• Füüsilise koormuse põhjustatud? Mõnikord, kuid mitte alati.
• Tõenäoline põhjus: korduv hingamisteede obstruktsioon (RAO), mida nimetatakse ka emfüseemiks.  See haigus on allergiline reaktsioon õhus olevatele antigeenidele (nagu näiteks põhust või heinast pärinev tolm). Antigeenid tekitavad sisse hingates bronhospasmi, mis ahendab hingamisteid ja stimuleerib suure hulga lima tootmist. Hobune peab hingamiseks rohkem töötama ning köhimine on reaktsioon limale ja hindamisteede suuremale toimimisele. „Köha võib alata kohe pärast kokkupuudet, kuid ühe või kahe päeva jooksul,“ ütles Robinson. Emfüseem on krooniline haigus, mis tähendab, et hobusel on antigeenile alati reaktsioon ja reaktsioonid võivad järk-järgult süveneda, kui kopsud muutuvad rohkem põletikulisteks ja tundlikeks.
• Mida teha: Derkseni sõnul võivad emfüseemiga hobuseid aidata ravimid nagu steroidid ja bronhodilataatorid, kuid neid on kõige parem kasutada ägeda episoodi raviks, mitte pikaajalise probleemi lahendamiseks. Ta lisas, et kõige tõhusam emfüseemi minimeerimise viis on hobust pidevalt välja viia, tema heina märjaks teha ja võtta kasutusele muid meetmeid, mis vähendavad kokkupuudet tolmu ja muude allergeenidega. „See ei ole alati praktiline ega lihtne, kuid selle tagamine, et hobune ei puutu kunagi haigustekitajatega kokku, on ainus viis emfüseemi ohjeldamiseks,“ sõnas Robinson. „Kui hobused on tolmuvabas keskkonnas, hingavad nad kergemalt ja köhivad vähem, kuid nad ei ole ravitud. Probleemid kerkivad uuesti üles kui nad haigustekitajatega uuesti kokku puutuvad.“ Mõnedel hobustel tekib kevadel ja suvel (peamiselt lõunas, aga ka põhjas) mõnikord nn karjamaaga seonduv emfüseem. Kuna need hobused on põllukultuuride õietolmu ja taimematerjali suhtes allergilised, on neid nimetatud aastaaegadel parem tallis hoida. 

Nn soojendusköha / "Warm-up" cough

• Muud nähud: puuduvad.  Pärast mõnda köhimist ei ole hobuse hingamisteed enam häiritud. 
• Füüsilise koormuse põhjustatud? Jah.
• Tõenäoline põhjus: teadmata. „See köha on veidi mõistatuslik, sest see on prognoositav, mitte juhuslik,“ ütles Robinson. „Tavaliselt annaks selline köha põhjust muretsemiseks, kuid hobune on igas muus mõttes täiesti terve.“ Tema sõnul on põhjuseks ilmselt lima kogunemine: „Kui olete suurt hulka hobuseid endoskoopiliselt uurinud, leiate, et pea kõigil neist on kõri taha kogunenud suur hulk lima. Hingamisteedes olevad karvakesed saavad lima liigutada kõrini, kuid edasi mitte. Hobused peavad selle tegemiseks köhima. Liikumist alustades peab hobune sügavamalt hingama ning köhimine võib aidata lima kõrist kurku liigutada. Samuti viib liikumine vedelikku verest kopsudesse, mis võib köhimist põhjustada.“
• Mida teha: mitte midagi. Kui köha on piiratud ega kordu kunagi pärast ratsutamise mõnda esimest hetke, ei ole vaja muretseda ega midagi teha. „Peate olema ettevaatlik, et nn soendusköha aja möödudes mitte ignoreerida,“ ütles Robinson. „Peate olema teadlik, kui see süveneb.“

Areenil esinev köha / Arena Cough 

• Muud nähud: puuduvad. Pärast esimest 4–5 köhimist on hobuse seisund normaalne ja saab tavaliselt treenida. Areenil esinev köha on kõige enam levinud talvisel ajal.
• Füüsilise koormuse põhjustatud? Jah.
• Tõenäoline põhjus: kuigi seda võib lihtsalt nn soendusköhaks pidada, võib see tõsisem olla seetõttu, et seda esineb ainult siseruumides. Maneežid on tuntud oma tolmususe poolest ning see võib põhjustada tõsist hingamisteede ärritust. See tolm koos heinast pärinevate õhus olevate osakestega võib suletud tallis põhjustada hingamisteede reaktsiooni, mis on emfüseemiks nimetamiseks liiga leebe, kuid mis võib süveneda ja krooniliseks muutuda. Sügavam köha ratsutamise alguses siseruumides võib olla varajane hoiatus. See hoiatab ka selle eest, et maneeži või talli õhk on ebatervislik ka inimeste kopsudele.
• Mida teha: niisutada oma maneežienne ratsutamist või lisada tolmu vähendamiseks kattematerjali. Võite ka soojalt riidesse panna ja väljas ratsutada. Veenduge ka, et tall on väga hästi ventileeritud.

Köha ja kummaline kehahoiak

• Muud nähud: hobune tundub rahutu ja võib seista väljasirutatud või kummalisel keerdus kaelaga. Ta võib teha ka oksendamist meenutavat häält.
• Füüsilise koormuse põhjustatud? Ei.
• Tõenäoline põhjus: võõrkeha hingamisteedes. „Näeme seda sagedamini kui arvata võiks,“ ütles Derksen. „Hobune tuleb eelneva veidra ja mitteterveneva köhaga, vaatate endoskoobiga ja näete väikest oksa kõris või isegi kaugemal. Selle eemaldamine lahendab probleemi.“
• Mida teha: hobused võivad väikese võõrkeha sageli ise köhides välja saada, kuid ei pruugi. Helistage oma veterinaarile kui kahtlustate, et hobuse köha on põhjustatud kurku või hingetorru kinni jäänud võõrkehast. Asi ei ole kriitiline (nagu oleks söögitoru ummistus), kuid looma hea enesetunde huvides kõige parem on teda arstile 24 tunni jooksul näidata.

Köha laheneb paljudel juhtudel ise, kuid mõnikord hoiatab see hobuse hingamisteede kahjustuse eest. Köha võib näidata nakkust või kroonilist haigust, mis süveneb, kui sellega ei tegeleta. Seetõttu on oluline pöörata hobuse köhahoogudele suurt tähelepanu, koguda vihjeid ja mõelda tema seisundist kriitiliselt. Tema pikaajaline hingamisteede tervis sõltub sellest.

Köhahoogude loendamine
Köhimise sagedus annab aimu selle põhjuse kohta, kuid seda võib olla raske kindlaks teha, kui te ei veeda päevas oma hobusega just mitut tund. „Oleme uuringutega leidnud, et köha ägeneb ja leebub päeva jooksul,“ sõnas Frederik Derksen (DVM, PhD) viidates uuringutele, mida ta on teinud koos Ed Robinsoniga (BVetMed, PhD). „Köhimine ärritab hingamisteid ja põhjustab köhimist veelgi. Seega võite näiteks poole tunni jooksul kuulda ainult kaht köhatust, kuid kui tallist lahkute, võib hobune köhida 20 korda 15 minuti jooksul. Te ei pruugi teada, kui äge köha on ning seega tuleb uurimiseks aega võtta ning küsida asja kohta teistelt inimestel, kes võisid kuulda asju, mida teie ei kuulnud.“

Köha anatoomia
Köha tekib kui stimuleeritakse spetsiaalseid retseptoreid, mis on kõris ja kogu hingamisteedes bronhist kopsudeni. „Iga retseptor reageerib teatud ärritajale nagu õietolm, tolm, lima või isegi väga külm õhk. Hobune reageerib sügavalt hingates ja kõri sulgub, et seda õhku hingamisteedes hoida. Seejärel tõmbuvad kõhulihased kokku ja suurendavad rõhku hobuse rinnus. Köha kuuldub siis, kui kõri äkki avaneb, võimaldades survestatud õhul välja pääseda ja kõik ärritajad endaga kaasa võtta.
„Hobuste köharetseptorite tundlikkus erineb,“ ütles Robinson. „Mõned hobused taluvad väga tolmust keskkonda ühe või kahe köhatusega, teised hakkavad köhima palju vähemaga.“ See tundlikkus on geneetiline, kuid seda mõjutab hobuse kopsude põletikuline seisukord. Igasugune põletik (ägedast haigusest kuni kroonilise haiguseni) põhjustab hobuse hingamisteede retseptorite poolset köha vallandamist vähema provokatsiooniga.

„Mis tahes põletik (põhjustatud ägedast haigusest või kroonilisest haigusest) viib ülitundlikkuse ja köhimiseni,“ selgitas Fred Derksen (DVM, PhD). „Kasutan sõrme analoogiat. Kui koputate sõrmega lihtsalt aknalauale, ei ole see eriti valus. Kuid kui olete eelmisel päeval haamriga näpu pihta löönud, siis tunnete koputades suuremat valu. See tuleneb sellest, et esimene löök põhjustas ägeda põletikulise protsessi ja muutis sõrme teisele löögile tundlikkumaks.

ORIGINAAL

Loo autor CHRISTINE BARAKAT, 

DEC 16, 2008

Artikli algne ilmumine: EQUUS 365.

Hobuste söötmine pärast koolikuid

Koolikutejärgsete söötmismeetodite tundmaõppimine võib aidata hobusel taastuda.

Enamik hobuseomanikke teab, kuidas koolikutega hobusega toime tulla, kuid hobuse hooldamine pärast koolikuid on hoopis midagi muud. Koolikuid põdenud hobuste söötmisvalikud võivad looma täielikku taastumist toetada või takistada.

17.–18. mail Lexingtonis toimunud Kentucky hobuste uurimise konverentsi raames tegi koolikutega hobuste või seda põdenud hobuste söötmise teemal ettekande Amelia Munsterman (DVM, MS, Dipl. ACVS, ACVECC), kes on Auburni ülikooli veterinaarmeditsiini kolledži hobuste intensiivravi ja kirurgia kliiniline lektor.

Seos söötmisvalikute ja koolikute vahel

Munsterman selgitas kõigepealt, et hobused arenesid tarbima väikeseid koguseid suure kiudainesisalduse ja väikese süsivesikusisaldusega toite. Ta ütles, et paljud tänapäevased söötmismeetodid on nende toitainevajadustega vastuolus. Tema sõnul võivad näiteks meetodid nagu üksnes tallis pidamine ja suured söögikorrad põhjustada seedetrakti häireid ja koolikuid.

Munsterman võttis vaatluse alla ka seosed erinevate söödatüüpide ja koolikute vahel.

• Karjamaad: Munsterman ütles, et kuigi hobused arenesid kogu päeva jooksul rohtu sööma, kasvab tänapäevastel karjamaadel tihti erinevaid rohusorte, mis sisaldavad palju fermenteeritavaid süsivesikuid, mis võivad põhjustada hooajalisi koolikuid. Ühe tema tutvustatud uuringu raames ei leitud hobuste väljalaskmisega seoses koolikute riski vähenemist, teise juhtumipõhise kontrolluuringu raames täheldati, et hobustel, keda ei lasta välja või keda hakati hiljuti vähem välja laskma, kujunesid koolikud välja kolm korda suurema tõenäosusega kui hobustel, kes pääsesid karjamaale küllaldaselt. Ta märkis, et esimeses uuringus kahekordistas veepuudus karjamaal koolikute riski.
• Kuivsööt: hein on populaarne söödavalik hobustele, kuid Munsterman märkis, et ka seda on seostatud koolikute väljakujunemisega. Üks tema mainitud uuring näitas, et suure hulga viletsa kvaliteediga sööda tarbimine suurendas kõhukinnisusega koolikute tõenäosust, teine näitas, et hobustel, kes tarbisid heinapallide heina, oli 2,5 korda suurem koolikute väljakujunemise risk. Lisaks märkis ta, et heina koostise ootamatuid muutuseid on seostatud koolikutega. Lõpuks selgitas ta, et teadlased on nii Bermuda rannikuheina kui ka lutsernheina koolikutega seostanud. Esimene neist põhjustab niudesoole kinnisust (peensooles moodustuv ummistus) ja viimane toob kaasa seedimiskeskkonna, mis soodustab enteroliidi (soolekivi) moodustumist.
• Kontsentraadid: „Süsivesikurikkad toidud (sh teravili) tekitavad hobustel kõige sagedamini toitumisega seotud koolikuid, mis on tõenäoliselt tingitud selle substraadi hästi dokumenteeritud mõjust hobuste seedetrakti floorale,“ tõdes Munsterman. Tema sõnul on uurimistulemuste abil leitud mitmeid seoseid kontsentraatide ja koolikute väljakujunemise riski vahel. Ühes leiti, et rohkem kui 2,7 kg kaera söömine päevas suurendas koolikute riski, teises tuvastati mais olulise riskitegurina. Uuringud on andnud vastuolulisi tulemusi selle kohta, kas granuleeritud söödad suurendavad koolikute riski, kuid teadlased on tõestanud, et muutused hobuse tarbitavas kontsentraadis suurendavad koolikute riski.

Kuigi uuringud on andnud mõningaid vastuolulisi tulemusi, pakub Munsterman välja tõendatud söötmissoovitusi koolikute vältimiseks:

• tagada järjepidev toitumine, sest toitumise muutumine suurendab koolikute riski;
• tagada, et vähemalt 60% hobuse toidust oleks sööt (hein või karjamaarohi) ja selle kogus päevas moodustaks kaalulangetuse vajaduse korral vähemalt 1–1,5% hobuse kehamassist; terved hobused peaksid päevas tarbima umbes 2% oma kehamassist;
• kontsentraadi tarbimine hoida miinimumis ja kontsentraadist koosnevad toidukorrad jagada mitmeks väikeseks portsjoniks päeva jooksul;
• kui hobusel on vaja lisaenergiat, tuleks kaaluda kontsentreeritud allikaid nagu taimeõli, peedipulp või sojakestad;
• kõik toiduga seotud muudatused tuleks teha järk-järgult 7–10 päeva jooksul.

Söötmine pärast koolikute põdemist

Munsterman ütles, et eri tüüpi koolikud vajavad erinevaid ravijärgseid söötmiskavasid. Ta tutvustas mitut erinevat koolikute tüüpi ja andis söötmise uuesti alustamise kohta soovitusi.

Tüsistusteta koolikud

Kergemaid ning suhteliselt lihtsalt ja kiiresti ravitavaid koolikujuhtusid peetakse tüsistusteta juhtudeks. Tema sõnul paranevad need meditsiinilise raviga ning hobune taastub tavaliselt 12–24 tunni jooksul.

Munstermani sõnul võib nendel juhtudel söötmine jätkuda kohe, kui kõhust tulevad hääled (kõhukorinad) on normaalsed ja väljaheidete tootmine taastub. Ta soovitas esimese 12–24 tunni jooksul iga 4–6 tunni järel anda väikseid koguseid kvaliteetset rohuheina. Ta ütles, et hobuse söödakogust võib suureneda ja selle võib normaalsele tasemele tõsta 24–48 tunni jooksul, kui ei täheldata vastureaktsioone. Ta märkis kui tähtis on tagada, et hobune oleks pärast koolikute põdemist hüdreeritud. Seedetrakti võimalike häirete vältimiseks tuleks pärast koolikute põdemist 10–14 päeva jooksul vältida kontsentraatide söötmist.

Samuti soovitas ta hinnata hobuse toitumist, keskkonda ja söötmisgraafikut, et püüda tuvastada koolikute soodumusega seotud riskitegureid.

Duodeniidi proksimaalne jejuniit

Munstermani sõnul on teadlased tõestanud, et karjamaale lastavatel hobustel tekib sageli peensoolepõletik, mida nimetatakse duodeniidi proksimaalseks jejuniidiks (DPJ) või eesmiseks enteriidiks. Selle ravi võib olla kas meditsiiniline või kirurgiline, sõltuvalt koolikute tõsidusest. Ta lisas, et nii meditsiinilistel kui ka kirurgilistel juhtumitel on hea taastumise prognoos, kui ravitakse agressiivselt ja kui haigust lihtsalt läbi põdeda lastakse.

Tema sõnul ei suuda seda põdevad hobused tihti tavatoitu tarbida iileuse (soolestiku motiilsuse puudumise) tõttu ja sellest tuleneva mao refluksi tõttu. Seega kasutavad veterinaarid sageli ülemäärase valgukao vältimiseks parenteraalset toitumist (veenisisese kateetri kaudu) ja jätkavad seda, kuni hobune saab normaalselt toituda mao refluksita.

„Enteraalne söötmine võib alata siis, kui progresseeruvat motiilsust kinnitab mao refluksi puudumine ja peensoole kokkutõmmete kinnitamine ultraheliuuringuga,“ ütles ta. Munsterman soovitas siis anda heina, täissööta või lutserni graanuleid 25% ulatusest päevanormist, jagatuna söögikordadeks iga 2–4 tunni järel. Ta ütles, et hobune peaks tavasöötmise jaoks valmis olema 2–3 päeva jooksul.

Selliste hobuste puhul tuleks hoiduda kontsentraatide ja suure fermenteeritavate süsivesikute sisaldusega rohu söötmisest. Lisaks ei tohiks hobusele umbes kaks nädalat teravilju anda. Kui hobusel on vaja kehalise seisundi taastamist, võiks tema sõnul kaaluda suure valgusisaldusega sööda andmist või söödale taimeõli lisamist.

Peensoole ahenemine

Põhjusest olenemata lähenevad veterinaarid sellele ohtlikule olukorrale tavaliselt kirurgiliselt. Munsterman ütles, et peensool on manipuleerimise suhtes tundlik, seega on operatsioonijärgne iileus tavaline.

Iileuse vältimiseks või selle tõenäosuse vähendamiseks on mõned veterinaarid Munstermani sõnul kasutusse võtnud äsja kinnitatud meetodi, mille raames söödetakse hobuseid pärast tuimestusest taastumist võimalikult kiiresti. Ta tõi välja ühe kava, mida kirjeldas Freeman jt. Selle raames anti vett 12–18 tundi pärast operatsiooni ja seejärel pakuti 18.-24. tunnil lutsernheina peotäisi. Järgmise päeva või kahe jooksul tuleks hobusele aeglaselt anda kuni 75% kogu söödanormist.

Kui hobune ei saa sööta seedetrakti kaudu tarbida, on võimalus parenteraalne söötmine. „Endiselt on ebaselge, kas kirurgiliste koolikujuhtude puhul on parenteraalsel söötmisel mingeid kasutegureid, kuid negatiivne on kliendi kulude suurenemine,“ hoiatas Munsterman. „Selgete tõendusmaterjalide puudumise tõttu hoitakse suuremat osa hobuseid iileuse kadumiseni lihtsalt söödast eemal.“

Niudesoole kinnisus

Munstermani sõnul saavad veterinaarid niudesoole kinnisust tihti ravida meditsiiniliselt, kuid ägedatel juhtudel võib vajalikuks osutuda operatsioon. Sellisel juhul on uuesti söötmisega alustamise meetodid sarnased peensoole ahenemise omadega.

Peensoole ahenemine

Suurem osa niudesoole kinnisuse juhtudest laheneb 12 tunni jooksul ja seega ei ole parenteraalne söötmine tema sõnul sageli vajalik. Söötmine võib pärast soolestiku motiilsuse taastumist jätkuda.

Munsterman hoiatas, et kuna uuringud on Bermuda rannikuheina niudesoole kinnisuse väljakujunemisega seostanud, ei tohiks taastuvaid hobuseid seda tüüpi söödaga toita. Selle asemel tuleks tähelepanu pöörata kvaliteetsele esimese niitmise heinale ja tagada tuleks piisav veetarbimine (kui Bermuda on ainus kättesaadav sööt, soovitas Munsterman kvaliteetset esimese niitmise heina). Kui kvaliteetne hein ei ole saadaval, võivad omanikud selle asendada granuleeritud täissööda, peenestatud heina või karjamaaheinaga.

Jämesoole kinnisus

Veterinaarid ravivad hobuste kõige sagedasemat koolikut jämesoole kinnisust (jämesoole ummistus) sarnaselt niudesoole kinnisusega. Munsterman ütles, et ravi ajal ei tohiks sööta anda, kuid söötmist ei tohiks pärast ravi lõppu edasi lükata.

„Kvaliteetset sööta, ideaalis lutsernheina, tuleks anda algselt väikestes kogustes 4–6 korda päevas, suurendades koguseid järk-järgult tavakogusteni 24–48 tunni jooksul,“ ütles ta. Pärast sööda uuesti andmist soovitas ta maohaavandite tekkimise ohu vähendamiseks anda vabalt valitud heinakoguseid.

Ta ütles, et rohelise rohu või lutsernheina põhine söötmine võib anda lahtistava toime ja võib toibunud hobuste puhul aidata ennetada haiguse kordumist. Lisaks soovitas ta veetarbimise soodustamist soolade või elektrolüütide lisamisega, et vältida kõhukinnisust.

Liivaga seonduvad kinnisus

Munsterman ütles, et veterinaarid ravivad liivaga seonduvaid kinnisusi üldiselt meditsiiniliselt, sarnaselt söödavalikuga seonduvate kinnisustega, kuid keerulistel juhtudel võib vajalikuks osutuda kirurgiline sekkumine.

Kõige olulisem hobuste söötmisel pärast liivaga seonduvat kinnisust on eemaldada loom võimaluse korral liivasest kohast. Lisasammud on järgmised:

• võimaluse korral vältida hobuse söötmist maapinnalt;
• kasutada suuri vanne ja/või kummimatte, et vältida sööda maapinnale sattumist;
• vältida ülekarjatatud karjamaade kasutamist;
• ennetava meetmena anda hobustele korra nädalas igas kuus psülliumi lisandit.

Kuid „kõige tõhusam meetod liiva eemaldamiseks seedetraktist on kehamassist 2,5% suuruse koguse heina andmine igapäevaselt“. „Ainult suure kogusega saab eemaldada ligi 95% allaneelatud liivast ja see oli kontrollitud uuringus parem kui psüllium, mineraalõli või nisukliid.“

Enteroliit ja fekaliit

Enteroliit on soolekivid, mis koosnevad mineraalidest nagu magneesium-ammooniumfosfaadi soolad, mis moodustavad hobuse söödud võõrkeha ümber, mis ei seedi. Samamoodi on fekaliidid tihendunud väljaheited soolestikus. Munsterman märkis, et operatsioon on mõlema puhul kõige tavalisem ravi. Pärast ravi peaks omanik tema sõnul hobusele söötma sama toitu, mida söödetakse kõhukinnisusest paranevatele hobustele.

Munsterman märkis, et omanikud võivad operatsioonijärgselt võtta ennetavaid söötmismeetmeid, et vältida tulevikus kivide moodustumist. Sh võib teha järgmist:

• enteroliidi tekkimise eelsoodumusega hobustele sööta vähem kui 50% lutsernheina, sest selle suurt valgusisaldust on statistiliselt seostatud enteroliidi tekkimisega;
• samuti arvatakse, et nisukliid soodustavad enteroliidi moodustumist, kuid neid ei ole kunagi otsustavalt seostatud. Seega kaaluda mõjutatud hobuste puhul nisukliide tarbimise piiramist;
• vältida tallis hoidmist rohkem kui poole päeva jooksul, suure valgusisaldusega dieete, väikese kiudainesisaldusega dieete ja toidukordade vahel söötmist;
• mõelda igakuisele psülliumiravile või sööta kehakaalust 2–2,5% heina päevas, et puhastada sooli ja ennetada enteroliiti või fekaaliiti.

Üleneva käärsoole nihkumine

Munsterman selgitas, et ülenev käärsool liigub kõhuõõnes vabalt ning nihkumised ei ole haruldased. Meditsiiniline ravi on võimalik, kuid tema sõnul viiakse paljud hobused operatsioonile.

Pärast ravi tuleks hobuseid sööta nagu jämesoole kinnisuse korral. Sööta pikkade kiududega kvaliteetset sööta, et „suurendada kõhus seeditava toidu hulka“. Kontsentraate vältida 10–14 päeva jooksul pärast ravi.

Munsterman soovitas mõjutatud hobuste puhul vähendada kontsentraatide mahtu või nende kasutamine lõpetada. Selle asemel peaks sööt põhinema kvaliteetsetel kiudainete allikatel ning tagatud peaks olema piisav veetarbimine.

Jämesoole vääne

Munsterman ütles, et veterinaarid ravivad seda tõsist ja eluohtlikku koolikut alati kirurgiliselt. Operatsioonijärgne söötmise sõltub väände (keerde) ja operatsiooni tõsidusest.

Hobuste puhul, keda raviti varajases staadiumis ja kellel esines lõikuse ajal minimaalselt soole resektsiooni, võib söötmine alata juba 6–12 tundi pärast ravi. Kui vääne on tõsine ja veterinaar teeb ulatusliku operatsiooni ja resektsiooni, peab söötmisega tema sõnul ootama vähemalt 12–24 tundi. Ta lisas, et kui mõni sool on muutunud isheemiliseks (verevoolu puudub), ei pruugi hobused sööma võimelised olla kuni 48 tunni jooksul pärast operatsiooni.

Kui hobune sööma hakkab, tuleb Munstermani sõnul pakkuda kvaliteetset sööta 4–6 tunni jooksul. Järgnevatel päevadel võib sööda hulka suurendada ja hobune peaks terve koguse suutma tarbida kolmandaks päevaks. Kui hobune on uuesti tervet kogust sööma hakanud, on vaja lihtsalt seeditavat dieeti, et keha heas seisukorras hoida. Selliste hobuste puhul on erilised kaalutlused järgmised:

• hobune peab kaalulanguse vältimiseks tõenäoliselt tarbima suurema koguse kvaliteetset heina, millel on suur valgusisaldus (nt lutsern);
• mõjutatud hobused peavad tarbima rohkem vett kui terved hobused (mõnikord kuni kaheksa liitrit rohkem), et toime tulla liigse veekaoga väljaheite kaudu;
• kuna seedetrakt taastab ennast, väheneb spetsiaalse dieedi vajadus;
• vajadusel andke õli või sojajahu, et soodustada kaalutõusu pärast operatsiooni.

Pimesoole kinnisus

Munsterman ütles, et pimesoole ummistused on kõige sagedasemad koolikust tingitud pimesoole haigused ning olenevalt juhtumist võivad veterinaarid ravida neid meditsiiniliselt või kirurgiliselt.

„Pimesoole kinnisuse järgne ravi on keeruline suure uuesti haigestumise määra tõttu,“ ütles Munsterman. Seega soovitas ta söötmist uuesti alustada aeglaselt ja järk-järgult. Ta soovitas esimese 12–24 tundi jooksul pärast tervenemist anda ainult vett ning viia hobune seejärel jalgsi karjamaale ja lasta süüa kuni 15 minuti jooksul, et stimuleerida sooletegevust. Seejärel soovitas ta pakkuda väheste jääkidega sööta nagu täissööt või lutserni graanulid ning lisada hein väga aeglaselt uuesti toidulauale. Ta soovitas lutserni selle lahtistav toime tõttu.

Pimesoole sissetõmbumine

Seda tüüpi kooliku tekivad siis, kui pimesool endasse tõmbub, seda lahendatakse alati kirurgiliselt. Operatsiooni käigus tehtava tõsidus ja protseduurid määravad, kui kiiresti hobune pärast operatsiooni sööma hakata saab.

Mõned hobused saavad süüa juba 12 tunni pärast, teised peavad ootama 36–48 tundi. Kui söötmisega uuesti alustatakse, tuleks vett pakkuda enne, kui kasutusele võetakse söötmiskava, mida on kirjeldatud jämesoole kinnisuse osas. Täpsemalt soodustab karjatamine pimesoole motiilsust ning seega on soovitatav hobune rohule ligi lasta.

Väikese käärsoole ummistused

Loomaarstid valivad kas meditsiinilise või kirurgilise ravi, olenevalt ummistuse tõsidusest. Ta märkis, et neil kahel ravimeetodil on pisut erinevad lähenemised söötmisega uuesti alustamisele.

Ta märkis, et meditsiiniliselt ravitud hobused võivad vee joomist alustada esimese 12–24 tunni jooksul pärast paranemist. Pärast seda soovitas ta kasutada samasugust söötmiskava nagu hobuste puhul, kellel on üleneva käärsoole kinnisus. Ta soovitas esimestel päevadel pärast kinnisuse eemaldamist üksnes sööta sisaldavat dieeti.

Kirurgiliselt ravitud hobuseid tuleks Munstermani sõnul söödast eemal hoida 36–48 tunni jooksu pärast operatsiooni ning seejärel tuleks neid iga 6 tunni järel aeglaselt sööta väikese koguse väheste jääkide söödaga. Sellist sööta, nagu täissööt või lutserni graanulid, tuleks tema sõnul sööta 10–14 päeva jooksul pärast operatsiooni. Vajadusel võivad omanikud jätkata seda dieeti piiramatu aja jooksul, kui normaalse toitumise korral tekivad probleemid.

Ülevaatlik sõnum

Kaks erinevat koolikujuhtumit ei lahene ühesuguselt ja nii on iga juhtumi puhul vaja individuaalset ravi. Kuid enne koolikute väljakujunemist söötmise uuesti alustamise meetodite mõistmine võib aidata omanikul tulevikuks valmistuda.

ORIGINAAL

Hein on sama väärtuslik kui kuld

Kas ka Teie olete tundnud muret, kuidas sellel talvel oma hobuseid heinaga varustada? Soovituslik on vähemalt 1,5 kg heina hobuse iga 100 kg kehakaalu kohta päevas. See teeb ühe 600 kg kaaluva soojaverelise kohta 9 kg heina päevas. Kuid milleks selline kogus üldse vajalik on?

• See soodustab mälumist ja mälumisaktiivsust ning sellega seotud süljevoolust

• Soolestiku mikroobid saavad seeditavast toorkiust piisavalt toitaineid

• Kogu soolestiku peristaltika ergutamiseks

• See aitab hästi igavuse vastu

Ekstreemselt kuiva suve tõttu on hea hobusehein defitsiitne kaup. Paljud hobuseomanikud pidid juba suvekuudel andma hobustele osaliselt söödaks esimesest niitmisest saadud heina, mis tegelikult oli mõeldud talvekuudeks. Teine ja kolmas niitmine jäid põua tõttu enamasti üldse ära. Seetõttu on hein vägagi nõutud kaup, mida on nüüd turul saada vähe ja kalli hinnaga.

Kogu Põhja-Euroopas valitseb söödapuudus. Kellel veel midagi on, müüb seda sageli pöörase hinnaga. Heinast on saanud ihaldatud kaup, mille eest vahepeal astronoomilisi summasid makstakse.

Kuid mida saaks teha, kui heina on napilt, millised on alternatiivid?

Heina minimaalset kogust 100 kg hobuse kehakaalu kohta ei peaks ega tohiks vähendada.

Esmalt kõige olulisem:

Heina minimaalset kogust 100 kg hobuse kehakaalu kohta ei peaks ega tohiks vähendada. See on oluline seedimise funktsioneerimiseks, peale selle on hobustel nii mõneks ajaks tegevust. Pöörake söötmise ajal tähelepanu sellele, et heina ei läheks raisku. Andke heina päevas mitu korda väikeste portsjonite kaupa ette, siis tallatakse seda vähem jalgade alla. Samuti hoolitsege selle eest, et väljas olevas söötmiskohas oleks kindel ja kergestipuhastatav aluspind ning söötmiskoht oleks vihma eest kaitstud. Kasutades söötmiseks heinavõrku või sõime väldite samuti tarbetut raiskamist.

Osa päevasest heinaportsjonist võib asendda kõrgekvaliteedilise põhuga. Põhu proteiinisisaldus on madal, kuidainesisaldus aga kõrge. Liigne põhuga söötmine võib siiski põhjustada kõhukinnisust ja koolikuid, päevas ei tohi põhu osakaal ületada 0,5 kg iga 100 kg hobuse kehakaalu kohta. Kui põhku kasutatakse ka allapanuks, ei tohiks seda lisaks veel söötmiseks kasutada. Kui asendate söötmisel osa heina põhuga, kontrollige, kas Teie hobune saab piisavalt energiat ja mineraalaineid.

Kui lisaks heinale napib ka kvaliteetset põhku, võib anda ka lisaks kõrge struktuurse sisaldusega või kiudaineterikast sõimesööta.

Esikohal on meie:

Struktur Mix. See müsli sisaldab peamiselt lutserni ja odrapõhku, on vähese proteiinisisaldusega (59 g seeditavat toorvalku) ja annab vähe energiat (9,8 MJ seeditavat energiat). See müsli on seega rikkaliku struktuuriga ja Teie hobune võib ka väikest kogust seda segu saades pikalt sõime juures aega veeta. Kõrge struktuurne sisu ergutab mälumist ja aktiveerib süljevoolust ning kergendab seeläbi ka seedimist ning toitainete omastamist. 1 kg Struktur Mix`iga saab tõesti asendada 1 kg heina.
TOOTE INFO

EMH Heu Cubes, seda pakutakse kui täielikku heinasendajat. Läbi lepinguliste põllumajandustootjate garanteerime me säästva saagikoristuse ja -töötlemise ning optimaalse rohukvaliteedi. Vastavalt regulaarselt võetud pinnaseproovidele lisatakse heinamaadele süstemaatiliselt toitaineid ja neid maid majandatakse  hobuste spetsiifilisi vajadusi arvesse võttes. Nii ei tõrjuta liigse väetamisega taimeliike lihtsalt välja, vaid eesmärgiks on saada liigirohke segu. Seedimise toetamiseks ja toitainete paremaks omastamiseks organismis täiendatakse heinakiudusid Eggersmann Microherbs`iga (EMH). Sellega pidevalt söötes paraneb eeldatavalt hobuste üldine seisund ja suureneb vitaalsus. 1 kg EMH Heu Cubes´i asendab 1 kg heina.
TOOTE INFO

EMH Struktur Getreidefrei(teraviljavaba struktuur). See kergeltseeditav terviklikku toorkiudu sisaldav sööt on tegelikult välja töötatud ainevahetushäirete all kannatavate või tundliku seedimisega hobustele. 21%-lise kiudainesisalduse tõttu võib aga ka selle söödaga asendada osa heina. See on madala tärklise- ja suhkrusisaldusega ning ei koorma ainevahetust, kõrge toorkiu osakaal toetab jämesoole mikrofloorat. Päevalilleseemned ja riisikliid annavad asendamatuid rasvhappeid. Lutsern on väärtuslikuks proteiiniallikaks ja seega ideaalne, et keha aminohapetaga varustada.
TOOTE INFO

Mõistlik alternatiiv.

Kas oleks võimalik ka natuke soodsamalt, küsite Te? Jah, ka see on võimalik.

Selleks sobivad väga hästi näiteks pelletitooted, sest pelletitel on reeglina oluliselt kõrgem kiudainesisaldus kui müslitoodetel.

Need ei ole tingimata abiks mälumisel, kuid abistavad soolemikroobe nende töös.

Horse & Pony täisterapelletid. See on ballastaineterohke ja kergesti käsitletav segatoit kõikidele hobustele, kes heinamaal või tallis alati ainult proteiinivaest lisatoitu saama peavad. Kas lisaks olemasolevale sõimeratsioonile või heina/silo ja põhu kiudaineratsiooni täiendusena: Horse & Pony täisterapelletid on jämedalt purustatud, osaliselt hüdrotermiliselt lagundatud teraviljaga ja pakuvad vitamiini-, mineraalide- ja mikroelementiderikast lisasööta, mida hobused meelsasti söövad.
TOOTE INFO

Andrea Everding
Hobuste toitumisalane spetsialist, sertifitseeritud veterinaar ning loomahomöopaat. 
Eggersmann Team

GLÜKOOSAMIINist

GLÜKOOSAMIIN ON OHUTU CUSHINGI SÜNDROOMIGA, HOBUSTE METABOOLSE SÜNDROOMIGA, LAMINIITI PÕDEVATE JA RASVUNUD HOBUSTE PUHUL!

Müüt, et teatud hobuseid ei tohiks glükoosamiiniga sööta selle suhkruks muutmise tõttu, on endiselt paljudes hobusekasvatuse ringkondades laialt levinud!

See ei ole uus teave ja sellest kirjutasid ajakirjas Journal of the Chemical Society rohkem kui 100 aastat tagasi James Colquhoun Irvine ja Alexander Hynd. Seega otsige internetist „glükoosamiini muutumine glükoosiks“ või „glükoosamiin ja insuliin“ ning leiate mõningast teavet. Tõlgendamine on teine asi ja see on koht, kus mõnede hobuseomanike antav „populaarne“ nõu läbi kukub.

1. Kogu glükoosamiin ei muutu suhkruteks! Tegelikult muutub glükoosiks vaid väike osa. Anderson jt (2005) hindasid, et 75 kg inimese puhul suurendaks 1,7 g suukaudse glükoosamiini tarbimine (ligikaudu 11g 500 kg hobuse puhul) vere glükoosisisaldust kõige rohkem 0,06 mmol/l või 1% võrra, st see on vaevu mõõdetav!
2. Isegi kui KOGU glükoosamiin ühislisandis 10 g soovitatavas päevases annuses 500 kg kohta muutuks glükoosiks (ja nii ei juhtu), oleks selle tulemuseks 10 g glükoosi, mis on 2 teelusikat! Kui võtame näiteks tavalise heina, mille vees lahustuvate süsivesikute sisaldus (suhkrusisaldus) on 150 g/kg, siis oleks 10 g glükoosi võrdne ligikaudu 67 g heinaga – kõige rohkem 1 või 2 suutäie heinaga!
3. Paljud uuringud, mis näitavad seost glükoosamiini ja insuliini düsregulatsiooni vahel, on kas a) eraldatud rakkudes, b) kasutavad ebanormaalselt suuri annuseid, c) vigased. Pham jt (2007) rõhutavad, et „glükoosamiini kasutatakse laialdaselt osteoartriidi raviks, mis on nii rasvumise kui ka II tüüpi diabeediga [insuliinitundlikkus] seotud haigus“. See on suur punane lipp. Haigus, mille puhul inimesed glükoosamiini võtavad, on haigus, mida seostatakse ka insuliinitundlikkuse ja rasvumise suurenenud riskiga. Öelda, et glükoosamiin põhjustab insuliinitundlikkust või rasvumist, on põhjuse ja tagajärje segiajamine. Tavaline viga.

Seega kas glükoosamiin on hobustele ohutu? Isegi laminiidiga loomadele? Rasvunud hobustele? Cushingi sündroomiga hobustele? Jah!

Allpool on mõni tsitaadid Andersoni jt ülevaatest (2005).

• „Suurte glükoosamiini annuste suukaudne manustamine ei avalda dokumenteeritud mõju loomade glükoosi ainevahetusele.“
• „Kõrvaltoimed olid märkimisväärselt vähem levinud glükoosamiiniga kui platseebo või mittesteroidsete põletikuvastaste ravimitega (NSAID).“
• „Meie kriitilise hinnangu järgi on glükoosamiin praeguste kasutustingimustega ohutu ega mõjuta glükoosi ainevahetust.“

Salazari jt (2014) hiljutisem ülevaade kinnitas ka, et „[...] inimeste puhul on endiselt vähe tõendeid diabetogeneesi [st insuliini düsregulatsiooni] glükoosamiiniga toetamise kohta ning praegu tuleks seda seost pidada ainult teoreetiliseks võimaluseks.“

Autor Dr David Marlin
ORIGINAAL

Suhkru kogunemine rohus võib hobuseid kahjustada

Toitumise uurimise ringkondades nimetatakse karjamaadelt pärit rohtu "roheliseks arstiks" (Dr Green).

Vanasti kirjutasid loomaarstid sageli seda „ravimit“ hobustele siis, kui täpset haigust või diagnoosi oli keeruline kindlaks teha. Viimastel aastakümnetel on ilmseks saanud, et need vanad tegijad olid õigel teel. Karjamaadelt pärit rohi paistav „ravivat“ paljusid tervisehädasid.

Viimasel ajal on teadlased siiski paljastanud et nn roheline arst ei pruugi siiski kõigi hobuste jaoks parim ravim olla. Teatud kasvutingimuste korral võivad tavalised karjamaataimed sisaldada küllalt suhkrut, et tekitada ainevahetuse probleeme hobustel, kes on tundlikud süsivesikute suhtes.

Fotosünteesi nimelise protsessis kaudu kasutavad taimed päikesevalgust, et toota süsinikdioksiidist ja veest suhkrut ja hapnikku. Öö jooksul toimub taimede respiratsioon, mis muudab kütusemolekulid nagu suhkru energiaks, mis toetab nende kasvu. Seepärast on suhkur oluline taime normaalseks arenguks.

Normaalsetel tingimustel on suhkru tootmine ja tarbimine sarnasel tasemel ning taimestruktuuris säilitatakse vähe liigset suhkrut. 

Kui aga fotosüntees ületab respiratsiooni, kogunevad taimesse suhkrud. Respiratsioon aeglustub, kui taimed kogevad stressi mõne sellise olulise ressursi piiratuse tõttu, mida neid kasvamiseks vaja on (nt vesi või mõni oluline toitaine). Sellistel juhtudel ladustavad teatud taimed suhkrut fruktaanina, et see oleks kasvuks saadaval, kui ressursse on piiratud koguses. Seetõttu saavad põuda kogenud taimed sageli oma värvi ja kasvutempo pärast vihma kiiresti tagasi.

Kõik taimed ei kogu fruktaani. See toimub mitmete jaheda hooaja rohtude puhul, mis on külvatud hobuste karjamaadele, näiteks luste, harilik kerahein, karjamaa-raihein ja aruhein, kuigi tasemed võivad sortide lõikes erineda.

Fruktaani indutseeritud laminiit. 

Kõik hobused peaksid tasapisi kohanema lopsakate karjamaadega. Aeglaselt kiirelt kasvaval karjamaal olemise aega suurendades saab suurema tõenäosusega vältida hobuste seedetrakti ja ainevahetuse häireid. Kui hobune või poni on varem laminiiti põdenud, võib karjamaal olemine olla ranged piiratud või selle võib toitumisest üldse välja jätta, sõltuvalt loomaarsti soovitusest.

Põua ja külma tõttu stressi alla sattunud lopsakatel karjamaadel või rohumaadel karjatamine võib viia tõsiste terviseprobleemideni, millest kõige tõsisem on laminiit. Erinevalt paljudest teistest suhkrutest ei saa fruktaane ensümaatiliselt lagundada ning seega ei seedita neid peensooles ja need jõuavad alumisse peensoolde, kus seal olevad mikroobid neid kääritavad. Fruktaani kiire kääritamine alumises peensooles põhjustab lenduvate rasvhapete ja piimhappe tootmise tõttu soovimatuid muutusi pH-s. Alumise peensoole mikroobid on haprad ja ei pruugi pH kiire langemisega adekvaatselt toime tulla. Mikroobide ulatuslik suremine põhjustab sageli laminiidi vohamist. Laminiidi ägedus sõltub mitmest tegurist nagu tarbitud fruktaani kogus ja üksikute hobuste tundlikkus.

Fruktaaniga seotud subkliiniline atsidoos. 

Veel üks fruktaani liigse tarbimise komplikatsioon on subkliiniline atsidoos. Subkliinilise atsidoosi mehhanism sarnaneb laminiidi omaga, kuid on üks oluline erand. Ühe olulise vahejuhtumi asemel, mille tulemusel tekib alumise peensoole ulatuslik häire ja saab algusel laminiit, on subkliinilise atsidoosiga hobustel krooniliselt madala pH ja kõrgemad piimhappe tasemed. Kuigi neil ei pruugi tekkida täielik laminiit, tunnevad nad nii suurt ebamugavust, et see võib negatiivselt mõjutada käitumist, tulemusi ja üldist tervist. Kroonilise subkliinilise atsidoosiga hobustel on alumise peensoole tõsiste häirete tekkimise kalduvus.

Ravivõimalused. 

Subkliinilise atsidoosi õige ravi (eriti laminiidi tekkimise kalduvusega hobuste puhul) on loomade heaolu otsustav tegur. Üks ravivõimalus hõlmab hobuse väljalaskmist ajal, mil fruktaani kontsentratsioonid on taimedes arvatavasti kõige madalamad, kuigi see sõltub mitmetest teguritest. Üldiselt on fruktaanitundlike hobuste karjatamiseks kõige ohutum aeg varahommikul pärast ööd, mil temperatuur ei langenud alla 4 °C (40 °F).

Nende hobuste kõige ohtlikum karjatamise aeg on arvatavasti hiline pärastlõuna või varane õhtu, kui eelmisel ööl langes temperatuur alla 4 °C. Isegi mõõdukas teraviljakogus koos kõrge fruktaani tarbimisega võib alumise peensoole häirete tõenäosust suurendada.

Kui hobune on kõigilt karjamaadelt kõrvale jäetud, on järgmine loogiline söödaallikas kvaliteetne muruhein. Selline toitumise korrigeerimine kõrvaldab suurema osa võimalikest probleemidest. Ainsaks erandiks on äärmiselt tundlikud hobused, kelle puhul võib teatud heinte fruktaanisisaldus probleemide tekitamiseks piisav olla.

Loomaarsti ja hobuste toitumisspetsialistiga tiheda koostöö tegemine võib olla parim viis otsustamaks, kas hobusel on fruktaaniga seotud probleemide tekkimise oht. Need spetsialistid võivad aidata valida ravikava, mis aitab hobuse ohust välja.

ORIGINAAL

Võimalik seos hobuste seleenipuuduse ja puidu närimise vahel

Selline hobuse stereotüüpne käitumine nagu pea liigutamine ühelt küljelt teisele, puidu närimine ja boksis ringiratast kõndimine ilmneb nii tippspordi kui ka harrastusspordi hobustel. Stereotüüpsed käitumismallid, lisaks sellele, et need on ebameeldivad, võivad rikkuda talli ja panevad muret tundma hobuste heaolu pärast, põhjustavad neil olulisi terviseprobleeme, näiteks hammastega seotud häired, keskkõrvahaigus, kehv kehaline jõudlus, kaalulangus ja koolikud.

„Puidu närimine on kõige murettekitavam selliste kompulsiivsete käitumiste seas. Hobune haukab lõikehammastega eset ja neelab seejuures õhku, tuues kuuldavale häälitsuse,” selgitas Ph.D. Kathleen Crandell, toitumisteadlane Kentucky Equine Research (hobuste uurimiskeskus) juures.

Täpne põhjus, miks hobused puitu närivad, on teadmata. Mõni arvab, et hobustel on rahuldamata toitumis- või kohtlemisvajadused. Teised usuvad, et süüdlased on muutunud bioloogilised funktsioonid, näiteks antioksüdantide tasemete vähenemine või oksüdatiivse stressi suurenemine (organismis on häiritud oksüdatiivsete stressorite ja antioksüdantide omavaheline tasakaal).

Kuna sellised mikroelemendid nagu seleen, tsink, mangaan ja vask kaitsevad keha oksüdatiivse stressi eest, uuris üks rühm hiljuti hüpoteesi, et oksüdatsiooniseisund võib aidata kaasa puidu närimisele. Selle teooria testimiseks koguti vereproove hobustelt puidu haukamise episoodi ajal või vahetult pärast seda, kui hobused puhkasid. Testiti ka kontrollhobuseid, kes polnud kunagi teadaolevalt puitu närinud. Proove analüüsiti, et leida erinevaid oksüdatsiooninäitajaid.

„Kõige tähtsam leid oli, et seleeni sisaldus vereseerumis oli hulga väiksem puitu haukavatel hobustel kui kontrollhobustel, ja madalaim tase mõõdeti, kui hobune reaalselt puitu näris,“ ütles Crandell.

Nii jõuti järeldusele, et „muutused vereseerumi seleenis, mis on antioksüdantses süsteemi oluline koostisosa, võivad mängida rolli hobuste patofüsioloogias, see lisab täiendust teooriale, et puidu haukamine võib olla seotud suurema oksüdatiivse stressiga ja muutustega olulistes mikroelementides.“

Mikrotoitainete tasakaalustamatus võib mõjutada paljusid füsioloogilisi protsesse, mis on üks põhjus, miks Kentucky Equine Researchi toitumisnõustajad on valmis konsultatsioone andma. Nad võivad aidata sööda analüüsiga, soovitada ratsiooni rikastajaid, mis sisaldavad vitamiine ja mineraalaineid, nagu Micro-Max (Gold Pellet Austraalias), antioksüdante nagu Nano•E, vees lahustuv, E-vitamiini looduslik allikas ja Preserve PS ( Austraalias Preserve), et tagada loodusliku päritoluga E-vitamiini, C-vitamiini kättesaadavus, ja teisi antioksüdante.

„Ka hobuste kohtlemine mängib tähtsat rolli stereotüüpsete käitumismudelite vähendamises. Arvatakse, et sellised strateegiad nagu keskkonna rikastamise vahendid, pidev heina kättesaadavus vabal valikul söömiseks või pikem mäletsemisaeg, samuti otsene visuaalne kontakt teiste hobustega või pikem koosolemise aeg karjades parandavad mõjutatud hobuste heaolu,“ märkis Crandell.

*Omidi, A., R. Jafari, N. Saeed jt, 2018. Potential role for selenium in the pathophysiology of crib-biting behavior in horses. („Seleeni potentsiaalne osa puitu närivate hobuste patofüsioloogias“). Journal of Veterinary Behavior 23:10-14

ORIGINAAL

SUVI - Kui karjamaalkäimine muutub probleemiks II osa

Laminiit on väga valuline kabjanahapõletik. See lihtne selgitus tähistab keerulist kompleksset protsessi, mille kõiki tekkepõhjuseid pole suudetud ikka veel välja selgitada.

Mitte kõigil hobustel ei kujune sarnaste häirete korral välja kabjanahapõletik. Vaid tundlikel hobustel võivad stress, kõvast pinnasest tingitud üleliigne koormus, hormonaalsed häired, reaktsioonid ravimitele või infektsioonid põhjustada lisaks ka laminiiti. Kõige sagedasemaks põhjuseks on aga söötmine.

Ekslikult seostatakse kabjanahapõletiku tekkimist enamasti noore karjamaarohu liigse valgusisaldusega. See teooria on oma aja ära elanud – tegelikke pahategijad tuleb otsida hoopis süsivesikute “riigist”.

Põhjustajad on tärklis ja suhkur.

Iga ootamatu söödamuutus võib vallandada kabjanahapõletiku. Siia alla käib nii ülesöömine söödasõime juures kui kiire üleminek talviselt söödalt noorele karjamaarohule. Igatahes peituvad korduvalt esineva kabjanahapõletiku põhjused karjamaarohus endas. Haiguse põhjustajaks on nn. fruktaanid (säilitussüsivesikud), taimedes leiduvad komplekssed suhkrumolekulid. Neid kergestikäärivaid süsivesikuid leidub peamiselt kõrtes ja nende ülesanne on säilitada taime jaoks toitaineid ning kaitsta taime külma eest.

Kabjanahapõletik ei saa alguse mitte kabjas, vaid jämesooles, kus käärimine põhjustab ülihappesuse ehk atsidoosi.

Soolest kapjadesse – ahelreaktsioon

Kui soolebakterid – ükskõik mis põhjusel – ootamatult harjumatu söödaga kokku puutuvad, saab tundlik tasakaal häiritud. Tekkiv soolesisu ülihappesus põhjustab bakterite suremist. Seejuures tekkivad mürkained liiguvad läbi ärritunud sooleseina ja jõuavad vereringesse ning ummistavad kapjade veresooni. Nii tekivad väikesed “infarktid”, mis viimaks viivad ulatusliku kabjanaha põletiku ja laminiidini.

Millistes karjamaataimedes leidub fruktaane?

Suures koguses fruktaane leidub kindlates taimesortides, eriti aga sellises tüüpilises hobustesöödas nagu karjamaa-raihein. Teised taimed jällegi, nagu nt kaunviljad/ristkheinad, sisaldavad säilitussüsivesikuna tärklist ja on fruktaanivaesed. Raiheinade fruktaanisisaldus on eriti kõrge kevadel peale kasvama hakkamist, vähese lämmastikuga väetamise korral ja perioodil, kus öised temperatuurid on madalad ja päevad päikesepaistelised.

Reeglid  hobustele, keda ohustab kabjanahapõletik:

• Ärge laske kevadisel kasvuperioodil, kui päevad on päikeselised ja ööd jahedad, tundlikke hobuseid karjamaale. Sellise ilmastikuga tekib taimedes eriti palju fruktaane. 

• Külvake taimi, mille fruktaanisisaldus on madal (lutsern, kerahein, aruhein, aas-nurmikas) 

• Sügisel ja kevadel planeerige karjamaal söötmist ettevaatlikult. Esimene kevadine juurdekasv, mõnedel taimedel ka veel mitu järgmist juurdekasvu, sisaldab rohkem fruktaane kui suvised ja sügisesed juurdekasvud. Võimalusel laske hobused karjamaale öösiti. 

• Ärge karjatage hobuseid niidetud karjamaadel või kohtades, kus veised on äsja rohu ära söönud.

• Mida vähem karjamaid lämmastikuga väetatakse, seda kõrgem on taimede fruktaanisisaldus. Vastupidiselt levinud arvamusele tuleb laminiidi profülaktikaks üle vaadata ka väetamisplaan.  

• Aeglased muudatused söötmises; muutke söödakoostist üle nädala. 

• Laminiiti haigestunud hobused: andke alguses ainult head heina ja mineraalsööta ning pakkuge neile soolast lakkumiskivi.

Kui laminiidikahtlusega hobused vajavad lisasööta, peaks see olema teraviljavaba. Meil on pakkuda erinevaid sorte, mida võib kasutada ka individuaalselt:

ReVital Cubes on kvaliteetne, tärklise- ja suhkruvaene granuleeritud spetsiaalsööt.  TOOTE INFO

Teraviljavaba Struktur ei koorma ainevahetust, madala tärklise- ja suhkrusisaldusega, sisaldab rohkelt  toorkiudu. TOOTE INFO

Teraviljavaba Kräutermineral on meie spetsiaalne mineraalsööt, sisaldab vähe tärklist ja suhkruid, ei koorma ainevahetust. TOOTE INFO

Green Power on intensiivselt treenivatele hobustele, kes vajavad siiski teraviljavaba sööta, optimaalne valgu- ja energiasisaldus ning kõrge toitainetesisaldus hoolitsevad selle eest, et lihased oleks tugevad ning hobune oleks valmis saavutama tulemusi. TOOTE INFO

Weserland Mash – teraviljavaba, probiootiliste looduslike mõjuainetega, ei sisalda melassi, teravilju ega nisukliisid. TOOTE INFO

Andrea Everding
Eggersmann Team