Ülierutuvus – kuidas toitumine seda mõjutab

Toitumine on vaid üks faktoritest, mis mõjutab käitumist, kuigi mõnede hobuste puhul aitab see kindlasti kontrollida ja vähendada ülierutuvust ning liigset temperamentsust. Üldiselt saab dieet mõjutada käitumist negatiivselt kahel viisil: kas pakkudes palju liigset energiat või sisaldades liiga palju tärklist (ja vahel suhkrut), mis on kõige sagedasem dieediga seotud ülierutuvuse põhjus.

Energia = kalorid

Energia ja kalorid on täpselt üks ja seesama asi, mistõttu ei leidugi kaloririkast, kuid energiavaest toitu. Kalorid on lihtsalt energia mõõtühik ning kuigi inimeste toitumisteadustes mõõdetakse energiat kilokaloritest, lühendatakse seda sageli lihtsalt „kaloriks“. Hobuste toitumises on mõõtühikuks „megadžauli seeditavat energiat“, mida söögikottidele pannakse kirja kui „MJ DE/kg“. Keha füüsiline seisund on parim indikaator, kas hobuse energiavajadus kaetakse adekvaatselt või mitte, kuid paljudele hobuseomanikele on toidusedeli energiasisalduse tõstmine juba üsna temperamentsel hobusel küllaltki närvesööv mõte. Sellegipoolest võib lisaenergia allika targal valimisel tõsta hobuse kaalu ilma tema temperamenti mõjutamata.

Sobivaima energiaallika valimine

Peamised hobuse dieedi energiaallikad on kiudained, õli, suhkur ja tärklis, mida saadakse peamiselt teraviljast. Valk ei ole hobustele esmane energiaallikas ja, vastupidiselt levinud arvamusele, ei põhjusta ega ägesta hobuse erutuvust. Kõrge tärklise- ja suhkrusisaldus söödas, millele vahel viidatakse kui suurele „kiireltimenduvate süsivesikute“ sisaldusele, kuna need seeduvad kergelt ja seedeproduktid imenduvad kiirelt vereringesse, võib põhjustada mõnedel hobustel ja ponidel erutuvuse ägenemist, kuigi see mehhanism pole täielikult lahtimõtestatud. Õli aga sisaldab ligi 2,5 korda rohkem energiat kui teravili, ning on seetõttu mõistlik alternatiiv segudes ja teraviljal põhinevates söötades.

Tõde suhkru kohta

Kuigi rohke suhkur võib mõjutada käitumist, annavad komplekssöödad ja kiudainetel põhinevad söödad dieeti puhast suhkrut juurde väga vähe, isegi kui need sisaldavad melassi. Rohi aga teiselt poolt võib sisaldada kuni 50% vesilahustuvaid süsivesikuid (suhkur + fruktaan, peamine süsivesikute säilitusvorm rohus) ja anda sama palju energiat kui võidusõiduhobuste võistlusperioodi sööt (kilogramm-kilogrammile võttes). Seda arvesse võttes on hobuste karjamaal ja koplis viimise ajal ilmselt oma roll hobuse erutuvuses.

Söötmisnõuanded

• ·         Anna hobusele kindlasti piisavalt heina
• ·         Sööda tasakaalustajad sisaldavad soovitatud koguses söötes küllalt vähe energiat (kaloreid), tärklist ja suhkrut, mistõttu on need ideaalne lisand hobustele ja ponidele, kelle kaal paljalt heinaga söötes püsib muutumatu
• ·         Söödad ei pea olema suhkru- või melassivabad – selle asemel kontrolli tärklisesisaldust, kuna sellel on suure tõenäosusega palju suurem mõju sinu hobuse käitumisele
• ·         Väldi segusid, mille sildile on kirjutatud „mittesoojenev“ („non-heating“), kuna nende söötade teraviljasisaldus ja seega ka tärklisesisaldus on tavaliselt teistest oluliselt suurem
• ·         Alusta söötadest, mis sisaldavad alla 15%, väga tundlike hobuste puhul ka alla 10% tärklist
• ·         Vali kiudainetel põhinevad söödad – kui lisaks on vaja kõrgema energiasisaldusega söötasid, otsi selliseid, mis sisaldavad ka rohkem õli
• ·         Puhast õli võib lisada kuni 100ml 100kg kehamassi kohta päevas, kui on tarvis lisaenergiat. Tuleb aga meeles pidada, et lihtsalt õli lisamine võib dieedi tasakaalust välja viia, nii et kaalu sellise sööda kasutamist, mis sisaldab rohkem õli ja on sobivalt tagakaalustatud E-vitamiiniga. Hobusel võib võtta kuni 12 nädalat kuni ta harjub kõrge õlisisaldusega dieediga, nii et anna talle aega, enne kui asud hindama edasiminekuid hobuse füüsilises seisundis või sooritusvõimes.
• ·         Kõigi lisaõlide manustamist tuleb alustada järk-järgult (u 100ml nädalas kaupa) ja samuti tagada, et dieedis oleks iga 100ml lisaõli kohta lisaks 100TÜ vitamiin E-d – rohkem infot saab veterinaarilt või hobuste toitumisspetsialistilt
• ·         Sööda hobust vastavalt hobuse või poni kehalisele seisundile
• ·         Ära suurenda söödakogust ennatlikult enne planeeritavat kõrgema koormusega perioodi
• ·         Rahustavad lisandid võivad olla mõnedele hobustele abiks. Mitmed omanikud on öelnud, et näiteks magneesiumi söötmisel on positiive toime ning hiljuti avaldati esimene teaduslik uuring, mis näitas, et magneesiumi (magneesiumaspartaadi) lisamine dieeti võib käitumist mõjutada. Taimed nagu kummel, kannatuslill ja sidrunmeliss võivad samuti aidata. Kui sa võistled FEI võistlustel, siis tee kindlaks, et kasutatavad lisandid ei sisaldaks keelatud ainete nimekirja kuuluvaid aineid!

Originaal-artikkel

Mis on hobuste Cushingi sündroom

Mis on hobuste Cushingi sündroom ehk hüpofüüsi kesksagara talitlushäire (pituitary pars intermedia dysfunction, PPID)?

Cushing, või veidi korrektsemalt PPID, on endokriinhaigus (hormonaalne haigus), mis haarab hüpofüüsi. Mitte-Cushingoidsetel hobustel inhibeerib neuronitest vabanev dopamiin teatud hormoonide tootmist ja vabanemist hüpofüüsi kesksagarast. Hobustel, kes põevad Cushingi tõbe, on need neuronid taandarenenud, mistõttu dopamiini vabaneb vähem. Seetõttu muutuvad rakud kesksagaras hüperaktiivseks (ja sageli ka suuremaks) ja hakkavad tootma rohkem erinevaid hormoone, sealhulgas AKTH-d ehk adrenokortikotroopset hormooni. Sellegipoolest pole täielikult selge, kuidas need hormoonid viivad Cushingi tõve kliinilisele pildile.

Kes on ohustatud?

Cushingi sündroom on üks kõige sagedamini diagnoositud endokriinhaigusi hobustel. Sagedamini esineb see vanematel hobustel, kuid mõnikord võivad haigestuda ka nooremad hobused. Ponidel esineb seda samuti rohkem kui hobustel, kuid puuduvad erinevused tõugude ja sugude vahel.

Millele pöörata tähelepanu?

Korrektse diagnoosini võib jõuda mitmel moel, mistõttu on oluline, et su veterinaar leiaks parima võimaluse sinu hobuse probleemiga tegelemiseks. Sellegipoolest on ka mõned klassikalised sümptomid, mis viitavad, et hobuse probleemide põhjuseks on Cushingi tõbi:

• ·         Hilinenud või üldse puuduv talvekarva eemaldumine, mistõttu võib talvekarv muutuda eriti pikaks ja lokiliseks, eriti jalgadel.
• ·         Liigne higistamine
• ·         Tõusnud isu
• ·         Rohkenenud joomine ja urineerimine
• ·         Letargia ja sooritusvõime vähenemine
• ·         Punniskõhuline välimus
• ·         Lihasmassi vähenemine ja kõhetumine
• ·         Ebanormaalne rasvkoe jaotus, eriti silmade kohale, turjale ja sabakondi kohale
• ·         Krooniline või korduv laminiit
• ·         Aeglustunud haavade paranemine, sagedased nahainfektsioonid ja vastuvõtlikkus sooleparasiitidele

Milline mõju on toitumisel?

Kuigi Cushingi tõvele ei ole ravi, võib hoolika käsitluse, sobiva toitumise ja veterinaari abiga hobune või poni elada kõrgekvaliteedilist elu veel pikki aastaid. Cushingoidsete hobuste ja ponide käsitlus on sarnane laminiidiga hobuste omaga ja peaks seega keskenduma tervisliku füüsise hoidmisele ja tagama dieedi, mis sisaldab palju kiudaineid ja vähe mittestruktuurseid süsivesikuid. Mittestruktuursed süsivesikud on olemuselt tärklis, suhkur ja fruktaan, mis on suhkru talletusvorm rohus.

Söötmisnõuandeid

• ·         Vali kiudainerohked söödad, mis sisaldavad vähe tärklist ja suhkrut
• ·         Söödatasakaalustajad on ideaalne viis tagada, et kergelt kaalu koguvad hobused saavad piisavalt vitamiine, mineraale ja kvaliteetset valku ilma söötmata liiga palju lisakaloreid, tärklist ja suhkrut
• ·         Väldi teravilju ja segusid – kõrge tärklisesisaldusega dieet võib viia kiire kaalutõusu ja tõsta riski insuliini ainevahetushäireteks
• ·         Kaalu nende söötade kasutamist, mida soovitatakse laminiitikutele, kuid pea meeles, et need pole ainus sobilik variant
• ·         Kui on tarvis tõsta hobuse kaalu, võib dieeti lisada õli kuni 100ml 100kg kehamassi kohta päevas, et tagada lisakalorid. Tuleb aga meeles pidada, et lihtsalt õli lisamine võib dieedi tasakaalust välja viia, nii et kaalu sellise sööda kasutamist, mis sisaldab rohkem õli – küsi nõu veterinaarilt või hobuste toitumisspetsialistilt
• ·         Toida väikeste portsjonitena – 2kg hobustele, ponidele vähem
• ·         Ära piira kogu päevast toidukogust rohkem kui 1,5%-ni kehamassist ilma oma veterinaariga nõu pidamata
• ·         Lase oma heina analüüsida vesilahustuvate süsivesikute sisalduse osas, mis võiks olla alla 10%
• ·         Heina leotamine leiges vees 12-16h võib vähendada vesilahustuvate süsivesikute hulka kuni 50%, kuid tulemused varieeruvad ja kuuma ilma puhul on üle 6h leotamine juba ebasoovitatav
• ·         Muuda dieeti tasapisi, sealhulgas hobuse heina ja karjamaal viibitava aja osas
• ·         Taga võimalusel regulaarne füüsiline koormus

Mäletsemine karjamaal

• ·         Rohi kasvab küll kogu aasta, kuid kiiremini kevadel ja sügisel, mistõttu peab nendel perioodidel olema eriti hoolikas
• ·         Kaalu hobuse viimist koplisse-karjamaale hilja õhtul või varahommikul, kui fruktaani sisaldus on madalaim. Vii hobused karamaalt ära hiljemalt keskhommikul.
• ·         Väldi karjamaad, mida pole regulaarselt hooldatud ja niidetud. Põua käes kannatavate või ülekarjatatud karjamaade heinas võib olla rohkem fruktaani
• ·         Piira rohusöömist spetsiaalse korvi abil (mis lubab hobusel endiselt juua), karjatamist koos lammastega, hobuse viimist hõredama rohuga koplisse või kopli jaotamist ribadeks
• ·         Hobuse viimine koplisse lühiajaliselt ilma peakorvita võib hoopis põhjustada õgimist ja olla seega vastupidise efektiga – viimastes uuringutes on näidatud, et ponid suudavad nii süüa kuni 1% nende kehamassist 3 tunni jooksul
• ·         Vii hobuseid välja liiva või puitlaastuga kaetud aladele, et nad saaks olla õues ilma ligipääsuta värskele heinale
• ·         Väldi hobuse viimist karjamaale, millel hein on olnud samaaegselt külma temperatuuri ja otsese päikesepaiste käes, näiteks päikeselistel härmatisega hommikutel
• ·         Väldi hobuse viimist niidetud põllule, näiteks kohe pärast heinategu
• ·         Laminiitikutel kaalu täielikult mäletsemise piiramist, asendades selle sobiva heina või heinaasendajaga

 Originaal-artikkel

Terve hobunse kuu - MIS ON SUHKUR?

Mis on suhkur?

Suhkrud on süsivesikud ja neid saab jagada „ehitusplokkide“ hulga alusel, millest nad koosnevad:

·         Monosahhariidid ehk lihtsuhkrud koosnevad ainult ühest plokist, näiteks glükoos, galaktoos, fruktoos

·         Disahhariidid koosnevad kahest plokist, näiteks sahharoos (lauasuhkur, mida paned ka tee sisse), laktoos (piimasuhkur), maltoos

·         Oligosahhariidid koosnevad mitmetest plokkidest, näiteks kuuluvad sinna hulga fuktooligosahhariidid, mida leidub köögiviljades ja puuviljades

Vesilahustuvad süsivesikud

Vesilahustuvad süsivesikud on süsivesikud, mis lahustuvad vees, olles suhkru ja fruktaani (fruktoosi polümeer, üks suhkru talletusviise rohus ja muudes kõrrelistes) segu. Laminiiti põdeva hobuse toit võiks sisaldada alla 10% vesilahustuvaid süsivesikuid (kuivaines), kuigi heina, silo ja karjamaal rohu söömisega võib selle piiri ületada. Tegelikult võib rohus olla kuni 50% vesilahustuvaid süsivesikuid ning heinas ja silos 20% või rohkemgi!

Kas suhkur on hobustele ebatervislik kui ebavajalik?

Suhkur, nagu iga teine toitaine, on oluline osa iga hobuse toidus. Hobune on arenenud tarbima rohtu, mille peamine energiatalletusvorm on sahharoos, mis tähendab, et nad on adapteerunud seedima ja kasutama suhkrut. Seega ei peaks tervetele trenniga tegelevatele hobustele suhkur olema probleem. Sellegipoolest on kindlasti hobuseid, kes vajavad madala suhkrusisaldusega (mitte suhkruvaba) toidusedelit, eriti näiteks hobused, keda ohustab laminiit. Neil juhtudel tasub alustada vähehaaval suhkrusisalduse vähendamisega hobuse või poni dieedis.

Kas hobused saavad olla suhkrule allergilised?

Ei! Glükoos on peamine keharakkude, sealhulgas närvirakkude energiaallikas, mis tähendab, et hobused ei saa olla suhkrule allergilised. Kui dieedis on vähe suhkrut, läheb hobune üle teiste toitainete kasutamisele, et nende ümbertöötlemisel tagada suhkruvajadus.

Kas suured suhkrukogused võivad põhjustada ülierutuvust?

Jah, kuigi komplekssüsivesikuid ja kiudaineid sisaldavad söödad annavad väga väikse osa kogu dieedi suhkrukogusest, isegi kui need sisaldavad melassi. Tegelikult on käitumishäired, mille põhjuseks peetakse suhkruid, tulenevad tegelikult liiga rohkest tärklise söötmisest. Rohi teisalt võib aga sisaldada kuni 50% vesilahustuvaid süsivesikuid (kuivainest) ja sama palju energiat kui võiduajamiste ajaks mõeldud toit (kilogramm kilogrammile võttes), nii et lopsaka rohu söötmine võib kahtlemata su hobuse (liiga) energiliseks teha!

Suhkruallikad

Mitmed omanikud üllatuvad, et rohi ja hein on kõige olulisem suhkruallikad hobuse menüüs, isegi neil, kellel on piiratud ligipääs karjamaale. Komplekssöödad sisaldavad keskmiselt 2,5-7% suhkruid ja arvestades, et hobune sööb neid üsna väikeses koguses, moodustab see üsna väikese osa dieedis olevast suhkrust. Kõrge energiasisaldusega toidusegu sisaldaks 500kg hobuse jaoks 150-300g suhkrut päevas, samas kui 24 tundi karjamaal rohtu süües võiks anda kuni 12,5kg suhkrut! Isegi tallihobused, kes söövad ainult heina, võivad kõrrelistest saada üle 2kg vesilahustuvaid süsivesikuid.

Melass

Melassist on viimastel aastatel saanud kardetud sõna, kuigi tegelikult on see hirm põhjendamatu. Melass ja selle teisendid molgli ja molaferm sisaldavad 30-54% suhkrut ja neid lisatakse söödale tavaliselt 10-15% ulatuses, mistõttu moodustab melassist tulev suhkur valmistoidust 2-4%. Laminiidi ja ülierutuvuse all kannatavate hobuste puhul on oluline suhkru summaarne kogus toidus, mitte üksikkomponendid nagu näiteks melass. Kui sööt sisaldab vähe tärklist ja suhkrut, võib julgelt hobuse dieeti lisada melassiga sööta. Sellegipoolest pakuvad mitmed firmad tänapäeval ka melassivabu alternatiive neile hobuseomanikele, kes soovivad melassi täielikult vältida.

Madala suhkrusisaldusega või suhkruvaba

Kuigi suhkrul on haiguste kujunemisel oma roll, ei vaja laminiidi all kannatavad hobused madala suhkrusisaldusega dieeti. On peaaegu võimatu leida täiesti suhkruvaba sööta – isegi kui see ei sisalda melassi, sisaldavad paljud naturaalsed komponendid looduslikult suhkrut. Seetõttu ei tohiks võtta tõsiselt väiteid, et laminiidiga hobused peavad sööma suhkruvabalt, sest tegelikult on isegi näidatud, et natuke suhkrut dieedis on vajalik, et kehal püsiks normaalne võimalus suhkrut seedida.

Porgandid ja maiused

Porgandid koosnevad u 85% ulatuses veest, mis tähendab, et tegelikult on porgandites küllalt vähe suhkrut ja kaloreid. Kuigi protsentuaalselt tunduvad maiused kõrge suhkrusisaldusega, siis kuna neid söödetakse hobusele vähe, ei tõsta need oluliselt dieedi suhkrusisaldust. Porgandite või maiuste söötmine on seega ohutu, kuid ära anna neid hobusele ämbriga – kõike mõõdukalt!

Nippe heina suhkrusisalduse vähendamiseks

·         Heina leotamine leiges vees 12-16 tundi vähendab vesilahustuvate süsivesikute sisaldust kuni 50%, kuigi see ei muuda seda sobivaks laminiidiga hobusele

·         Kaalu heinaasendaja söötmist

·         Kaalu hobuste väljaviimist õhtul, kui fohus on vähem fruktaani (eeldusel, et maapinna temperatuur on üle 5 kraadi)

·         Väldi hobuse viimist karjamaale, millel hein on olnud samaaegselt külma temperatuuri ja otsese päikesepaiste käes, näiteks päikeselistel härmatisega hommikutel

·         Väldi hobuse viimist niidetud põllule, kuna allesjäänud viljavarred võivad sisaldada rohkelt fruktaani.

·         Põua või rohke karjatamise puhul võib karjamaa rohus olla samuti rohkem fruktaani

Palju on suhkrut…

·         24 tundi karjamaal (7,5% suhkrut) – 1,3kg 350kg poni kohta

·         2kg heina (20% vesilahustuvaid süsivesikuid) – 400g vesilahustuvaid süsivesikuid

·         3kg madala energiasisaldusega sööta (5%) – 150g

·         3kg kõrge energiasisaldusega sööta (6%) – 180g

·         500g sööda tasakaalustajat – 25g

·         1 porgand (100g) – 7g

·         1 õun – 12g

·         

Originaal-artikkel

Millal saab hobusest seeniorhobune?

Traditsiooniliselt saab hobusest veteran 15-aastaselt, kuid hea hoolitsuse ja korraliku veterinaarabi tingimustes elavad hobused ja ponid aktiivselt ka 20ndates ja isegi 30ndates aastates. Mitmete võistlushobuste võimete tipp saabubki nende „teismeliseea“ lõpus. Nagu inimesedki, vananevad hobused eri kiirusega ja ei ole ühtegi reeglit, mis ütleks, millal peaks hobusele hakkama söötma seeniorhobuse toitu. Toitumisalaseid valikuid peaks juhtima hobuse kliiniline ja ainevahetuslik staatus ja kehalise seisundi säilitamise võime.

Märgid vananemisest

• Karva hallinemine
•  Lihastoonuse langus, mis viib punniskõhulise välimuseni ja selja länguvajumiseni või nõgususe suurenemiseni
•  Silmade kohal nõgususte süvenemine
•  Hammaste lagunemine
•  Jäikus ja osteoartriit
•  Tuhm nahk ja karv
• Naha elastsuse kadu
•  Suurenenud vastuvõtlikkus haigustele ja infektsioonidele immuunsuse languse tõttu
•  Kehalise seisundi taandareng

Kui vanus on lihtsalt number…

• Nii nagu mõned inimesed, on ka mõned hobused ja ponid „hingelt noored“. Terveid hobuseid ja ponisid, kelle füüsiline seisund on hea, võib hoida täiskasvanud hobuse standardtoidul (vastavuses nende aktiivsuse ja paaritamisseisundiga)
• Kliiniliselt tervete, kuid kergelt kaalus juurde võtvate hobuste puhul vaata artiklit „Good Doer“
• Kliiniliselt tervete, kuid kergelt kaalu kaotavate hobuste puhul vaata artiklit „Poor Doer“

Toitmisjuhised

• Toida vastavalt kehalisele seisundile
• Mitte kõik seeniorhobused ei kaldu kergelt kaalu kaotama. Tegelikult võib aktiivsuse vähendamine viia kaalu tõusuni, eriti kui see kaasneb suurema karjamaal viibimise ajaga.
• Taga hobusele võimalusel vaba ligipääs heinale või heinaasendajatele
•  Kogu heina ja karjamaal söödud rohu hulka ei tohiks piirata rohkem kui 1,5%-ni keha kuivkaalust päevas
• Sööda 1,2-1,5 korda (20-50% rohkem) silo, kui sa söödaks heina, kuna silol on suurem niiskusesisaldus
• Väldi tärkliserikkaid/teraviljal põhinevaid söötasid ponidel ning hobustel, kes kalduvad olema ülierutuvad. Kõrge tärklisesisaldusega dieet ei sobi hobustele ja ponidele, kes kannatavad laminiidi, hobuste Cushingi tõve (PPID), koolikute, väsimusmüopaatia (tying up syndrome) või maohaavandite käes.
• Sobivaim toit ei pruugi olla see, mille peale on kirjutatud „seenior“ – vajadusel küsi nõu veterinaarilt või hobuste toitumisega tegelevalt inimeselt
•  Hobused ja ponid, kellel on kehvad hambad või kes kannatavad lõualiigese osteoartroosi käes, võivad vajada söötade ja heina(asendajate) eelleotamist
• Cushingoidsed/PPID-ga hobused vajavad sarnast toitumisalast lähenemist kui laminiidiga kimpus hobused. Veidi rohkem aminohappeid (et hoida lihasmassi) ning teoreetiliselt ka lisaantioksüdandid, nt vitamiin E ja seleen võivad olla kasulikud. Rohkem informatsiooni leiad hobuste Cushingi tõvest rääkivad artiklis.
• Kaela ja esijäsemete liigeste osteoartroos võib muuta pea langetamise (nt rohu söömiseks või heina võrgust tirimiseks) valulikuks. Proovi sel juhul hobust sööta tõstetud söödanõudest.
• Nagu inimesed, võivad ka hobuste hambad olla väga tundlikud, mistõttu ei taha nad juua külma vett.
•  Õli võib sööta kuni 100ml 100kg kehamassi kohta, lisades nii hobuse toidusedelisse tärklisevaba kaloriallika, mis ei vaja mälumist. Sellegipoolest võib puhta õli söötmine dieedi tasakaalust välja viia, mistõttu on mõistlikum valida lihtsalt suurema õlisisaldusega sööt, mille veega segamisel saab mash’i.
• Õli tuleb dieeti lisada alati järk-järgult (u 100ml kaupa iga nädal) ning iga 100ml õli kohta tuleb tagada 100 TÜ (toimeühikut) vitamiin E-d. Rohkem infot saad toitumisspetsialistilt.
•  Mõned hobused muutuvad vananedes kapriissemaks ja nende isud võivad muutuda. Riivitud õuna või porgandi, suhkrupeedi, piparmündi, puuviljamahla või lambaläätsede lisamine võib hobust kergemini toidu juurde meelitada. Ühes uuringus näidati, et lambaläätsedel on hobuste poolt kõige eelistatum maitse, lambaläätsele järgnesid banaanid ja kirsid (värsked kirsid on hobustele mürgised!)
• Liigeste tervist ja seedimist toetavad toidulisandid võivad olla mõnedele hobustele kasulikud – kui sa võistled endiselt FEI võistlustel, siis tee kindlaks, et kõik söödad ja lisandid on vabad keelatud ainetest
• Väldi artroosiga hobuste karjatamist väga ebaühtlasel, järsul või äratallatud maastikul.
• Vanematel hobustel võib olla raskem reguleerida oma kehatemperatuuri ja külma ilmaga võivad nad vajada soojemaid tekke ja vabalt ligipääsetavat varjualust. Ekstreemsed temperatuurid võivad mõjutada ka isu ja seetõttu on hobuste suvel jahedas hoidmine sama oluline (Cushingi tõvega hobused ja ponid võivad vajada karva kärpimist)
• Hoia silm peal ka karja käitumisel – vanemad hobused võivad langeda kiusamise ohvriks ja neil võib olla väiksem ligipääs veele ja toidule

Heinaasendajate söötmine

•  Leia loomale sobiv sööt, millest saaks teha mash’i, kui ta pole enam võimeline kõrrelisi sööma
• Töötlemata suhkrupeeti võib sööta kuni 0,5kg 100kg keha kuivmassi kohta, asendades osaliselt heina
•  Väldi kõrrelistel baseeruvaid tooteid hobustel, kes kalduvad kergelt kaalu kaotama, tõuhobustel ning neil, kellel on kalduvus maohaavandite või koolikate (eriti sooletoppumisest tekkivate koolikate) tekkeks
•  Väldi kuivatatud rohtu sisaldavaid tooteid laminiidi ja Cushingi tõvega hobustel/ponidel
•  Jaga kogu päevane toit võimalikult paljudeks väikesteks portsjoniteks ja sööda neid ühtlaselt päevale jaotatuna
• Heinaasendajate suures koguses söötmine võib tunduda ebaloomulik, eriti kuna muidu manitsetakse meid söötma väikeseid koguseid toitu korraga. Kui aga hobusel pole kalduvust koolikatele ja tärklisesisaldus on madal, võib suuremaid koguseid pidada aktsepteeritavateks
• Heinaasendajate jagamine mitmetesse ämbritesse võib soodustada hobustele tüüpilist mäletsevat toitumisviisi

Kehalise hindamise skoor

• Hinda pidevalt hobuse kehalist seisundit, püüdes hoida hindeskoori 5 ja 9 vahel. Kuigi kehalise hindamise skoor ei hinda lihaste arengut, võib hobustel mõnikord lihasmassi puudumist ajada segi rasvkoe puudumisega
• Põletikulinevananemine (põletikuline seisund, mis on seotud kõrgemas eas tekkivate haigustega) on ägedama kuluga ülekaalulistel hobustel
•  Ülekaal suurendab koormust liigestele ja hingamissüsteemile
•  Kaalulangus võib viidata kiusamisele teiste hobuste poolt või tervislikule probleemile, mille puhul on hobune võimetu seedima toitu, toitained ei saa soolest imenduda või on hobusel puudulik juurdepääs toidule 

Originaal artikkel 

Terve hobuse kuu - VITAMIINID JA MINERAALID

Täisväärtusliku toitumise alustala on tasakaalustatud toidusedel.

Clare MacLeod MSc, spetsialiseerunud hobuste toitumisnõustaja seletab, miks on vitamiinid ja mineraalid üliolulised.

Õige toitumise baasiks on mitmekesine dieet. Tasakaalus dieet tagab, et hobune saaks iga päev kätte kõik vajalikud toitained, ilma et ta kaotaks või lisaks seejuures kaalu. Energia, valkude, süsivesikute (sh kiudainete) ja lipiidide (õlid ja rasvad) õige koguse ja vahekorra saavutamine hobuse menüüs on oluliselt lihtsam kui vitamiinide ja mineraalide dooside paikasättimine. Värskes rohus ning heinas on alati mõnedest olulisest mineraalidest ning (heina ja teiste kauem säilitatud produktide puhul) ka vitamiinidest puudus.

Mis on vitamiinid ja mineraalid?

Vitamiine ja mineraale klassifitseeritakse mikrotoitainete hulka, kuna neid on kehale vaja oluliselt väiksemates kogustes kui näiteks süsivesikuid ja valke, mis on makrotoitained. Samas on nad ülitähtsad, kuna nende puudus kehas võib põhjustada häireid keha normaalses toimimises, viies mõnikord ka haiguseni.

Vitamiinidel on kehas palju erinevaid ülesandeid ning nende aktiivsus on oluline paljude ainevahetusradade toimimiseks. Rasvlahustuvate vitamiinide hulka kuuluvad A, D, E ja K-vitamiinid. Vesilahustuvad on näiteks C-vitamiin ja B-vitamiinide kompleks. Vitamiinid pole imelised tervisetaastajad, toonikumid ega puhastuskuuri preparaat, vaid vajalikud tervise toimimiseks iga päev.

Mineraalid on anorgaanilised elemendid, millel on kehas palju ülesandeid, näiteks luude ja hammaste tugevuse tagamine, kehavedelike tasakaalustamine, ensüümide komponendiks olemine ja põhilise rakuainevahetuse eri protsessides osalemine. Essentsiaalsed mineraalid moodustavad u 4% hobuse kehamassist. Nende imendumise ja omavaheliste mõjutuste iseärasuste tõttu on mineraalide suhe toidus sama oluline kui kogus. Mõned mineraalid on liiga suures koguses mürgised, mistõttu peaks mineraalide juurdemanustamine, eriti ühe mineraali haaval, olema ettevaatlik. Olulisemad makromineraalid (ehk mineraalid, mida on iga päev vaja grammides) on kaltsium, fosfor, magneesium, väävel ning elektrolüütidest naatrium, kaalium ja kloor. Olulisemad mikromineraalid (iga päev vaja milligrammides) on tsink, vask, raud, seleen, jood, mangaan, koobalt.

Kuidas tagada oma hobusele õige kogus vitamiine ja mineraale

Hobused ja ponid on tavaliselt kõige tervemad süües toitu, mida nad leiavad vabast loodusest, ning vitamiine ja mineraale tuleb lisaks juurde manustada vaid siis, kui on vaja teha tasa puudujääke, mida värske toit näiteks koplis ei taga. Seega peaks toiduämbrisse minema vaid minimaalne kogus, mis on vajalik päevase normi tagamiseks.

Hobused ja ponid, kes ei vaja täiskogust soovitatud vitamiinide-mineraalidega rikastatud kontsentraati ehk kes söövad oma igapäevase süsivesiku- ja valguvajaduse täis värskest looduslikust kraamist, vajavad väiksemat vitamiini- ja mineraalilisa, et nende toidusedel oleks tasakaalustatud. Kõige ohutum ja kasulikum viis essentsiaalsete mikrotoitainete manustamiseks on multivitamiini- ja mineraalikompleksi sisaldav toidulisand. Seda saab  segada heina või tavatoiduga hobustele, kes valgud ja süsivesikud saavad kätte värskest toidust, või lisada segasöödale neile hobustele, kes ei vaja soovitatud täisdoosi.

Esmalt tasakaalusta dieet!

Vitamiini- ja mineraalilisasid on kõige alakasutatumad ja vääritimõistetumad toidulisandid. Need peaks olema olemas iga hobutarvepoe riiulil! Alati ei näe nende kasutamisel muutust kohe, kuid hobune tunneb erinevust ja pealegi võib pikaajaline puudujääk põhjustada tervisekahjustust. Enne kui lisada hobuse tervise parandamiseks näiteks rauadoos (mis võib üksiseisvana olla hoopis ohtlik), kapjade tervist toetav lisand või mõni muu terapeutiline vahend, tuleb kõigepealt teha kindlaks, et hobuse dieet on tasakaalustatud, kuna hobuse keha ei saa korralikult funktsioneerida ilma kõigi vajalike vitamiinide ja mineraalideta. 

Tõlgitud ajakirjast Horse & Hound

Terve hobuse kuu - dehüdratatsioon ehk VEEPUUDUS

Veepuudus ei mõjuta mitte ainult hobuse sooritust, vaid võib olla ka eluohtlik. Viimasel ajal esineb kuumalaineid harvem, kuid kui kuum ilm siiski püsib pikalt, peab erilist hoolt kandma hobuste vedelikubilansi eest.

Veepuuduse vältimine hobustel

Taga hobusele alati ligipääs puhtale värskele veele. Ära piira hobuste ligipääsu veele võistluste ajal. Kui su hobusele ei meeldi vesi kohtades, kuhu sa reisid, võta seda kodust kaasa või maitsesta näiteks piparmündi, õuna või spetsiaalsete turule jõudnud toodetega, mis julgustavad hobuseid jooma.

Hobuste puhul, kes ei joo hästi, võib kaaluda üleminekut silole, kuna sellel on suurem niiskusesisaldus.  See varustab hobust veega ning vähendab kõhukrampide ohtu. Odavam alternatiiv on niisutatud hein.

Pärast treeningut kuumal päeval püüdke vähendada higistamist, jahutades hobune korralikult maha nii kiirelt kui võimalik. Kui hobune enam ei higista, peatub ka veekadu.

Suvistel võistlustel võiks hobust võimalusel hoida varjus. Hobune võib vett kaotada ka siis, kui sa seda otseselt ei näe.

Kuna higiga kaotatakse ka soolasid, tuleb suure higistamise puhul kasutada lisaks elektrolüüte.

Veepuuduse mõõtmine hobustel

Kuldstandardiks on vereproov, mis näitab vereplasma valkude hulka ning vererakkude suhtelist hulka vereplasma hulga suhtes.

Sellegipoolest on ka praktilisemaid ja käepärasemaid viise dehüdratatsiooni hindamiseks:

·         Hobuse uriin on tume või ta urineerib vähe

·         Limaskestad, näiteks silmad, on kuivad ja punetavad

Pikka aega kasutati veepuuduse hindamiseks nahavoldi testi – nahk näpistati üles, tavaliselt kaelal, ning loeti sekundeid, kaua kulub nahavoldi minemiseks tagasi algsesse asendisse. Viimased uuringud aga ei kinnita, et see aitaks tegelikult veepuudust määrata, mistõttu seda ei soovitata.

Miks tekib hobustel veepuudus?

Hobune on arenenud nii, et ta suudaks anda higistamisel ära kehasoojust efektiivsemalt kui ükski teine loom. Võistlushobustel antakse soojust ära lisaks higistamisele ja tõusnud hingamissageduse kaudu. Mõlematel juhtudel kaotab hobune vedelikku.

Hobuse higi on hüpertooniline – see sisaldab rohkem soolasid kui kehavedelik. See tähendab, et higistav hobune kaotab rohkem elektrolüüte kui vett. Aktiivselt liikuv hobune kaotab tunnis 7-8 liitrit, kuid maksimaalne veekadu, mis on hobusel mõõdetud, on ligi 15 liitrit tunnis. Higi hulk sõltub temperatuurist, päikesepaiste olemasolust, füüsilisest tasemest ja hetkeintensiivsusest.

Pakkudes veepuuduses hobusele ainult vee pakkumisest ei piisa seega dehüdratatsiooni korrigeerimiseks. Selle asemel lahjendab vesi kehavedelikke, kuid samas lülitab ka välja janurefleksi. Parimad veepuudust korrigeerivad meetodid hõlmavad seega ka elektrolüütide kasutamist kas vees või toidus, et stimuleerida joomist. 

Tõlgitud ajakirjast Horse & Hound 

Terve hobuse kuu - PUTUKAD

  25 viisi, kuidas sel suvel kärbestega hakkama saada

Me oleme küll elevil, et õues võib jälle näha päikest, kuid koos suvega tulevad ka tülikad kärbsed. Sellepärast küsis Horse & Hound oma lugejatelt nippe putukate peletamiseks. Hakake varusid looma…

Avon Skin So Soft

„Ma kasutan Avoni kreemi Skin So Soft nii inimestel kui loomadel ja minu arvates toimib see tõesti hästi. Seda kasutatakse Šotimaal laialt sääsetõrjena.“

„Kasuta mis tahes vahendit – spreid on lihtsam saada ebamugavatesse kohtadesse, aga kreemi ja õli saab määrida otse lakale ja sabale. See teeb ka kasukaga imesid ja abistab saba pusadest lahtisaamisel. Ma olen seda aastaid kasutanud paljudel eri hobustel. Lisaks putukate tõrjumisele pehmendab ja niisutab see nahka, aidates nii vältida edasist kratsimist. Samuti on see oluliselt odavam kui enamik suveekseemi (allergiline reaktsioon putukahammustustele, ingl k sweet itch) vahendeid.“  - Judith Morris

Deosect

„Ma olen kasutanud Deosecti oma hobusel ja see on võrratu. Sa lahustad seda vees ja pihustad hobusele peale. Toime kestab kuu aega ja siis tuleb seda uuesti kasutada. See kaitseb ka puukide eest.“ – Christine Crompton

(Seda toodet saab vaid veterinaari retseptiga)

Küüslauk

„Ma olen kvalifitseeritud inimeste aroomiterapeut ja viimased 40 aastat olen püüdnud leida lahendusi, mis mind aitaksid.

Esiteks: sööda iga päev küüslauku. Teiseks: ära hoolda kasukat üle ega pese seda liiga palju. Kolmandaks: ära valmista sidrunheinast kodust putukatõrjevahendit ja püüa seda meeleheitlikult hobusele peale pihustada. Sidrunheina ekstrakt on võimas antibakteriaalne õli, mis võib põhjustada nahaärritust. See mõjutab naha normaalset mikrofloorat ja ma olen sageli näinud, et hobused reageerivad putukahammustustele ägedamalt, kui nende karv on „üleravitud“. Kui sa pead sidrunheina kasutama, osta kõrgekvaliteediline sprei tuntud kaubamärgilt. Neljandaks: hoia sääsevõrgud korras ja vaheta neid regulaarselt.“ – Ann Hesketh

Viski

„Mul pole suurt probleemi sellega, kui sääsed inimesi söövad, aga üks ääremaalane ütles mulle kord, et tema immuunsus sääsehammustustele tuleb piisavast ärajoodud viskikogusest!“ – Anonüümne

Õunaäädikas

„Ma segan 300ml Avon Skin So Softi 300ml õunaäädikaga, lisan 300ml vett, tilga nõudepesuvahendit ja 5 tilka sidrunheina ekstrakti, seejärel pihustan seda oma hobusele.“ – Natalie King

Dermoline

„Mu hobusel on suveekseem ja ta hävitab putukavõrke, samuti hõõrub ta sügelevat nahka, kuni see muutub valulikuks ja läheb kärna. Ta on 15 ning ta hari ning sabaroots on armistunud. Ma olen avastanud, et tema laka lõikamine, küüslaugu söötmine ja kord kuus Dermoline geeliga vannitamine on suureks abiks, lisaks igapäevasele putukatõrje kasutamisele. Ma määrin igapäevaselt ka Vicksi Vaporub’i kõigile neile kehaosadele, mida putukad armastavad rünnata.“ – Georgina Burnhill

Marmite

„Varem söötsin ma tihti küüslauku, kuid minu meelest ei töötanud see nii hästi. Mu mees ja laps söövad Marmite’i ja neid ei tülita sääsed kunagi, samas kui mind hammustavad nad niipea, kui ma majast väljun. Ma kavatsen proovida kas Marmite’i või pärmiekstrakti, kuna see on üsna mõistliku hinnaga.“ – Natalie Rowe

NAF OFF Extra Effect Spray

Ma olen aastate jooksul proovinud palju eri putukatõrjevahendeid ja olen avastanud, et NAF OFF Extra Effect Spray on mu ponidel kõige efektiivsem, eriti Sonic’ule valge-pruunikirjule ponil, keda sääsed paistavad eriti armastavat.“ – Alice Verrier

Forever Living aloe vera deodorant

„Ma kasutan Forever Living aaloedeodoranti ja määrin seda ümber oma hobuse silmade. Teda ei tülita putukad kunagi. Ma söödan talle ka küüslauku.“ – Kymm Kitten

Camrosa salv

„Camrosa salv on võrratu!“ – Natasha Anderson

Sidrunheinalõhnalised niisked salvrätikud

„Mu hobune kannab suvel putukatekki. Ma kasutan ka sidrunheinalõhnalisi niiskeid salvrätikuid ja Sudocrem’i (beebisalv, müügil apteegis) päikesepõletustel ja haavadel, kuna putukad vihkavad nende lõhna.“ – Amelia May

Net-Tex Itch Stop salv

„Net-Tex Itch Stop salv on võrratu. Ma kasutan seda kord nädalas, kõige rohkem kaks, ning mu poni on õnnelik.“ – Clare Nicholas

Equine Ameria teepuušampoon

„Equine America teepuušampoon tõesti aitab. Ma kasutan seda ka oma koertel ja neil kõigil on ilusad kasukad.“ – Louise Kyle

Flypor

„Mu veterinaar kirjutas mu hobusele Flypori – see on lehmadel kasutatav putukatõrje – ja see aitas teda väga. 10 aastat hiljem ostan ma kohalikult põllumajandustarvete müüjalt suure pudeli ja sellest jagub mu neljale hobusele kogu suveks.“ – Dawn Harper

Sudocrem

Eelmisel aastal panin ma Sudocrem’i oma hobuse silmade ümber ja veidi siia-sinna ta jalgadel ja kehal. Sääsed ei kiusanud teda üldse.“ – Heidi Ingram

Bensüülbensoaat

„Mõlemat mu poni vaevab suveekseem. Ma kasutan neil bensüülbensoaati iga päev märtsist novembrini. Lisaks spreitan ma neid püretriinilahusega.“ – Eileen McGinley

Nature’s Botanical

„Üks toode, mida me siin Austraalias kasutame, kannab nime Nature’s Botanical ja see on suurepärane kraam. See sisaldab rosmariini ja seedripuud ning hoiab sääsed eemal nii minust kui mu hobusest.“ – Tessa Sharman

Boett’i vaip

„Boetti vaip oli minu jaoks läbimurre, lisaks hormoonikreem eriti sügelevatele hammustustele. Ma soovitaks ka Red Top Fly Trap putukalõkse, mis parandasid oluliselt olukorda mu aias ja koplis. Müügil on need Amazonis.“ – Polly Eddis

Flectron Fly Tag putukavastased märgised

„Ma kasutan Flectron märgiseid – mis on tegelikult mõeldud loomakarjadele – punutult oma hobuse lakka. Märgised peavad olema kontaktis nahaga, nii et vaata, et need pärast põimimist oleks kaela pinnal. Märgised eritavad iga teatud aja tagant Deosecti. Neil pole litsentsi kasutamiseks hobustel, mistõttu peaksid rääkima oma veterinaariga, ja igal hobusel peab olema enda oma, kuid minu arvates need toimivad väga hästi.“ – Annie Makin

Putukatõrje kummivõrud

„Mu poni kannab märtsist oktoobrini putukatekki. Lisaks kasutan ma ohtralt putukaspreid ja sääski peletavat kummist kaelakeed või –võru. Ma vahetan teki iga paari päeva tagant värskelt pestu vastu. Mu hobune on öösiti sees ja käib väljas päevasel ajal – pärast koitu ja enne päikeseloojangut – kuid kannab oma putukatekki ka tallis sees. Minu arvates see toimib.“ – Lynn Samuels

Premier Equine putukatekid ja maskid

„Ma söödan hobustele õllepärmi ja kasutan Premier Equine’i putukatekke ja maske, mida ma pesen regulaarselt putukavastase pesuvahendiga. Ratsutades kasutan ma kärbsepeletit, mis on olemuselt hobuse sabakarvadest hari nahast piitsa otsas.“ – Marylou Ashton

Äratuskell

„Hobustega töötades eelistan ma ärgata vara, kuna see on meeldivam kõigile osapooltele. Suviti tegelen ma oma jahihobustega kella 4 ajal hommikul. Päevaseks ajaks jäävad nad sisse, ööseks lähevad õue. Lihtsalt tuleb pidada meeles panna äratuskell!“ – Kim Louise

Silmad puhtad ja kuivad

„Hoia silmad puhtad ja kuivad, et mitte tõmmata rohkem putukaid.“ – Ros Burch

Cornucrescine kabjasalv

„Mu Walesi ponil on suveekseem. Mõnikord kasutan ma ärahõõrutud kohtadel kabjasalvi ja määrin sügelevatele kohtadele kabjaõli.“ – Elfin Moreton

Tabard losjoon

„Määri Tabard putuatõrje losjooni pärastlõunal ja Leovet putukaspreid enne väljaminekut. Kollane väävlipulber segatult veega kreemiks aitab taastada kaotatud karva, kui seda määrida igal õhtul.“ – Shaun Baker

Tõlgitud ajakirjast Horse & Hound 

Terve hobuse kuu - hobuse KEEL

Täna räägime hobuse KEELEST:

14 asja, mida sa peaks teadma oma hobuse keelest.

Kas oled kunagi mõelnud, miks suudab su hobune süüa kogu oma muu toidu ära, kuid jätta ravimid ikka ämbri põhja? Siin on mõned asjad, mida sa peaksid teadma oma hobuse keelest – olulisest, kuid sageli vähetähtsustatud hobuse elundist.
1. Hobuse keele moodustavad üle tosina eri lihase ning see on äärmiselt spetsialiseerunud töövahend.
2. Liikuv keele eesosa töötab sünkroonis hammaste ja huultega, et valida ja haarata toitu või ampsata rohtu. Nii võib hobune valida vaid kõige paremaid palasid pakutavast.
3. Keelekida, kus keel saab ühenduse teiste allasetsevate kudedega, on oluline mälumisel ja neelamisel.
4. Erilised väljasopistised, mida nimetatakse keele papillideks ja mis katavad kogu keele ülemise pinna, aitavad viia toidu õigesse asendisse enne kui see surutakse vastu vallidega suulage.
5. Edasi liigub toit hammaste mälumispindadele, kus see peenestatakse ja saadetakse spiraalselt liikudes mööda keelt edasi suuõõne tagumise osa poole.
6. Täielikult peenestatud toit jõuab keelepärale, mis surub seda neelamiseks tahapoole.
7. Kuigi keelt katab paks limaskest, on see väga tundlik organ, tajudes hästi valu, kuumust, survet ja maitset.
8. Keel on oluline ka hammaste hügieeni koha pealt, kuna hobune liigutab seda suus ringi, et eemaldada suuõõne õnarustesse kogunenud toidujääke.

Sagedasemad keelevigastuste põhjused
9. Hammustused on sagedasim keelevigastuse põhjus, näiteks järsu ratsetest tõmbamise tõttu.
10. Juhuslikud hammustused võivad esineda ka näiteks kukkumisel või hobuse löömisel.
11. Keelest hoidmine aitab hoida paigal hobuse pead ja hoida ta suud lahti, kuid kui ta selle eemale tõmbab, võib ta keelde hammustada. Keele rebimine võib põhjustada ka närvikahjustust.
12. Haavandumised võivad tekkida kokkupuutest terava asjaga, näiteks kui hobune otsib toitu. Pindmisemad haavandid, mis on sageli siiski väga valulikud, võivad tekkida, kui hobuse keel hõõrdub vastu teravat hammast.
13. Võõrkehad, näiteks okkad, väiksed puuoksatükid ning muud taimeosad võivad osaliselt keele sisse tungida.
14. Nooremad hobused ja varsad näkitsevad sagedamini asju, mis on võõrad, kuid võivad neile haiget teha. Seepärast kontrolli heina eelnevalt võõrkehade suhtes ja eemalda kõikvõimalikud teravad objektid oma koplist.

Tõlgitud ajakirjast Horse&Hound

Terve hobuse kuu - SUVENIPID

Täna jagame 11 kasulikku nippi, KUIDAS HOIDA OMA HOBUST SUVEL JAHEDAS

Nüüd kui suvi on käes, peavad hobuseomanikud olema valmis putukate, päikese ja kõvakskuivanud pinnase jaoks, mis suvega paratamatult käsikäes käivad. Siin on Horse ja Hound’i suvenipid, et hoida sind ja su hobust jahedas.

1. Kui sa võistled, püüa võistlustele lahkuda võimalikult vara, et vältida reisimist palava ilmaga ja ennetada võimalust, et jääd päeva kõige kuumemal ajal liiklusummikusse.
2. Vaata, et hobusekärus oleksid kõik aknad lahti, et tagada värske õhu vool hobusekärus. Kohale jõudes kaalu, kas hobustel on jahedam seista otsese päikese eest varjatult pargitud treileris (mõtle autosse jäetud koertele!) või oleks neil parem värskes õhus vilus.
3. Kui su hobune on tavaliselt öösel tallis ning päeval õues, kaalu selle liikluse ümberpööramist, et vältida päeva palavamaid ja kärbserohkemaid hetki.
4. Kui su hobune peab terve päeva väljas olema, taga talle koht, kuhu päikese ja putukate eest varju minna, näiteks puud või muu varjualune
5. Märg ilm pärast pikka põuda võib panna noore rohu kiirelt kasvama, nii et ole valmis vajadusel piirama oma hobuse aega karjamaal, kui oled mures laminiidi või kaalutõusu pärast
6. Kui sa kahtlustad, et su hobusel on kuumarabandus, lase tal jahedas kohas maha jahtuda, vala ta seljale jahedat vett ning paku iga mõne minuti tagant väikeste kogustena vett. Kui sümptomid ei leevene, kontakteeru oma veterinaariga.
7. Valged piirkonnad näol ja kapjade ümber on päikesepõletusest kõige ohustatumad, kuna seal on vähem pigmenti ja karvkatet, nii et ära unusta sinna määrida päikesekaitset.
8. Pihusta oma hobuse boksi seinu põhjalikult putukatõrjega, et peletada kärbseid.
9. Niisketes oludes, näiteks järvede ja tiikide läheduses armastavad sääsed paljuneda, nii et kui soovid oma hobust säästa sügelusest, siis hoia teda seisvast veest eemal.
10. Eemalda koplist pidevalt hobuste väljaheited ja hoia sõnnikut tallist võimalikult kaugel, et vähendada probleeme kärbestega.
11. Et ravida üksikut vaevusi põhjustavat putukahammustust, hoia sellel külma peal või leota külma soolaveega (lisa 1 teelusikas soola 2 tassile veele). Mitmete hammustuste puhul võib aidata kerge hobusešampoon, mis eemaldab ärritava surnud naha ning jahutab põletikulist nahka.

Tõlgitud ajakirjast Horse&Hound

Terve hobuse kuu - ELEKTROLÜÜDID

Täna räägime sellest, miks ELEKTROLÜÜDID on terve hobuse jaoks üliolulised.

Elektrolüüdid on veres ja keha kudedes lahustunud mineraalid, mis kannavad positiivset või negatiivset laengut ja võivad seostuda teise iooniga, andes soola. Nad aitavad hoida õiget vedelikutaset rakkudes, osalevad lihaste töös ja jääkainete eritamises. Elektrolüütide puudus põhjustab dehüdratatsiooni, sooritusvõime langust ja võib võimendada muid hobusel olevaid haiguseid ja seisundeid, näiteks asotuuriat (hobuste lihashaigus).
Põhilised elektrolüüdid on:
• Naatrium (Na)
• Kloor (Cl)
• Kaalium (K)
• Magneesium (Mg)
• Kaltsium (Ca)
Elektrolüüte kaotatakse iga päev higi, uriini ja väljaheidetega. Tavaliselt taastab toitumine need kaod. Hobuse kehatemperatuuri kontroll sportimise ajal käib higistamise kaudu ja arvatakse, et 90% trennijärgsest kaalukaost tuleb higi arvelt. On oluline, et seda kaalulangust jälgitakse ja vedeliku- ja elektrolüütidekadu korrigeeritakse, sest vastasel juhul võib hobuse sooritusvõime langeda.
Intensiivsete perioodide, näiteks võistluste või treeningute ajal võivad elektrolüütide kaod olla märkimisväärsed, eriti sooja ilmaga. Isegi tavapärase füüsilise koormuse juures võib 500 kilogrammi kaaluv hobune kaotada 10 liitrit higi kahetunnise pingutuse jooksul. Selline kogus higi sisaldaks 60g kloriidi, mis teeb 10% keha kloriidivarudest.
Elektrolüütide defitsiidi sümptomite hulka kuuluvad:
• Tuhm karv
• Aukuvajunud silmad
• Ükskõiksus
• Loidus
• Halb sooritusvõime
• Tume uriin

Elektrolüütide tagamine hobusele.
Hobuse keha ei suuda vett talletada ilma selles lahustunud elektrolüütideta, mistõttu hobusele ainult vee pakkumisest pärast treeningut ei ole piisav. Veele või toidule tuleks lisada ka elektrolüüte.
Elektrolüütide lisamine veele kuni isotoonilise lahuse saamiseni (isotooniline lahus sisaldab sama elektrolüütide kontsentratsiooni mis kehavedelikudki) kindlustab, et nii vedeliku- kui elektrolüüdikaod saavad kompenseeritud ja hobune kiirelt rehüdreeritud. Pärast pikaajalist tasakaalustamata higistamist võib aga võtta aega mitu päeva, kuni elektrolüütide tase saab lisanditega normaliseeritud.
Kui su hobune on kehv jooja või näiteks võistluste ajal pole võimalik elektrolüütide kadu tasakaalustada, võib elektrolüüte anda ka koos väikese hulga kontsentreeritud söödaga. Olemas on ka elektrolüüdipastad. Tuleb aga olla ettevaatlik, kuna üksik liiga suur mittelahustatud elektrolüüdidoos võib põhjustada hoopis magu ümbritsevatest veresoontest vee imendumist makku, mis lühiajaliselt ägestab vedelikupuuduse nähtusid.
Naatriumkloriid ehk söögisool peaks hobusele olema pidevalt lakusoola kujul kättesaadav ja seda, kas hobune seda ka reaalselt kasutab, peaks jälgima, eriti sooja ilmaga. Alternatiiviks on anda oma hobusele iga päev üks supilusikatäis söögisoola, et kindlustada tema naatriumkloriidi päevane vajadus.

Elektrolüütide andmine võistlushobustele.
Kõige sagedamini elektrolüüdilisandites kasutatavad elektrolüüdid – naatriumkloriid, kaltsiumkarbonaat ja kaaliumkloriid – ei ole FEI keelatud ainete nimekirjas. Samuti pole seal nimekirjas teisi levinud koostisosi, näiteks glükoosi ja naatriumbikarbonaati. Seega peaksid tavalised lihtsad elektrolüüdisegud olema võistlusteks sobivad. Sellegipoolest tasub heita pilk elektrolüüdipudeli etiketile või vajadusel kontakteeruda seda tootva firmaga. Keelatud ainete täielik nimekiri on leitav lehelthttp://www.feicleansport.org/

Tõlgitud ajakirjast Horse&Hound

Tere tulemast lugema Eggersmann Eesti blogi

Tere, hea külaline.

Meil on hea meel tervitada Sind Eggersmann Eesti blogilehel.

Üle pika aja on Saksamaa hobusöödatootja Eggersmann taas esindatud Eestis. Maaletooja AS Helia Puit alustas koostööd 2015 aasta jaanuarist.

Rohkem kui 40-aastase kogemusega hobusööda tootmisel on Eggersmann hobusesõprade poolt tunnustatud kui usaldusväärne partner. Kõrgeim tootmiskvaliteet, hoolikalt valitud tooraine, tähelepanelik teenindus ning meie klientidepoolne usaldus on teinud meist ühe edukaimatest hobusööda tootjatest mitte ainult Saksamaal, vaid kogu Euroopas. Oleme võtnud standardite säilitamise endale kohustuseks – iga päev!

Arendame järjekindlalt oma tooteid koostöös hobuste toitumise tippspetsialistidega. Meie töötajad saavad pidevalt täiendõpet ning seetõttu on teile pädev ja usaldusväärne nõu ja teave alati kättesaadav.

Oma blogis hakkame avaldama erinevaid hobustega seotud nõuandeid nii toitmisest, hooldamisest kui kasvatamisest. Aga kindlasti rohkemgi veel. Avastamist ja meeldetuletamist ei saa kunagi olla palju. 

Meie eesmärk on konkreetne - õnnelik ja terve hobune!

Meie blogis avaldatud tõlked ja fotod on autoriõigusega kaitstud ning nende kopeerimine ja kasutamine ilma loata on keelatud.