Hobuste söötmine pärast koolikuid

Koolikutejärgsete söötmismeetodite tundmaõppimine võib aidata hobusel taastuda.

Enamik hobuseomanikke teab, kuidas koolikutega hobusega toime tulla, kuid hobuse hooldamine pärast koolikuid on hoopis midagi muud. Koolikuid põdenud hobuste söötmisvalikud võivad looma täielikku taastumist toetada või takistada.

17.–18. mail Lexingtonis toimunud Kentucky hobuste uurimise konverentsi raames tegi koolikutega hobuste või seda põdenud hobuste söötmise teemal ettekande Amelia Munsterman (DVM, MS, Dipl. ACVS, ACVECC), kes on Auburni ülikooli veterinaarmeditsiini kolledži hobuste intensiivravi ja kirurgia kliiniline lektor.

Seos söötmisvalikute ja koolikute vahel

Munsterman selgitas kõigepealt, et hobused arenesid tarbima väikeseid koguseid suure kiudainesisalduse ja väikese süsivesikusisaldusega toite. Ta ütles, et paljud tänapäevased söötmismeetodid on nende toitainevajadustega vastuolus. Tema sõnul võivad näiteks meetodid nagu üksnes tallis pidamine ja suured söögikorrad põhjustada seedetrakti häireid ja koolikuid.

Munsterman võttis vaatluse alla ka seosed erinevate söödatüüpide ja koolikute vahel.

• Karjamaad: Munsterman ütles, et kuigi hobused arenesid kogu päeva jooksul rohtu sööma, kasvab tänapäevastel karjamaadel tihti erinevaid rohusorte, mis sisaldavad palju fermenteeritavaid süsivesikuid, mis võivad põhjustada hooajalisi koolikuid. Ühe tema tutvustatud uuringu raames ei leitud hobuste väljalaskmisega seoses koolikute riski vähenemist, teise juhtumipõhise kontrolluuringu raames täheldati, et hobustel, keda ei lasta välja või keda hakati hiljuti vähem välja laskma, kujunesid koolikud välja kolm korda suurema tõenäosusega kui hobustel, kes pääsesid karjamaale küllaldaselt. Ta märkis, et esimeses uuringus kahekordistas veepuudus karjamaal koolikute riski.
• Kuivsööt: hein on populaarne söödavalik hobustele, kuid Munsterman märkis, et ka seda on seostatud koolikute väljakujunemisega. Üks tema mainitud uuring näitas, et suure hulga viletsa kvaliteediga sööda tarbimine suurendas kõhukinnisusega koolikute tõenäosust, teine näitas, et hobustel, kes tarbisid heinapallide heina, oli 2,5 korda suurem koolikute väljakujunemise risk. Lisaks märkis ta, et heina koostise ootamatuid muutuseid on seostatud koolikutega. Lõpuks selgitas ta, et teadlased on nii Bermuda rannikuheina kui ka lutsernheina koolikutega seostanud. Esimene neist põhjustab niudesoole kinnisust (peensooles moodustuv ummistus) ja viimane toob kaasa seedimiskeskkonna, mis soodustab enteroliidi (soolekivi) moodustumist.
• Kontsentraadid: „Süsivesikurikkad toidud (sh teravili) tekitavad hobustel kõige sagedamini toitumisega seotud koolikuid, mis on tõenäoliselt tingitud selle substraadi hästi dokumenteeritud mõjust hobuste seedetrakti floorale,“ tõdes Munsterman. Tema sõnul on uurimistulemuste abil leitud mitmeid seoseid kontsentraatide ja koolikute väljakujunemise riski vahel. Ühes leiti, et rohkem kui 2,7 kg kaera söömine päevas suurendas koolikute riski, teises tuvastati mais olulise riskitegurina. Uuringud on andnud vastuolulisi tulemusi selle kohta, kas granuleeritud söödad suurendavad koolikute riski, kuid teadlased on tõestanud, et muutused hobuse tarbitavas kontsentraadis suurendavad koolikute riski.

Kuigi uuringud on andnud mõningaid vastuolulisi tulemusi, pakub Munsterman välja tõendatud söötmissoovitusi koolikute vältimiseks:

• tagada järjepidev toitumine, sest toitumise muutumine suurendab koolikute riski;
• tagada, et vähemalt 60% hobuse toidust oleks sööt (hein või karjamaarohi) ja selle kogus päevas moodustaks kaalulangetuse vajaduse korral vähemalt 1–1,5% hobuse kehamassist; terved hobused peaksid päevas tarbima umbes 2% oma kehamassist;
• kontsentraadi tarbimine hoida miinimumis ja kontsentraadist koosnevad toidukorrad jagada mitmeks väikeseks portsjoniks päeva jooksul;
• kui hobusel on vaja lisaenergiat, tuleks kaaluda kontsentreeritud allikaid nagu taimeõli, peedipulp või sojakestad;
• kõik toiduga seotud muudatused tuleks teha järk-järgult 7–10 päeva jooksul.

Söötmine pärast koolikute põdemist

Munsterman ütles, et eri tüüpi koolikud vajavad erinevaid ravijärgseid söötmiskavasid. Ta tutvustas mitut erinevat koolikute tüüpi ja andis söötmise uuesti alustamise kohta soovitusi.

Tüsistusteta koolikud

Kergemaid ning suhteliselt lihtsalt ja kiiresti ravitavaid koolikujuhtusid peetakse tüsistusteta juhtudeks. Tema sõnul paranevad need meditsiinilise raviga ning hobune taastub tavaliselt 12–24 tunni jooksul.

Munstermani sõnul võib nendel juhtudel söötmine jätkuda kohe, kui kõhust tulevad hääled (kõhukorinad) on normaalsed ja väljaheidete tootmine taastub. Ta soovitas esimese 12–24 tunni jooksul iga 4–6 tunni järel anda väikseid koguseid kvaliteetset rohuheina. Ta ütles, et hobuse söödakogust võib suureneda ja selle võib normaalsele tasemele tõsta 24–48 tunni jooksul, kui ei täheldata vastureaktsioone. Ta märkis kui tähtis on tagada, et hobune oleks pärast koolikute põdemist hüdreeritud. Seedetrakti võimalike häirete vältimiseks tuleks pärast koolikute põdemist 10–14 päeva jooksul vältida kontsentraatide söötmist.

Samuti soovitas ta hinnata hobuse toitumist, keskkonda ja söötmisgraafikut, et püüda tuvastada koolikute soodumusega seotud riskitegureid.

Duodeniidi proksimaalne jejuniit

Munstermani sõnul on teadlased tõestanud, et karjamaale lastavatel hobustel tekib sageli peensoolepõletik, mida nimetatakse duodeniidi proksimaalseks jejuniidiks (DPJ) või eesmiseks enteriidiks. Selle ravi võib olla kas meditsiiniline või kirurgiline, sõltuvalt koolikute tõsidusest. Ta lisas, et nii meditsiinilistel kui ka kirurgilistel juhtumitel on hea taastumise prognoos, kui ravitakse agressiivselt ja kui haigust lihtsalt läbi põdeda lastakse.

Tema sõnul ei suuda seda põdevad hobused tihti tavatoitu tarbida iileuse (soolestiku motiilsuse puudumise) tõttu ja sellest tuleneva mao refluksi tõttu. Seega kasutavad veterinaarid sageli ülemäärase valgukao vältimiseks parenteraalset toitumist (veenisisese kateetri kaudu) ja jätkavad seda, kuni hobune saab normaalselt toituda mao refluksita.

„Enteraalne söötmine võib alata siis, kui progresseeruvat motiilsust kinnitab mao refluksi puudumine ja peensoole kokkutõmmete kinnitamine ultraheliuuringuga,“ ütles ta. Munsterman soovitas siis anda heina, täissööta või lutserni graanuleid 25% ulatusest päevanormist, jagatuna söögikordadeks iga 2–4 tunni järel. Ta ütles, et hobune peaks tavasöötmise jaoks valmis olema 2–3 päeva jooksul.

Selliste hobuste puhul tuleks hoiduda kontsentraatide ja suure fermenteeritavate süsivesikute sisaldusega rohu söötmisest. Lisaks ei tohiks hobusele umbes kaks nädalat teravilju anda. Kui hobusel on vaja kehalise seisundi taastamist, võiks tema sõnul kaaluda suure valgusisaldusega sööda andmist või söödale taimeõli lisamist.

Peensoole ahenemine

Põhjusest olenemata lähenevad veterinaarid sellele ohtlikule olukorrale tavaliselt kirurgiliselt. Munsterman ütles, et peensool on manipuleerimise suhtes tundlik, seega on operatsioonijärgne iileus tavaline.

Iileuse vältimiseks või selle tõenäosuse vähendamiseks on mõned veterinaarid Munstermani sõnul kasutusse võtnud äsja kinnitatud meetodi, mille raames söödetakse hobuseid pärast tuimestusest taastumist võimalikult kiiresti. Ta tõi välja ühe kava, mida kirjeldas Freeman jt. Selle raames anti vett 12–18 tundi pärast operatsiooni ja seejärel pakuti 18.-24. tunnil lutsernheina peotäisi. Järgmise päeva või kahe jooksul tuleks hobusele aeglaselt anda kuni 75% kogu söödanormist.

Kui hobune ei saa sööta seedetrakti kaudu tarbida, on võimalus parenteraalne söötmine. „Endiselt on ebaselge, kas kirurgiliste koolikujuhtude puhul on parenteraalsel söötmisel mingeid kasutegureid, kuid negatiivne on kliendi kulude suurenemine,“ hoiatas Munsterman. „Selgete tõendusmaterjalide puudumise tõttu hoitakse suuremat osa hobuseid iileuse kadumiseni lihtsalt söödast eemal.“

Niudesoole kinnisus

Munstermani sõnul saavad veterinaarid niudesoole kinnisust tihti ravida meditsiiniliselt, kuid ägedatel juhtudel võib vajalikuks osutuda operatsioon. Sellisel juhul on uuesti söötmisega alustamise meetodid sarnased peensoole ahenemise omadega.

Peensoole ahenemine

Suurem osa niudesoole kinnisuse juhtudest laheneb 12 tunni jooksul ja seega ei ole parenteraalne söötmine tema sõnul sageli vajalik. Söötmine võib pärast soolestiku motiilsuse taastumist jätkuda.

Munsterman hoiatas, et kuna uuringud on Bermuda rannikuheina niudesoole kinnisuse väljakujunemisega seostanud, ei tohiks taastuvaid hobuseid seda tüüpi söödaga toita. Selle asemel tuleks tähelepanu pöörata kvaliteetsele esimese niitmise heinale ja tagada tuleks piisav veetarbimine (kui Bermuda on ainus kättesaadav sööt, soovitas Munsterman kvaliteetset esimese niitmise heina). Kui kvaliteetne hein ei ole saadaval, võivad omanikud selle asendada granuleeritud täissööda, peenestatud heina või karjamaaheinaga.

Jämesoole kinnisus

Veterinaarid ravivad hobuste kõige sagedasemat koolikut jämesoole kinnisust (jämesoole ummistus) sarnaselt niudesoole kinnisusega. Munsterman ütles, et ravi ajal ei tohiks sööta anda, kuid söötmist ei tohiks pärast ravi lõppu edasi lükata.

„Kvaliteetset sööta, ideaalis lutsernheina, tuleks anda algselt väikestes kogustes 4–6 korda päevas, suurendades koguseid järk-järgult tavakogusteni 24–48 tunni jooksul,“ ütles ta. Pärast sööda uuesti andmist soovitas ta maohaavandite tekkimise ohu vähendamiseks anda vabalt valitud heinakoguseid.

Ta ütles, et rohelise rohu või lutsernheina põhine söötmine võib anda lahtistava toime ja võib toibunud hobuste puhul aidata ennetada haiguse kordumist. Lisaks soovitas ta veetarbimise soodustamist soolade või elektrolüütide lisamisega, et vältida kõhukinnisust.

Liivaga seonduvad kinnisus

Munsterman ütles, et veterinaarid ravivad liivaga seonduvaid kinnisusi üldiselt meditsiiniliselt, sarnaselt söödavalikuga seonduvate kinnisustega, kuid keerulistel juhtudel võib vajalikuks osutuda kirurgiline sekkumine.

Kõige olulisem hobuste söötmisel pärast liivaga seonduvat kinnisust on eemaldada loom võimaluse korral liivasest kohast. Lisasammud on järgmised:

• võimaluse korral vältida hobuse söötmist maapinnalt;
• kasutada suuri vanne ja/või kummimatte, et vältida sööda maapinnale sattumist;
• vältida ülekarjatatud karjamaade kasutamist;
• ennetava meetmena anda hobustele korra nädalas igas kuus psülliumi lisandit.

Kuid „kõige tõhusam meetod liiva eemaldamiseks seedetraktist on kehamassist 2,5% suuruse koguse heina andmine igapäevaselt“. „Ainult suure kogusega saab eemaldada ligi 95% allaneelatud liivast ja see oli kontrollitud uuringus parem kui psüllium, mineraalõli või nisukliid.“

Enteroliit ja fekaliit

Enteroliit on soolekivid, mis koosnevad mineraalidest nagu magneesium-ammooniumfosfaadi soolad, mis moodustavad hobuse söödud võõrkeha ümber, mis ei seedi. Samamoodi on fekaliidid tihendunud väljaheited soolestikus. Munsterman märkis, et operatsioon on mõlema puhul kõige tavalisem ravi. Pärast ravi peaks omanik tema sõnul hobusele söötma sama toitu, mida söödetakse kõhukinnisusest paranevatele hobustele.

Munsterman märkis, et omanikud võivad operatsioonijärgselt võtta ennetavaid söötmismeetmeid, et vältida tulevikus kivide moodustumist. Sh võib teha järgmist:

• enteroliidi tekkimise eelsoodumusega hobustele sööta vähem kui 50% lutsernheina, sest selle suurt valgusisaldust on statistiliselt seostatud enteroliidi tekkimisega;
• samuti arvatakse, et nisukliid soodustavad enteroliidi moodustumist, kuid neid ei ole kunagi otsustavalt seostatud. Seega kaaluda mõjutatud hobuste puhul nisukliide tarbimise piiramist;
• vältida tallis hoidmist rohkem kui poole päeva jooksul, suure valgusisaldusega dieete, väikese kiudainesisaldusega dieete ja toidukordade vahel söötmist;
• mõelda igakuisele psülliumiravile või sööta kehakaalust 2–2,5% heina päevas, et puhastada sooli ja ennetada enteroliiti või fekaaliiti.

Üleneva käärsoole nihkumine

Munsterman selgitas, et ülenev käärsool liigub kõhuõõnes vabalt ning nihkumised ei ole haruldased. Meditsiiniline ravi on võimalik, kuid tema sõnul viiakse paljud hobused operatsioonile.

Pärast ravi tuleks hobuseid sööta nagu jämesoole kinnisuse korral. Sööta pikkade kiududega kvaliteetset sööta, et „suurendada kõhus seeditava toidu hulka“. Kontsentraate vältida 10–14 päeva jooksul pärast ravi.

Munsterman soovitas mõjutatud hobuste puhul vähendada kontsentraatide mahtu või nende kasutamine lõpetada. Selle asemel peaks sööt põhinema kvaliteetsetel kiudainete allikatel ning tagatud peaks olema piisav veetarbimine.

Jämesoole vääne

Munsterman ütles, et veterinaarid ravivad seda tõsist ja eluohtlikku koolikut alati kirurgiliselt. Operatsioonijärgne söötmise sõltub väände (keerde) ja operatsiooni tõsidusest.

Hobuste puhul, keda raviti varajases staadiumis ja kellel esines lõikuse ajal minimaalselt soole resektsiooni, võib söötmine alata juba 6–12 tundi pärast ravi. Kui vääne on tõsine ja veterinaar teeb ulatusliku operatsiooni ja resektsiooni, peab söötmisega tema sõnul ootama vähemalt 12–24 tundi. Ta lisas, et kui mõni sool on muutunud isheemiliseks (verevoolu puudub), ei pruugi hobused sööma võimelised olla kuni 48 tunni jooksul pärast operatsiooni.

Kui hobune sööma hakkab, tuleb Munstermani sõnul pakkuda kvaliteetset sööta 4–6 tunni jooksul. Järgnevatel päevadel võib sööda hulka suurendada ja hobune peaks terve koguse suutma tarbida kolmandaks päevaks. Kui hobune on uuesti tervet kogust sööma hakanud, on vaja lihtsalt seeditavat dieeti, et keha heas seisukorras hoida. Selliste hobuste puhul on erilised kaalutlused järgmised:

• hobune peab kaalulanguse vältimiseks tõenäoliselt tarbima suurema koguse kvaliteetset heina, millel on suur valgusisaldus (nt lutsern);
• mõjutatud hobused peavad tarbima rohkem vett kui terved hobused (mõnikord kuni kaheksa liitrit rohkem), et toime tulla liigse veekaoga väljaheite kaudu;
• kuna seedetrakt taastab ennast, väheneb spetsiaalse dieedi vajadus;
• vajadusel andke õli või sojajahu, et soodustada kaalutõusu pärast operatsiooni.

Pimesoole kinnisus

Munsterman ütles, et pimesoole ummistused on kõige sagedasemad koolikust tingitud pimesoole haigused ning olenevalt juhtumist võivad veterinaarid ravida neid meditsiiniliselt või kirurgiliselt.

„Pimesoole kinnisuse järgne ravi on keeruline suure uuesti haigestumise määra tõttu,“ ütles Munsterman. Seega soovitas ta söötmist uuesti alustada aeglaselt ja järk-järgult. Ta soovitas esimese 12–24 tundi jooksul pärast tervenemist anda ainult vett ning viia hobune seejärel jalgsi karjamaale ja lasta süüa kuni 15 minuti jooksul, et stimuleerida sooletegevust. Seejärel soovitas ta pakkuda väheste jääkidega sööta nagu täissööt või lutserni graanulid ning lisada hein väga aeglaselt uuesti toidulauale. Ta soovitas lutserni selle lahtistav toime tõttu.

Pimesoole sissetõmbumine

Seda tüüpi kooliku tekivad siis, kui pimesool endasse tõmbub, seda lahendatakse alati kirurgiliselt. Operatsiooni käigus tehtava tõsidus ja protseduurid määravad, kui kiiresti hobune pärast operatsiooni sööma hakata saab.

Mõned hobused saavad süüa juba 12 tunni pärast, teised peavad ootama 36–48 tundi. Kui söötmisega uuesti alustatakse, tuleks vett pakkuda enne, kui kasutusele võetakse söötmiskava, mida on kirjeldatud jämesoole kinnisuse osas. Täpsemalt soodustab karjatamine pimesoole motiilsust ning seega on soovitatav hobune rohule ligi lasta.

Väikese käärsoole ummistused

Loomaarstid valivad kas meditsiinilise või kirurgilise ravi, olenevalt ummistuse tõsidusest. Ta märkis, et neil kahel ravimeetodil on pisut erinevad lähenemised söötmisega uuesti alustamisele.

Ta märkis, et meditsiiniliselt ravitud hobused võivad vee joomist alustada esimese 12–24 tunni jooksul pärast paranemist. Pärast seda soovitas ta kasutada samasugust söötmiskava nagu hobuste puhul, kellel on üleneva käärsoole kinnisus. Ta soovitas esimestel päevadel pärast kinnisuse eemaldamist üksnes sööta sisaldavat dieeti.

Kirurgiliselt ravitud hobuseid tuleks Munstermani sõnul söödast eemal hoida 36–48 tunni jooksu pärast operatsiooni ning seejärel tuleks neid iga 6 tunni järel aeglaselt sööta väikese koguse väheste jääkide söödaga. Sellist sööta, nagu täissööt või lutserni graanulid, tuleks tema sõnul sööta 10–14 päeva jooksul pärast operatsiooni. Vajadusel võivad omanikud jätkata seda dieeti piiramatu aja jooksul, kui normaalse toitumise korral tekivad probleemid.

Ülevaatlik sõnum

Kaks erinevat koolikujuhtumit ei lahene ühesuguselt ja nii on iga juhtumi puhul vaja individuaalset ravi. Kuid enne koolikute väljakujunemist söötmise uuesti alustamise meetodite mõistmine võib aidata omanikul tulevikuks valmistuda.

ORIGINAAL

Hein on sama väärtuslik kui kuld

Kas ka Teie olete tundnud muret, kuidas sellel talvel oma hobuseid heinaga varustada? Soovituslik on vähemalt 1,5 kg heina hobuse iga 100 kg kehakaalu kohta päevas. See teeb ühe 600 kg kaaluva soojaverelise kohta 9 kg heina päevas. Kuid milleks selline kogus üldse vajalik on?

• See soodustab mälumist ja mälumisaktiivsust ning sellega seotud süljevoolust

• Soolestiku mikroobid saavad seeditavast toorkiust piisavalt toitaineid

• Kogu soolestiku peristaltika ergutamiseks

• See aitab hästi igavuse vastu

Ekstreemselt kuiva suve tõttu on hea hobusehein defitsiitne kaup. Paljud hobuseomanikud pidid juba suvekuudel andma hobustele osaliselt söödaks esimesest niitmisest saadud heina, mis tegelikult oli mõeldud talvekuudeks. Teine ja kolmas niitmine jäid põua tõttu enamasti üldse ära. Seetõttu on hein vägagi nõutud kaup, mida on nüüd turul saada vähe ja kalli hinnaga.

Kogu Põhja-Euroopas valitseb söödapuudus. Kellel veel midagi on, müüb seda sageli pöörase hinnaga. Heinast on saanud ihaldatud kaup, mille eest vahepeal astronoomilisi summasid makstakse.

Kuid mida saaks teha, kui heina on napilt, millised on alternatiivid?

Heina minimaalset kogust 100 kg hobuse kehakaalu kohta ei peaks ega tohiks vähendada.

Esmalt kõige olulisem:

Heina minimaalset kogust 100 kg hobuse kehakaalu kohta ei peaks ega tohiks vähendada. See on oluline seedimise funktsioneerimiseks, peale selle on hobustel nii mõneks ajaks tegevust. Pöörake söötmise ajal tähelepanu sellele, et heina ei läheks raisku. Andke heina päevas mitu korda väikeste portsjonite kaupa ette, siis tallatakse seda vähem jalgade alla. Samuti hoolitsege selle eest, et väljas olevas söötmiskohas oleks kindel ja kergestipuhastatav aluspind ning söötmiskoht oleks vihma eest kaitstud. Kasutades söötmiseks heinavõrku või sõime väldite samuti tarbetut raiskamist.

Osa päevasest heinaportsjonist võib asendda kõrgekvaliteedilise põhuga. Põhu proteiinisisaldus on madal, kuidainesisaldus aga kõrge. Liigne põhuga söötmine võib siiski põhjustada kõhukinnisust ja koolikuid, päevas ei tohi põhu osakaal ületada 0,5 kg iga 100 kg hobuse kehakaalu kohta. Kui põhku kasutatakse ka allapanuks, ei tohiks seda lisaks veel söötmiseks kasutada. Kui asendate söötmisel osa heina põhuga, kontrollige, kas Teie hobune saab piisavalt energiat ja mineraalaineid.

Kui lisaks heinale napib ka kvaliteetset põhku, võib anda ka lisaks kõrge struktuurse sisaldusega või kiudaineterikast sõimesööta.

Esikohal on meie:

Struktur Mix. See müsli sisaldab peamiselt lutserni ja odrapõhku, on vähese proteiinisisaldusega (59 g seeditavat toorvalku) ja annab vähe energiat (9,8 MJ seeditavat energiat). See müsli on seega rikkaliku struktuuriga ja Teie hobune võib ka väikest kogust seda segu saades pikalt sõime juures aega veeta. Kõrge struktuurne sisu ergutab mälumist ja aktiveerib süljevoolust ning kergendab seeläbi ka seedimist ning toitainete omastamist. 1 kg Struktur Mix`iga saab tõesti asendada 1 kg heina.
TOOTE INFO

EMH Heu Cubes, seda pakutakse kui täielikku heinasendajat. Läbi lepinguliste põllumajandustootjate garanteerime me säästva saagikoristuse ja -töötlemise ning optimaalse rohukvaliteedi. Vastavalt regulaarselt võetud pinnaseproovidele lisatakse heinamaadele süstemaatiliselt toitaineid ja neid maid majandatakse  hobuste spetsiifilisi vajadusi arvesse võttes. Nii ei tõrjuta liigse väetamisega taimeliike lihtsalt välja, vaid eesmärgiks on saada liigirohke segu. Seedimise toetamiseks ja toitainete paremaks omastamiseks organismis täiendatakse heinakiudusid Eggersmann Microherbs`iga (EMH). Sellega pidevalt söötes paraneb eeldatavalt hobuste üldine seisund ja suureneb vitaalsus. 1 kg EMH Heu Cubes´i asendab 1 kg heina.
TOOTE INFO

EMH Struktur Getreidefrei(teraviljavaba struktuur). See kergeltseeditav terviklikku toorkiudu sisaldav sööt on tegelikult välja töötatud ainevahetushäirete all kannatavate või tundliku seedimisega hobustele. 21%-lise kiudainesisalduse tõttu võib aga ka selle söödaga asendada osa heina. See on madala tärklise- ja suhkrusisaldusega ning ei koorma ainevahetust, kõrge toorkiu osakaal toetab jämesoole mikrofloorat. Päevalilleseemned ja riisikliid annavad asendamatuid rasvhappeid. Lutsern on väärtuslikuks proteiiniallikaks ja seega ideaalne, et keha aminohapetaga varustada.
TOOTE INFO

Mõistlik alternatiiv.

Kas oleks võimalik ka natuke soodsamalt, küsite Te? Jah, ka see on võimalik.

Selleks sobivad väga hästi näiteks pelletitooted, sest pelletitel on reeglina oluliselt kõrgem kiudainesisaldus kui müslitoodetel.

Need ei ole tingimata abiks mälumisel, kuid abistavad soolemikroobe nende töös.

Horse & Pony täisterapelletid. See on ballastaineterohke ja kergesti käsitletav segatoit kõikidele hobustele, kes heinamaal või tallis alati ainult proteiinivaest lisatoitu saama peavad. Kas lisaks olemasolevale sõimeratsioonile või heina/silo ja põhu kiudaineratsiooni täiendusena: Horse & Pony täisterapelletid on jämedalt purustatud, osaliselt hüdrotermiliselt lagundatud teraviljaga ja pakuvad vitamiini-, mineraalide- ja mikroelementiderikast lisasööta, mida hobused meelsasti söövad.
TOOTE INFO

Andrea Everding
Hobuste toitumisalane spetsialist, sertifitseeritud veterinaar ning loomahomöopaat. 
Eggersmann Team

GLÜKOOSAMIINist

GLÜKOOSAMIIN ON OHUTU CUSHINGI SÜNDROOMIGA, HOBUSTE METABOOLSE SÜNDROOMIGA, LAMINIITI PÕDEVATE JA RASVUNUD HOBUSTE PUHUL!

Müüt, et teatud hobuseid ei tohiks glükoosamiiniga sööta selle suhkruks muutmise tõttu, on endiselt paljudes hobusekasvatuse ringkondades laialt levinud!

See ei ole uus teave ja sellest kirjutasid ajakirjas Journal of the Chemical Society rohkem kui 100 aastat tagasi James Colquhoun Irvine ja Alexander Hynd. Seega otsige internetist „glükoosamiini muutumine glükoosiks“ või „glükoosamiin ja insuliin“ ning leiate mõningast teavet. Tõlgendamine on teine asi ja see on koht, kus mõnede hobuseomanike antav „populaarne“ nõu läbi kukub.

1. Kogu glükoosamiin ei muutu suhkruteks! Tegelikult muutub glükoosiks vaid väike osa. Anderson jt (2005) hindasid, et 75 kg inimese puhul suurendaks 1,7 g suukaudse glükoosamiini tarbimine (ligikaudu 11g 500 kg hobuse puhul) vere glükoosisisaldust kõige rohkem 0,06 mmol/l või 1% võrra, st see on vaevu mõõdetav!
2. Isegi kui KOGU glükoosamiin ühislisandis 10 g soovitatavas päevases annuses 500 kg kohta muutuks glükoosiks (ja nii ei juhtu), oleks selle tulemuseks 10 g glükoosi, mis on 2 teelusikat! Kui võtame näiteks tavalise heina, mille vees lahustuvate süsivesikute sisaldus (suhkrusisaldus) on 150 g/kg, siis oleks 10 g glükoosi võrdne ligikaudu 67 g heinaga – kõige rohkem 1 või 2 suutäie heinaga!
3. Paljud uuringud, mis näitavad seost glükoosamiini ja insuliini düsregulatsiooni vahel, on kas a) eraldatud rakkudes, b) kasutavad ebanormaalselt suuri annuseid, c) vigased. Pham jt (2007) rõhutavad, et „glükoosamiini kasutatakse laialdaselt osteoartriidi raviks, mis on nii rasvumise kui ka II tüüpi diabeediga [insuliinitundlikkus] seotud haigus“. See on suur punane lipp. Haigus, mille puhul inimesed glükoosamiini võtavad, on haigus, mida seostatakse ka insuliinitundlikkuse ja rasvumise suurenenud riskiga. Öelda, et glükoosamiin põhjustab insuliinitundlikkust või rasvumist, on põhjuse ja tagajärje segiajamine. Tavaline viga.

Seega kas glükoosamiin on hobustele ohutu? Isegi laminiidiga loomadele? Rasvunud hobustele? Cushingi sündroomiga hobustele? Jah!

Allpool on mõni tsitaadid Andersoni jt ülevaatest (2005).

• „Suurte glükoosamiini annuste suukaudne manustamine ei avalda dokumenteeritud mõju loomade glükoosi ainevahetusele.“
• „Kõrvaltoimed olid märkimisväärselt vähem levinud glükoosamiiniga kui platseebo või mittesteroidsete põletikuvastaste ravimitega (NSAID).“
• „Meie kriitilise hinnangu järgi on glükoosamiin praeguste kasutustingimustega ohutu ega mõjuta glükoosi ainevahetust.“

Salazari jt (2014) hiljutisem ülevaade kinnitas ka, et „[...] inimeste puhul on endiselt vähe tõendeid diabetogeneesi [st insuliini düsregulatsiooni] glükoosamiiniga toetamise kohta ning praegu tuleks seda seost pidada ainult teoreetiliseks võimaluseks.“

Autor Dr David Marlin
ORIGINAAL

Suhkru kogunemine rohus võib hobuseid kahjustada

Toitumise uurimise ringkondades nimetatakse karjamaadelt pärit rohtu "roheliseks arstiks" (Dr Green).

Vanasti kirjutasid loomaarstid sageli seda „ravimit“ hobustele siis, kui täpset haigust või diagnoosi oli keeruline kindlaks teha. Viimastel aastakümnetel on ilmseks saanud, et need vanad tegijad olid õigel teel. Karjamaadelt pärit rohi paistav „ravivat“ paljusid tervisehädasid.

Viimasel ajal on teadlased siiski paljastanud et nn roheline arst ei pruugi siiski kõigi hobuste jaoks parim ravim olla. Teatud kasvutingimuste korral võivad tavalised karjamaataimed sisaldada küllalt suhkrut, et tekitada ainevahetuse probleeme hobustel, kes on tundlikud süsivesikute suhtes.

Fotosünteesi nimelise protsessis kaudu kasutavad taimed päikesevalgust, et toota süsinikdioksiidist ja veest suhkrut ja hapnikku. Öö jooksul toimub taimede respiratsioon, mis muudab kütusemolekulid nagu suhkru energiaks, mis toetab nende kasvu. Seepärast on suhkur oluline taime normaalseks arenguks.

Normaalsetel tingimustel on suhkru tootmine ja tarbimine sarnasel tasemel ning taimestruktuuris säilitatakse vähe liigset suhkrut. 

Kui aga fotosüntees ületab respiratsiooni, kogunevad taimesse suhkrud. Respiratsioon aeglustub, kui taimed kogevad stressi mõne sellise olulise ressursi piiratuse tõttu, mida neid kasvamiseks vaja on (nt vesi või mõni oluline toitaine). Sellistel juhtudel ladustavad teatud taimed suhkrut fruktaanina, et see oleks kasvuks saadaval, kui ressursse on piiratud koguses. Seetõttu saavad põuda kogenud taimed sageli oma värvi ja kasvutempo pärast vihma kiiresti tagasi.

Kõik taimed ei kogu fruktaani. See toimub mitmete jaheda hooaja rohtude puhul, mis on külvatud hobuste karjamaadele, näiteks luste, harilik kerahein, karjamaa-raihein ja aruhein, kuigi tasemed võivad sortide lõikes erineda.

Fruktaani indutseeritud laminiit. 

Kõik hobused peaksid tasapisi kohanema lopsakate karjamaadega. Aeglaselt kiirelt kasvaval karjamaal olemise aega suurendades saab suurema tõenäosusega vältida hobuste seedetrakti ja ainevahetuse häireid. Kui hobune või poni on varem laminiiti põdenud, võib karjamaal olemine olla ranged piiratud või selle võib toitumisest üldse välja jätta, sõltuvalt loomaarsti soovitusest.

Põua ja külma tõttu stressi alla sattunud lopsakatel karjamaadel või rohumaadel karjatamine võib viia tõsiste terviseprobleemideni, millest kõige tõsisem on laminiit. Erinevalt paljudest teistest suhkrutest ei saa fruktaane ensümaatiliselt lagundada ning seega ei seedita neid peensooles ja need jõuavad alumisse peensoolde, kus seal olevad mikroobid neid kääritavad. Fruktaani kiire kääritamine alumises peensooles põhjustab lenduvate rasvhapete ja piimhappe tootmise tõttu soovimatuid muutusi pH-s. Alumise peensoole mikroobid on haprad ja ei pruugi pH kiire langemisega adekvaatselt toime tulla. Mikroobide ulatuslik suremine põhjustab sageli laminiidi vohamist. Laminiidi ägedus sõltub mitmest tegurist nagu tarbitud fruktaani kogus ja üksikute hobuste tundlikkus.

Fruktaaniga seotud subkliiniline atsidoos. 

Veel üks fruktaani liigse tarbimise komplikatsioon on subkliiniline atsidoos. Subkliinilise atsidoosi mehhanism sarnaneb laminiidi omaga, kuid on üks oluline erand. Ühe olulise vahejuhtumi asemel, mille tulemusel tekib alumise peensoole ulatuslik häire ja saab algusel laminiit, on subkliinilise atsidoosiga hobustel krooniliselt madala pH ja kõrgemad piimhappe tasemed. Kuigi neil ei pruugi tekkida täielik laminiit, tunnevad nad nii suurt ebamugavust, et see võib negatiivselt mõjutada käitumist, tulemusi ja üldist tervist. Kroonilise subkliinilise atsidoosiga hobustel on alumise peensoole tõsiste häirete tekkimise kalduvus.

Ravivõimalused. 

Subkliinilise atsidoosi õige ravi (eriti laminiidi tekkimise kalduvusega hobuste puhul) on loomade heaolu otsustav tegur. Üks ravivõimalus hõlmab hobuse väljalaskmist ajal, mil fruktaani kontsentratsioonid on taimedes arvatavasti kõige madalamad, kuigi see sõltub mitmetest teguritest. Üldiselt on fruktaanitundlike hobuste karjatamiseks kõige ohutum aeg varahommikul pärast ööd, mil temperatuur ei langenud alla 4 °C (40 °F).

Nende hobuste kõige ohtlikum karjatamise aeg on arvatavasti hiline pärastlõuna või varane õhtu, kui eelmisel ööl langes temperatuur alla 4 °C. Isegi mõõdukas teraviljakogus koos kõrge fruktaani tarbimisega võib alumise peensoole häirete tõenäosust suurendada.

Kui hobune on kõigilt karjamaadelt kõrvale jäetud, on järgmine loogiline söödaallikas kvaliteetne muruhein. Selline toitumise korrigeerimine kõrvaldab suurema osa võimalikest probleemidest. Ainsaks erandiks on äärmiselt tundlikud hobused, kelle puhul võib teatud heinte fruktaanisisaldus probleemide tekitamiseks piisav olla.

Loomaarsti ja hobuste toitumisspetsialistiga tiheda koostöö tegemine võib olla parim viis otsustamaks, kas hobusel on fruktaaniga seotud probleemide tekkimise oht. Need spetsialistid võivad aidata valida ravikava, mis aitab hobuse ohust välja.

ORIGINAAL

Võimalik seos hobuste seleenipuuduse ja puidu närimise vahel

Selline hobuse stereotüüpne käitumine nagu pea liigutamine ühelt küljelt teisele, puidu närimine ja boksis ringiratast kõndimine ilmneb nii tippspordi kui ka harrastusspordi hobustel. Stereotüüpsed käitumismallid, lisaks sellele, et need on ebameeldivad, võivad rikkuda talli ja panevad muret tundma hobuste heaolu pärast, põhjustavad neil olulisi terviseprobleeme, näiteks hammastega seotud häired, keskkõrvahaigus, kehv kehaline jõudlus, kaalulangus ja koolikud.

„Puidu närimine on kõige murettekitavam selliste kompulsiivsete käitumiste seas. Hobune haukab lõikehammastega eset ja neelab seejuures õhku, tuues kuuldavale häälitsuse,” selgitas Ph.D. Kathleen Crandell, toitumisteadlane Kentucky Equine Research (hobuste uurimiskeskus) juures.

Täpne põhjus, miks hobused puitu närivad, on teadmata. Mõni arvab, et hobustel on rahuldamata toitumis- või kohtlemisvajadused. Teised usuvad, et süüdlased on muutunud bioloogilised funktsioonid, näiteks antioksüdantide tasemete vähenemine või oksüdatiivse stressi suurenemine (organismis on häiritud oksüdatiivsete stressorite ja antioksüdantide omavaheline tasakaal).

Kuna sellised mikroelemendid nagu seleen, tsink, mangaan ja vask kaitsevad keha oksüdatiivse stressi eest, uuris üks rühm hiljuti hüpoteesi, et oksüdatsiooniseisund võib aidata kaasa puidu närimisele. Selle teooria testimiseks koguti vereproove hobustelt puidu haukamise episoodi ajal või vahetult pärast seda, kui hobused puhkasid. Testiti ka kontrollhobuseid, kes polnud kunagi teadaolevalt puitu närinud. Proove analüüsiti, et leida erinevaid oksüdatsiooninäitajaid.

„Kõige tähtsam leid oli, et seleeni sisaldus vereseerumis oli hulga väiksem puitu haukavatel hobustel kui kontrollhobustel, ja madalaim tase mõõdeti, kui hobune reaalselt puitu näris,“ ütles Crandell.

Nii jõuti järeldusele, et „muutused vereseerumi seleenis, mis on antioksüdantses süsteemi oluline koostisosa, võivad mängida rolli hobuste patofüsioloogias, see lisab täiendust teooriale, et puidu haukamine võib olla seotud suurema oksüdatiivse stressiga ja muutustega olulistes mikroelementides.“

Mikrotoitainete tasakaalustamatus võib mõjutada paljusid füsioloogilisi protsesse, mis on üks põhjus, miks Kentucky Equine Researchi toitumisnõustajad on valmis konsultatsioone andma. Nad võivad aidata sööda analüüsiga, soovitada ratsiooni rikastajaid, mis sisaldavad vitamiine ja mineraalaineid, nagu Micro-Max (Gold Pellet Austraalias), antioksüdante nagu Nano•E, vees lahustuv, E-vitamiini looduslik allikas ja Preserve PS ( Austraalias Preserve), et tagada loodusliku päritoluga E-vitamiini, C-vitamiini kättesaadavus, ja teisi antioksüdante.

„Ka hobuste kohtlemine mängib tähtsat rolli stereotüüpsete käitumismudelite vähendamises. Arvatakse, et sellised strateegiad nagu keskkonna rikastamise vahendid, pidev heina kättesaadavus vabal valikul söömiseks või pikem mäletsemisaeg, samuti otsene visuaalne kontakt teiste hobustega või pikem koosolemise aeg karjades parandavad mõjutatud hobuste heaolu,“ märkis Crandell.

*Omidi, A., R. Jafari, N. Saeed jt, 2018. Potential role for selenium in the pathophysiology of crib-biting behavior in horses. („Seleeni potentsiaalne osa puitu närivate hobuste patofüsioloogias“). Journal of Veterinary Behavior 23:10-14

ORIGINAAL

SUVI - Kui karjamaalkäimine muutub probleemiks II osa

Laminiit on väga valuline kabjanahapõletik. See lihtne selgitus tähistab keerulist kompleksset protsessi, mille kõiki tekkepõhjuseid pole suudetud ikka veel välja selgitada.

Mitte kõigil hobustel ei kujune sarnaste häirete korral välja kabjanahapõletik. Vaid tundlikel hobustel võivad stress, kõvast pinnasest tingitud üleliigne koormus, hormonaalsed häired, reaktsioonid ravimitele või infektsioonid põhjustada lisaks ka laminiiti. Kõige sagedasemaks põhjuseks on aga söötmine.

Ekslikult seostatakse kabjanahapõletiku tekkimist enamasti noore karjamaarohu liigse valgusisaldusega. See teooria on oma aja ära elanud – tegelikke pahategijad tuleb otsida hoopis süsivesikute “riigist”.

Põhjustajad on tärklis ja suhkur.

Iga ootamatu söödamuutus võib vallandada kabjanahapõletiku. Siia alla käib nii ülesöömine söödasõime juures kui kiire üleminek talviselt söödalt noorele karjamaarohule. Igatahes peituvad korduvalt esineva kabjanahapõletiku põhjused karjamaarohus endas. Haiguse põhjustajaks on nn. fruktaanid (säilitussüsivesikud), taimedes leiduvad komplekssed suhkrumolekulid. Neid kergestikäärivaid süsivesikuid leidub peamiselt kõrtes ja nende ülesanne on säilitada taime jaoks toitaineid ning kaitsta taime külma eest.

Kabjanahapõletik ei saa alguse mitte kabjas, vaid jämesooles, kus käärimine põhjustab ülihappesuse ehk atsidoosi.

Soolest kapjadesse – ahelreaktsioon

Kui soolebakterid – ükskõik mis põhjusel – ootamatult harjumatu söödaga kokku puutuvad, saab tundlik tasakaal häiritud. Tekkiv soolesisu ülihappesus põhjustab bakterite suremist. Seejuures tekkivad mürkained liiguvad läbi ärritunud sooleseina ja jõuavad vereringesse ning ummistavad kapjade veresooni. Nii tekivad väikesed “infarktid”, mis viimaks viivad ulatusliku kabjanaha põletiku ja laminiidini.

Millistes karjamaataimedes leidub fruktaane?

Suures koguses fruktaane leidub kindlates taimesortides, eriti aga sellises tüüpilises hobustesöödas nagu karjamaa-raihein. Teised taimed jällegi, nagu nt kaunviljad/ristkheinad, sisaldavad säilitussüsivesikuna tärklist ja on fruktaanivaesed. Raiheinade fruktaanisisaldus on eriti kõrge kevadel peale kasvama hakkamist, vähese lämmastikuga väetamise korral ja perioodil, kus öised temperatuurid on madalad ja päevad päikesepaistelised.

Reeglid  hobustele, keda ohustab kabjanahapõletik:

• Ärge laske kevadisel kasvuperioodil, kui päevad on päikeselised ja ööd jahedad, tundlikke hobuseid karjamaale. Sellise ilmastikuga tekib taimedes eriti palju fruktaane. 

• Külvake taimi, mille fruktaanisisaldus on madal (lutsern, kerahein, aruhein, aas-nurmikas) 

• Sügisel ja kevadel planeerige karjamaal söötmist ettevaatlikult. Esimene kevadine juurdekasv, mõnedel taimedel ka veel mitu järgmist juurdekasvu, sisaldab rohkem fruktaane kui suvised ja sügisesed juurdekasvud. Võimalusel laske hobused karjamaale öösiti. 

• Ärge karjatage hobuseid niidetud karjamaadel või kohtades, kus veised on äsja rohu ära söönud.

• Mida vähem karjamaid lämmastikuga väetatakse, seda kõrgem on taimede fruktaanisisaldus. Vastupidiselt levinud arvamusele tuleb laminiidi profülaktikaks üle vaadata ka väetamisplaan.  

• Aeglased muudatused söötmises; muutke söödakoostist üle nädala. 

• Laminiiti haigestunud hobused: andke alguses ainult head heina ja mineraalsööta ning pakkuge neile soolast lakkumiskivi.

Kui laminiidikahtlusega hobused vajavad lisasööta, peaks see olema teraviljavaba. Meil on pakkuda erinevaid sorte, mida võib kasutada ka individuaalselt:

ReVital Cubes on kvaliteetne, tärklise- ja suhkruvaene granuleeritud spetsiaalsööt.  TOOTE INFO

Teraviljavaba Struktur ei koorma ainevahetust, madala tärklise- ja suhkrusisaldusega, sisaldab rohkelt  toorkiudu. TOOTE INFO

Teraviljavaba Kräutermineral on meie spetsiaalne mineraalsööt, sisaldab vähe tärklist ja suhkruid, ei koorma ainevahetust. TOOTE INFO

Green Power on intensiivselt treenivatele hobustele, kes vajavad siiski teraviljavaba sööta, optimaalne valgu- ja energiasisaldus ning kõrge toitainetesisaldus hoolitsevad selle eest, et lihased oleks tugevad ning hobune oleks valmis saavutama tulemusi. TOOTE INFO

Weserland Mash – teraviljavaba, probiootiliste looduslike mõjuainetega, ei sisalda melassi, teravilju ega nisukliisid. TOOTE INFO

Andrea Everding
Eggersmann Team

SUVI - Karjamaa läbi suurendusklaasi I osa

Kaugeltki kõik pole nii, nagu paistab. Tihti on meie karjamaade toitainerikkus vaid näiline. Mineraalainete ja mikroelementide osas ilmneb nii mõnigi puudus.

Hästi väetatud ja seega ka väheste ürtidega karjamaadel jääb enamjaolt puudu olulistest mikroelementidest nagu seleen, mangaan, vask ja tsink. Aga ka kaltsiumit jääb paljudel aladel hobustele väheks.
Piirkondlikud olud, maa omadused ja kliima mängivad väetamise kõrval olulist rolli: näiteks jood on osa kilpnäärmehormoonidest. Rannikuäärsetel karjamaadel leidub seda küllaldaselt, kuid kõrgustikel ega mägedes seda ei ole. Samuti on kogu Saksamaa seleenivaene ja ka vaske on liiva ja soomaastikel vähe. Luude moodustumine, naha, närvi- ja sidekoe kvaliteet sõltuvad just sellest elemendist. Seetõttu peab sellistesse maastikesse suhtuma ettevaatlikkusega: vase ja seleeni kõrval jääb puudu ka mangaanist ja koobaltist.

Vastastikune sõltuvus raskendab diagnoosi.
Raskendav aspekt on see, et paljud väikestes kogustes olemas olevad elemendid sõltuvad üksteisest. Kui ühte on liiga palju, ei pääse teine mõjule või muutub mõju tänu sellele, et vahekord on muutunud. Teadusuuringute tulemused on näidanud, et pikaajaline üle- või alavarustatus ei ole hiljem enam kompenseeritav ja võib esile kutsuda pöördumatuid kahjustusi.

Väikesed kogused, suur tootlikkus - seleeni näidel.
Olgugi kogused kuitahes väikesed, mikroelementide mõju organismile on tohutu. Toome näiteks seleeni: hobused, kes toituvad aasta otsa vaid rohust, heinast ja silost kannatavad tihti seleenipuuduse all. Iseloomulikud näitajad on täiskasvanute hobuste puhul näiteks lahtine karv ja lööve, kanged ja valutavad lihased, mis väljendub lonkes, aga ka puuduv motivatsioon töötada. Aretuses põhjustab seleenipuudus tihtilugu viljakuse ja kasvuprobleeme ja varsa infektsioonitundlikkust. Kuid ka seleeniüledoos tekitab haigusnähtusid, mis sarnanevad vase ja tsingi puuduse sümptomitele. Seetõttu on põhjuste leidmine selliste haiguste puhul raskendatud.

Puudub varajane hoiatus.
Tihti jääb märkamatuks või märgatakse liiga hilja, kui hobune saab ühte ainet kas liiga vähe või liiga palju. Väga noorte hobuste puhul põhjustavad näiteks vase ja tsingipuudulikkus jäävaid vigastusi luudes, liigestes, sidemetes ja kõõlustes. Kompkabi, vaagna väärareng ja liigeste hõõrdumine ilmnevad varsal väga varakult, kuid neid ei seostata puuduliku söötmisega. Müügieelsed röntgenpildid avalikustavad tihti  ebameeldivaid üllatusi.

Kuidas ennetada
Ratsiooniarvutused, regulaarsed mullaanalüüsid, noorhobuste kaalukontroll ja hea väetamistehnika kaitsevad vigade eest.
Selleks, et valida sobiv mineraal- ja lisasööt, peab olema sellel alal asjatundja. Hea ülevaade sellest, mida künasse panna, säästab raha, aega ja närve.

Andrea Everding
Team Eggersmann