10 põhjust, miks hobuse söödaratsioon üle vaadata

Järgnevalt toome teieni 10 levinud olukorda, mil hobuse tervise huvides tuleks järele mõelda, kas praegune söödavalik on ikka parim.

1. 

   Vähearenenud topline (ülaliin). Foto: https://uckeleequine.wordpress.com/2014/09/08/vanishing-toplines/
   Hobune on kõhnemapoolne ja ei näe hea välja. Kui hobune on lahja ja tema topline (selja ja kaela ülaliin) on vähearenenud, võib see viidata olulisele toitainepuudusele. Seejuures ei pruugi aidata lihtsalt söödakoguste suurendamine kui tegu pole sobilike söötadega.
2. Hobune on ümaram kui võiks. Kui hobune on ülekaaluline, siis võib see viia mitmete terviseriskideni ning on kindel märk, et hobuse söötmisplaan on tema tervisele ohtlik. Kindlasti ei tohiks sellisele hobusele sööta toitaineid, mida ta ei vaja. Tavalise jõusööda asemel tuleks eelistada sobivat mineraalsööta. Oluline on ka põhisööda (hein, silo, karjamaarohi) koostise hindamine.
3. Hobusel on roided näha aga heinakõht all. Terve ja korrektselt söödetud hobune ei ole paks ja kõhn korraga. Üle tuleks vaadata kogu ratsioon ning arvestada hobuse eripäradega. Võib viidata ühtede toitainete puudusele ja teiste liiale.
4. Söödan igasuguseid häid asju aga mingit erilist efekti pole märgata. Kas on valitud hobusele sobivad söödad? Kas kogused on optimaalsed? Ühtemoodi halb võib olla nii toitainete puudus kui ka liig. Ära koorma hobuse seedesüsteemi söötadega, mida ta ei vaja!
5. Tegu on noore hobusega. Sälud vajavad kasvamiseks rohkem toitaineid kui täiskasvanud hobused. Samas peab noorhobuse söödaratsiooni struktuur olema teistsugune, mistõttu ei sobi täiskasvanud hobihobuste söödad lihtsalt suuremas koguses.
6. Hobusel on juba söötmisega seotud terviseprobleemid. Näiteks maohaavandid, laminiit, korduvad koolikud, insuliiniresistentsus jne. Sellisel juhul tuleb ratsioon üle vaadata iga kord, kui muutub hobuse põhisööt (erineva põllu hein/silo/karjamaarohi). Lisasöödad tuleb valida vastavalt hobuse tervislikule seisundile.
7. Hobune sööb ainult heina. Kuigi hea hein tagab põhitoitained, siis tõenäoliselt on hobune mineraalipuuduses. Subkliiniline puudujääk võib tekitada probleeme pikemas perspektiivis (taastumine traumadest, kabjatervis, jõudlus jne).
8. Kaer ei ole enam moes ja ei tea, mida selle asemel anda. Kaer on teraviljadest hobusele kõige sobilikuma koostisega, kuid tõenäoliselt ei kata koos heinaga kõiki hobuse vajadusi. Kaera saab ratsioonides edukalt kasutada, kui see hobusele sobib. Miks mitte kombineerida kaera mõne teise lisasöödaga?
9. Hobune sööb müslit või graanulisegu aga vähem kui pakil soovitatakse. Sellisel juhul ei saa enam kindel olla, et hobune vajalikud ained kätte saab. Kui paki peal soovitatud kogus tundub liiga kõrge, siis on tegu ebasobiva söödaga või tuleb söötasid kombineerida.
10. Söödan erinevaid söödakomponente (teravili, kliid, suhkrupeet, linaseemned jne) puhtalt ja suures koguses. Segades ise kokku müsli/mashi, tuleb jälgida, et sööda Ca:P suhe on paigas ning söödakogused tasakaalus ja sobilikud hobusele. Kindlasti tuleks lisada sobivat mineraalilisandit.

Kuidas ratsioon tasakaalu saada?

Söödaratsiooni hindamine algab põhisööda (hein, silo, karjamaarohi) hindamisest, sest see moodustab hobuse dieedist reeglina suure enamuse. Selleks on kõige lihtsam laboris põhisööta analüüsida. Tulemustest saame teada kui toitainerikka söödaga on tegemist. Siis saab valida sobivad lisasöödad ning katta puudujäägid.

Söötade kombineerimist on kõige lihtsam teha nii, et söödad ja nende koostis kantakse tabelisse ning arvutatakse välja söödakogusest saadavate toitainete hulgad grammides või milligrammides. Seejärel korrigeeritakse söödakoguseid, et koguratsioon oleks tasakaalus.

Originaal-artikkel

Mis on prei?

mud fever / scratches / malanders

Prei on nahahaigus, mis esineb hobuste jalgadel pöia ja kämbla piirkonnas.

Suurepärase ja põhjaliku artikli on kirjutanud sellest Triin Tohver.

Loe artiklit siit: MIS ON PREI?

Eggersmann'i hobuste toitumisspetsialist Andrea Everding soovitab hobustele sügisesel ajal, mil kõige suurem risk preile, kasutada järgmist kombinatsiooni:

Derma Vital Cubes või Kombi pelletid kombineerituna EMH Direktiga.


Kahjustatud nahapiirkondadel kasutada EMH Derma Liquid spreid. 2 korda päevas kahjustatud piirkondadele.

Tõhus ja järgi proovitud!

 OSTA SIIT

Andrea Everding

Kas su hobune tõesti vajab madala tärklisesisaldusega ratsiooni?

Hobused saavad seeduvat energiat erinevatest allikatest. Kiudude, tärklise ja rasvade kombinatsioon on üldjuhul parim viis sooritust edasi viia, olgu see aretuses, maastikul või võistlusareenil. Viimaste aastate vältel on turgu üle ujutatud madala tärklisesisaldusega söötadega ning hobuseomanikud vastavad pakkumisele suurenenud ostutuhinaga.

Siiski ei sobi madala tärklisesisaldusega söödad igale hobusele. Mõned hobused vajavad tärklist optimaalseks soorituseks- näiteks kasvueas sälu ja paljud sporthobused. Mis peitub praeguse aja madala tärklisesisaldusega söötade hulluse taga?

Mis on tärklis?

Tärklis on pikk ja kompleksne suhkrute molekulikett. Eriti leidub seda viljas, kus see moodustab energiasalve. Kuna nad paiknevad rakuseinas, nähakse tärkliseid struktureerimata süsivesikutena. Kiud seevastu on struktureeritud süsivesik, kuna see toetab taime.

Seedeprotsessi käigus lagundatakse tärklis ensüümide abil väiksemateks suhkrumolekuulideks, mis imenduvad koheselt. Selles osas käsitletakse suhkruid ja tärklist ratsioonis võrdsena.

Ratsioonis sisalduv suhkur pärineb rohu rakukoostisest, söödamelassist või teatud maiustest. Suhkrumolekulid imenduvad verre ning muutuvad glükoosiks, mis jagatakse keharakkude vahel. Hormoon, mis aitab eraldada verest suhkrut ja viia seda rakkudesse, on insuliin. See jaotusmeetod glükoosi rakkudesse saamiseks, glükogeeni ehitus, või adipoosne salvestamine on osa töötava hobuse energiatootmisprotsessist. Mida intensiivsemalt hobune töötab, seda olulisem on see süsteem.

Kuidas saab kasu madala tärklisesisaldusega söötadest?

Mõne hobuse puhul võib olla mõistlik hoida tärklisetaset madalana. Pärast tärklise seedimist satub suur kogus glükoosi verre ja käivitab insuliini eritamise, mis hakkab glükoosi verest rakkudesse transportima. Glükoositaseme tõusu hobuse veres täheldatakse kahe tunni jooksul pärast sööki, millele järgneb langus järgneva nelja tunni jooksul. Insuliiniga toimub sarnane tõusu-languse protsess. Kui esineb võimalikke probleeme tärklise kasutatavusega, võib see olla seotud glükoosi ja insuliini taseme kõikumisega vereringes.

Glükoositaseme tõus veres võib mõnedel hobustel mõjutada ajutegevust ning muuta nad ärevamateks. Kuna glükoos on ainus toitaine, mis ületab vere-aju läve, süütab sööt, mis edastab korraga suures koguses glükoosi verre seda edastada ka olulisel määral ajju. Kõrget glükoositaset ajus on seostatud kõrgenenud dopamiini tootmisega, mis võib omakorda tekitada kõrgenenud tähelepanelikkust või ärevust. Mõned spordialad sõltuvad kõrgenenud tähelepanelikkusest ja energiast, näiteks hobuste võiduajamine, teised mitte.

Teine osa glükoosi ja insuliini ringlusest, mis võib hobuste puhul häiruda, on insuliini suutlikkus oma ülesannet täita ja juhtida insuliini verre. Insuliini resistentsus esineb siis, kui insuliin kaotab oma efektiivsuse ning glükoosi ja insuliini tasemed püsivad tavalisest pikemalt kõrgena. Kõrge insuliinitase võib põhjustada terve hulk probleeme, neist kõige suurem on hobuse vastuvõtlikkus laminiidile. Tihti seostatakse insuliiniresistentsust ülekaalulisusega, mistõttu on kaalu langetamine üks võimalik strateegia insuliini vastuvõtlikuse tõstmiseks, samuti ka suhkru ja tärklise vähendamine söödas.

Teised hobused, kellel on raskusi tärklisega toimetulekul, on geneetilise lihashäirega (PSSM) ja RER diagnoosiga hobused. PSSM diagnoosiga hobused suudavad lihasrakkudes salvestada veres sisalduvat glükoosi, mis viib ebatavaliselt kõrge ühte tüüpi glükogeeni kuhjumiseni, mida ei ole võimalik lihtsalt lahustada ja energiana kasutada. Nende hobuste puhul on soovituslik vältida tärklist sisaldavaid söötasid. RER’i puhul on samuti mõistlik vähendada suhkru ja tärklise kogust ratsioonis, kuid need hobused suudavad paremini väikestes kogustes suhkrut ja tärklist töödelda.

Kõrge tärklisesisaldusega ratsioonid võivad samuti olla probleemiks hobustele, kes ei suuda täielikult seedida tärklist. Nendel hobustel on vähe amülaasi, mis lagundab peensooles tärklist ning selle esüümi tase erineb hobuste vahel. Iseenesest ei ole see põhjus muretsemiseks, kuna pimesoole mikroobid aitavad seedimata tärklist lagundada.

Probleem seisneb selles, et tärklise ja suhkru fermenteerimise lõpprodukt on piimhape, mis võib oluliselt mõjutada pimesoole pH -taset.  Kui sööta palju tärklist, võib sellele järgnev pH taseme langus pimesooles mõjutada kiude lagundavate mikroobide populatsiooni tasakaalu ning niimoodi takistada hobuse võimet kiududest kaloreid kätte saada. Seda nimetatakse jämesoole ülihappelisuseks (acidoos).

Selle jõusööda mõju tõttu jämesoole pH tasemele ei soovitata sööta rohkem kui 2,2 kg vilja söödakorra kohta. Kuna peensooles seedimata jäänud tärklise kogus erineb indiviidide vahel, tekib mõnedel hobustel kergemini jämesoole ülihappelisus. Selle märgid ei ole kergesti nähtavad, kuid võivad olla põhjuseks kehvale sooritusele, tujukusele või kergetele korduvatele koolikutele.

Sõltuvalt sellest, kui hästi mõni hobune suudab glükoosi ja insuliini ringlusega toime tulla, erineb ka kõrge tärklise sisaldusega sööda tolerantsus. Selle koguse väljaselgitamine võib nõuda katse-eksitusmeetodit. Muutus vähema tärklisesisaldusega söötade manustamise poole on kutsunud paljudes hobustes esile ka muutust hoiakutes ja sooritusvõimes. Püüd vältida tärklist täielikult, ei pruugi igale hobusele sobida ja tipptaseme hobused ei saa tihti piisavalt kaloreid paljast koresöödast, et säilitada oma kaalu või energiataset sportlikeks sooritusteks.

Kui madal on madal tärklisetase?

Söödatootjatel võivad tänapäeval kirjeldada sööta kui madala tärklisesisaldusega, seda täpselt määratlemata. Ebatäpse terminoloogiakasutuse tõttu võib ees seista seadusemuudatus, mis nuab täpset määratlust, milliseid söötasid võib klassifitseerida madala tärklisesisaldusega söötadeks.

Madala tärklisesetasemega sööt ei ole teravilja kontsentratsioon tihe. Kui söödas on vähe teravilja, peab midagi muud andma kaloreid. Siinkohal tulevad mängu rasvad ja kiud. See suhe võib osutuda kasulikuks, kui püüda dešifreerida pakendilehte: mida vähem tärklist, seda rohkem on kiude ja rasva.

Teine arv, mida tihti mainitakse suhkru ja tärklise näitajana, on struktureerimata süsivesikud (SS). Selle väärtuse leidmiseks peab ühendust võtma söödatootjaga. Tärklise taseme näitajad on umbes järgmised: kõrge, SS >35%, üsna madal, SS= 35-20%, ja madal, SS< 20%. Kui vaadata koostisosasid, siis madala tärklisesisaldusega söödas on madal teravilja protsent, mis on välja toodud koostisosade nimekirja lõpus (kuid enne mineraale ja vitamiine). Koostisosade nimekirja eesotsas võiksid olla sojakestad, peet ja alfalfa jahu. Riisikliid on kõrge rasvasisalduse ja kiulisusega koostisosa, mida leiab paljudest madala tärklisesisaldusega söötadest.

Millised hobused saavad kasu madala tärklise- ja kõrge kiusisaldusega söödast?

Väga erinevate distsipliinide ja erinevat tõugu hobused võivad saada kasu madala tärklisesisaldusega söödast, kuid see sõltub indiviidist. Kergesti ärrituvad, raskesti käsitletavad, ülekaalulised, insuliini resistentsed ja lihaste häire või jämesoole ülihappelisuse diagnoosiga hobused on kõik ilmselged kandidaadid. Samuti on muutuse võimalik põhjus soov tuua hobune tagasi ainult koresööda peale.

 Kõikidele hobustele vähese tärklisega söödad ei sobi. Mõned hobused ei suuda nende söötade peal säilitada oma kehakaalu ning vajavaid lisandeid, mis sisaldavad tärklist. Teised hobused küll säilitavad kaalu, kuid neil jääb sooritusteks energiast puudu. Lisaks on kõrge kiulisuse ja rasvasisaldusega söötade tootmine kallim kui üldlevinud teravili, mistõttu nõuab nende söötade manustamine suuremaid väljaminekuid.

Kui madala tärklisesisaldusega sööt on toitumuslikult hobuse jaoks õige valik, kaalub tervise poole pealt saadav kasu üle kõik rahalised mured. Siiski pole madala tärklisesisaldusega söödad kõigile hobustele vajalikud. Kui valiku tegemine nõuab ajugümnastikat ja sa pole kindel, kas madal tärklisesisaldus on õige valik, küsi nõu hobuse toitumisspetsialistilt.

ORIGINAAL

Aitäh, Triin, tõlke eest!

Hobuse söögiisu tõstmine

Kui muidu näljane hobune jätab kaera künasse või ei tundu heina vastu huvi tundvat, on see põhjus muretsemiseks ja koheseks veterinaariga konsulteerimiseks. Kuid kõik hobused ei ole isukad sööjad; mõned on äärmiselt nõudlikud. Hobust sööma sundida on suhteliselt võimatu, kui ta seda ise ei taha, kuid siiski on võimalik tõsta tujuka hobuse söögiisu. Kui hobune ei taha terve päeva ratsiooni süüa kahe söötmiskorraga, võib olla abiks söödakoguse jaotaminine mitmeks osaks.
Hobusel võib söögiisu kaduda mitmel põhjusel. Veterinaar saab välistada kõik meditsiinilised põhjused nagu palavik, koolikud, külmetus, kõhukinnisus või probleemid hammastega. Uuringud on näidanud, et greliini tase (hormoon mis stimuleerib näljatunnet) väheneb pärast lühikest ja intensiivset treeningut. Lisks esineb 90% võidusõidu- ja 60% töös olevatest vabaajahobustel maohaavandeid, mis võivad põhjustada kõhuvalu ja vähenenud söögiisu. Üldised stressitaseme tõstjad nagu keskkonnamuutus, laadimine, karjast eraldamine ja palav, niiske ilm võivad kõik mõjutada söögiisu langust ja sööda vähenenud vastuvõtmist. Maohaavanditega hobuseid tuleks esmalt ravida ning seejärel manustada neile kliiniliselt testitud preparaati, et vältida uute haavandite teket. "Kui sul on pirtsakas sööja ilma meditsiiniliste näidustusteta, aitab vahel sööda muutmine," leiab Catherine Withehouse, MSc, Kentucky Equine Research (KER) toitumisspetsialist. „Oled sa kunagi söönud päevast päeva sama toitu? See muutub igavaks. Ka hobustele. Järk- järgult uue sööda tutvustamine tekitab hobuses huvi ja tahtmist süüa,” sõnas ta. Evolutsiooni käigus on hobused arenenud, süües väikeseid koguseid korraga terve päeva vältel. Kui hobune ei taha kogu söödaratsiooni süüa kahe söötmiskorraga, aitab ratsiooni jaotamine mitmeks väiksemaks söötmiskorraks, mida söödetakse mõnetunniste vahedega. See peaks julgustama sööma. Raskematel juhtudel võib loomaarst soovitada söögiisu stimuleerivaid preparaate, näiteks steroide. Siiski ei toimi sellised ravimid pahatihti. Benzodiazeptine sisaldavad preparaadid võivad lühiajaliselt suurendada söögiisu, eriti arglike hobuste puhul, kuid nende manustamine ei ole üldiselt tänu võimalikele negatiivsetele kõrvaltoimetele soovitatav. Lisaks manustatakse tihti B- vitamiini söögiisu tõstmiseks, kuid selle positiivne mõju on hüpoteetiline ja tõendusmaterjale napib. Mõned lihtsad hooldusnipid võivad aidata julgustada hobust sööma. Kuuma ilmaga aitab jahe dušš hobusel end paremini tunda ja tänu sellele julgustada sööma. Kui hobune on raskes töös, võib lühiajalisest koormuse vähendamisest olla kasu. Sõbra lähedus, vaheldus ja puhkus ning keskkonnast tulenevate ärritajate vähendamine aitavad hobusel ennast paremini tunda ja tõsta söömistahet. Kui hobune enam ei söö, konsulteeri koheselt veterinaarida. Vaata üle hobuse keskkond ja eemalda ärritajad ning jaota ratsioon mitmeks väikseks portsioniks.

ORIGINAAL

Aitäh, Triin, tõlke eest.

Hobuse söötmine enne treeningut: mida ja millal sööta?

Oluline teada!

Teemakohane uurimus on läbi viidud KER'is.

Kas minna trenni täis või tühja kõhuga?

Kolme eksperimendi käigus uuriti, kuivõrd heina söötmine koos teraviljaga ja ilma mõjutab täisvereliste hobuste glükeemilisi ja hematoloogilisi protsesse puhkefaasis ja simuleeritud võistlussituatsioonis. 

Esimese katse käigus uuriti, kuidas koresööda manustamine koos teraviljaga mõjutab vereplasma näitajaid ja vee tarbimist. Teise katse käigus tehti kindlaks, kuidas nimetatud muutused mõjutavad sooritusvõimet. Kolmanda katse käigus selgitati välja, kuidas koresööt üksinda mõjutab koormusega toimetulekut. Tulemusena selgus, et söömisaeg mõjutab glükeemilisi protsesse, plasmaproteiini ja vee tarbimist pärast söömist. Vabalt kättesaadav hein vähendas plasma mahtu 9% võrra. Paastunud hobusetel tootsid pärast treeningut vähem laktaati kui need hobused, kellele söödeti teravilja. Südamelöögi sagedus erines mõlema grupi puhul oluliselt. Ainult koresööda söötmine enne treeningut mõjutas glükeemilisi protsesse ja insuliini taseme muutust pärast treeningut oluliselt vähem kui teraviljarikas sööt. Koresööt ei mõjutanud vabade rasvhapete kättesaadavust. Uurimus näitas, et enne treeningut ei tohiks sööta teravilja. Väikestes kogustes hein ja haljassööt ei mõjuta olulisel määral sooritust ja stimuleerivad sülje tootmist, mis aitab säilitada seedekulgla tasakaalustatust.

ORIGINAAL

Aitäh tõlke eest, Triin

Loe ka SIIT põhjalikku ingliskeelset artiklit

Elekrolüüdid hobustele

Electrolytes Vital sporthobustele
Mitmed hobuseomanikud on küsinud endalt, miks ei lisa söödatootjad sporthobuste söödale elektrolüüte? Joe Pagan, Ph. D. ja Kentucky Equine Research (KER) asutaja ja omanik sõnul on sellele õigustatud küsimusele lihtne vastata.
Kui kord valida kõrgekvaliteetne elektrolüüt, peab seda söötma koguses, mis vastab eritatud higi kogusele.
„Hobuse energiavajadus püsib pideva töö juures sama, kuid higi kogus muutub sõltuvalt ilmast, töö intensiivsusest ja teistest asjaoludest. Hobuseomanikud peavad olema võimelised sobitama elektrolüütide kogust vastavalt eritatud higi kogusele“, seletas Pagan. Peamised küsimused on Pagani sõnul, milline toode on parim ning kui palju elektrolüüte peaks manustama. Toote valikul propageerib Pagan lihtsust. „Vali soolane elektrolüüt. Paljud elektrolüüdid on täis suhkrut. Hobused armastavad neid, kuid need ei sisalda palju elektrolüüte“, sõnas ta. „Loe sisaldust, leia üks, mis sisaldaks naatriumi, kloori ja kaaliumi. Kui kord on leitud sobiv kõrgekvaliteetne elektrolüüt, peab seda söötma kogusele, mis vastaks eritatud higi kogusele. „Kui sul on hobune, kellega töötad ja väljas on palav ja ta higistab palju, nii et higi voolab, vajad palju elektrolüüte. Kui hobune ei higista tugevalt vaid ainult aurab veidi pärast trenni, on vajalik väiksem elektrolüütide kogus“, sõnas ta. Kuna higistamine ei ole päevast päeva sama, seletas Pagan, määravad töö intensiivsus ja ilmaolud vajaliku elektrolüütide koguse. See kõikumine hoiab elektrolüüdid söödakotist eemal, samas kui nad on hobuse sooritusvõime jaoks oluline lisand. Hästi koostatud elektrolüüdi tooted nagu Restore SR ja Restor Paste annavad hobusele peamisi elektrolüüte. Viimaste aastate jooksul on elektrolüüdi tehnoloogia oluliselt arenenud ja Restore SR sisaldab autoriõigusega kaitstud aeglase imenduvuse mehhanismi mis lubab naatriumil imenduda järk-järgult seedetrakti nii, et ta oleks pidevalt kättesaadav. Kui naatriumi manustatakse aeglaselt pikema aja vältel, suudab keha seda paremini säilitada ja kasutada. Võistlushobused nagu takistussõidu ja galopi hobused saavad suurimat kasu Race Recoverist, mis annab sihipärast elektrolüütide lisandit intensiivse töö puhul, toetades taastumist raskest tööst. Austraalia hobuseomanikud peaksid kasutama Restore’i ja Restore Paste’i.


Aitäh, Triin, tõlke eest.

ORIGINAAL

Võistlushobused saavad kasu kõrge energiasisaldusega söödast

Võistlushobused vajavad päevas rohkem kaloreid kui vaba- aja või kerges töös olevad hobused. Need lisakalorid manustatakse hobustele üldjuhul kontsentraatidena. Rootsi teadlased soovitavad lisada söödaratsioonile kõrge energiasisaldusega sööta, et katta võistlushobuste kalorivajadust. 

„Võistlushobusstel on suurem risk seedekulgla haavanditesse haigestuda ja ka käitumishäired on kergemad tulema kui vaba- aja hobuste puhul ning mõnedel juhtudel võivad kontsentraadid neid seisundeid raskendada või kergendada“, seletas Kathleen Crandell, Ph.D., Kentucky Equine Research‘ ist (KER). Nende potentsiaalsete probleemide tõttu on mõned hobuseomanikud hakanud kasutama ainult koresööta võistlushobuste ratsioonis.

Teadlaste sõnul võib ainult koresöödast koosnev võistlushobuse ratsioon alandada lihaste glükogeenisisaldust võrreldes nende hobustega, kellele söödetakse traditsioonilist tärkliserikast sööta. Glükogeen on salvestatud suhkur, mida lihased vajavad tööks. 

Testimaks hüpoteesi, et võistlushobused suudavad saavutusi tuua kõrge energiasisaldusega koresööda baasil, söödeti võidusõiduhobustele kahe aasta vältel kõrgekvaliteetset silo. Hobuseid jälgiti kas kontrollitud treeningkava alusel või programmis, mille puhul treeningdistantsi vähendati 30% võrra ning jälgiti erinevaid parameetreid.

Uuringu peamised tulemused olid järgmised: • Hobused kasutasid 1,7- 2,6% kehakaalu kuivainet kui neile anti piiramatus koguses sööta. • Kahe grupi vahel ei täheldatud erinevusi kehamõõtude osas (nt. Pika seljalihase paksus või rasvasisaldus) • Kehamassiindeks püsis vahemikus 4,8 ja 5,1 ning • Lihaste glülogeenisisaldus oli mõlema grupi puhul sama
Teadlaste sõnul “kui hooldada hobuseid tavatingimustes ei täheldatud toitumisest tingitud terviseprobleeme ega stereotüüpset käitumist” nende hobuste puhul kes sõid vaid koresööta. Lisaks kirjutasid nad, et “treeningprogramm ei mõjutanud söömust, kasvu, kehamassiindeksit ega lihaste glükogeenisisaldust. Ka ei takistanud ainult koresööda ratsioon lihaste glükogeeni salvestamisvõimet, kasvu ega konditsiooni säilimist ning toetas head toitumisega seotud tervist. 

“Kõik hobused on erinevad ja nende ratsiooni peab koostama individuaalselt, eriti spordis. Kontsentreeritud söödad on midagi enamat kui pelgalt energiaallikad. Nad sisaldavad eluks vajalikke toitaineid nagu proteiinid, vitamiinid ja mineraalid mis on väga olulised nii saavutusspordi kui ka kõigi teiste hobuste jaoks sõltumata kasutusalast ja vanusest“, sõnas Crandell.

Aitäh, Triin, tõlke eest.

ORIGINAAL