Seleen hobusele: kui oluline see on?

Seleeni tähtsus hobuse söödas on aastate jooksul oluliselt muutunud. Algselt pidasid teadlased seleeni 1930. aastatel mürgiks.  Seleeni üledoos põhjustas uuringute väitel nn. hobuste „alkaali tõve”. Hilisemad 1950. aastate uuringud aga tõestasid, et seleen ennetab hobuste ja veiste valgelihastõve, mistõttu hakati seda nägema mürgi asemel olulise hobuste toiteainena kui seda manustada parajas piiratud koguses.

 Tänu oma mürgistele omadustele on seleeni sildistatud keskkonnaohtlikuks. Riik kontrollib seleeni sisaldust hobusesöötades rangelt. Seetõttu võib hobustele antav soovitatav seleenikogus söödaratsioonis olla nii poliitiliselt mõjutatud kui füsioloogilistele vajadustele vastav. Kas söödatootjad tohivad söödale seleeni lisada koguses, mis vastaks hobuse tegelikule füsioloogilisele vajadusele, et saavutada häid tulemusi, on küsitav eriti nendes piirkondades, kus hobustele antav koresööt on seleenivaene.

Miks on seleen oluline?

Seleen täidab kehas mitmeid ülesandeid, millest ilmselt olulisim on antioksüdandi oma. Oksüdatsioon on seedeprotsess, mille käigus lagundatakse rasvad, süsivesikud ja proteiinid süsihappegaasiks, veeks ja energiaks (põletatakse kehafunktsioonide täitmiseks vajaliku energia saamiseks). Sealjuures ei tunne oksüdatsiooniprotsess alati ära, millised koostisosad on mõeldud energia tootmiseks ja millised rakkude ehituseks.

Keharakkude ja kehafunktsioonide toimimiseks vajalike struktuuride (rakukestade, ensüümide ja teiste rakusiseste ainete) oksüdatsioon on ohtlik. Oksüdatsiooni käigus toodetakse vabu radikaale ja superoksiide (ebastabiilsed koostisosad). Kui neid ei hävitata, on vabad radikaalid võimsad rakustruktuuride, eelkõige proteiinide ja rasvade, kahjustajad. Küllustamata rasvhapped, mis moodustavad suurema osa rakukestast, on eriti vastuvõtlikud. Nende oksüdeerumine on raku toimimise koha pealt kahjustav. Vabad radikaalid ründavad lipiide ja moodustavad lipiidperoksiide. Antioksüdant takistab peroksiidi moodustumist või võitleb sellega, kui see on moodustunud. See on ka seleeni roll.

Raku antioksüdatiivse vastupanusüsteemi osana on seleen osa ensüümist nimega glutatiooni peroksidaas, mida leiab igal pool kehas. See ensüüm muudab glutatiooni oksüdeeritud glutstsiooniks ning hävitab peroksiidid, muutes need kahjututeks alkohoolideks. See peroksiidide muutumine takistab neid rasvamembraanidega reageerimast ja membraani ühtlase struktuuri  rikkumist.

Seleeni leidub ka teistes keha proteiinides. Huvitaval kombel mängib üks seleenproteiin olulist rolli hormooni türoid moodustamisel. Kuigi hobuste puhul puuduvad andmed, on rottidel täheldatud seost seleenipuudulikkuse ja kilpnäärmehormooni vahel. Võib oletada, et mõned kliinilised leiud kilpnäärme alafunktsioonist võivad kaasneda seleenipuudulikkusega.

Veel üks seleenproteiin on lihasproteiin mille puudulikkusest tekib lihaskadu. Siin eksisteerib seos seleeni ja lihaskoosluse vahel sõltumata seleeni antioksüdatiivsest mõjust. Seleeni ja E- Vitamiini lisamine söödale aitab mõnedel hobustel vältida lihasprobleeme. Kui aastaid tagasi võis seleenipuudus olla peamine lihasprobleemide põhjus, siis on regulaarne seleeni lisamine koresöödale viimaste aastate jooksul vähendanud neid probleeme oluliselt vähendanud. Sellest tulenevalt oleks mõistlik uurida seleeni taset lihasjäikuse all kannatavatel hobustel.

Seleen on vajalik toimiva immuunsüsteemi arenguks. Seleeni puudulikkus ei mõjuta kõiki antikehade gruppe ühtemoodi; looma vanus, sugu ja antigeenid määravad samuti, kuidas seleeni manustamine mõjutab antikehade moodustumist. Seleeni vajadus optimaalse immuunsuse välja arenemiseks hobusel ei ole  teada, kuid see on kooskõlas soovitusliku päevamääraga.

 On leitud, et seleen aitab ennetada teatud vähitüüpide teket. Sellekohaseid uurimusi viiakse läbi ka jätkuvalt, et täpsemalt välja selgitada seleeni vähivastane mõju. Uurijad keskenduvad kahele peamisele kasutusalale: esiteks sobiva seleeni vajaduse välja selgitamisele seleenipuudulikkuse all kannatavatel hobustel, et vähendada vähiriski ning teiseks seleeni manustamise võimalustele erineval kuju kasvajate tekke vältimiseks.

E- vitamiini ja seleeni vaheline seos

Ükski arutelu seleeni üle poleks täiuslik mainimata E- vitamiini. Nende kahe toime vahel eksisteerib keeruline seos; õigupoolest on ühe puudust võimalik kompenseerida teise manustamisega suuremas koguses. E- vitamiini olemasolu rakumembraanis vähendab lipiid-peroksiidide teket. Seleen rakusiseses vedelikus eemaldab juba tekkinud rasv- peroksiidid.

Ebasobivas koguses manustatud E- vitamiin või seleen viivad lõpuks oksüdeerumisest tekitatud kahjustusteni, mille mõju on sarnane puudulikkusele. Ühe või teise osakaalu muutmine ratsioonis aitab probleemidega tegeleda või neid vältida. Lisaks sõltub ühe vajadus teise olemasolust kehas. Kui E- vitamiini tase on liiga madal, tekib rohkem peroksiide ning tõuseb seleenivajadus. Teistpidi tingib liiga madal seleenitase suurema E- vitamiini vajaduse, kuna eemaldatakse vähem tekkinud peroksiide. Mõlema optimaalne tase on vajalik selleks, et vältida oksüdeerumisest põhjustatud kudede kahjustumist.

Puudulikkus ja mürgisus

Suurema hobuste arvukusega piirkondades USAs esineb seleenivaest mulda. Üldiselt tingib see ka seleenivaesema haljassööda. Happelise mulla peal kasvanud taimed ei omasta mullast seleeni, mistõttu sisaldab happelisel ja seleenivaesel pinnasel kasvanud sööt veel vähem seleeni. Suurem osa USA hobustest ei omasta söödast piisaval hulgal seleeni.

Vastutus seleeni piisavas koguses manustada lasub seega söödatootjatel ja hobuseomanikel. Enne seleeni manustamist tuleks välja selgitada , kas vastavas piirkonnas kasvatatud sööt sisaldab piisaval määral seleeni. Seleeni puudulikkuse märke vabapidamises elavatel hobustel on raske märgata, kuna nad saavad piisavalt E- vitamiini. Viimast leidub hea kvaliteediga värskes rohus ja alfa- alfa heinas, mistõttu sellistel alades vabapidamises elavad hobused ei pruugi näidata puudulikkuse märke.

Seleeni puudulikkuse subkliinilised märgid võivad jääda kergesti märkamatuteks. Kuna seleeni osatähtsus on suurim oksüdatsioonivastases võitluses, mõjutaks puudulikkus eelkõige rakuehitust. Sellist puudujääki on raske mõõta, kuid see võib olla nähtav ülitundlikkuses töö suhtes, kesises karvkattes ja varakult ilmnevates vananemismärkides. Ka kilpnäärme alatalitus võib olla märk seleenipuudulikkusest, kuigi vastavad andmed hobuste osas puuduvad. Puudulikkus võib tekitada südamepuudulikkust, lihaspõletikku ja valgelihastõve. Tõsisemad puudulikkuse märgid on kasvu aeglustumine, kae teke, platsenta peetus ja võimalik viljatus.

Seleeni vajadus ja selle mürgisuse tase ei eristu täpselt. NRC kohaselt on minimaalne vajadus 0,1 mg/ kg sööda kohta (1 mg päevas keskmist kasvu hobusele) sõltuvalt hobuse vanusest ja kasutusalast, kusjuures mürgisuse tase algab 2 mg/ kg sööda kohta. Mõnes kohas USAs on muld väga seleenirikas, mistõttu on selles mullas kasvatatud vili mürgine. Lisaks on olemas mõned taimed, nagu hundihammas ja haraline aster, mis koguvad endasse seleeni. Selliste taimede seleeni sisaldus võib olla 5- 50 mg/ kg kohta, nii et nende mürgisus on ilmselge. Üldiselt väldivad hobused neid taimi, kuna neil on ebameeldiv küüslaugu- väävli lõhn, välja arvatud juhul, kui söödavalik on kesine. Seleeni kättesaadavus taimede jaoks on aluselises mullas suurem. Seleenirikastel aladel söövatel hobustel tekib „alkaali haigus“, mis ilmneb laka ja saba hõrenemises, kabjaluu irdumises, luude hõrenemises ja longetes. Seleeni üledoos võib kahjustada maksa, südant ja skeletilihaseid, viia luude ja liigeste hävimiseni ning vahel põhjustada surma.

Teatud mineraalide olemasolu (väävel, vask, hõbe, elavhõbe ja arseen) vähendavad seleeni mürgisust, kuna nad võivad kas takistada imendumist või suurendada seleeni väljutamist. Hobused võivad süüa suure seleenisisaldusega aladel, kui neile manustatakse lisaks neid mineraale. See ei ole küll ideaalne variant, kuid seletab, miks mõned hobused kannatavad kõrge seleenisisaldusega karjamaal elamist.

Kättesaadavus ja seleeni imendumine

Seleen on hobustele kättesaadav nii orgaanilisel (haljas- ja koresööt) kui anorgaanilisel kujul (söödalisandina kasutatavad soolad). Kuid mitte kõik vormid pole hobustele ühtmoodi kättesaadavad. Üldiselt on seleeni imendumine suhteliselt kõrge (>50%). Uuringud on näidanud, et orgaaniline seleen imendub veidi paremini kui anorgaaniline. Seleeniga rikastatud pärm on parema seaduvuse ja suurema püsivusega kui anorgaanilised seleeni soolad. Seleeni tase haljassöödas ja viljas varieerub sõltuvalt mulla koostisest. Vili võib olla oluliseks seleeniallikaks kuna seda kasvatatakse riigi seleenirikastel aladel. Ka küüslauk võib olla seleenirikas. Üldiselt on nii nisu kui riisikliid samuti heaks seleeni allikaks. Kõige sagedasem seleeni lisand hobusesöödas, naatrium seleniit, imendub efektiivselt.

Kui palju on piisav?

Rahvuslik teadusagentuur (NRC) soovitab hobuse vajaduse katteks 0,1 mg seleeni kg sööda kohta. See on piisav, et vältida seleeni puudulikkuse märke täiskasvanud rahuolekus (mitte töös oleval) hobusel. Food and Drug Administration (FDA) on määranud sama koguse legaalseks koguses hobuse söödas. See kataks 500 kilose hobuse vajaduse päevas, kes sööb 10 kg sööta. Kuna see on minimaalne kogus, siis milline kogus oleks vajalik hobuse ideaalse tervise säilitamiseks? Kui palju mõjutavad vanus, tervis ja töö vajadust? Sporthobuse vajadus oleks kindlasti suurem, kuna koormusega suureneb kudede hapnikuvajadus ja energia tooraine oksüdeerumine viib peroksiidide moodustumiseni. Seega on soovitatav sporthobuse annus 2,5- 3 mg pävas sõltuvalt töö intensiivsusest, kaalust ja keskkonnamõjudest. Seda kogust ei pea manustama lisandina, kui ratsioon on piisav.

Seleeni taseme määratlemine

Selleks, et välja selgitada hobuse seleeni üldine tase, on võimalik seda mõõta seerumis, plasmas, veres või maksas. Seerumis, plasmas ja veres on mõõtmine lihtne, maksas on mõõtmine oluliselt keerukam ning elava hobuse puhul ebapraktiline. Lisaks otsesele seleeni taseme mõõtmisele näitab ka ensüümi glutatsioon- peroksidaas aktiivsus veres seleeni taset. Suurem osa seleenist leidub glutatsioon- peroksidaasina punastes verelibledes.

Seetõttu eksisteerib enamike loomade puhul tugev korrelatsioon kogu vere seleeni kontsentratsiooni ja glutatsioon- peroksidaasi aktiivsuse vahel. Seleeni kontsentratsioon võib varieeruda seerumis või plasmas võrreldes kogu vere või glutatsioon peroksidaasi aktiivsusega. Viimased on seleeni taseme muutuse osas stabiilsemad.

Seleeni kontsentratsioon seerumis ja maksas tõuseb ja langeb kiiresti muutuva seleeni manustamisega. Kuid vere glutatsioon- peroksidaasi aktiivsus tõuseb aeglaselt ning püsib kõrgenenuna kuni üheksa kuud pärast seleeni manustamise lõppu. Vanus mõjutab seleeni kontsentratsiooni. Noorte hobuste seleeni tase on madalam kui täiskasvanud hobuste oma.

Kogu vere tase on kõrgem kui seerumi või plasma oma ning selle normväärtus on samuti erinev. Põhjaliku ülevaate saamiseks seleeni olemasolust on vajalik nii kogu vere kui seerumi analüüs, kui lisandi manustamise ajalugu on teadmata.

Soovitused:

Hobuseomanikud saavad ratsiooni seleeni osa reguleerida väga lihtsalt.

1. Vereproov on efektiivseim viis seleeni koguse teada saamiseks, mille hobune söödast saab. Kogu vere analüüs annab selgema pildi seleeni manustamise pikaajalisest toimest, kuid ka ainult plasma või seerumi analüüsist on abi.

2. Arvuta välja, kui palju saab hobune koresöödast ja teraviljast. Kui hein on pärit seleenivaesest regioonist, võib eeldada, et hobune ei saa koresöödast palju seleeni kätte. Seleeni tase teraviljades (kaeras, maisis, odras) varieerub. Mõnedes laborites tehakse sööda seleeni sisalduse analüüse, kuid see on kallis.

3. Selgita välja hobuse sööda seleenisisaldus. Enamusele valmissöötadest on lisatud seleeni ning see on pakendil kirjas. Kui mitte, küsi söödatootjalt järgi. Kui hobune saab vaid vähe lisasööta, ei pruugi hobune saada piisavalt seleeni, kuna igal tootjal on soovitused sööda koguse osas. Kui hobune saab pool kilo lisasööta, mida tuleks anda kaks kilo päevas, saab ta vaid ¼ vajalikust seleeni kogusest. Sellisel juhul on tark anda seleeni lisandit.

4. Selgita välja, kui palju seleeni sisaldab iga lisasööt, mida hobusele annad. Hobustele kellel on esinenud lihaskangust ja jäikust (tzing- up), on mõistlik manustada seleeni ja E- vitamiini.

5. Sõltuvalt hobuse suurusest ja töö iseloomust peaks ratsioon sisaldama 1- 10 mg seleeni päevas. Jälgi, et see ei ületaks 20 mg päevas, kuna see kogus on juba toksiline.

Seleen on keha toimimise oluline osa. Kuigi seda vajatakse vaid väheses koguses, on see oluline antioksüdatiivse vastupanu, immuunsuse ja kilpnäärmehormooni tootmise juures ning sellel on vähivastane toime. Kuigi E- vitamiin kompenseerib seleeni puudujääki, tuleks tagada paraja koguse kättesaadavus hobuse optimaalse tervise säilitamiseks.

ORIGINAAL

Aitäh Triin tõlke eest!

Tervete kapjade heaks.

Kas kapjadele mõeldud toidulisandid aitavad?

Küsimus:

Mu hobusel on kehvad kabjad. Kas tal oleks kasu igapäevasest kapjadele mõeldud toidulisandist? Kui nii, siis milliseid koostisosade olemasolu peaksin jälgima, mis võiksid mu hobust tõesti aidata?

Vastus:

Kui vaatate müügil olevaid kapjadele mõeldud toidulisandeid, siis näete, et tavaliselt sisaldavad need tsinki, vaske, metioniini, lüsiini, biotiini ja rasvhappeid. Põhjus on selles, et neil kõigil on oluline roll tervete kapjade tagamisel.

Lüsiin ja metioniin on mõlemad asendamatud aminohapped (valkude osad). Lüsiin on aminohape, millest hobuste toidus kõige sagedamini puudu tuleb. Kuna kabja sarvsein koosneb mitmest keratiinsest struktuurist – keratiin on valk – kui hobuse toiduratsioon ei paku piisavalt lüsiini, võib keratiini tootmine olla häiritud.

Metioniin

Keratiinipõhised valgud kabjas sisaldavad suurt hulka väävlit sisaldavaid aminohappeid. Seetõttu võib väävlit sisaldavate aminohapete puudus esineda struktuursetes funktsioonides ning kabja tugevus võib olla ohustatud. Metioniin on asendamatu aminohape, mis sisaldab väävlit ning seda saab kasutada teise väävlit sisaldava aminohappe – tsüsteiini – loomiseks.

Tsink

Tsink on peamine mineraal, mis tegeleb epiteelirakkude, näiteks kabja sarvseina rakkude, tervisega. Tsinki on vaja nende paranduseks, hoolduseks ja loomiseks. Lisaks on tsink oluline keratiini valgusünteesiks, nagu ka lipoproteiinide moodustamiseks, et kabja rakke n-ö kokku liimida. Vask on vajalik disulfiidsidemete moodustamiseks keratiinis. Lõppkokkuvõttes mõjutavad need sidemed kabjaseina jäikust.

Biotiin

Biotiin, B-vitamiini, aitab hoida kabja rakke koos. Nagu ka tsink, mängib see rolli rakuvälise maatriksi lipoproteiinis. 

Rasvad

Kapjadele mõeldud toidulisandid sisaldavad tavaliselt ka mingis vormis rasvu. Üldiselt on kabjahooldustoodetele rasvade lisamise põhjuseks see, et kui kabjad on liiga jäigad, on oht, et kabjad hakkavad lõhenema. Rasv lisab kabjale elastsust nii, et kabi saab raskuse kandmisel laieneda ilma, et hakkaks lõhenema.

Letsitiin on fosfolipiid, mis tekib taimedes ja milles on rikkalikult koliini (aitab säilitada rakkude elastsust), on tavaline koostisosa kapjadele mõeldud toidulisandites. Vahel on neisse lisatud ka oomega-3 rasvhapete allikaid.

Kõik need komponendid mängivad olulist rolli hobuse organismi muudes funktsioonides. Näiteks, vask on vajalik kollageeni moodustumiseks ja tsink osaleb immuunsüsteemi funktsioonides. Biotiin võib parandada karvkatte omadusi.

Õige kabjahooldustoote valimine

Niisiis, kuidas valida kabjahooldusvahendit, kui need kõik näivad ühesugused? Julgen väita, et mõningatel juhtudel ei peagi valima. Kui hobuse kabjad vajavad abi, siis tasub astuda sammukese tagasi ja vaadata üle kogu tema toitumine, sest kabjahooldusvahend ei pruugi olla parim lahendus. Kapjade halb seisund võib hoopis viidata sellele, et hobuse toitumises esineb puudujääke või see on tasakaalust väljas. Kabjahooldusvahendiga jõuab kindlasti abi saamiseni, kuid see ei pruugi pakkuda optimaalset lahendust.

Näiteks, täiendades suures koguses üksikuid aminohappeid, võib see mõjutada kogu aminohapete tasakaalu hobuse dieedis ning põhjustada muid probleeme. Seega, parandades hobuse söödas kogu valguprofiili valgu kvaliteedi tõstmisega, võib see anda parema tulemuse. Hobused, kes toituvad peamiselt rohust ja heinast, võivad vajada täiendavalt juurde vaske ja tsinki. Tegelikult võivad need hobused vajada vaske ja tsinki rohkem kui tüüpilised kapjade hoolduseks mõeldud tooted neid pakuvad.

Sageli, kui analüüsin kabjaprobleemidega hobuste toitumist, on neil ka vitamiin E tase liiga madal, neil oleks vaja rohkem oomega-3 rasvhappeid ning kaltsiumi ja fosfori suhtarv on väiksem, kui see ideaalis olla võiks. Kapjade hoolduseks mõeldud toodete asemel annaks parema tulemuse tasakaalustatud toiduratsioon, mis ei taga üksnes kvalitetse tasakaalustatud valgu ja vajalikul tasemel aminohapete allika, vaid on rikastatud ka mikrimineraalidega ning on oomega-3 rasvhapete rikas allikas.

Instruktsioonide järgimise olulisus söötmisel

Sageli annavad omanikud söötasid vähem kui tootjad on päevase normina soovitanud, aga kuna hobuse kabjad on halva kvaliteediga, söödavad nad täiendavalt kabjahoolduseks mõeldud toidulisandeid. Kaubanduslike söötade valesti kasutamine ongi suureks probleemiks.

Söödad on loodud nii, et korrektsel manustamisel on hobusele tagatud kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalid. Etteantud normidest väiksemate koguste söötmine võib jätta hobusele mitmeid olulisi puudusi, mis võivad väljenduda probleemina nt kabja kvaliteedis. Tasakaalustades hobuse toiduratsiooni, mitte toidulisandeid valesti söötes, võin sageli lahendada kõik need probleemid ühe tootega, selle asemel, et püüda parandada konkreetseid muresid eraldi toidulisandiga või panna hobuse dieet kokku mitmest söödasegust või toidulisandist.

See ei tähenda, et kapjadele mõeldud toidulisandid ei ole kasulikud. Mõned hobsed tõesti vajavad neid olulisemaid toitaineid suuremas koguses. Minu eelistus on aga kindlustada, et esmalt on kogu toit tasakaalus ning kapjadele mõeldud toidulisandit võiks anda alles siis, kui veel mõne aja möödudes ei ole saadud soovitud tulemust.

Samuti tuleks pidada silmas seda, et mõnel hobusel on lihtsalt geneetiliselt kehvad kabjad. Nende hobuste puhul ei pruugi ka parim toitumine anda nii häid kapju kui on kõrvalboksi hobusel. Küll aga on võimalik korrektse tasakaalustatud toitumisega tagada, hobusele vajalikud toitained, et ta kabjad oleks parimad, mida tema geenid võimaldavad.

Lõpetuseks

Kui Te pole kindel, kas Teie hobuse toitumine on tasakaalus ja vastab tema vajadustele, aitab hobuste toitumisspetsialist hinnata hobuse senist toitumist, selgitada välja puudujäägid ning soovitada muudatusi söödas.

Aitäh tõlke eest Maris.

ORIGINAAL

Cooler'itest

Küsimus: Ma olen natuke segaduses, mis eesmärgiga pannakse peale treeninguid hobusele cooler selga?  Kas sõna otses mõttes selleks, et jahutada ("cool") hobust? Mul on tunne, et pannes cooleri selga, püüab see hoopis soojuse kinni ja ei lase higisel hobusel kuivada. Mis on tegelik põhjus või on see puhas harjumus?

Vastus: Cooler tekke kasutatakse peale treeningu lõppu, tuntud ka cooling-down (jahutamise) nimega. Sul on õigus seoses soojuse kinnipüüdmisega. Kuid selline tegevus aitab vältida hobuse kületumist jahtumise ajal. Treeningu ajal saab hobune hoida oma kehatemperatuuri piisavalt kõrgel, et külmal ajal soojas püsida. Kuid kui treening on lõppenud, kehatemperatuur langeb, see muutub külmaks ja tõenäoliselt ka ebameeldivaks hobuse jaoks, seega tuleb hobust kuidagi soojas hoida.

Cooler-tekk imab ühtlasi ära niiskuse ja see aitab hobusel tõhusamalt jahtuda. Tekid on tavaliselt valmistatud niiskust imavast kangast, millest populaarsemad on vill ja fliis. Need kangad tõmbavad niiskust hobusest eemale, ning läbi kanga saab kergemini aurustuda. Cooler kutsub esile autustumist kanga välisküljel, hoides osa soojusest teki sees ja hobust soojas. Ilma tekita aurustub higi otse hobuse seljas koos soojusega ning selle tagajärjel võib hobune saada kiiresti külma, kui ta ei tööta intensiivselt.

On olemas ka coolerid soojadeks ilmadeks. Need tekid on valmistatud õhemast kangast, tavaliselt kas puuvillast või puuvillasegust. Nende jahutustekkide ülesanne on higi ja niiskuse imamine soojust andmata.

Külmemas kliimas ning klipitud hobustel jahedamatel kuudel võib kasutada jahutus-tekke juba ka enne treeningut, et aidata hobusel hoida sooja. Kui hobune on juba piisavalt liikunud ja keha soe, võib teki ära võtta kuni treeningu lõpetamiseni: Siis tuleb aga jälle kasutada tekki jahutamise ajaks ja higi ning niiskuse imamiseks.

Küsimusele vastas Rachel Buchholz, DVM

ORIGINAAL

Kuidas vahetada hobuse sööta turvaliselt

Tihti peavad hobuseomanikud vajalikuks teha muutusi hobuse toitumises – temperatuurikõikumised, innaaeg ja tulemuslikkus on vaid üksikud põhjused. Kuna toitumise muudatustel on seos muudatustega hobuse tervislikus seisundis, näiteks koolikute ja laminiidi tekkimine, siis kuidas minna üle ühelt söödalt teisele nii, et see ei muudaks hobuse tervislikku seisundid halvemaks?

Ärge muretsege. Me oleme siin, et aidata.

Vastavalt National Research Council’i (riiklik teadusnõukogu USAs) läbi viidud hobuse toitumisvajaduste uuringule peaks sõltumata sööda kogusest või sordist – sealhulgas teraviljad, kontsentraadid, hein või karjamaarohi – toimuma tänu hobuste tundlikule seedesüsteemile kõigi nende väljavahetamine järk-järgult. Järk-järguline söödamuutus vähendab seedetrakti ärritusest tingitud koolikute ohtu.

Lisaks vajab seedesüsteem aega, et toitumise muudatustega kohaneda ja söödas sisalduvaid toitaineid kõige paremini omandada. Näiteks, teadlased on tuvastanud, et kui hobuse söödale lisada rasvainet liiga kiiresti, siis muudab see hobuse väljaheidete koguse suuremaks ja tekstuurilt rasvaseks. Kui rasvainet lisati aeglaselt, siis sellist mõju ei täheldatud.

Söödavahetust planeerides kaaluge järgmisi uuringupõhiseid nõuandeid:

· Teravili: kui soovite teravilja kogust lihtsalt suurendada, soovitavad teadlased kogust tõsta vaid ligikaudu 200 g päevas. Eriti oluline on see kõrge tärklisesisaldusega toitude puhul. Seevastu teravilja koguse vähendamine peaks toimuma järk-järgult ühe kuni kahe nädala jooksul vähendades umbes 100 g võrra ülepäeviti. Kui soovite muuta ka teravilja sorti, peaks üleminek toimuma viie kuni seitsme päevaga. Vahetage 25% esialgsest söödast uue vastu igal järgneval päeval, kuni kogu sööt on välja vahetatud.

· Hein: väga vähe andmeid on avaldatud seoses heina vahetamise või selle koguse muutmisega. Siiski oleks hea teha seda vähehaaval, eriti heina vahetamisel (näiteks üleminek murult liblikõielistele), asendades söödaratsioonis 25% uue heinaga iga paari päeva tagant.

· Karjamaarohi: lastes hobused välja lopsakale karjamaarohule, tuleks seedetrakti ärrituste vältimiseks esialgu piirata nende karjatamise aega. Karjamaal olemise aega võiks suurendada ühe kuni kahe tunni kaupa päevas, kuni on saavutatud soovitud aeg (olgu see siis ööpäevaringselt või päeval kuni ööseks talli toomiseni). Toitumiseksperdid soovitavad viia hobuse välja täis kõhuga (andes enne väljaviimist hobusele heina), et vähendada karjamaarohu söömise hulka.

Kui teete kasvava hobuse või teatud terviseseisundiga hobuse puhul koostööd veterinaariga, võivad nad soovitada sööda muutust erineva kiirusega, sõltuvalt konkreetsest olukorrast. Kui Teil on küsimusi mõne konkreetse hobuse sööda vahetuse kohta, konsulteerige hobuste toitumisspetsialistiga või veterinaariga, et leida turvaline meetod.

Lõpetuseks

Vahetage oma hobuse sööt välja järk-järgult, et vähendada seedetrakti ärritamise ohtu. Planeerige hoolega kõiki rikkalike toitainetega söötadele (nt lopsakale karjamaarohule või kõrge tärklisesisaldusega teraviljadele) üleminekut, et vältida terviseprobleeme nagu koolikud või laminiit ning et võimaldada toitainete maksimaalset omastamist.

Aitäh Maris Matsi, tõlke eest

ORIGINAAL 

9 asja, mida näitab uriin hobuse tervise kohta

Kas vaatad kõrvale, kui hobune pissib? Ei peaks vaatama, sest teades, mis on uriini puhul normaalne, saab võimalikule terviseprobleemile kiiresti jälile.

Meeles tuleks pidada seda, et uriin ei näe alati ühesugune välja. Värvi-, kontsentratsiooni- ja lõhnaerinevustel on aga mitmeid põhjusi.
Järgmised punktid kirjeldavad normaalset uriini:

1. Kahvatu värv

Hobustel, kellel on piiramatu ligipääs veele, on lahjem, heledam ja mahedama lõhnaga uriin.

2. Tumekollane

Piiratud võimalus juua või liigne higistamine kuuma ilmaga võib kaasa tuua rohkem kontsentreeritud uriini.

3. Oranžikaspunane

Kui looduslikult hobuse uriinis esinevad urokatehhiinid (flavonoidid) pärast väljutamist valguse käes oksüdeeruvad, muutub uriin oranžikaspunaseks. Vahel aetakse seda segamini verise uriiniga.

4. Sogane

Hobustel imendub liigne kaltsium soolestikust ning nad väljutavad selle uriiniga, seetõttu võib uriin paista sogane/piimjas.

5. Kihisev

Uriin on vahutav tänu selles sisalduvale limale, mis käitub määrdeainena, et vältida kaltsiumkarbonaatkristallide muutumist kiviks.

6. Lõhnav

Mida rohkem valku hobuse toit sisaldab, seda rohkem uureat ja ammoniumit – kaks ainet, mis saadakse valgu lagunemisest – hobuse keha toodab ja eritab.See seletab ammoniaagi lõhna, mida võib märgata tallis.

Mis ei ole normaalne?

Muutused kõiges, mis Teie hobuse puhul on normaalne, võivad viidata probleemile, seega tasub jälgida hobuse käitumist.

Küsige veterinaarilt abi, kui märkate, et:

7. Hobune urineerib vähe ja sageli, või uriin on verine

Põiepõletiku põdejad väljutavad väikestes kogustes uriini, mis võib sisaldada verd. See on tavaline kuseteede seisund, mis esineb sagedamini märadel, kuna tänu lühemale kusitile satuvad infektsioonid kergemini põide.

8. Hobune urineerib harva või see tekitab ebamugavust

Urolitiaas on neerukivide esinemine neerudes või sagedamini põies. Täielik ummistus võib olla surmav.

9. Uriin on värvuselt väga tume

Hobustel, kes kannatavad rabdomüolüüsi (asotuuria/tying up) all, on uriin väga tume. See on tingitud lihasraku membraani läbilaskvusest, mis põhjustab suurtes kogustes valgu eritumist verre ning mis seejärel väljutatakse uriiniga.

Atüüpiline müopaatia/ atüüpiline karjamaahobuste müoglobiinkusesus (ingl „seasonal pasture myopathy“) põhjustab samuti uriini tumedaks muutumist ning on sageli surmav.

Originaal-artikkel

Mikroorganismidest

Mikroorganismide roll hobuse söötmisel

Mikroorganismide rolli hobuste söötmisel on hakatud aina enam tähtsustama. Loesdau söötade tootejuht Fanziska selgitab teile olulisemat usinate väikeste abiliste osas. Lisaks rääkis ta Eggersmanni tootejuhi ja õppinud loomade ravispetsialisti Andrea Everdingiga. Söödatootja panustab aastast 2009 selgelt mikroorganismidele. 

Kuid esmalt räägime veidike. 

Põhilist mikroorganismidest...

Soolestikust saavad alguse paljud haigused nagu nt. Nahaprobleemid. Seetõttu on terve soolefloora keskse tähendusega kogu heaolule. Mikroorganismid mängivad kogu seedeprotsessis olulist rolli. Järelikult on nad kogu seedetraktis olemas. Kui neid juurde sööta, ei anna me hobusele järelikult „võõrkehi“. 

...ja hobuse seedefüsioloogiast

Mao esimeses osas leiab aset esmane mikroobiline seedimine, enne kui mao tagumises osas algab ensümaatiline seedimine maomahlade abil. Peensooltes leidub juba suur arv baktereid, mis varieeruvad vastavalt söödaliigile ja kogusele. Jämesooles leidub juba looduse poolt enim mikroorganisme. See on oluline, kuna siin leiab viimase sammuna aset toorkiu seedimine.

Seetõttuon mõistlik säilitada stabiilne bakterite arv tasakaalustatud söödaratsiooni abil, et ennetada seedehäireid. Haiguste või ravimi manustamise tõttu võib mikrofloora häiruda. „Probiootilise toimega söödad nagu EMH tooted võivad tuua leevendust, kuna nad suurendavad positiivse toimega bakterite arvu ning stabiliseerivad selle“, ütleb Andrea Everding Eggersmannist. 

Andrea, aitäh, et sa oled nõus meiega siseinfot jagama. Ma hakkan kohe pihta: mida tähendab EMH?

EMH tähendab Eggersmann Micro Herbs.

…ja millest EMH koosnevad?

EMH on taimeomastest looduslikest mikroorganismidest fermenteeritud taimeekstrakt, mis koosneb tugevatoimelistest ürtidest. Nad sisaldavad maitsetaimi ja metsikuid ürte ning piimhappebakterite mikroorganisme, fotosünteesi baktereid, pärme, grampositiivseid aktiinomütseete, mis on seenesarnased bakterid.  

Mida tahetakse saavutada EMH lisamisega?

EMH'l on probiootiline toime seedetraktile.

…kas sarnaselt Actimeliga?

Jah, just. Sealjuures on üks oluline erinevus. Seni teadaolevad probiootikumid töötavad vaid ühe ainsa mikroorganismiga. Loomulikult saab see mõjuda ka ainult ühel teatud kindlal viisil korrigeerivalt. EMH seevastu on segu paljudest mikroorganismidest, mis suudavad reageerida individuaalselt sobitatud viisil ning pakkuda seeläbi paremaid tulemusi.

Kuidas erinevad mikroorganismid näiteks mõjuvad?

Nad soodustavad seedekulgla toimimist, kuna EMH toetab terve soolefloora moodustamist. Lisaks paraneb sööda imendumine, kuna EMH suurendab toitainete biosaadavust.

Immuunsuskompetents tugevneb tänu sellele, et EMH toetab kaitsekilbi moodustamist seedetraktis. Tervislik seisund paraneb tänu sellele, et EMH tagab ainevahetuse loomulikku tasakaalu. Lõppkokkuvõttes tõstab see ka elujõudu. Kokkuvõttes suurendab EMH hobuse üldist heaolu, toetab pikaajalist karvaläiget ning naha tervist.

Kuidas tekkis idee see toode luua?

Positiivsed tulemused on teada juba inimeste toitumisest. Tulemuslikku kasutust leiab see ka veiste ja sigade söötmisel. Samuti on saadaval erinevad tooted kalatiikidele ning väetised, mis sisaldavad mikroorganisme. Ka silole lisatakse EMHd, et parandada tootmisprotsessi. Nii tekkis mõte EMHd kasutada ka hobuste söötmisel.

Millistele hobustele sobib EMH söötmine eriti hästi?

EMH sobib kõigile hobustele, eriti ka neile, kes kalduvad ainevahetushaigustele. Häid tulemusi on näha hobustel, kes kalduvad seedekulgla haigustele või kelle puhul on vaja kaalu taastada.

Millega peavad hobuseomanikud söötmisel arvestama?

Kui eesmärk on saavutada müsli söötmisega positiivne tulemus, tuleb järgida söötmissoovitusi. Alternatiivselt, kui söödetakse vähem müslit, võib söödale lisada veidi EMH Direkt'i.

Kui kaua tuleb tooteid sööta?

Pidevalt söötes on täheldatud parimaid tulemusi. Vähemalt neli kuni kuus nädalat peaks aga EMHd söötma. Enne seda on näha vaid väheseid positiivseid mõjusid, kuna kogu ainevahetus peab ümber harjuma. Lühiajaline manustamine on soovitatav näiteks pärast ussikuuride, antibiootikumide jms soovitatav.

Te viisite ise läbi vastavasisulise uurimuse. Millised hobused valisite? Milline oli tulemus?

Alates märtsist 2009 tegime  kuue kuu vältel katseid valitud klientide hobustega. Nende katsed andsid ainult positiivseid tulemusi. Kasvandustest valiti kõige kehvemas üldseisundis hobused, et neid hiljem kontrollgrupi hobustega võrrelda.

Kas EMH on vaid trend hobuste söötmises või varsti kindel osa?

Alates aastast 2009 on EMH meie toodete kindel koostisosa.

Milline on teie klientide tagasiside?

Igatipidi positiivne! Seda saab internetis saadud tagasisidest lugeda.

Kuidas tuleb sööta ja vedelat lisandit hoiustada?

Hoida jahedas, kuivas, mitte üle 25 kraadi juures otsese päikese eest kaitstuna. Ka pakast ei tohi söödale ligi lasta.

Aitäh Triin Spitz tõlke eest!

ORIGINAAL

Hobustele õlide manustamine vajab hoolikat valikut

Hobuseomanikud sirutavad käe sageli taimsete õlide poole, kui on soov suurendada energiatarvet kaalutõusu eesmärgil või anda karvkattele lisasära. Kuid kuidas valida laia tootevaliku seast õige?

„Kõik olid on 100% rasvad, nii et nende energeetiline väärtus on sisuliselt sama,“ ütleb Catherine Whitehouse, MS, Kentucky hobusealase uurimisbaasi toitumisnõunik. „Erinevused on oomega-3- ja oomega-6-rasvhapete sisalduses hobustele antavates õlides. Need rasvhapped on teadlastele eriti huvipakkuvad, kuna neil on toime põletikule ja immuunsusele ning hobuste kehad ei ole neid võimelised tootma, mistõttu tuleb need saada toidust.“

Teraviljades on tavaliselt oomega-6-rasvhappeid rohkem kui oomega-3-rasvhappeid, tavapärane suhe oleks 10:1. Seetõttu on rohkelt teravilja saavate hobuste toidusedelis oluliselt rohkem oomega-6-rasvhappeid.

Seetõttu on tark valida just rohkelt oomega-3-rasvhappeid sisaldav õli. „Keskmine oomega-3/oomega-6 suhe on ligikaudu 2:28 maisiõlis, 1:6 sojaõlis, 1:2 rapsiõlis. Seetõttu võiks dieedi tasakaalustamise mõtet silmas pidades eelistada soja- või rapsiõli,“ selgitab Whitehouse.

Kalaõlil on suurepärane rasvhappeline koostis, selle oomega-3/oomega-6 suhe on 6:1, kuid tavaliselt ei manustata kalaõli kaalu tõstmise eesmärgil. Pigem kasutatakse seda väikestes kogustes, et anda hobusele põletikulisi – ja immuunprotsesse reguleerivaid dokosaheksaeenhapet ja eikosapenteenhapet.  

Manustatava õli kogus oleneb manustamise eesmärgist. „Karvale sära lisamiseks piisab 80-120ml õlist päevas. Skaala teises otsas on umbes 500ml päevas, kui eesmärgiks on tõsta hobuse kaalu toidu energiasisalduse tõstmise läbi,“ ütleb Whitehouse.

Õli lisamiseks otse hobusele antavale toidule võiks viimasel juhul olla umbkaudne soovitus kuni 100ml 100kg kehamassi kohta. Seega 550kg-ne hobune võiks päevas saada kuni 550ml õli, jagatuna kahele-kolmele toidukorrale.

„Nagu kõigi uute toitudega tuleks ka õlide andmist alustada järk-järgult, et hobune harjuks, alustades näiteks 60ml-ga ühel toidukorral ja suurendades seda kogust igal nädalal umbes 60ml kaupa,“ soovitab Whitehouse. „See on ettevaatlikum manustamine kui paljud inimesed päriselt kasutavad, kuid see võimaldab hobuse seedesüsteemil õliga harjuda, vähendades kõhulahtisuse ohtu, mis on sage, kuigi mööduv õlide manustamise kõrvaltoime.“ 

Originaal-artikkel