Ratsaspordis on vigastuste oht üsna kõrge ning
kaitsevarustuse tootjad otsivad väsimatult uusi võimalusi ratsaniku kaitsmiseks
nii hobuselt kui ka hobusega kukkumisel. Ratsakiiver on olnud juba pikemat aega
tuttav varustus mistahes väljaõppega tasemel ning igas tegevusvaldkonnas
ratsutajatele. Turvavestid ilmusid turule 1980ndatel ning olid algselt
populaarsed džokide ja rodeo ala viljelejate seas. Seejärel hakati veste
kasutama kolmevõistluses, takistussõidus, laste- ja noortespordis.
Turvavestid vähendavad kukkumisel löögijõudu. Vestide
tootjad suhtuvad oma lubadustesse väga tähelepanelikult. Ükski tootja ei väida:
"Meie vest kaitseb kukkumisel ribimurdude eest." Selle asemel
reklaamitakse järgmist: "Vest pehmendab lööke, mis on suunatud elutegevuseks hädavajalikele kehaosadele
rindkere piirkonnas."
Traditsioonilised turvavestid on löögikindlast materjalist
plaadid, mis vähendavad märkimisväärselt ribide murdumise riski, mille
tõestuseks on teostatud arvukalt katseid ja uuringuid. Ent nimetatud vestid ei aita
ristluu või kaelale suunatud löökide korral.
Mõned aastat tagasi hakati turul müüma täispuhutavaid veste,
mille tööpõhimõte sarnaneb auto turvapatjade omale. Tugeva löögi korral või
ratsaniku sadulast maha kukkumisel, käivitub mehhanism, mille tagajärjel
eenduvad täispuhutavad tugipadjad, mis pehmendavad lööki. Vest kinnitatakse sadula külge nööriga, mis
toimib kukkumisel detonaatorina. Samaaegselt on võimalik kanda kahte tüüpi
vesti - traditsioonilist ja selle peal täispuhutavat.
Täispuhutavate vestide tootjad täiustavad pidevalt oma
toodangut, kuna lisaks ratsaspordile teenindavad nad veel ühte suurt turgu -
mootorrattureid. Täispuhutavate vestide tõhusus sõltub suuresti mehhanismi
toimimise kiirusest. Vestide esimeste mudelite näitaja oli 0,25 sekundit,
tänaseks on näitajat vähendatud 0,1 sekundini. Ka traditsioonilised vestid
muutuvad paremaks: nad on kergemad, suurema vastupidavusega, kaitseplaatide
arendamisel arvestatakse inimese anatoomiaga.
Arutelud täispuhutavate turvavestide tõhususe üle ei vaibu.
Mõni aeg tagasi teostati Suurbritannias sõltumatuid teste, kus kasutati
standardset, BETA 2009 3. tasemele vastavat turvavesti ja täispuhutavat vesti.
Mõlemaid veste katsetati mannekeenil (eraldi või koos), mis kukkus katse ajal
1,20 cm kõrguselt. Kukkumise mõju mannekeeni erinevatele osadele mõõdeti
anduritega. Tulemused näitasid, et täispuhutava vesti kasutamisel väheneb rõhk
rindkerele ja tõsise vigastuse oht 95 %-lt 81%-le. Ent kukkumise tagajärjel
saadavate tõsiste vigastuse oht sõltub siiski kukkumise olemusest ja on mõlemat
tüüpi vesti korral üsna kõrge, eriti ohtliku hobuse pöördega kukkumise korral.
Täispuhutavate vestide kriitikud väidavad, et
traditsioonilise kaitseriietusega ratsanikud saaksid suurema tõenäosusega
kukkunud hobuse alt välja veereda, kuna täispuhutavad vestid võivad piirata
liikumist. Katsete põhjal tehti eelkõige kindlaks, et vesti täispuhumise
mehhanismi käivitamine mõjutab ratsutaja trajektoori kukkumisel ja sõitja
maandub hobusele lähemale. Lisaks võib mehhanismi käivitamisel tekkiv järsk
heli nõrgestada sportlase reaktsiooni kukkumisel.
Täispuhutavate turvavestidega on juhtunud ka kentsakaid
juhtumeid. Ratsutajate kogemusest on teada juhtumeid, kus vest on põrutusest
lahti läinud, näiteks maandumisel pärast hüpet, isegi sõitja sadulasse
jäämisel. Sel juhul saab osa võistlejaid jätkata võistlusrajal liikumist ja osa
on sunnitud võistlustelt taanduma. Sellised juhtumite esinemine on pigem
haruldane. Lisaks sõltub vesti reageerimiskiirus surugaasiballooni õhurõhust.
2018. aastal viidi USA-s läbi uuringud traditsiooniliste
turvavestide kandmise mõjust kukkumisel saadud vigastuste arvule. Aastatel
2011-2017 toimunud poniklubide võistluste andmete põhjal selgus, et
turvavestide kandmine ei ole takistussõidus ja ratsastamises praktiliselt
korrelatsioonis, ent kolmevõistluses on antud suhe väga märgatav. Turvavesti
kandmine kolmevõistluses vähendab vigastuste arvu 56%. Tuginedes antud
uuringutele viisid USA klubid sisse ametliku nõudmise kanda turvaveste
purunematute ja kolmevõistluse takistuste ületamisel. Turvavesti kandmine on
kohustuslik kolmevõistluse välikatsetel, aga ka purunematute takistuste
ületamisel treeningutel.
Täispuhutavate vestide tõhususe osas ei ole sõltumatud
eksperdid seni palju uuringuid avaldanud. 2019. aastal avaldati Sidney ülikooli
(Austraalia) teadlaste läbi viidud uuringu tulemusi. Aastatel 2015-2017
registreeriti FEI turniiridel 3305 kukkumist, neist 1819 toimusid
täispuhutavaid veste ja 1486 tavalisi turvaveste kandvate sportlaste seas.
Nende kukkumiste tagajärjel saadud vigastused jagati kergeteks (3203) ja
rasketeks vigastusteks (102). Andmete statistiline analüüs näitas, et
täispuhutavate vestidega võistelnud sportlased said vigastusi 1,7 korda
sagedamini kui sportlased, kes ei kandnud täispuhutavaid veste. Tulemuste
tõlgendamise osas jäi õhku rippuma
mitmeid küsimusi. Võib-olla võimaldab täispuhutavate vestide kandmine tunda
sportlastel end enesekindlamalt ja riskialtimalt. Samuti ei saa välistada
asjaolu, et täispuhutavaid veste kandvad sportlased osalevad suurema
raskusastmega radadel ja võistlustel.
Täispuhutavad vestid on traditsioonilistest vestidest
kallimad. Vestide tootja Point One mainis siiski ühes raportis, et ainult 30%
müüdud vestidest soetati kolmevõistlejate poolt. Suurem osa toodangust müüdi
harrastajatele. Harrastussportlased ja hobiklassi sõitjad kannavad vesti mitte
ainult hüppetreeningutel. Turvavest annab neile enesekindlust ning selle eest
on nad nõus ka maksma.
