Küsimus: Sooviksin rohkem teada saada hobuse söödaratsiooni
täiendamisest E- vitamiiniga. Kas on midagi, mis oleks kõigile hobustele
kasulik või piisab rohelisest karjamaarohust ja päikesest? Kas kõrgklassi
võistlushobusel oleks kasu täiendavast E- vitamiinist? Sellega seoses olen
korduvalt näinud E- vitamiiniga söödalisandeid, mis sisaldavad seleeni. Minu
kodukohas sisaldub seleen juba valmissöötades. Kas oleks kasulik anda kahte seleeni
sisaldavat sööta?
Vastus:
E- vitamiini mõiste tähistab koostisosade rühma, mida tuntakse
tokoferoolide ja tokotrienoolide nime all. Hobuste söötmises pööratakse enim
tähelepanu alfa- tokoferoolile. See omab olulist tähtsust protsessis, mida
kutsutakse glutatiooni kulgemiseks, mis kaitseb rakke oksüdeerimisest tekkinud
kahjustuste ja vabade radikaalide reageerimise eest, mis tekivad lipiidide
peroksidatsiooni ahelreaktsiooni käigus. Lisaks on veel teisi ainulaadse ja
samavõrd oluliste ülesannetega tokoferooli liike, nt. gamma tokoferool. Andmed
viimaste spetsiifiliste omaduste ja tähtsuse osas on aga veel puudulikud.
Vabad radikaalid kahjustavad rakke, kuna tänu nende suure elektronide
arvu tõttu kõigub nende elektrilaeng. Tasakaalustamise protsessis „varastavad”
nad teise molekulide elektrone. See
muudab teise molekuli ebastabiilseks, mis omakorda ei saa oma ülesannet
kehas täita. Oksüdatsiooni kahjustav ahel rakus võib mõjuda negatiivselt raku
talitusele ning põhjustada raku surma. Vabade radikaalide moodustumine on
molekulaarsete protsesside loomulik tagajärg rakus, mida nimetatakse
„oksüdatiivseks stressiks”. Lihtne on nimetada vabu radikaale „halbades”, kuigi
tegelikult on nad loomulik tagajärg sellele, et keha kasutab rasvu ja
süsivesikuid energia võitmiseks.
Antioksüdantide abil võitleb keha vabade radikalide vastu.
Antioksüdandid seovad end vabade radikaalide külge või takistavad neid mõnel
muul viisil et tõkestada kontrollimatut oksüdatiivse kahjustumise ahelat.
Antioksüdandid võivad esineda vitamiinide näol (nt. E ja C), mineraalidena (nt.
Seleen) või ensüümid (nt. Glutatiooni peroksidaas). Kuniks vabad radikaalid ei
ületa saadaval olevate antioksüdantide arvu kudedes on võimalik vältida
oksüdatiivset stressi.
Koormuse lisanduses suureneb lihaste energiavajadus ning vabu
radikaale hakatakse enam tootma. Et vältida lihasrakkude kahjustumist töö ajal,
on vajalik piisaval hulgal vabade antioksüdantide olemasolu, et need saaksid
võidelda vabanevate radikaalidega. See on ka põhjus, miks hobuse treeningkoormuse
lisandudes kasvab E-vitamiini vajadus. Üks oksüdatiivse kahjustuse märgid on
näiteks lihaste valulikkus ja kangus ning oodatust aeglasem koormusejärgne
taastumine.
Rahvusliku Uuringuagantuuri (NRC) hinnangul on 500 kg
kehamassiga täiskasvanud hobuse alfa- tokoferooli vajadus E- vitamiinist
rahuolekus 333, 5 mg (500 IU) päevas. Kerges töös oleva hobuse vajadus tõuseb
800 IU peale. Raskes töös olev hobune vajab 1000 IU-d. Mõnede uurijate arvates
alahindab NRC E- vitamiini vajadust, eriti töös olevate hobuste puhul. Suurema
rasvasisaldusega söödaratsioonidega hobuste E- vitamiini vajadus on samuti
suurenenud. Suurema rasvasisaldusega sööt võib põhjustada tugevamat
peroksidatsiooni ning sellega kaasnevalt suuremat antioksüdantide vajadust.
E- vitamiini kuju söödas on oluline, kuna looduslikku d- alfa
tokoferooli absorbeeritakse seedetraktist kättesaadavamal kujul kui
sünteetilist dl- alfa tokoferooli. Söödatootjad ei ole kohustatud täpsustama E-
vitamiini kuju oma toodetes, millele on märgitud E- vitamiini lisand.
Sünteetilistel vormidel on madalaim biokättesaadavus. Nendele järgnevad
looduslikud atsetaat- vormid, looduslikud alkoholid ning viimaks mitselleeritud
(keemiline protsess, mille käigus
muudetakse mõned koostisosad kergemini kättesaadavateks struktuurideks) E-
vitamiin, mis on vees lahustuv ning bio- kättesaadav. Looduslik d- alfa
tokoferool leidub paljudest lisanditest ning on looduse poolt ebastabiilne ning
sellest tulenevalt esineb atsetaadi kujul. Keemilise ühenduse kaudu alfa-
tokoferooli ja atsetaadi vahel kaitseb viimane alfa tocoferooli kahjustuste
eest oksüdatiivsete jõudude kaudu, mis võivad sisalduda eelkõige söödas.
Seedetraktis vabastavad ensüümid oksüdatiivsete omadustega d- alfa tokoferooli
imendumiseks.
Pildi muudab keeruliseks asjaolu, et iga hobune kasutab E-
vitamiini erinevalt, kuid see maksa jõuab. Kuulsin sellest, kui üks klient,
kellel on kolm hobust, tegi neile vereanalüüsi E- vitamiini taseme mõõtmiseks
pärast täpselt sama ratsiooni söötmist. Vaatamata sellest, et ta oli järginud
kõiki NRC soovitusi ja söötnud kõiki hobuseid võrdselt, sai ta ühelt kõrged,
kuid normipärased väärtused, teiselt keskmised ning kolmanda tulemused olid
madalad, kuid siiski normi piires.
Seepärast ei anna ma oma klientidele enam üldistatud nõuandeid E
vitamiini manustamiseks. Teeme kindlaks, et ratsioon kataks NRC soovitatud
minimaalse vajaduse ning seejärel viime läbi vereanalüüsi, et välja selgitada,
kas E- vitamiini annust on vaja suurendada.
See on vajalik, kuna loodusliku E-vitamiiniga söödalisandid on kallid
ning ei ole mõtet anda lisandeid, kui see pole otseselt näidustatud.
Kvaliteetne karjamaarohi on suurepärane E- vitamiini allikas.
Hobune, kes sööb rohkelt kvaliteetset rohtu, saab oluliselt suurema koguse E-
vitamiini kui NRC soovitus. Kuid kuna E- vitamiin ei ole kuumakindel, ei
säili see heinas ning selle sisaldus heinas väheneb aja jooksul. Seetõttu ei
suuda halva kvaliteediga karjamaal elavad hobused elada vaid karjamaarohust
ning neile peab lisaks söötma heina või lisaks heinale peavad nad saama teisest
allikast E- vitamiini. E- vitamiini
kogus hea kvaliteediga tehissöödas peaks tagama NCR kehtestatud normid kui
söödetakse vastavalt söödatootja soovitusele. Sellegi poolest mõjutab omastatavust
ka söödas olev E- vitamiini vorm. Veterinaar peaks välja selgitama, kas on
vajadust lisandite järele. See on eriti oluline siis, kui hobune näitab E-
vitamiini puuduse märke või ta on sellises
neuroloogilises seisundis, mis halveneb E- vitamiini taseme langedes.
Paljudele turul olevatele lisanditele, mis sisaldavad E-
vitamiini, on lisatud ka seleen. Kas see tõstab ratsiooni seleeni sisalduse
liialt kõrgele, oleneb mitmest asjaolust, nagu seleeni tase koresöödas (tihti
teadmata), kas juba antavad lisasöödad sisaldavad seleeni ning sööda üldisest
kogusest. Kui 500 kg hobune rahuolekus või kerges töös vajab 1 mg seleeni
päevas ning raskes töös oleva hobuse vajadus tõuseb 1, 25 mg peale, ei ole
hullu ka sellest, kui manustada topeltkogus seleeni. Õigupoolest ei ole NCR’il
täpne seleeni vajadus teada.
Uuringute põhjal soovitatakse manustada 0,1 mg/kg kuivainet, et
vältida klassikalist puudujääki; siiski näitavad mõned uuringud influentsa
antikehi nende märade varssadel, kes saavad 3 mg seleeni 1 mg asemel. See
tähendab, et optimaalse immuunsuse tagamiseks on vajalik suurem annus kui
lihtsalt klassikalise puuduse sümptomite vältimiseks vajalik annus. Teiste
loomade peal tehtud uuringute põhjal on
maksimaalne seleeni kontsentratsioon hobuse kehas eeldatavalt 0,5 mg/kg
kuivaine kohta, samas kui U.S. Food and Drug Administration soovitab
üldiselt maksimaalseks kontsentratsiooniks 0,3 mg/kg kuivaine kohta.
Kuna juhised võivad erineda olenevalt sööda kogumassist, võib ka
soovitatav seleeni kogus päevas varieeruda vastavalt sööda kogumassile, eeldusel,
et 1-2 mg päevas on lähtealus. Järelikult on vaja selleks, et hinnata seleeni
lisamise vajadust ja võimalikkust, omada ülevaadet kogu ülejäänud
söödaratsioonist.
Seetõttu on soovitatav teha seleeni taseme välja selgitamiseks
vereanalüüs. Sellest lähtuvalt saab edasist koostööd teha veterinaari ja/ või
toitumisspetsialistiga ja vajadusel ratsiooni kohandada.
Aitäh Triin, tõlke eest.
