Elektrolüütide üleannustamine: tõsine risk hobustele?

Regulaarne elektrolüütide manustamine on sporthobuse dieedi lahutamatu osa. Sageli aga ei mõisteta tõeliselt elektrolüütide manustamise keerukaid üksikasju, eelkõige üleannustamise mõjusid.

Kas tõesti on võimalik elektrolüüte üle manustada?

„Elektrolüütide üleannustamine regulaarsel annustamisel on tavaliselt keeruline, eriti kui toidulisandit antakse vastavalt tootjapoolsetele soovitustele ning hobusel on samaaegselt juurdepääs puhtale joogiveele,“ seletab Kathleen Crandell PhD, pikaajaline Kentucky Hobuseuuringute keskuse toitumisspetsialist.

Kui anda rohkem elektrolüüte kui hobune vajab, siis filtreerivad terved neerud liigse naatriumi ja teised elektrolüüdid välja ning eritavad need uriiniga.

„Nagu te võite ette kujutada, vajab suure hulga naatriumi eritamine suurt hulka vett, vesi ja naatrium liiguvad alati koos. Kui antakse liiga palju soola või elektrolüüte, joob hobune rohkem vett, sest keha üritab lahjendada kõrget naatriumikontsentratsiooni,“ seletab Crandell. „Kui keha piisavalt vett ei saa, võib tekkida probleem, eriti kui hobune on dehüdreeritud. Kui elektrolüüte antakse ilma veeta juba dehüdreeritud hobusele, süveneb dehüdratatsioon veelgi, põhjustades olulisi vedelikutasakaalu häireid, muuhulgas võib kõrge soolasisaldus hakata avaldama toksilist toimet.“

Liigkõrge soolasisalduse toksilise toime sümptomiteks on ebaregulaarne südamerütm, lihasvärin, kõhuvalu, kõhulahtisus ja kesknärvisüsteemi nähud, näiteks tasakaaluhäired, nägemishäired kuni pimeduseni, krambid ja osaline halvatus.

Elektrolüütide ülemanustamine võib põhjustada ka muid füüsilisi kahjustusi, näiteks haavandeid suus ja maos. Lisaks tootjapoolsetele soovitustele on olulised teised haavandite teket ennetavad abinõud elektrolüütide manustamisel: mitte kunagi anda elektrolüüte tühjale kõhule, elektrolüütide segamine mingi magu kaitsva puhvriga, lutserni söötmine ning suu loputamine veega, kui elektrolüüte manustatakse süstlaga suhu.

Mõned elektrolüüditooted sisaldavad puhvrit, mis on mõeldud seedesüsteemi töö kergendamiseks. Igaüks võib oma riigi turult leida mõne endale sobiva toote. 

Autor:Kentucky Hobuseuuringute keskus

ORIGINAAL

Seleen hobusele: kui oluline see on?

Seleeni tähtsus hobuse söödas on aastate jooksul oluliselt muutunud. Algselt pidasid teadlased seleeni 1930. aastatel mürgiks.  Seleeni üledoos põhjustas uuringute väitel nn. hobuste „alkaali tõve”. Hilisemad 1950. aastate uuringud aga tõestasid, et seleen ennetab hobuste ja veiste valgelihastõve, mistõttu hakati seda nägema mürgi asemel olulise hobuste toiteainena kui seda manustada parajas piiratud koguses.

 Tänu oma mürgistele omadustele on seleeni sildistatud keskkonnaohtlikuks. Riik kontrollib seleeni sisaldust hobusesöötades rangelt. Seetõttu võib hobustele antav soovitatav seleenikogus söödaratsioonis olla nii poliitiliselt mõjutatud kui füsioloogilistele vajadustele vastav. Kas söödatootjad tohivad söödale seleeni lisada koguses, mis vastaks hobuse tegelikule füsioloogilisele vajadusele, et saavutada häid tulemusi, on küsitav eriti nendes piirkondades, kus hobustele antav koresööt on seleenivaene.

Miks on seleen oluline?

Seleen täidab kehas mitmeid ülesandeid, millest ilmselt olulisim on antioksüdandi oma. Oksüdatsioon on seedeprotsess, mille käigus lagundatakse rasvad, süsivesikud ja proteiinid süsihappegaasiks, veeks ja energiaks (põletatakse kehafunktsioonide täitmiseks vajaliku energia saamiseks). Sealjuures ei tunne oksüdatsiooniprotsess alati ära, millised koostisosad on mõeldud energia tootmiseks ja millised rakkude ehituseks.

Keharakkude ja kehafunktsioonide toimimiseks vajalike struktuuride (rakukestade, ensüümide ja teiste rakusiseste ainete) oksüdatsioon on ohtlik. Oksüdatsiooni käigus toodetakse vabu radikaale ja superoksiide (ebastabiilsed koostisosad). Kui neid ei hävitata, on vabad radikaalid võimsad rakustruktuuride, eelkõige proteiinide ja rasvade, kahjustajad. Küllustamata rasvhapped, mis moodustavad suurema osa rakukestast, on eriti vastuvõtlikud. Nende oksüdeerumine on raku toimimise koha pealt kahjustav. Vabad radikaalid ründavad lipiide ja moodustavad lipiidperoksiide. Antioksüdant takistab peroksiidi moodustumist või võitleb sellega, kui see on moodustunud. See on ka seleeni roll.

Raku antioksüdatiivse vastupanusüsteemi osana on seleen osa ensüümist nimega glutatiooni peroksidaas, mida leiab igal pool kehas. See ensüüm muudab glutatiooni oksüdeeritud glutstsiooniks ning hävitab peroksiidid, muutes need kahjututeks alkohoolideks. See peroksiidide muutumine takistab neid rasvamembraanidega reageerimast ja membraani ühtlase struktuuri  rikkumist.

Seleeni leidub ka teistes keha proteiinides. Huvitaval kombel mängib üks seleenproteiin olulist rolli hormooni türoid moodustamisel. Kuigi hobuste puhul puuduvad andmed, on rottidel täheldatud seost seleenipuudulikkuse ja kilpnäärmehormooni vahel. Võib oletada, et mõned kliinilised leiud kilpnäärme alafunktsioonist võivad kaasneda seleenipuudulikkusega.

Veel üks seleenproteiin on lihasproteiin mille puudulikkusest tekib lihaskadu. Siin eksisteerib seos seleeni ja lihaskoosluse vahel sõltumata seleeni antioksüdatiivsest mõjust. Seleeni ja E- Vitamiini lisamine söödale aitab mõnedel hobustel vältida lihasprobleeme. Kui aastaid tagasi võis seleenipuudus olla peamine lihasprobleemide põhjus, siis on regulaarne seleeni lisamine koresöödale viimaste aastate jooksul vähendanud neid probleeme oluliselt vähendanud. Sellest tulenevalt oleks mõistlik uurida seleeni taset lihasjäikuse all kannatavatel hobustel.

Seleen on vajalik toimiva immuunsüsteemi arenguks. Seleeni puudulikkus ei mõjuta kõiki antikehade gruppe ühtemoodi; looma vanus, sugu ja antigeenid määravad samuti, kuidas seleeni manustamine mõjutab antikehade moodustumist. Seleeni vajadus optimaalse immuunsuse välja arenemiseks hobusel ei ole  teada, kuid see on kooskõlas soovitusliku päevamääraga.

 On leitud, et seleen aitab ennetada teatud vähitüüpide teket. Sellekohaseid uurimusi viiakse läbi ka jätkuvalt, et täpsemalt välja selgitada seleeni vähivastane mõju. Uurijad keskenduvad kahele peamisele kasutusalale: esiteks sobiva seleeni vajaduse välja selgitamisele seleenipuudulikkuse all kannatavatel hobustel, et vähendada vähiriski ning teiseks seleeni manustamise võimalustele erineval kuju kasvajate tekke vältimiseks.

E- vitamiini ja seleeni vaheline seos

Ükski arutelu seleeni üle poleks täiuslik mainimata E- vitamiini. Nende kahe toime vahel eksisteerib keeruline seos; õigupoolest on ühe puudust võimalik kompenseerida teise manustamisega suuremas koguses. E- vitamiini olemasolu rakumembraanis vähendab lipiid-peroksiidide teket. Seleen rakusiseses vedelikus eemaldab juba tekkinud rasv- peroksiidid.

Ebasobivas koguses manustatud E- vitamiin või seleen viivad lõpuks oksüdeerumisest tekitatud kahjustusteni, mille mõju on sarnane puudulikkusele. Ühe või teise osakaalu muutmine ratsioonis aitab probleemidega tegeleda või neid vältida. Lisaks sõltub ühe vajadus teise olemasolust kehas. Kui E- vitamiini tase on liiga madal, tekib rohkem peroksiide ning tõuseb seleenivajadus. Teistpidi tingib liiga madal seleenitase suurema E- vitamiini vajaduse, kuna eemaldatakse vähem tekkinud peroksiide. Mõlema optimaalne tase on vajalik selleks, et vältida oksüdeerumisest põhjustatud kudede kahjustumist.

Puudulikkus ja mürgisus

Suurema hobuste arvukusega piirkondades USAs esineb seleenivaest mulda. Üldiselt tingib see ka seleenivaesema haljassööda. Happelise mulla peal kasvanud taimed ei omasta mullast seleeni, mistõttu sisaldab happelisel ja seleenivaesel pinnasel kasvanud sööt veel vähem seleeni. Suurem osa USA hobustest ei omasta söödast piisaval hulgal seleeni.

Vastutus seleeni piisavas koguses manustada lasub seega söödatootjatel ja hobuseomanikel. Enne seleeni manustamist tuleks välja selgitada , kas vastavas piirkonnas kasvatatud sööt sisaldab piisaval määral seleeni. Seleeni puudulikkuse märke vabapidamises elavatel hobustel on raske märgata, kuna nad saavad piisavalt E- vitamiini. Viimast leidub hea kvaliteediga värskes rohus ja alfa- alfa heinas, mistõttu sellistel alades vabapidamises elavad hobused ei pruugi näidata puudulikkuse märke.

Seleeni puudulikkuse subkliinilised märgid võivad jääda kergesti märkamatuteks. Kuna seleeni osatähtsus on suurim oksüdatsioonivastases võitluses, mõjutaks puudulikkus eelkõige rakuehitust. Sellist puudujääki on raske mõõta, kuid see võib olla nähtav ülitundlikkuses töö suhtes, kesises karvkattes ja varakult ilmnevates vananemismärkides. Ka kilpnäärme alatalitus võib olla märk seleenipuudulikkusest, kuigi vastavad andmed hobuste osas puuduvad. Puudulikkus võib tekitada südamepuudulikkust, lihaspõletikku ja valgelihastõve. Tõsisemad puudulikkuse märgid on kasvu aeglustumine, kae teke, platsenta peetus ja võimalik viljatus.

Seleeni vajadus ja selle mürgisuse tase ei eristu täpselt. NRC kohaselt on minimaalne vajadus 0,1 mg/ kg sööda kohta (1 mg päevas keskmist kasvu hobusele) sõltuvalt hobuse vanusest ja kasutusalast, kusjuures mürgisuse tase algab 2 mg/ kg sööda kohta. Mõnes kohas USAs on muld väga seleenirikas, mistõttu on selles mullas kasvatatud vili mürgine. Lisaks on olemas mõned taimed, nagu hundihammas ja haraline aster, mis koguvad endasse seleeni. Selliste taimede seleeni sisaldus võib olla 5- 50 mg/ kg kohta, nii et nende mürgisus on ilmselge. Üldiselt väldivad hobused neid taimi, kuna neil on ebameeldiv küüslaugu- väävli lõhn, välja arvatud juhul, kui söödavalik on kesine. Seleeni kättesaadavus taimede jaoks on aluselises mullas suurem. Seleenirikastel aladel söövatel hobustel tekib „alkaali haigus“, mis ilmneb laka ja saba hõrenemises, kabjaluu irdumises, luude hõrenemises ja longetes. Seleeni üledoos võib kahjustada maksa, südant ja skeletilihaseid, viia luude ja liigeste hävimiseni ning vahel põhjustada surma.

Teatud mineraalide olemasolu (väävel, vask, hõbe, elavhõbe ja arseen) vähendavad seleeni mürgisust, kuna nad võivad kas takistada imendumist või suurendada seleeni väljutamist. Hobused võivad süüa suure seleenisisaldusega aladel, kui neile manustatakse lisaks neid mineraale. See ei ole küll ideaalne variant, kuid seletab, miks mõned hobused kannatavad kõrge seleenisisaldusega karjamaal elamist.

Kättesaadavus ja seleeni imendumine

Seleen on hobustele kättesaadav nii orgaanilisel (haljas- ja koresööt) kui anorgaanilisel kujul (söödalisandina kasutatavad soolad). Kuid mitte kõik vormid pole hobustele ühtmoodi kättesaadavad. Üldiselt on seleeni imendumine suhteliselt kõrge (>50%). Uuringud on näidanud, et orgaaniline seleen imendub veidi paremini kui anorgaaniline. Seleeniga rikastatud pärm on parema seaduvuse ja suurema püsivusega kui anorgaanilised seleeni soolad. Seleeni tase haljassöödas ja viljas varieerub sõltuvalt mulla koostisest. Vili võib olla oluliseks seleeniallikaks kuna seda kasvatatakse riigi seleenirikastel aladel. Ka küüslauk võib olla seleenirikas. Üldiselt on nii nisu kui riisikliid samuti heaks seleeni allikaks. Kõige sagedasem seleeni lisand hobusesöödas, naatrium seleniit, imendub efektiivselt.

Kui palju on piisav?

Rahvuslik teadusagentuur (NRC) soovitab hobuse vajaduse katteks 0,1 mg seleeni kg sööda kohta. See on piisav, et vältida seleeni puudulikkuse märke täiskasvanud rahuolekus (mitte töös oleval) hobusel. Food and Drug Administration (FDA) on määranud sama koguse legaalseks koguses hobuse söödas. See kataks 500 kilose hobuse vajaduse päevas, kes sööb 10 kg sööta. Kuna see on minimaalne kogus, siis milline kogus oleks vajalik hobuse ideaalse tervise säilitamiseks? Kui palju mõjutavad vanus, tervis ja töö vajadust? Sporthobuse vajadus oleks kindlasti suurem, kuna koormusega suureneb kudede hapnikuvajadus ja energia tooraine oksüdeerumine viib peroksiidide moodustumiseni. Seega on soovitatav sporthobuse annus 2,5- 3 mg pävas sõltuvalt töö intensiivsusest, kaalust ja keskkonnamõjudest. Seda kogust ei pea manustama lisandina, kui ratsioon on piisav.

Seleeni taseme määratlemine

Selleks, et välja selgitada hobuse seleeni üldine tase, on võimalik seda mõõta seerumis, plasmas, veres või maksas. Seerumis, plasmas ja veres on mõõtmine lihtne, maksas on mõõtmine oluliselt keerukam ning elava hobuse puhul ebapraktiline. Lisaks otsesele seleeni taseme mõõtmisele näitab ka ensüümi glutatsioon- peroksidaas aktiivsus veres seleeni taset. Suurem osa seleenist leidub glutatsioon- peroksidaasina punastes verelibledes.

Seetõttu eksisteerib enamike loomade puhul tugev korrelatsioon kogu vere seleeni kontsentratsiooni ja glutatsioon- peroksidaasi aktiivsuse vahel. Seleeni kontsentratsioon võib varieeruda seerumis või plasmas võrreldes kogu vere või glutatsioon peroksidaasi aktiivsusega. Viimased on seleeni taseme muutuse osas stabiilsemad.

Seleeni kontsentratsioon seerumis ja maksas tõuseb ja langeb kiiresti muutuva seleeni manustamisega. Kuid vere glutatsioon- peroksidaasi aktiivsus tõuseb aeglaselt ning püsib kõrgenenuna kuni üheksa kuud pärast seleeni manustamise lõppu. Vanus mõjutab seleeni kontsentratsiooni. Noorte hobuste seleeni tase on madalam kui täiskasvanud hobuste oma.

Kogu vere tase on kõrgem kui seerumi või plasma oma ning selle normväärtus on samuti erinev. Põhjaliku ülevaate saamiseks seleeni olemasolust on vajalik nii kogu vere kui seerumi analüüs, kui lisandi manustamise ajalugu on teadmata.

Soovitused:

Hobuseomanikud saavad ratsiooni seleeni osa reguleerida väga lihtsalt.

1. Vereproov on efektiivseim viis seleeni koguse teada saamiseks, mille hobune söödast saab. Kogu vere analüüs annab selgema pildi seleeni manustamise pikaajalisest toimest, kuid ka ainult plasma või seerumi analüüsist on abi.

2. Arvuta välja, kui palju saab hobune koresöödast ja teraviljast. Kui hein on pärit seleenivaesest regioonist, võib eeldada, et hobune ei saa koresöödast palju seleeni kätte. Seleeni tase teraviljades (kaeras, maisis, odras) varieerub. Mõnedes laborites tehakse sööda seleeni sisalduse analüüse, kuid see on kallis.

3. Selgita välja hobuse sööda seleenisisaldus. Enamusele valmissöötadest on lisatud seleeni ning see on pakendil kirjas. Kui mitte, küsi söödatootjalt järgi. Kui hobune saab vaid vähe lisasööta, ei pruugi hobune saada piisavalt seleeni, kuna igal tootjal on soovitused sööda koguse osas. Kui hobune saab pool kilo lisasööta, mida tuleks anda kaks kilo päevas, saab ta vaid ¼ vajalikust seleeni kogusest. Sellisel juhul on tark anda seleeni lisandit.

4. Selgita välja, kui palju seleeni sisaldab iga lisasööt, mida hobusele annad. Hobustele kellel on esinenud lihaskangust ja jäikust (tzing- up), on mõistlik manustada seleeni ja E- vitamiini.

5. Sõltuvalt hobuse suurusest ja töö iseloomust peaks ratsioon sisaldama 1- 10 mg seleeni päevas. Jälgi, et see ei ületaks 20 mg päevas, kuna see kogus on juba toksiline.

Seleen on keha toimimise oluline osa. Kuigi seda vajatakse vaid väheses koguses, on see oluline antioksüdatiivse vastupanu, immuunsuse ja kilpnäärmehormooni tootmise juures ning sellel on vähivastane toime. Kuigi E- vitamiin kompenseerib seleeni puudujääki, tuleks tagada paraja koguse kättesaadavus hobuse optimaalse tervise säilitamiseks.

ORIGINAAL

Aitäh Triin tõlke eest!

Tervete kapjade heaks.

Kas kapjadele mõeldud toidulisandid aitavad?

Küsimus:

Mu hobusel on kehvad kabjad. Kas tal oleks kasu igapäevasest kapjadele mõeldud toidulisandist? Kui nii, siis milliseid koostisosade olemasolu peaksin jälgima, mis võiksid mu hobust tõesti aidata?

Vastus:

Kui vaatate müügil olevaid kapjadele mõeldud toidulisandeid, siis näete, et tavaliselt sisaldavad need tsinki, vaske, metioniini, lüsiini, biotiini ja rasvhappeid. Põhjus on selles, et neil kõigil on oluline roll tervete kapjade tagamisel.

Lüsiin ja metioniin on mõlemad asendamatud aminohapped (valkude osad). Lüsiin on aminohape, millest hobuste toidus kõige sagedamini puudu tuleb. Kuna kabja sarvsein koosneb mitmest keratiinsest struktuurist – keratiin on valk – kui hobuse toiduratsioon ei paku piisavalt lüsiini, võib keratiini tootmine olla häiritud.

Metioniin

Keratiinipõhised valgud kabjas sisaldavad suurt hulka väävlit sisaldavaid aminohappeid. Seetõttu võib väävlit sisaldavate aminohapete puudus esineda struktuursetes funktsioonides ning kabja tugevus võib olla ohustatud. Metioniin on asendamatu aminohape, mis sisaldab väävlit ning seda saab kasutada teise väävlit sisaldava aminohappe – tsüsteiini – loomiseks.

Tsink

Tsink on peamine mineraal, mis tegeleb epiteelirakkude, näiteks kabja sarvseina rakkude, tervisega. Tsinki on vaja nende paranduseks, hoolduseks ja loomiseks. Lisaks on tsink oluline keratiini valgusünteesiks, nagu ka lipoproteiinide moodustamiseks, et kabja rakke n-ö kokku liimida. Vask on vajalik disulfiidsidemete moodustamiseks keratiinis. Lõppkokkuvõttes mõjutavad need sidemed kabjaseina jäikust.

Biotiin

Biotiin, B-vitamiini, aitab hoida kabja rakke koos. Nagu ka tsink, mängib see rolli rakuvälise maatriksi lipoproteiinis. 

Rasvad

Kapjadele mõeldud toidulisandid sisaldavad tavaliselt ka mingis vormis rasvu. Üldiselt on kabjahooldustoodetele rasvade lisamise põhjuseks see, et kui kabjad on liiga jäigad, on oht, et kabjad hakkavad lõhenema. Rasv lisab kabjale elastsust nii, et kabi saab raskuse kandmisel laieneda ilma, et hakkaks lõhenema.

Letsitiin on fosfolipiid, mis tekib taimedes ja milles on rikkalikult koliini (aitab säilitada rakkude elastsust), on tavaline koostisosa kapjadele mõeldud toidulisandites. Vahel on neisse lisatud ka oomega-3 rasvhapete allikaid.

Kõik need komponendid mängivad olulist rolli hobuse organismi muudes funktsioonides. Näiteks, vask on vajalik kollageeni moodustumiseks ja tsink osaleb immuunsüsteemi funktsioonides. Biotiin võib parandada karvkatte omadusi.

Õige kabjahooldustoote valimine

Niisiis, kuidas valida kabjahooldusvahendit, kui need kõik näivad ühesugused? Julgen väita, et mõningatel juhtudel ei peagi valima. Kui hobuse kabjad vajavad abi, siis tasub astuda sammukese tagasi ja vaadata üle kogu tema toitumine, sest kabjahooldusvahend ei pruugi olla parim lahendus. Kapjade halb seisund võib hoopis viidata sellele, et hobuse toitumises esineb puudujääke või see on tasakaalust väljas. Kabjahooldusvahendiga jõuab kindlasti abi saamiseni, kuid see ei pruugi pakkuda optimaalset lahendust.

Näiteks, täiendades suures koguses üksikuid aminohappeid, võib see mõjutada kogu aminohapete tasakaalu hobuse dieedis ning põhjustada muid probleeme. Seega, parandades hobuse söödas kogu valguprofiili valgu kvaliteedi tõstmisega, võib see anda parema tulemuse. Hobused, kes toituvad peamiselt rohust ja heinast, võivad vajada täiendavalt juurde vaske ja tsinki. Tegelikult võivad need hobused vajada vaske ja tsinki rohkem kui tüüpilised kapjade hoolduseks mõeldud tooted neid pakuvad.

Sageli, kui analüüsin kabjaprobleemidega hobuste toitumist, on neil ka vitamiin E tase liiga madal, neil oleks vaja rohkem oomega-3 rasvhappeid ning kaltsiumi ja fosfori suhtarv on väiksem, kui see ideaalis olla võiks. Kapjade hoolduseks mõeldud toodete asemel annaks parema tulemuse tasakaalustatud toiduratsioon, mis ei taga üksnes kvalitetse tasakaalustatud valgu ja vajalikul tasemel aminohapete allika, vaid on rikastatud ka mikrimineraalidega ning on oomega-3 rasvhapete rikas allikas.

Instruktsioonide järgimise olulisus söötmisel

Sageli annavad omanikud söötasid vähem kui tootjad on päevase normina soovitanud, aga kuna hobuse kabjad on halva kvaliteediga, söödavad nad täiendavalt kabjahoolduseks mõeldud toidulisandeid. Kaubanduslike söötade valesti kasutamine ongi suureks probleemiks.

Söödad on loodud nii, et korrektsel manustamisel on hobusele tagatud kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalid. Etteantud normidest väiksemate koguste söötmine võib jätta hobusele mitmeid olulisi puudusi, mis võivad väljenduda probleemina nt kabja kvaliteedis. Tasakaalustades hobuse toiduratsiooni, mitte toidulisandeid valesti söötes, võin sageli lahendada kõik need probleemid ühe tootega, selle asemel, et püüda parandada konkreetseid muresid eraldi toidulisandiga või panna hobuse dieet kokku mitmest söödasegust või toidulisandist.

See ei tähenda, et kapjadele mõeldud toidulisandid ei ole kasulikud. Mõned hobsed tõesti vajavad neid olulisemaid toitaineid suuremas koguses. Minu eelistus on aga kindlustada, et esmalt on kogu toit tasakaalus ning kapjadele mõeldud toidulisandit võiks anda alles siis, kui veel mõne aja möödudes ei ole saadud soovitud tulemust.

Samuti tuleks pidada silmas seda, et mõnel hobusel on lihtsalt geneetiliselt kehvad kabjad. Nende hobuste puhul ei pruugi ka parim toitumine anda nii häid kapju kui on kõrvalboksi hobusel. Küll aga on võimalik korrektse tasakaalustatud toitumisega tagada, hobusele vajalikud toitained, et ta kabjad oleks parimad, mida tema geenid võimaldavad.

Lõpetuseks

Kui Te pole kindel, kas Teie hobuse toitumine on tasakaalus ja vastab tema vajadustele, aitab hobuste toitumisspetsialist hinnata hobuse senist toitumist, selgitada välja puudujäägid ning soovitada muudatusi söödas.

Aitäh tõlke eest Maris.

ORIGINAAL