Mis on prei?

mud fever / scratches / malanders

Prei on nahahaigus, mis esineb hobuste jalgadel pöia ja kämbla piirkonnas.

Suurepärase ja põhjaliku artikli on kirjutanud sellest Triin Tohver.

Loe artiklit siit: MIS ON PREI?

Eggersmann'i hobuste toitumisspetsialist Andrea Everding soovitab hobustele sügisesel ajal, mil kõige suurem risk preile, kasutada järgmist kombinatsiooni:

Derma Vital Cubes või Kombi pelletid kombineerituna EMH Direktiga.


Kahjustatud nahapiirkondadel kasutada EMH Derma Liquid spreid. 2 korda päevas kahjustatud piirkondadele.

Tõhus ja järgi proovitud!

 OSTA SIIT

Andrea Everding

Kas su hobune tõesti vajab madala tärklisesisaldusega ratsiooni?

Hobused saavad seeduvat energiat erinevatest allikatest. Kiudude, tärklise ja rasvade kombinatsioon on üldjuhul parim viis sooritust edasi viia, olgu see aretuses, maastikul või võistlusareenil. Viimaste aastate vältel on turgu üle ujutatud madala tärklisesisaldusega söötadega ning hobuseomanikud vastavad pakkumisele suurenenud ostutuhinaga.

Siiski ei sobi madala tärklisesisaldusega söödad igale hobusele. Mõned hobused vajavad tärklist optimaalseks soorituseks- näiteks kasvueas sälu ja paljud sporthobused. Mis peitub praeguse aja madala tärklisesisaldusega söötade hulluse taga?

Mis on tärklis?

Tärklis on pikk ja kompleksne suhkrute molekulikett. Eriti leidub seda viljas, kus see moodustab energiasalve. Kuna nad paiknevad rakuseinas, nähakse tärkliseid struktureerimata süsivesikutena. Kiud seevastu on struktureeritud süsivesik, kuna see toetab taime.

Seedeprotsessi käigus lagundatakse tärklis ensüümide abil väiksemateks suhkrumolekuulideks, mis imenduvad koheselt. Selles osas käsitletakse suhkruid ja tärklist ratsioonis võrdsena.

Ratsioonis sisalduv suhkur pärineb rohu rakukoostisest, söödamelassist või teatud maiustest. Suhkrumolekulid imenduvad verre ning muutuvad glükoosiks, mis jagatakse keharakkude vahel. Hormoon, mis aitab eraldada verest suhkrut ja viia seda rakkudesse, on insuliin. See jaotusmeetod glükoosi rakkudesse saamiseks, glükogeeni ehitus, või adipoosne salvestamine on osa töötava hobuse energiatootmisprotsessist. Mida intensiivsemalt hobune töötab, seda olulisem on see süsteem.

Kuidas saab kasu madala tärklisesisaldusega söötadest?

Mõne hobuse puhul võib olla mõistlik hoida tärklisetaset madalana. Pärast tärklise seedimist satub suur kogus glükoosi verre ja käivitab insuliini eritamise, mis hakkab glükoosi verest rakkudesse transportima. Glükoositaseme tõusu hobuse veres täheldatakse kahe tunni jooksul pärast sööki, millele järgneb langus järgneva nelja tunni jooksul. Insuliiniga toimub sarnane tõusu-languse protsess. Kui esineb võimalikke probleeme tärklise kasutatavusega, võib see olla seotud glükoosi ja insuliini taseme kõikumisega vereringes.

Glükoositaseme tõus veres võib mõnedel hobustel mõjutada ajutegevust ning muuta nad ärevamateks. Kuna glükoos on ainus toitaine, mis ületab vere-aju läve, süütab sööt, mis edastab korraga suures koguses glükoosi verre seda edastada ka olulisel määral ajju. Kõrget glükoositaset ajus on seostatud kõrgenenud dopamiini tootmisega, mis võib omakorda tekitada kõrgenenud tähelepanelikkust või ärevust. Mõned spordialad sõltuvad kõrgenenud tähelepanelikkusest ja energiast, näiteks hobuste võiduajamine, teised mitte.

Teine osa glükoosi ja insuliini ringlusest, mis võib hobuste puhul häiruda, on insuliini suutlikkus oma ülesannet täita ja juhtida insuliini verre. Insuliini resistentsus esineb siis, kui insuliin kaotab oma efektiivsuse ning glükoosi ja insuliini tasemed püsivad tavalisest pikemalt kõrgena. Kõrge insuliinitase võib põhjustada terve hulk probleeme, neist kõige suurem on hobuse vastuvõtlikkus laminiidile. Tihti seostatakse insuliiniresistentsust ülekaalulisusega, mistõttu on kaalu langetamine üks võimalik strateegia insuliini vastuvõtlikuse tõstmiseks, samuti ka suhkru ja tärklise vähendamine söödas.

Teised hobused, kellel on raskusi tärklisega toimetulekul, on geneetilise lihashäirega (PSSM) ja RER diagnoosiga hobused. PSSM diagnoosiga hobused suudavad lihasrakkudes salvestada veres sisalduvat glükoosi, mis viib ebatavaliselt kõrge ühte tüüpi glükogeeni kuhjumiseni, mida ei ole võimalik lihtsalt lahustada ja energiana kasutada. Nende hobuste puhul on soovituslik vältida tärklist sisaldavaid söötasid. RER’i puhul on samuti mõistlik vähendada suhkru ja tärklise kogust ratsioonis, kuid need hobused suudavad paremini väikestes kogustes suhkrut ja tärklist töödelda.

Kõrge tärklisesisaldusega ratsioonid võivad samuti olla probleemiks hobustele, kes ei suuda täielikult seedida tärklist. Nendel hobustel on vähe amülaasi, mis lagundab peensooles tärklist ning selle esüümi tase erineb hobuste vahel. Iseenesest ei ole see põhjus muretsemiseks, kuna pimesoole mikroobid aitavad seedimata tärklist lagundada.

Probleem seisneb selles, et tärklise ja suhkru fermenteerimise lõpprodukt on piimhape, mis võib oluliselt mõjutada pimesoole pH -taset.  Kui sööta palju tärklist, võib sellele järgnev pH taseme langus pimesooles mõjutada kiude lagundavate mikroobide populatsiooni tasakaalu ning niimoodi takistada hobuse võimet kiududest kaloreid kätte saada. Seda nimetatakse jämesoole ülihappelisuseks (acidoos).

Selle jõusööda mõju tõttu jämesoole pH tasemele ei soovitata sööta rohkem kui 2,2 kg vilja söödakorra kohta. Kuna peensooles seedimata jäänud tärklise kogus erineb indiviidide vahel, tekib mõnedel hobustel kergemini jämesoole ülihappelisus. Selle märgid ei ole kergesti nähtavad, kuid võivad olla põhjuseks kehvale sooritusele, tujukusele või kergetele korduvatele koolikutele.

Sõltuvalt sellest, kui hästi mõni hobune suudab glükoosi ja insuliini ringlusega toime tulla, erineb ka kõrge tärklise sisaldusega sööda tolerantsus. Selle koguse väljaselgitamine võib nõuda katse-eksitusmeetodit. Muutus vähema tärklisesisaldusega söötade manustamise poole on kutsunud paljudes hobustes esile ka muutust hoiakutes ja sooritusvõimes. Püüd vältida tärklist täielikult, ei pruugi igale hobusele sobida ja tipptaseme hobused ei saa tihti piisavalt kaloreid paljast koresöödast, et säilitada oma kaalu või energiataset sportlikeks sooritusteks.

Kui madal on madal tärklisetase?

Söödatootjatel võivad tänapäeval kirjeldada sööta kui madala tärklisesisaldusega, seda täpselt määratlemata. Ebatäpse terminoloogiakasutuse tõttu võib ees seista seadusemuudatus, mis nuab täpset määratlust, milliseid söötasid võib klassifitseerida madala tärklisesisaldusega söötadeks.

Madala tärklisesetasemega sööt ei ole teravilja kontsentratsioon tihe. Kui söödas on vähe teravilja, peab midagi muud andma kaloreid. Siinkohal tulevad mängu rasvad ja kiud. See suhe võib osutuda kasulikuks, kui püüda dešifreerida pakendilehte: mida vähem tärklist, seda rohkem on kiude ja rasva.

Teine arv, mida tihti mainitakse suhkru ja tärklise näitajana, on struktureerimata süsivesikud (SS). Selle väärtuse leidmiseks peab ühendust võtma söödatootjaga. Tärklise taseme näitajad on umbes järgmised: kõrge, SS >35%, üsna madal, SS= 35-20%, ja madal, SS< 20%. Kui vaadata koostisosasid, siis madala tärklisesisaldusega söödas on madal teravilja protsent, mis on välja toodud koostisosade nimekirja lõpus (kuid enne mineraale ja vitamiine). Koostisosade nimekirja eesotsas võiksid olla sojakestad, peet ja alfalfa jahu. Riisikliid on kõrge rasvasisalduse ja kiulisusega koostisosa, mida leiab paljudest madala tärklisesisaldusega söötadest.

Millised hobused saavad kasu madala tärklise- ja kõrge kiusisaldusega söödast?

Väga erinevate distsipliinide ja erinevat tõugu hobused võivad saada kasu madala tärklisesisaldusega söödast, kuid see sõltub indiviidist. Kergesti ärrituvad, raskesti käsitletavad, ülekaalulised, insuliini resistentsed ja lihaste häire või jämesoole ülihappelisuse diagnoosiga hobused on kõik ilmselged kandidaadid. Samuti on muutuse võimalik põhjus soov tuua hobune tagasi ainult koresööda peale.

 Kõikidele hobustele vähese tärklisega söödad ei sobi. Mõned hobused ei suuda nende söötade peal säilitada oma kehakaalu ning vajavaid lisandeid, mis sisaldavad tärklist. Teised hobused küll säilitavad kaalu, kuid neil jääb sooritusteks energiast puudu. Lisaks on kõrge kiulisuse ja rasvasisaldusega söötade tootmine kallim kui üldlevinud teravili, mistõttu nõuab nende söötade manustamine suuremaid väljaminekuid.

Kui madala tärklisesisaldusega sööt on toitumuslikult hobuse jaoks õige valik, kaalub tervise poole pealt saadav kasu üle kõik rahalised mured. Siiski pole madala tärklisesisaldusega söödad kõigile hobustele vajalikud. Kui valiku tegemine nõuab ajugümnastikat ja sa pole kindel, kas madal tärklisesisaldus on õige valik, küsi nõu hobuse toitumisspetsialistilt.

ORIGINAAL

Aitäh, Triin, tõlke eest!

Hobuse söögiisu tõstmine

Kui muidu näljane hobune jätab kaera künasse või ei tundu heina vastu huvi tundvat, on see põhjus muretsemiseks ja koheseks veterinaariga konsulteerimiseks. Kuid kõik hobused ei ole isukad sööjad; mõned on äärmiselt nõudlikud. Hobust sööma sundida on suhteliselt võimatu, kui ta seda ise ei taha, kuid siiski on võimalik tõsta tujuka hobuse söögiisu. Kui hobune ei taha terve päeva ratsiooni süüa kahe söötmiskorraga, võib olla abiks söödakoguse jaotaminine mitmeks osaks.
Hobusel võib söögiisu kaduda mitmel põhjusel. Veterinaar saab välistada kõik meditsiinilised põhjused nagu palavik, koolikud, külmetus, kõhukinnisus või probleemid hammastega. Uuringud on näidanud, et greliini tase (hormoon mis stimuleerib näljatunnet) väheneb pärast lühikest ja intensiivset treeningut. Lisks esineb 90% võidusõidu- ja 60% töös olevatest vabaajahobustel maohaavandeid, mis võivad põhjustada kõhuvalu ja vähenenud söögiisu. Üldised stressitaseme tõstjad nagu keskkonnamuutus, laadimine, karjast eraldamine ja palav, niiske ilm võivad kõik mõjutada söögiisu langust ja sööda vähenenud vastuvõtmist. Maohaavanditega hobuseid tuleks esmalt ravida ning seejärel manustada neile kliiniliselt testitud preparaati, et vältida uute haavandite teket. "Kui sul on pirtsakas sööja ilma meditsiiniliste näidustusteta, aitab vahel sööda muutmine," leiab Catherine Withehouse, MSc, Kentucky Equine Research (KER) toitumisspetsialist. „Oled sa kunagi söönud päevast päeva sama toitu? See muutub igavaks. Ka hobustele. Järk- järgult uue sööda tutvustamine tekitab hobuses huvi ja tahtmist süüa,” sõnas ta. Evolutsiooni käigus on hobused arenenud, süües väikeseid koguseid korraga terve päeva vältel. Kui hobune ei taha kogu söödaratsiooni süüa kahe söötmiskorraga, aitab ratsiooni jaotamine mitmeks väiksemaks söötmiskorraks, mida söödetakse mõnetunniste vahedega. See peaks julgustama sööma. Raskematel juhtudel võib loomaarst soovitada söögiisu stimuleerivaid preparaate, näiteks steroide. Siiski ei toimi sellised ravimid pahatihti. Benzodiazeptine sisaldavad preparaadid võivad lühiajaliselt suurendada söögiisu, eriti arglike hobuste puhul, kuid nende manustamine ei ole üldiselt tänu võimalikele negatiivsetele kõrvaltoimetele soovitatav. Lisaks manustatakse tihti B- vitamiini söögiisu tõstmiseks, kuid selle positiivne mõju on hüpoteetiline ja tõendusmaterjale napib. Mõned lihtsad hooldusnipid võivad aidata julgustada hobust sööma. Kuuma ilmaga aitab jahe dušš hobusel end paremini tunda ja tänu sellele julgustada sööma. Kui hobune on raskes töös, võib lühiajalisest koormuse vähendamisest olla kasu. Sõbra lähedus, vaheldus ja puhkus ning keskkonnast tulenevate ärritajate vähendamine aitavad hobusel ennast paremini tunda ja tõsta söömistahet. Kui hobune enam ei söö, konsulteeri koheselt veterinaarida. Vaata üle hobuse keskkond ja eemalda ärritajad ning jaota ratsioon mitmeks väikseks portsioniks.

ORIGINAAL

Aitäh, Triin, tõlke eest.

Hobuse söötmine enne treeningut: mida ja millal sööta?

Oluline teada!

Teemakohane uurimus on läbi viidud KER'is.

Kas minna trenni täis või tühja kõhuga?

Kolme eksperimendi käigus uuriti, kuivõrd heina söötmine koos teraviljaga ja ilma mõjutab täisvereliste hobuste glükeemilisi ja hematoloogilisi protsesse puhkefaasis ja simuleeritud võistlussituatsioonis. 

Esimese katse käigus uuriti, kuidas koresööda manustamine koos teraviljaga mõjutab vereplasma näitajaid ja vee tarbimist. Teise katse käigus tehti kindlaks, kuidas nimetatud muutused mõjutavad sooritusvõimet. Kolmanda katse käigus selgitati välja, kuidas koresööt üksinda mõjutab koormusega toimetulekut. Tulemusena selgus, et söömisaeg mõjutab glükeemilisi protsesse, plasmaproteiini ja vee tarbimist pärast söömist. Vabalt kättesaadav hein vähendas plasma mahtu 9% võrra. Paastunud hobusetel tootsid pärast treeningut vähem laktaati kui need hobused, kellele söödeti teravilja. Südamelöögi sagedus erines mõlema grupi puhul oluliselt. Ainult koresööda söötmine enne treeningut mõjutas glükeemilisi protsesse ja insuliini taseme muutust pärast treeningut oluliselt vähem kui teraviljarikas sööt. Koresööt ei mõjutanud vabade rasvhapete kättesaadavust. Uurimus näitas, et enne treeningut ei tohiks sööta teravilja. Väikestes kogustes hein ja haljassööt ei mõjuta olulisel määral sooritust ja stimuleerivad sülje tootmist, mis aitab säilitada seedekulgla tasakaalustatust.

ORIGINAAL

Aitäh tõlke eest, Triin

Loe ka SIIT põhjalikku ingliskeelset artiklit

Elekrolüüdid hobustele

Electrolytes Vital sporthobustele
Mitmed hobuseomanikud on küsinud endalt, miks ei lisa söödatootjad sporthobuste söödale elektrolüüte? Joe Pagan, Ph. D. ja Kentucky Equine Research (KER) asutaja ja omanik sõnul on sellele õigustatud küsimusele lihtne vastata.
Kui kord valida kõrgekvaliteetne elektrolüüt, peab seda söötma koguses, mis vastab eritatud higi kogusele.
„Hobuse energiavajadus püsib pideva töö juures sama, kuid higi kogus muutub sõltuvalt ilmast, töö intensiivsusest ja teistest asjaoludest. Hobuseomanikud peavad olema võimelised sobitama elektrolüütide kogust vastavalt eritatud higi kogusele“, seletas Pagan. Peamised küsimused on Pagani sõnul, milline toode on parim ning kui palju elektrolüüte peaks manustama. Toote valikul propageerib Pagan lihtsust. „Vali soolane elektrolüüt. Paljud elektrolüüdid on täis suhkrut. Hobused armastavad neid, kuid need ei sisalda palju elektrolüüte“, sõnas ta. „Loe sisaldust, leia üks, mis sisaldaks naatriumi, kloori ja kaaliumi. Kui kord on leitud sobiv kõrgekvaliteetne elektrolüüt, peab seda söötma kogusele, mis vastaks eritatud higi kogusele. „Kui sul on hobune, kellega töötad ja väljas on palav ja ta higistab palju, nii et higi voolab, vajad palju elektrolüüte. Kui hobune ei higista tugevalt vaid ainult aurab veidi pärast trenni, on vajalik väiksem elektrolüütide kogus“, sõnas ta. Kuna higistamine ei ole päevast päeva sama, seletas Pagan, määravad töö intensiivsus ja ilmaolud vajaliku elektrolüütide koguse. See kõikumine hoiab elektrolüüdid söödakotist eemal, samas kui nad on hobuse sooritusvõime jaoks oluline lisand. Hästi koostatud elektrolüüdi tooted nagu Restore SR ja Restor Paste annavad hobusele peamisi elektrolüüte. Viimaste aastate jooksul on elektrolüüdi tehnoloogia oluliselt arenenud ja Restore SR sisaldab autoriõigusega kaitstud aeglase imenduvuse mehhanismi mis lubab naatriumil imenduda järk-järgult seedetrakti nii, et ta oleks pidevalt kättesaadav. Kui naatriumi manustatakse aeglaselt pikema aja vältel, suudab keha seda paremini säilitada ja kasutada. Võistlushobused nagu takistussõidu ja galopi hobused saavad suurimat kasu Race Recoverist, mis annab sihipärast elektrolüütide lisandit intensiivse töö puhul, toetades taastumist raskest tööst. Austraalia hobuseomanikud peaksid kasutama Restore’i ja Restore Paste’i.


Aitäh, Triin, tõlke eest.

ORIGINAAL

Võistlushobused saavad kasu kõrge energiasisaldusega söödast

Võistlushobused vajavad päevas rohkem kaloreid kui vaba- aja või kerges töös olevad hobused. Need lisakalorid manustatakse hobustele üldjuhul kontsentraatidena. Rootsi teadlased soovitavad lisada söödaratsioonile kõrge energiasisaldusega sööta, et katta võistlushobuste kalorivajadust. 

„Võistlushobusstel on suurem risk seedekulgla haavanditesse haigestuda ja ka käitumishäired on kergemad tulema kui vaba- aja hobuste puhul ning mõnedel juhtudel võivad kontsentraadid neid seisundeid raskendada või kergendada“, seletas Kathleen Crandell, Ph.D., Kentucky Equine Research‘ ist (KER). Nende potentsiaalsete probleemide tõttu on mõned hobuseomanikud hakanud kasutama ainult koresööta võistlushobuste ratsioonis.

Teadlaste sõnul võib ainult koresöödast koosnev võistlushobuse ratsioon alandada lihaste glükogeenisisaldust võrreldes nende hobustega, kellele söödetakse traditsioonilist tärkliserikast sööta. Glükogeen on salvestatud suhkur, mida lihased vajavad tööks. 

Testimaks hüpoteesi, et võistlushobused suudavad saavutusi tuua kõrge energiasisaldusega koresööda baasil, söödeti võidusõiduhobustele kahe aasta vältel kõrgekvaliteetset silo. Hobuseid jälgiti kas kontrollitud treeningkava alusel või programmis, mille puhul treeningdistantsi vähendati 30% võrra ning jälgiti erinevaid parameetreid.

Uuringu peamised tulemused olid järgmised: • Hobused kasutasid 1,7- 2,6% kehakaalu kuivainet kui neile anti piiramatus koguses sööta. • Kahe grupi vahel ei täheldatud erinevusi kehamõõtude osas (nt. Pika seljalihase paksus või rasvasisaldus) • Kehamassiindeks püsis vahemikus 4,8 ja 5,1 ning • Lihaste glülogeenisisaldus oli mõlema grupi puhul sama
Teadlaste sõnul “kui hooldada hobuseid tavatingimustes ei täheldatud toitumisest tingitud terviseprobleeme ega stereotüüpset käitumist” nende hobuste puhul kes sõid vaid koresööta. Lisaks kirjutasid nad, et “treeningprogramm ei mõjutanud söömust, kasvu, kehamassiindeksit ega lihaste glükogeenisisaldust. Ka ei takistanud ainult koresööda ratsioon lihaste glükogeeni salvestamisvõimet, kasvu ega konditsiooni säilimist ning toetas head toitumisega seotud tervist. 

“Kõik hobused on erinevad ja nende ratsiooni peab koostama individuaalselt, eriti spordis. Kontsentreeritud söödad on midagi enamat kui pelgalt energiaallikad. Nad sisaldavad eluks vajalikke toitaineid nagu proteiinid, vitamiinid ja mineraalid mis on väga olulised nii saavutusspordi kui ka kõigi teiste hobuste jaoks sõltumata kasutusalast ja vanusest“, sõnas Crandell.

Aitäh, Triin, tõlke eest.

ORIGINAAL

Millal hobused vajavad E-vitamiini?

Küsimus: Sooviksin rohkem teada saada hobuse söödaratsiooni täiendamisest E- vitamiiniga. Kas on midagi, mis oleks kõigile hobustele kasulik või piisab rohelisest karjamaarohust ja päikesest? Kas kõrgklassi võistlushobusel oleks kasu täiendavast E- vitamiinist? Sellega seoses olen korduvalt näinud E- vitamiiniga söödalisandeid, mis sisaldavad seleeni. Minu kodukohas sisaldub seleen juba valmissöötades. Kas oleks kasulik anda kahte seleeni sisaldavat sööta?

Vastus:

E- vitamiini mõiste tähistab koostisosade rühma, mida tuntakse tokoferoolide ja tokotrienoolide nime all. Hobuste söötmises pööratakse enim tähelepanu alfa- tokoferoolile. See omab olulist tähtsust protsessis, mida kutsutakse glutatiooni kulgemiseks, mis kaitseb rakke oksüdeerimisest tekkinud kahjustuste ja vabade radikaalide reageerimise eest, mis tekivad lipiidide peroksidatsiooni ahelreaktsiooni käigus. Lisaks on veel teisi ainulaadse ja samavõrd oluliste ülesannetega tokoferooli liike, nt. gamma tokoferool. Andmed viimaste spetsiifiliste omaduste ja tähtsuse osas on aga veel puudulikud.

Vabad radikaalid kahjustavad rakke, kuna tänu nende suure elektronide arvu tõttu kõigub nende elektrilaeng. Tasakaalustamise protsessis „varastavad” nad teise molekulide elektrone. See  muudab teise molekuli ebastabiilseks, mis omakorda ei saa oma ülesannet kehas täita. Oksüdatsiooni kahjustav ahel rakus võib mõjuda negatiivselt raku talitusele ning põhjustada raku surma. Vabade radikaalide moodustumine on molekulaarsete protsesside loomulik tagajärg rakus, mida nimetatakse „oksüdatiivseks stressiks”. Lihtne on nimetada vabu radikaale „halbades”, kuigi tegelikult on nad loomulik tagajärg sellele, et keha kasutab rasvu ja süsivesikuid energia võitmiseks.

Antioksüdantide abil võitleb keha vabade radikalide vastu. Antioksüdandid seovad end vabade radikaalide külge või takistavad neid mõnel muul viisil et tõkestada kontrollimatut oksüdatiivse kahjustumise ahelat. Antioksüdandid võivad esineda vitamiinide näol (nt. E ja C), mineraalidena (nt. Seleen) või ensüümid (nt. Glutatiooni peroksidaas). Kuniks vabad radikaalid ei ületa saadaval olevate antioksüdantide arvu kudedes on võimalik vältida oksüdatiivset stressi.

Koormuse lisanduses suureneb lihaste energiavajadus ning vabu radikaale hakatakse enam tootma. Et vältida lihasrakkude kahjustumist töö ajal, on vajalik piisaval hulgal vabade antioksüdantide olemasolu, et need saaksid võidelda vabanevate radikaalidega. See on ka põhjus, miks hobuse treeningkoormuse lisandudes kasvab E-vitamiini vajadus. Üks oksüdatiivse kahjustuse märgid on näiteks lihaste valulikkus ja kangus ning oodatust aeglasem koormusejärgne taastumine.

Rahvusliku Uuringuagantuuri (NRC) hinnangul on 500 kg kehamassiga täiskasvanud hobuse alfa- tokoferooli vajadus E- vitamiinist rahuolekus 333, 5 mg (500 IU) päevas. Kerges töös oleva hobuse vajadus tõuseb 800 IU peale. Raskes töös olev hobune vajab 1000 IU-d. Mõnede uurijate arvates alahindab NRC E- vitamiini vajadust, eriti töös olevate hobuste puhul. Suurema rasvasisaldusega söödaratsioonidega hobuste E- vitamiini vajadus on samuti suurenenud. Suurema rasvasisaldusega sööt võib põhjustada tugevamat peroksidatsiooni ning sellega kaasnevalt suuremat antioksüdantide vajadust.

E- vitamiini kuju söödas on oluline, kuna looduslikku d- alfa tokoferooli absorbeeritakse seedetraktist kättesaadavamal kujul kui sünteetilist dl- alfa tokoferooli. Söödatootjad ei ole kohustatud täpsustama E- vitamiini kuju oma toodetes, millele on märgitud E- vitamiini lisand. Sünteetilistel vormidel on madalaim biokättesaadavus. Nendele järgnevad looduslikud atsetaat- vormid, looduslikud alkoholid ning viimaks mitselleeritud (keemiline protsess, mille käigus muudetakse mõned koostisosad kergemini kättesaadavateks struktuurideks) E- vitamiin, mis on vees lahustuv ning bio- kättesaadav. Looduslik d- alfa tokoferool leidub paljudest lisanditest ning on looduse poolt ebastabiilne ning sellest tulenevalt esineb atsetaadi kujul. Keemilise ühenduse kaudu alfa- tokoferooli ja atsetaadi vahel kaitseb viimane alfa tocoferooli kahjustuste eest oksüdatiivsete jõudude kaudu, mis võivad sisalduda eelkõige söödas. Seedetraktis vabastavad ensüümid oksüdatiivsete omadustega d- alfa tokoferooli imendumiseks. 

Pildi muudab keeruliseks asjaolu, et iga hobune kasutab E- vitamiini erinevalt, kuid see maksa jõuab. Kuulsin sellest, kui üks klient, kellel on kolm hobust, tegi neile vereanalüüsi E- vitamiini taseme mõõtmiseks pärast täpselt sama ratsiooni söötmist. Vaatamata sellest, et ta oli järginud kõiki NRC soovitusi ja söötnud kõiki hobuseid võrdselt, sai ta ühelt kõrged, kuid normipärased väärtused, teiselt keskmised ning kolmanda tulemused olid madalad, kuid siiski normi piires.  Seepärast ei anna ma oma klientidele enam üldistatud nõuandeid E vitamiini manustamiseks. Teeme kindlaks, et ratsioon kataks NRC soovitatud minimaalse vajaduse ning seejärel viime läbi vereanalüüsi, et välja selgitada, kas E- vitamiini annust on vaja suurendada.  See on vajalik, kuna loodusliku E-vitamiiniga söödalisandid on kallid ning ei ole mõtet anda lisandeid, kui see pole otseselt näidustatud.

Kvaliteetne karjamaarohi on suurepärane E- vitamiini allikas. Hobune, kes sööb rohkelt kvaliteetset rohtu, saab oluliselt suurema koguse E- vitamiini kui  NRC soovitus.  Kuid kuna E- vitamiin ei ole kuumakindel, ei säili see heinas ning selle sisaldus heinas väheneb aja jooksul. Seetõttu ei suuda halva kvaliteediga karjamaal elavad hobused elada vaid karjamaarohust ning neile peab lisaks söötma heina või lisaks heinale peavad nad saama teisest allikast E- vitamiini.  E- vitamiini kogus hea kvaliteediga tehissöödas peaks tagama NCR kehtestatud normid kui söödetakse vastavalt söödatootja soovitusele. Sellegi poolest mõjutab omastatavust ka söödas olev E- vitamiini vorm. Veterinaar peaks välja selgitama, kas on vajadust lisandite järele. See on eriti oluline siis, kui hobune näitab E- vitamiini puuduse märke või ta on sellises  neuroloogilises seisundis, mis halveneb E- vitamiini taseme langedes.

Paljudele turul olevatele lisanditele, mis sisaldavad E- vitamiini, on lisatud ka seleen. Kas see tõstab ratsiooni seleeni sisalduse liialt kõrgele, oleneb mitmest asjaolust, nagu seleeni tase koresöödas (tihti teadmata), kas juba antavad lisasöödad sisaldavad seleeni ning sööda üldisest kogusest. Kui 500 kg hobune rahuolekus või kerges töös vajab 1 mg seleeni päevas ning raskes töös oleva hobuse vajadus tõuseb 1, 25 mg peale, ei ole hullu ka sellest, kui manustada topeltkogus seleeni. Õigupoolest ei ole NCR’il täpne seleeni vajadus teada.

Uuringute põhjal soovitatakse manustada 0,1 mg/kg kuivainet, et vältida klassikalist puudujääki; siiski näitavad mõned uuringud influentsa antikehi nende märade varssadel, kes saavad 3 mg seleeni 1 mg asemel. See tähendab, et optimaalse immuunsuse tagamiseks on vajalik suurem annus kui lihtsalt klassikalise puuduse sümptomite vältimiseks vajalik annus. Teiste loomade peal tehtud uuringute põhjal  on maksimaalne seleeni kontsentratsioon hobuse kehas eeldatavalt 0,5 mg/kg kuivaine kohta, samas kui U.S. Food and Drug Administration soovitab üldiselt maksimaalseks kontsentratsiooniks 0,3 mg/kg kuivaine kohta.

Kuna juhised võivad erineda olenevalt sööda kogumassist, võib ka soovitatav seleeni kogus päevas varieeruda vastavalt sööda kogumassile, eeldusel, et 1-2 mg päevas on lähtealus. Järelikult on vaja selleks, et hinnata seleeni lisamise vajadust ja võimalikkust, omada ülevaadet kogu ülejäänud söödaratsioonist.

Seetõttu on soovitatav teha seleeni taseme välja selgitamiseks vereanalüüs. Sellest lähtuvalt saab edasist koostööd teha veterinaari ja/ või toitumisspetsialistiga ja vajadusel ratsiooni kohandada.

ORIGINAAL 

Aitäh Triin, tõlke eest.

Elektrolüütide üleannustamine: tõsine risk hobustele?

Regulaarne elektrolüütide manustamine on sporthobuse dieedi lahutamatu osa. Sageli aga ei mõisteta tõeliselt elektrolüütide manustamise keerukaid üksikasju, eelkõige üleannustamise mõjusid.

Kas tõesti on võimalik elektrolüüte üle manustada?

„Elektrolüütide üleannustamine regulaarsel annustamisel on tavaliselt keeruline, eriti kui toidulisandit antakse vastavalt tootjapoolsetele soovitustele ning hobusel on samaaegselt juurdepääs puhtale joogiveele,“ seletab Kathleen Crandell PhD, pikaajaline Kentucky Hobuseuuringute keskuse toitumisspetsialist.

Kui anda rohkem elektrolüüte kui hobune vajab, siis filtreerivad terved neerud liigse naatriumi ja teised elektrolüüdid välja ning eritavad need uriiniga.

„Nagu te võite ette kujutada, vajab suure hulga naatriumi eritamine suurt hulka vett, vesi ja naatrium liiguvad alati koos. Kui antakse liiga palju soola või elektrolüüte, joob hobune rohkem vett, sest keha üritab lahjendada kõrget naatriumikontsentratsiooni,“ seletab Crandell. „Kui keha piisavalt vett ei saa, võib tekkida probleem, eriti kui hobune on dehüdreeritud. Kui elektrolüüte antakse ilma veeta juba dehüdreeritud hobusele, süveneb dehüdratatsioon veelgi, põhjustades olulisi vedelikutasakaalu häireid, muuhulgas võib kõrge soolasisaldus hakata avaldama toksilist toimet.“

Liigkõrge soolasisalduse toksilise toime sümptomiteks on ebaregulaarne südamerütm, lihasvärin, kõhuvalu, kõhulahtisus ja kesknärvisüsteemi nähud, näiteks tasakaaluhäired, nägemishäired kuni pimeduseni, krambid ja osaline halvatus.

Elektrolüütide ülemanustamine võib põhjustada ka muid füüsilisi kahjustusi, näiteks haavandeid suus ja maos. Lisaks tootjapoolsetele soovitustele on olulised teised haavandite teket ennetavad abinõud elektrolüütide manustamisel: mitte kunagi anda elektrolüüte tühjale kõhule, elektrolüütide segamine mingi magu kaitsva puhvriga, lutserni söötmine ning suu loputamine veega, kui elektrolüüte manustatakse süstlaga suhu.

Mõned elektrolüüditooted sisaldavad puhvrit, mis on mõeldud seedesüsteemi töö kergendamiseks. Igaüks võib oma riigi turult leida mõne endale sobiva toote. 

Autor:Kentucky Hobuseuuringute keskus

ORIGINAAL

Seleen hobusele: kui oluline see on?

Seleeni tähtsus hobuse söödas on aastate jooksul oluliselt muutunud. Algselt pidasid teadlased seleeni 1930. aastatel mürgiks.  Seleeni üledoos põhjustas uuringute väitel nn. hobuste „alkaali tõve”. Hilisemad 1950. aastate uuringud aga tõestasid, et seleen ennetab hobuste ja veiste valgelihastõve, mistõttu hakati seda nägema mürgi asemel olulise hobuste toiteainena kui seda manustada parajas piiratud koguses.

 Tänu oma mürgistele omadustele on seleeni sildistatud keskkonnaohtlikuks. Riik kontrollib seleeni sisaldust hobusesöötades rangelt. Seetõttu võib hobustele antav soovitatav seleenikogus söödaratsioonis olla nii poliitiliselt mõjutatud kui füsioloogilistele vajadustele vastav. Kas söödatootjad tohivad söödale seleeni lisada koguses, mis vastaks hobuse tegelikule füsioloogilisele vajadusele, et saavutada häid tulemusi, on küsitav eriti nendes piirkondades, kus hobustele antav koresööt on seleenivaene.

Miks on seleen oluline?

Seleen täidab kehas mitmeid ülesandeid, millest ilmselt olulisim on antioksüdandi oma. Oksüdatsioon on seedeprotsess, mille käigus lagundatakse rasvad, süsivesikud ja proteiinid süsihappegaasiks, veeks ja energiaks (põletatakse kehafunktsioonide täitmiseks vajaliku energia saamiseks). Sealjuures ei tunne oksüdatsiooniprotsess alati ära, millised koostisosad on mõeldud energia tootmiseks ja millised rakkude ehituseks.

Keharakkude ja kehafunktsioonide toimimiseks vajalike struktuuride (rakukestade, ensüümide ja teiste rakusiseste ainete) oksüdatsioon on ohtlik. Oksüdatsiooni käigus toodetakse vabu radikaale ja superoksiide (ebastabiilsed koostisosad). Kui neid ei hävitata, on vabad radikaalid võimsad rakustruktuuride, eelkõige proteiinide ja rasvade, kahjustajad. Küllustamata rasvhapped, mis moodustavad suurema osa rakukestast, on eriti vastuvõtlikud. Nende oksüdeerumine on raku toimimise koha pealt kahjustav. Vabad radikaalid ründavad lipiide ja moodustavad lipiidperoksiide. Antioksüdant takistab peroksiidi moodustumist või võitleb sellega, kui see on moodustunud. See on ka seleeni roll.

Raku antioksüdatiivse vastupanusüsteemi osana on seleen osa ensüümist nimega glutatiooni peroksidaas, mida leiab igal pool kehas. See ensüüm muudab glutatiooni oksüdeeritud glutstsiooniks ning hävitab peroksiidid, muutes need kahjututeks alkohoolideks. See peroksiidide muutumine takistab neid rasvamembraanidega reageerimast ja membraani ühtlase struktuuri  rikkumist.

Seleeni leidub ka teistes keha proteiinides. Huvitaval kombel mängib üks seleenproteiin olulist rolli hormooni türoid moodustamisel. Kuigi hobuste puhul puuduvad andmed, on rottidel täheldatud seost seleenipuudulikkuse ja kilpnäärmehormooni vahel. Võib oletada, et mõned kliinilised leiud kilpnäärme alafunktsioonist võivad kaasneda seleenipuudulikkusega.

Veel üks seleenproteiin on lihasproteiin mille puudulikkusest tekib lihaskadu. Siin eksisteerib seos seleeni ja lihaskoosluse vahel sõltumata seleeni antioksüdatiivsest mõjust. Seleeni ja E- Vitamiini lisamine söödale aitab mõnedel hobustel vältida lihasprobleeme. Kui aastaid tagasi võis seleenipuudus olla peamine lihasprobleemide põhjus, siis on regulaarne seleeni lisamine koresöödale viimaste aastate jooksul vähendanud neid probleeme oluliselt vähendanud. Sellest tulenevalt oleks mõistlik uurida seleeni taset lihasjäikuse all kannatavatel hobustel.

Seleen on vajalik toimiva immuunsüsteemi arenguks. Seleeni puudulikkus ei mõjuta kõiki antikehade gruppe ühtemoodi; looma vanus, sugu ja antigeenid määravad samuti, kuidas seleeni manustamine mõjutab antikehade moodustumist. Seleeni vajadus optimaalse immuunsuse välja arenemiseks hobusel ei ole  teada, kuid see on kooskõlas soovitusliku päevamääraga.

 On leitud, et seleen aitab ennetada teatud vähitüüpide teket. Sellekohaseid uurimusi viiakse läbi ka jätkuvalt, et täpsemalt välja selgitada seleeni vähivastane mõju. Uurijad keskenduvad kahele peamisele kasutusalale: esiteks sobiva seleeni vajaduse välja selgitamisele seleenipuudulikkuse all kannatavatel hobustel, et vähendada vähiriski ning teiseks seleeni manustamise võimalustele erineval kuju kasvajate tekke vältimiseks.

E- vitamiini ja seleeni vaheline seos

Ükski arutelu seleeni üle poleks täiuslik mainimata E- vitamiini. Nende kahe toime vahel eksisteerib keeruline seos; õigupoolest on ühe puudust võimalik kompenseerida teise manustamisega suuremas koguses. E- vitamiini olemasolu rakumembraanis vähendab lipiid-peroksiidide teket. Seleen rakusiseses vedelikus eemaldab juba tekkinud rasv- peroksiidid.

Ebasobivas koguses manustatud E- vitamiin või seleen viivad lõpuks oksüdeerumisest tekitatud kahjustusteni, mille mõju on sarnane puudulikkusele. Ühe või teise osakaalu muutmine ratsioonis aitab probleemidega tegeleda või neid vältida. Lisaks sõltub ühe vajadus teise olemasolust kehas. Kui E- vitamiini tase on liiga madal, tekib rohkem peroksiide ning tõuseb seleenivajadus. Teistpidi tingib liiga madal seleenitase suurema E- vitamiini vajaduse, kuna eemaldatakse vähem tekkinud peroksiide. Mõlema optimaalne tase on vajalik selleks, et vältida oksüdeerumisest põhjustatud kudede kahjustumist.

Puudulikkus ja mürgisus

Suurema hobuste arvukusega piirkondades USAs esineb seleenivaest mulda. Üldiselt tingib see ka seleenivaesema haljassööda. Happelise mulla peal kasvanud taimed ei omasta mullast seleeni, mistõttu sisaldab happelisel ja seleenivaesel pinnasel kasvanud sööt veel vähem seleeni. Suurem osa USA hobustest ei omasta söödast piisaval hulgal seleeni.

Vastutus seleeni piisavas koguses manustada lasub seega söödatootjatel ja hobuseomanikel. Enne seleeni manustamist tuleks välja selgitada , kas vastavas piirkonnas kasvatatud sööt sisaldab piisaval määral seleeni. Seleeni puudulikkuse märke vabapidamises elavatel hobustel on raske märgata, kuna nad saavad piisavalt E- vitamiini. Viimast leidub hea kvaliteediga värskes rohus ja alfa- alfa heinas, mistõttu sellistel alades vabapidamises elavad hobused ei pruugi näidata puudulikkuse märke.

Seleeni puudulikkuse subkliinilised märgid võivad jääda kergesti märkamatuteks. Kuna seleeni osatähtsus on suurim oksüdatsioonivastases võitluses, mõjutaks puudulikkus eelkõige rakuehitust. Sellist puudujääki on raske mõõta, kuid see võib olla nähtav ülitundlikkuses töö suhtes, kesises karvkattes ja varakult ilmnevates vananemismärkides. Ka kilpnäärme alatalitus võib olla märk seleenipuudulikkusest, kuigi vastavad andmed hobuste osas puuduvad. Puudulikkus võib tekitada südamepuudulikkust, lihaspõletikku ja valgelihastõve. Tõsisemad puudulikkuse märgid on kasvu aeglustumine, kae teke, platsenta peetus ja võimalik viljatus.

Seleeni vajadus ja selle mürgisuse tase ei eristu täpselt. NRC kohaselt on minimaalne vajadus 0,1 mg/ kg sööda kohta (1 mg päevas keskmist kasvu hobusele) sõltuvalt hobuse vanusest ja kasutusalast, kusjuures mürgisuse tase algab 2 mg/ kg sööda kohta. Mõnes kohas USAs on muld väga seleenirikas, mistõttu on selles mullas kasvatatud vili mürgine. Lisaks on olemas mõned taimed, nagu hundihammas ja haraline aster, mis koguvad endasse seleeni. Selliste taimede seleeni sisaldus võib olla 5- 50 mg/ kg kohta, nii et nende mürgisus on ilmselge. Üldiselt väldivad hobused neid taimi, kuna neil on ebameeldiv küüslaugu- väävli lõhn, välja arvatud juhul, kui söödavalik on kesine. Seleeni kättesaadavus taimede jaoks on aluselises mullas suurem. Seleenirikastel aladel söövatel hobustel tekib „alkaali haigus“, mis ilmneb laka ja saba hõrenemises, kabjaluu irdumises, luude hõrenemises ja longetes. Seleeni üledoos võib kahjustada maksa, südant ja skeletilihaseid, viia luude ja liigeste hävimiseni ning vahel põhjustada surma.

Teatud mineraalide olemasolu (väävel, vask, hõbe, elavhõbe ja arseen) vähendavad seleeni mürgisust, kuna nad võivad kas takistada imendumist või suurendada seleeni väljutamist. Hobused võivad süüa suure seleenisisaldusega aladel, kui neile manustatakse lisaks neid mineraale. See ei ole küll ideaalne variant, kuid seletab, miks mõned hobused kannatavad kõrge seleenisisaldusega karjamaal elamist.

Kättesaadavus ja seleeni imendumine

Seleen on hobustele kättesaadav nii orgaanilisel (haljas- ja koresööt) kui anorgaanilisel kujul (söödalisandina kasutatavad soolad). Kuid mitte kõik vormid pole hobustele ühtmoodi kättesaadavad. Üldiselt on seleeni imendumine suhteliselt kõrge (>50%). Uuringud on näidanud, et orgaaniline seleen imendub veidi paremini kui anorgaaniline. Seleeniga rikastatud pärm on parema seaduvuse ja suurema püsivusega kui anorgaanilised seleeni soolad. Seleeni tase haljassöödas ja viljas varieerub sõltuvalt mulla koostisest. Vili võib olla oluliseks seleeniallikaks kuna seda kasvatatakse riigi seleenirikastel aladel. Ka küüslauk võib olla seleenirikas. Üldiselt on nii nisu kui riisikliid samuti heaks seleeni allikaks. Kõige sagedasem seleeni lisand hobusesöödas, naatrium seleniit, imendub efektiivselt.

Kui palju on piisav?

Rahvuslik teadusagentuur (NRC) soovitab hobuse vajaduse katteks 0,1 mg seleeni kg sööda kohta. See on piisav, et vältida seleeni puudulikkuse märke täiskasvanud rahuolekus (mitte töös oleval) hobusel. Food and Drug Administration (FDA) on määranud sama koguse legaalseks koguses hobuse söödas. See kataks 500 kilose hobuse vajaduse päevas, kes sööb 10 kg sööta. Kuna see on minimaalne kogus, siis milline kogus oleks vajalik hobuse ideaalse tervise säilitamiseks? Kui palju mõjutavad vanus, tervis ja töö vajadust? Sporthobuse vajadus oleks kindlasti suurem, kuna koormusega suureneb kudede hapnikuvajadus ja energia tooraine oksüdeerumine viib peroksiidide moodustumiseni. Seega on soovitatav sporthobuse annus 2,5- 3 mg pävas sõltuvalt töö intensiivsusest, kaalust ja keskkonnamõjudest. Seda kogust ei pea manustama lisandina, kui ratsioon on piisav.

Seleeni taseme määratlemine

Selleks, et välja selgitada hobuse seleeni üldine tase, on võimalik seda mõõta seerumis, plasmas, veres või maksas. Seerumis, plasmas ja veres on mõõtmine lihtne, maksas on mõõtmine oluliselt keerukam ning elava hobuse puhul ebapraktiline. Lisaks otsesele seleeni taseme mõõtmisele näitab ka ensüümi glutatsioon- peroksidaas aktiivsus veres seleeni taset. Suurem osa seleenist leidub glutatsioon- peroksidaasina punastes verelibledes.

Seetõttu eksisteerib enamike loomade puhul tugev korrelatsioon kogu vere seleeni kontsentratsiooni ja glutatsioon- peroksidaasi aktiivsuse vahel. Seleeni kontsentratsioon võib varieeruda seerumis või plasmas võrreldes kogu vere või glutatsioon peroksidaasi aktiivsusega. Viimased on seleeni taseme muutuse osas stabiilsemad.

Seleeni kontsentratsioon seerumis ja maksas tõuseb ja langeb kiiresti muutuva seleeni manustamisega. Kuid vere glutatsioon- peroksidaasi aktiivsus tõuseb aeglaselt ning püsib kõrgenenuna kuni üheksa kuud pärast seleeni manustamise lõppu. Vanus mõjutab seleeni kontsentratsiooni. Noorte hobuste seleeni tase on madalam kui täiskasvanud hobuste oma.

Kogu vere tase on kõrgem kui seerumi või plasma oma ning selle normväärtus on samuti erinev. Põhjaliku ülevaate saamiseks seleeni olemasolust on vajalik nii kogu vere kui seerumi analüüs, kui lisandi manustamise ajalugu on teadmata.

Soovitused:

Hobuseomanikud saavad ratsiooni seleeni osa reguleerida väga lihtsalt.

1. Vereproov on efektiivseim viis seleeni koguse teada saamiseks, mille hobune söödast saab. Kogu vere analüüs annab selgema pildi seleeni manustamise pikaajalisest toimest, kuid ka ainult plasma või seerumi analüüsist on abi.

2. Arvuta välja, kui palju saab hobune koresöödast ja teraviljast. Kui hein on pärit seleenivaesest regioonist, võib eeldada, et hobune ei saa koresöödast palju seleeni kätte. Seleeni tase teraviljades (kaeras, maisis, odras) varieerub. Mõnedes laborites tehakse sööda seleeni sisalduse analüüse, kuid see on kallis.

3. Selgita välja hobuse sööda seleenisisaldus. Enamusele valmissöötadest on lisatud seleeni ning see on pakendil kirjas. Kui mitte, küsi söödatootjalt järgi. Kui hobune saab vaid vähe lisasööta, ei pruugi hobune saada piisavalt seleeni, kuna igal tootjal on soovitused sööda koguse osas. Kui hobune saab pool kilo lisasööta, mida tuleks anda kaks kilo päevas, saab ta vaid ¼ vajalikust seleeni kogusest. Sellisel juhul on tark anda seleeni lisandit.

4. Selgita välja, kui palju seleeni sisaldab iga lisasööt, mida hobusele annad. Hobustele kellel on esinenud lihaskangust ja jäikust (tzing- up), on mõistlik manustada seleeni ja E- vitamiini.

5. Sõltuvalt hobuse suurusest ja töö iseloomust peaks ratsioon sisaldama 1- 10 mg seleeni päevas. Jälgi, et see ei ületaks 20 mg päevas, kuna see kogus on juba toksiline.

Seleen on keha toimimise oluline osa. Kuigi seda vajatakse vaid väheses koguses, on see oluline antioksüdatiivse vastupanu, immuunsuse ja kilpnäärmehormooni tootmise juures ning sellel on vähivastane toime. Kuigi E- vitamiin kompenseerib seleeni puudujääki, tuleks tagada paraja koguse kättesaadavus hobuse optimaalse tervise säilitamiseks.

ORIGINAAL

Aitäh Triin tõlke eest!

Tervete kapjade heaks.

Kas kapjadele mõeldud toidulisandid aitavad?

Küsimus:

Mu hobusel on kehvad kabjad. Kas tal oleks kasu igapäevasest kapjadele mõeldud toidulisandist? Kui nii, siis milliseid koostisosade olemasolu peaksin jälgima, mis võiksid mu hobust tõesti aidata?

Vastus:

Kui vaatate müügil olevaid kapjadele mõeldud toidulisandeid, siis näete, et tavaliselt sisaldavad need tsinki, vaske, metioniini, lüsiini, biotiini ja rasvhappeid. Põhjus on selles, et neil kõigil on oluline roll tervete kapjade tagamisel.

Lüsiin ja metioniin on mõlemad asendamatud aminohapped (valkude osad). Lüsiin on aminohape, millest hobuste toidus kõige sagedamini puudu tuleb. Kuna kabja sarvsein koosneb mitmest keratiinsest struktuurist – keratiin on valk – kui hobuse toiduratsioon ei paku piisavalt lüsiini, võib keratiini tootmine olla häiritud.

Metioniin

Keratiinipõhised valgud kabjas sisaldavad suurt hulka väävlit sisaldavaid aminohappeid. Seetõttu võib väävlit sisaldavate aminohapete puudus esineda struktuursetes funktsioonides ning kabja tugevus võib olla ohustatud. Metioniin on asendamatu aminohape, mis sisaldab väävlit ning seda saab kasutada teise väävlit sisaldava aminohappe – tsüsteiini – loomiseks.

Tsink

Tsink on peamine mineraal, mis tegeleb epiteelirakkude, näiteks kabja sarvseina rakkude, tervisega. Tsinki on vaja nende paranduseks, hoolduseks ja loomiseks. Lisaks on tsink oluline keratiini valgusünteesiks, nagu ka lipoproteiinide moodustamiseks, et kabja rakke n-ö kokku liimida. Vask on vajalik disulfiidsidemete moodustamiseks keratiinis. Lõppkokkuvõttes mõjutavad need sidemed kabjaseina jäikust.

Biotiin

Biotiin, B-vitamiini, aitab hoida kabja rakke koos. Nagu ka tsink, mängib see rolli rakuvälise maatriksi lipoproteiinis. 

Rasvad

Kapjadele mõeldud toidulisandid sisaldavad tavaliselt ka mingis vormis rasvu. Üldiselt on kabjahooldustoodetele rasvade lisamise põhjuseks see, et kui kabjad on liiga jäigad, on oht, et kabjad hakkavad lõhenema. Rasv lisab kabjale elastsust nii, et kabi saab raskuse kandmisel laieneda ilma, et hakkaks lõhenema.

Letsitiin on fosfolipiid, mis tekib taimedes ja milles on rikkalikult koliini (aitab säilitada rakkude elastsust), on tavaline koostisosa kapjadele mõeldud toidulisandites. Vahel on neisse lisatud ka oomega-3 rasvhapete allikaid.

Kõik need komponendid mängivad olulist rolli hobuse organismi muudes funktsioonides. Näiteks, vask on vajalik kollageeni moodustumiseks ja tsink osaleb immuunsüsteemi funktsioonides. Biotiin võib parandada karvkatte omadusi.

Õige kabjahooldustoote valimine

Niisiis, kuidas valida kabjahooldusvahendit, kui need kõik näivad ühesugused? Julgen väita, et mõningatel juhtudel ei peagi valima. Kui hobuse kabjad vajavad abi, siis tasub astuda sammukese tagasi ja vaadata üle kogu tema toitumine, sest kabjahooldusvahend ei pruugi olla parim lahendus. Kapjade halb seisund võib hoopis viidata sellele, et hobuse toitumises esineb puudujääke või see on tasakaalust väljas. Kabjahooldusvahendiga jõuab kindlasti abi saamiseni, kuid see ei pruugi pakkuda optimaalset lahendust.

Näiteks, täiendades suures koguses üksikuid aminohappeid, võib see mõjutada kogu aminohapete tasakaalu hobuse dieedis ning põhjustada muid probleeme. Seega, parandades hobuse söödas kogu valguprofiili valgu kvaliteedi tõstmisega, võib see anda parema tulemuse. Hobused, kes toituvad peamiselt rohust ja heinast, võivad vajada täiendavalt juurde vaske ja tsinki. Tegelikult võivad need hobused vajada vaske ja tsinki rohkem kui tüüpilised kapjade hoolduseks mõeldud tooted neid pakuvad.

Sageli, kui analüüsin kabjaprobleemidega hobuste toitumist, on neil ka vitamiin E tase liiga madal, neil oleks vaja rohkem oomega-3 rasvhappeid ning kaltsiumi ja fosfori suhtarv on väiksem, kui see ideaalis olla võiks. Kapjade hoolduseks mõeldud toodete asemel annaks parema tulemuse tasakaalustatud toiduratsioon, mis ei taga üksnes kvalitetse tasakaalustatud valgu ja vajalikul tasemel aminohapete allika, vaid on rikastatud ka mikrimineraalidega ning on oomega-3 rasvhapete rikas allikas.

Instruktsioonide järgimise olulisus söötmisel

Sageli annavad omanikud söötasid vähem kui tootjad on päevase normina soovitanud, aga kuna hobuse kabjad on halva kvaliteediga, söödavad nad täiendavalt kabjahoolduseks mõeldud toidulisandeid. Kaubanduslike söötade valesti kasutamine ongi suureks probleemiks.

Söödad on loodud nii, et korrektsel manustamisel on hobusele tagatud kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalid. Etteantud normidest väiksemate koguste söötmine võib jätta hobusele mitmeid olulisi puudusi, mis võivad väljenduda probleemina nt kabja kvaliteedis. Tasakaalustades hobuse toiduratsiooni, mitte toidulisandeid valesti söötes, võin sageli lahendada kõik need probleemid ühe tootega, selle asemel, et püüda parandada konkreetseid muresid eraldi toidulisandiga või panna hobuse dieet kokku mitmest söödasegust või toidulisandist.

See ei tähenda, et kapjadele mõeldud toidulisandid ei ole kasulikud. Mõned hobsed tõesti vajavad neid olulisemaid toitaineid suuremas koguses. Minu eelistus on aga kindlustada, et esmalt on kogu toit tasakaalus ning kapjadele mõeldud toidulisandit võiks anda alles siis, kui veel mõne aja möödudes ei ole saadud soovitud tulemust.

Samuti tuleks pidada silmas seda, et mõnel hobusel on lihtsalt geneetiliselt kehvad kabjad. Nende hobuste puhul ei pruugi ka parim toitumine anda nii häid kapju kui on kõrvalboksi hobusel. Küll aga on võimalik korrektse tasakaalustatud toitumisega tagada, hobusele vajalikud toitained, et ta kabjad oleks parimad, mida tema geenid võimaldavad.

Lõpetuseks

Kui Te pole kindel, kas Teie hobuse toitumine on tasakaalus ja vastab tema vajadustele, aitab hobuste toitumisspetsialist hinnata hobuse senist toitumist, selgitada välja puudujäägid ning soovitada muudatusi söödas.

Aitäh tõlke eest Maris.

ORIGINAAL

Cooler'itest

Küsimus: Ma olen natuke segaduses, mis eesmärgiga pannakse peale treeninguid hobusele cooler selga?  Kas sõna otses mõttes selleks, et jahutada ("cool") hobust? Mul on tunne, et pannes cooleri selga, püüab see hoopis soojuse kinni ja ei lase higisel hobusel kuivada. Mis on tegelik põhjus või on see puhas harjumus?

Vastus: Cooler tekke kasutatakse peale treeningu lõppu, tuntud ka cooling-down (jahutamise) nimega. Sul on õigus seoses soojuse kinnipüüdmisega. Kuid selline tegevus aitab vältida hobuse kületumist jahtumise ajal. Treeningu ajal saab hobune hoida oma kehatemperatuuri piisavalt kõrgel, et külmal ajal soojas püsida. Kuid kui treening on lõppenud, kehatemperatuur langeb, see muutub külmaks ja tõenäoliselt ka ebameeldivaks hobuse jaoks, seega tuleb hobust kuidagi soojas hoida.

Cooler-tekk imab ühtlasi ära niiskuse ja see aitab hobusel tõhusamalt jahtuda. Tekid on tavaliselt valmistatud niiskust imavast kangast, millest populaarsemad on vill ja fliis. Need kangad tõmbavad niiskust hobusest eemale, ning läbi kanga saab kergemini aurustuda. Cooler kutsub esile autustumist kanga välisküljel, hoides osa soojusest teki sees ja hobust soojas. Ilma tekita aurustub higi otse hobuse seljas koos soojusega ning selle tagajärjel võib hobune saada kiiresti külma, kui ta ei tööta intensiivselt.

On olemas ka coolerid soojadeks ilmadeks. Need tekid on valmistatud õhemast kangast, tavaliselt kas puuvillast või puuvillasegust. Nende jahutustekkide ülesanne on higi ja niiskuse imamine soojust andmata.

Külmemas kliimas ning klipitud hobustel jahedamatel kuudel võib kasutada jahutus-tekke juba ka enne treeningut, et aidata hobusel hoida sooja. Kui hobune on juba piisavalt liikunud ja keha soe, võib teki ära võtta kuni treeningu lõpetamiseni: Siis tuleb aga jälle kasutada tekki jahutamise ajaks ja higi ning niiskuse imamiseks.

Küsimusele vastas Rachel Buchholz, DVM

ORIGINAAL