Hobuste tasakaalustatud toitumisest

Tasakaalustatud toitumine on hobuste heaolu ja töövõime alus. Hobuste päevane söödaratsioon tuleb jagada mitmeks väikeseks portsjoniks, kuna neil on oma kehasuurusega võrreldes väga väike magu. Mao ülekoormuse vältimiseks on seetõttu väga mõttekas jagada jõusööt kolmeks või neljaks toidukorraks päevas. Sealjuures on oluline, et hobune saaks toitu võtta oma loomulikus söömisasendis, see tähendab kergelt langetatud peaga. Kui palju toitu hobusele päevas anda, tuleb otsustada vastavalt hobuse individuaalsele kehalisele seisundile. Muidugi on olemas ka soovituslikud söödakogused, mille järgi orienteeruda ning mida saab mõne hobuse puhul ka vahetult kasutada. Söödaratsiooni hindamisel mängivad siiski olulist osa järgmised tegurid: iseloom ja temperament, tõug, liikumis- ja töökoormus, vanus, kehaehitus, kaal ja pidamisviis.

Selleks et hobune oleks terve, motiveeritud ja rahul, peab ta saama tasakaalustatud kujul energiat, proteiini, kiudaineid, makro- ja mikroelemente ning vitamiine.Hobune vajab päevas umbes 5-12 l vett 100 kg eluskaalu kohta.Vesi tagab kogu ainevahetuse probleemideta funktsioneerimise ning soojusregulatsiooni taastumise higi eraldumise abil. Joogivee ideaalne temperatuur on 8 kuni 12 °C. Jälgima peab, et vesi oleks laitmatult puhas.

Energiaga varustamise mõõdupuuks võetakse seeduv energia, mida väljendatakse megadžaulides (MJ). Seeduv energia leitakse söödas sisalduvate orgaaniliste ainete ja nende seeduvuse alusel.

Energia kandjateks on söödaratsioonis rasvad ja süsivesikud, kusjuures rasvad on kõrgeima energiasisaldusega. Energiat vajab hobuse keha eelkõige selleks, et hoida kehatemperatuuri, tagada kõigi organite funktsioone, moodustada uusi kudesid ning lihaseid tööle panna. Söödaratsiooni energiasisaldusse tuleks suhtuda tähelepanuga. Eriti suure koormusega hobuste energiavajaduse rahuldamiseks ning samal ajal ka minimaalse koresööda vajaduse katmiseks on aeg-ajalt mõttekas lisada söödaratsioonile kuni 3 protsenti taimeõli.

Valkudel on oluline osa lihas-skeleti, luustiku, sidekoe ja mitmete teiste keha koostisosade arenemisel. Valkude põhielementideks on aminohapped, kusjuures eristatakse asendamatuid ja asendatavaid aminohappeid. Asendatavaid aminohappeid saab organism ise toota, asendamatuid aminohappeid peab saama toidust. Proteiinivajadus arvutatakse seeduva toorproteiiniga (vRP) grammides (gr).

Mitmed praktikas kasutusel ratsioonid, mille puhul kasutatakse tavalisi söödavahendeid, sisaldavad vajadusest oluliselt suuremas koguses proteiini. Lühiajaline valguga liialdamine kuni 200% ei põhjusta üldiselt terviseprobleeme. Liigne valk kasutatakse ära eelkõige energiaallikana, mis siiski maksa, neerusid ja organismi hapnikurežiimi ülekoormates paneb ainevahetuse asjatult proovile.

Kasvavatel hobustel (noorhobustel), lihastreeninguid tegevatel hobustel (põhiväljaõpe) ja tiinetel ning lakteerivatel märadel on suurem valguvajadus.

Kiudaineteks nimetatakse struktuurseid, rohkelt toorkiudu sisaldavaid ja mälumist soodustavaid taimseid materjale (koresööt). Kiudained on eriti olulised seedimisfüsioloogia tähtsate protsesside seisukohalt. Lisaks sellele kindlustab kiuline struktuur piisava mälumistegevuse. Kui sööt sisaldab vähe toorkiudu, mõjub see halvasti hammastele ja süljeeritusele. Lisaks tekib liiga väikese kiudainesisaldusega söödaratsiooni puhul oht, et hobused muutuvad ebapiisava tegevuse tõttu probleemseks. Selleks et söödaratsioonis oleks piisavalt toorkiudu, peaks see sisaldama vähemalt 1 kg heina (ja põhku) hobuse 100 kg eluskaalu kohta.

Tasakaalustatud mineraalainetesisalduse jaoks on makro- ja mikroelemendid väga olulised. Makroelementide hulka kuuluvad kaltsium, fosfor, magneesium, naatrium, kloor ja kaalium, mikroelementide hulka raud, vask, tsink, mangaan, koobalt, seleen ja jood.

Hobusesööt jaguneb jõusöödaks, koresöödaks, mahlakaks söödaks ehk kuivainevaeseks taimseks söödaks ning erinevateks maiusteks ja toidulisanditeks.

Jõusööda hulka kuuluvad: kaer, oder, mais, üksikjuhtudel ka rukis ja nisu, nisukliid, linaseemned, õllepärm, sojasrott, päevalillesrott, suhkrupeedi lõigud, melass (melassilõigud), taimeõlid ja ürdid. Lisaks nendele loetakse jõusöödaks ka segasööta (enamasti müsli või pelletite nime all), samuti piimaasendajaid ja mineraalsööta. Koresöödaks nimetatakse heina, lutserni, rulliheina, rohujahu, söödapõhku ning vahel ka rohu- ja maisisilo. Mahlakaks söödaks peetakse rohtu, rohu- ja maisisilo, suhkru- ja söödapeeti, punapeeti, porgandeid, õunu ja teisi köögivilju nagu küüslauk või banaanid.

Üldiselt tuleks hobuste söötmisel pöörata tähelepanu sellele, et sööt kataks hobuse vajadused. Sealjuures on abiks eelkõige söödaratsiooni arvutus. Põhisööda, nagu hein, põhk või silo toiteväärtuse kindlaksmääramiseks tuleb analüüsida söödaproove. Neid analüüse saab suhteliselt lihtsalt ja soodsalt lasta teha vastavas põllumajanduslikus laboris.

Originaal artikkel

Terve hobuse kuu - mis on MELASS

Müüdid melassi kohta

Viimastel aastatel on melassist hobuseinimeste seas saanud omamoodi hirmutamissõna. Aga mis on melassi kohta päriselt tõsi ja kas me peaks seda tegelikult ka kartma?

Melass on kõrvalprodukt, mis saadakse suhkru tootmisel suhkrupeedist ja suhkruroost, ning vastupidiselt levinud arvamusele ei ole see puhas suhkur. Tegelikult sisaldavad melass (ja selle teisendid molglo ja molaferm) 30-54% suhkrut ja neid lisatakse toitudele tavaliselt 10-15% ulatuses, mis tähendab, et nad lisavad söödale vaid 2-4% suhkrust. Eeldades, et need söödad on vähese tärklise- ja suhkrusisaldusega, võib melassi sisaldavaid söötasid lisada probleemideta kõigi hobuste ja ponide dieeti, ka neile, kel on oht laminiidile. Sellegipoolest pakuvad mitmed tootjad nüüd ka melassivabu alternatiive neile omanikele, kes tahaks melassi täielikult vältida.

Mitmed inimesed kardavad, et suhkur on hobusele ebaloomulik energiaallikas, kuid tõde ei saaks olla kargemal. Tegelikult on suhkur, mida melass sisaldab, põhiliselt sahharoos, mis on sama suhkur, mida leidub ka tavalises rohus!

Suhkrul, nagu igal teisel toitainel, on oluline roll iga hobuse või poni dieedis. Hobused on arenenud toituma sahharoosi sisaldavast rohust kui peamisest energiaallikast, mis tähendab, et nad on tegelikult harjunud seedima ja kasutama suhkrut energiaallikana. Seetõttu ei peaks tervetel, aktiivsetel hobustel suhkur probleeme põhjustama. Samuti ei saa hobused olla suhkrule "allergilised" - glükoos on peamine energiaallikas keharakkudele, sealhulgas ajurakkudele, mistõttu ei ole võimalik hobusel suhkrule allergiline olla. Kui hobuse menüüs on liiga vähe suhkrut, siis hakkab hobune tootma glükoosi teistest toitainetest.

Sellegipoolest on kindlasti mõned hobused ja ponid, kes vajavad madala suhkrusisaldusega (mitte suhkruvaba) menüüd, eriti need, kellel on kalduvus laminiidile. Neil juhtudel tuleks alustada suhkrusisalduse vähendamisest hobuse või poni rohusöömise arvelt.

Kui su hobune peab olema madala suhkrusisaldusega dieedil, siis peaks arvestama kogu suhkrusisaldust hobuse menüüs, mitte muretsema üksikute koostisosade, sh melassi pärast. Pea meeles, et "melassivaba" ei tähenda automaatselt suhkruvaba ning söödad, mis sisaldavad melassi, ei ole automaatselt kõrge suhkrusisaldusega!

Tegelikult annavad suurima osa suhkrust hobuse menüüsse rohi ja hein ning 500kg hobune, kes elab õues rohtu süües, võib iga päev tarbida 1,9kg suhkrut paljalt värske rohu söömisel (võrdluseks: 3kg kõvasöödas on ligikaudu 120-180g suhkrut).

Ütlus "kõike mõõdukalt" on sageli inimeste puhul hea nõuanne ning melassi osas võiks seda soovitada ka hobustele. Tegelikult ei ole hirmudel sageli tõepõhja all ning melass ei ole midagi, mida ilmtingimata peaks vältima.

Originaal-artikkel